Teisipäev, 4. detsember 2018

Kino: PÖFF 2018 (6) "Usalda masinat: blokiahela lugu", "Rikaste generatsioon" ja "Väikesed õlad: Barbie ümbersünd"

Tervitus!

Kiired ülevaated PÖFFi dokfilmidest!

Pealkiri: Usalda masinat: blokiahela lugu
Originaalpealkiri: Trust Machine: The Story of Blockchain
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: JF Teadus360
Kestus: 1h 24 min
Millal nähtud: 27.11.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Periooditi kuuleb uudiste väljaannetus või internetis laiemalt rohkemal või vähemalt määral minu jaoks veel väga kaugeks jääva Bitcoini kohta. Küll on ta suurel plaanil, küll kaob ta uudisevoogudest. Küll väärtus tõuseb, küll langeb sama kiiresti. Samuti, on minu kõrvu jõudnud aina enam terminit "blokiahel". Süvenenud ma sellesse ei ole, kuid teema tundub piisavalt paeluv, et end sellega paremini kurssi viia -- ja seda, miks mitte, dokumentaalfilmi vahendusel! Pärast linastust ei väida, et ma kõigest tehniliselt sotti saan -- kaugel sellest -- , kuid vähemalt ei ole ma enam täiesti võhik blokiahela teemal ning kuidas see on seotud Bitcoini ning teiste maailma muutvate eri valdkonnast uuenduslike lahendustega. Pean aga ka tõdema, et kogu kontseptsioon ja sellest arenev potentsiaalne digitulevik tundub liialt hea, et olla tõsi -- siin peab olema konks, sest olen nimelt suur skeptik igasugu imevalemite suhtes. Teisalt, vast ei osanud päris alguses keegi ette näha niisamuti interneti maailma drastiliselt muutvat mõjus. Aina päevakajalisemaks muutuvad aga isikuandmete kaitse, anonüümsus, interneti kuriteod, dark web, võimuorganite interneti üle võimu haaramine ja kontroll, jne ning, hetkel tundub, et blokiahel on vastus paljudele internatis pesitsevatele ning isegi reaalmaailmas eksisteerivatele murekohtadele. Taas -- tundub liiga hea, et olla tõsi! Kokkuvõttes, asjalik, sisukas ning informatiivne dokumentaal teemast, mis aina enam pead tõstab ning millega kõik meist vast mingi hetk peavad end sina-peale viima.



----------------------------------------

Pealkiri: Väikesed õlad: Barbie ümbersünd
Originaalpealkiri: Tiny Shoulders: Rethinking Barbie
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Moekino
Kestus: 1h 31 min
Millal nähtud: 24.11.2018
Minu hinnang: 3/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Minu jaoks on veidi ülevõlli eeldada, et välimuse ületähtsustamine, peenikese figuuri, blondide juuste ning muude Barbiele iseloomulike omaduste ülistamises on kuidagi süüdi nukk. Barbie on ühiskonna peegel, mitte selle trendide ja normide vallandaja. Kas Barbie lõi iluideaalid? Ühiskond peab muutuma -- Barbie muutmine tundub pigem kosmeetiline ja tõeliste probleemidega mitte tegelemine. Samas, kuskilt tuleb ju alustada. Siiski, ma ei ole nõus, et Barbie on otsekui kõiges halvas süüdi, mida naised peavad läbi elama, miks naistel on madal enesehinnang ning puudub positiivne suhtumine enda keha suhtes -- miks on Barbie otsekui naiste terve enseimago vaenlase maskott? Olles kasvanud üles siis kui Barbie oli tõeline supertoode ja kohustus omada kõigile tüdrukutele, oli ta pigem inspireeriv ning innustav -- omades enda maja, olles edukas ükskõik mis karjääri ta ette võttis, leides igasugu sõpru ning olles eeskuju unistuste elluviimisel. Miks on fookus langenud füüsilisele tasandile ning jutt ei käi Barbie saavutuste ümber, vaid tema keha ümber? Tundub nagu probleem, mis paljuski eksiteerib pärismaailmas. Kas see just ei sööda kogu naiste eneseimago probleemi ning illustreeri topeltstandardit? Seega, tunnen end klassikalise Barbie suhtes veidi kaitsepositsiooni tõmbuvana, kuid püüan mõista, ning ka suuresti adun, teiselt poolt lähenejate vaatevinklit. 

Mis mind aga linateost vaadates enim küsimusi tekitama pani, oli kas Barbie figuuri muudeti ikka väidetava õige eesmärgi pärast või oli tegu siiski pelgalt turundusvõttega -- mis oleks tähelepanuväärseim marketing trikk, kui muuta drastiliselt brändi, mis on oma 60 aastat suhteliselt muutumatu? Nuku ostunumbrid on meeletus languses, kuid kas tõesti on asi ainult Barbie füüsilises välimuses, miks tal enam nii palju menu ei ole? Minu arvates on asi konkurentsis. Tänapäeval on lastel ohtralt alternatiivvalikuid nukkude ja üldse mänguasja maailmas. Barbie ei ole enam ainuke omas kategoorias esinev bränd. Ja kui vaadata neid teisi nukke, nt Bratz, Monster High, siis ei ole ka neil realistlikud ning n-ö tõelise naise füüsilised proportsioonid. Või siis on asi selles, et Barbie on lihtsalt hea, tuntud ja mugav peksukott? Ja, kas tundub ainult mulle, et tegelikult on Barbie nukubränd välja andnud ju eksemplare pea kõiki rasse, riike, hobisid, jne esindades? Kokkuvõttes, tegu oli laiemalt ühiskonna iluideaalide, topeltstandardite, sotsiaalse surve ja vajaduse leida patukott, peale mõtlema paneva dokumentaaliga -- mõtlemisainet jätkub siiani! Sisu mõttes, jälgides Matteli firma töötajaid Barbie keha revolutsioneerimise protsessi käigus, oli dok vähem põnevam kui diskussioonid, mida üldine teema vaatajas vallandab.



---------------------------------------

Pealkiri: Rikaste generatsioon
Originaalpealkiri: Generation Wealth
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Moekino
Kestus: 1h 46 min
Millal nähtud: 01.12.2018
Minu hinnang: 2/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Minu kurvastuseks oli siinkohal tegu linateosega, mis mulle tänavu PÖFFil nähtud repertuaarist enim pettumust valmistas. Arvestades, et fookuses olev teema on intrigeeriv, vastuoluline ja päevakajaline ning ka kõik linastused välja müüdi, osutus pakutu minu jaoks kesiseks ja täitsa märgist mööda. Filmi võiks nimetada reklaamipettuseks või siis lubas ta üht aga pakkus midagi muud. Eeldasin detailsemat ning asjalikumat lähenemist tänapäeva rikkuse ja kuulsuse jumaldamise kultusele ning selle tekkimisele -- väärt arutlusi, ajaloolisi, sotsiaalseid, kultuurilisi, majanduslikke, jne faktoreid lahti harutavad vaatenurki, liikumist pealiskaudsusest sügavustesse -- põhimõtteliselt kõike muud, kui mida sain. Kuigi, leidus ka paljulubavaid seike, osutusid need õrritajateks ning neisse ei süüvitud.

Minu ette jõudsid intervjuud pornostaaride, ilukirurgia läbijate, lapsiludusvõistluste osavõtjatega ning, mis põhiline, režissööri enda perekonna liikmetega. Kui eelnevad on kuidagigi seotud käsitletava teemaga, kuigi olles pigem tagajärjed, siis autori ja tema pere kaasatus oli minu põhiline kivi kingas. Nimelt tundus mulle, et dokumentaali idee oli tegelikult lahata režissööri ja tema vanemate, laste ning mehega seotud suhteid ja see võttis julgelt pool eetriajast. Ja, mis põhiline, oli see vaid põgusalt, väga väga põgusalt seotud linateose keskse teemaga. Punnitades, leidus tõesti mingeid siduvaid jooni, kuid mul hakkas igav ja tüütu, sest ma ei tulnud kinno, et näha kuidas režissöör oma lapsepõlvega ja vanematega silmitsi seisab ning rahu teeb -- rikkuse generatsiooniga oli siin vähe pistmist. Kokkuvõttes, ei saanud ma mingeid sisukaid lahenduskäike teemaga seoses või isegi põnevaid lähenemisi või mõtlemisainet -- taaskasutati juba teadatuntut, kõik oli nii iseenesest mõistetav, uudsus oli olematu ning, olgem ausad, režissöör ja tema elu ei paelunud mind kohe üldse. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar