Teater: "Timm Thaler ehk Müüdud naer"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Timm Thaler ehk Müüdud naer
Teater: NUKU
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Osatäitjad: Mihkel Vendel, Riho Rosberg, Mihkel Tikerpalu, Liivika Hanstin, Tiina Tõnis, Tarmo Männard, Ott Kartau (Von Krahli teater), Risto Vaidla (külalisena)
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 30.04.2017
Millal nähtud: 26.05.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Näidendil põhinev raamat on minust ühe võrra vanema generatsiooni hulgas tuntud ja armastatud lapsepõlve seiklusromaan. Minust on see mööda läinud, minu isal tekitab see aga sooje nostalgiatundeid. Vahvad muinasjutulised lastelood on mulle alati sümpaatsed olnud, ehk siis, sai sõbranna käevangu võetud ning vast ainsate külastajatena, kel lapsi kaasas ei olnud, teatrisse mindud, et selle 60-70ndate menukiga sina-peale saada. Enda kogemuse ja saalis nähtu põhjal kinnitan julgelt, et antud etendus pakub mõnusat meelelahutust nii lastele kui täiskasvanutele teatri poolt soovitatud vanuses 10-103. aastat (ja, kahtlemata, vanematelegi). On lugusid, mis on igihaljad, sobivad igasse ajastusse ja aina uutele generatsioonidele publikule -- antud näidend oli vaieldamatult paeluv ning passiv nii saalis olnud mudilastele kui minu isa vanustele.

Poisiklutt Timm ei ole rikkast perest, tema elu ei ole just seiklusrohke, ta ei ole ka iseäranis geniaalne, andekas või muudmoodi eriline. Siiski, on tal on kõik mida tõeliseks õnneks vaja: armastav isa ja elurõõm, mis väljendab end poisi lakkamatus naeruoskuses. Seda võimet alati positiivne olla ning nii heas kui katsumustes südamest naerda, hakkab ihkama saatanlik Parun Taruk, kes poisi viimase madalseisumomendil vahele võtab ning vahetuskaupa teeb. Parun saab naeru, mida võib tegelikult ka etenduse kontekstis hingeks lugeda, ning Timm ei kaota nüüdsest ühtegi kihlvedu, ükskõik kui võimatuna näiv. Elu ilma naeruta aga ei ole enam täisväärtuslik elu ning peatselt asub Timm teele, et oma kaotatud kallis elurõõm tagasi võita. Moraal sellest loost on lihtne: rikkus, võim, asjad ja kuulsus, ei kaalu üle sõprust, pere ning oskust igast olukorrast rõõmu tunda ja olla võimeline head meelt naeruga välja elada. Ka vastupidi, kui hinges puudub soojus, headus ja siirus, siis ei piisa naerust, et inimese olemust muuta või seda saatvast emotsioonist maksimumi võtta. Naer, ilusad silmad ja muu mida parun endale kokku võidab, ei tee teda enamaks kui ta on.

Fookuseks võib paigutada ka täiskasvanuks saamise loo, kus naeru kaotamine, vähemalt mingiks perioodiks, sümboliseeris otsekui täiskasvanuks saamise loobumisi, reaalsust ja valikuid. Mida Timm paruniga seltsimisel otsustab teha ning kuidas käituda, sillutab tee, milline täiskasvanu temast saab. Kas ta annab materiaalse ahvatlustele järgi või mitte? Kas ta suudab pärast täiskasvanuks saamist oma lapseliku naeru säilitada, mis elu elamisvääriliseks teeb? Lisaks, kumas tükis tugevalt läbi sõnum: ole rahul ja hinda seda mis sul on ning mida oled ise saavutanud. See mis teistel on ei pruugi sind õnnelikuks teha ja vastupidi -- ennast tuleb armastada just sellisena nagu ollakse!

Loo süžee matkib teisi muinasjutu ja fantaasiaelementidega laste seiklusjutte. Peategelasel on hulgaliselt nii lähedasi kaikaid kodarais, nagu poisi kasuema ja kasuvend, kui ka vaenlasi, nagu salapärane Parun. Teisalt, suudab ta leida ustavaid sõpru ja abilisi igas olukorras, nagu tüürimees Jonny, laevakompanii direktor ja tema ema. Hakkama tuleb saada mitmete tagasilöökidega kui ka ootamatustega ning kuigi kõik tundub lootusetu, võidab hea alati kurja üle. Pealtnäha ei tohiks juba ennast tõestanud mustri kasutamine märkimisväärseid üllatusi tükki tuua, kuid mulle läksid paar ettenägematut puänti loos väga peale. Timmi kihlvedu, mis annab talle juurdepääsu kurikaela lähedusse esimese vaatuse lõpus ning Paruni tegelik isik, olid ootamatult mahlakad lahenduskäigud. Viimast ma, lollikesena, ei näinud ette tulemas -- ükskõik kui ilmselge tagantjärele vaadates --, kuid loo põnevust suudeti selleläbi mitme kraadi võrra tõsta ja mind lugu enam hindama panna.

Olgem ausad, esimene vaatus oli mõnevõrra lahja, veniv ning funktsioneeris kui malenuppude oma kohtadele panemine, ilma mängu tõsiseltvõetavalt alustamata. Ühe põhilise miinusena etenduses tooksingi välja alguse, mis vajas minult kannatust ja tükk endalt jõudu, et käima saada. Esimene vaatus kahvatus aga teise kõrval ja tundsin, et siis tegelikult sai lugu vungi sisse. Osa üks oli suuresti lihtsakoeline, juba sissetallatud süžee rada järgiv ning etteaimatav. Teine aga suutis mind pineva õhkkonna ja keskse kassi-hiire mänguga ärevusest tooliäärele tirida. Olin veendunud, et Timmi ja tema kamraade saadab edu, kuid Paruni pidevad sekkumised, poisi plaanide rikkumine ning olukorra alatine läbinägemine, tekitas mus katkematut uudishimu, et kuidas kurjamile ikkagi lõpuks ära tehakse.

Nukuteatri etendustele mitteomaselt olid kesksetes rollides seekord inimesed ning nukke jätkus lavale kasinalt. Näitlejate eelistamine oli tüki enda vajadustele igati adekvaatne valik, kuid oma juuri ei unustatud. Laval sai näha ka näidendit näidendi sees, ehk siis, jõudis vaatajate ette ka põgus nukulavastus. Näitlejatest on kiidusõnad ära teeninud Riho Rosberg Parun Tarukina, kes oli rollis otsekui rusikas silmaauku. Tema tumedad, õlitatud ja läikivad peadligi kammitud juuksed, kurjamitele iseloomulikud vuntsid ning elegantne ülikond, koos salakavala, intelligentse, enesekeskse ja hoolimatu iseloomuga oli super kombo üheks asjalikuks kurikaelaks, kelle näitleja hiilgavalt esile tõi. Mulle meeldis, et tema esitamisega ei mindud üle võlli nii välimuselt kui iseloomult, et luua ülevoogavat kurjuse kehastust. Tegelase tagasihoidlikkus tegi ta tõsiseltvõetavamaks ning vähem karikatuuriks. Noor ja värske lisa Nukuteatri trupile, Mihkel Vendel, peategelasena, kes pidi esitama poisikest Timmi, sai rolliga tublilt hakkama. Siiski, annan talle veel aega oma näitlejapersooni kasvada ja lavakogemust koguda, sest tsipake ebakindel ta rollis oli. Iseäranis sunnitud ja veidi tehislik oli naer, mille ümber kogu tükk keerles. Veel tooksin trupist esile Ott Kartau, kes oli nagu suur särtsakas kaisukaru tüürimees Jonnyna. Sellist hakkajat, kartmatut ja lojaalset kamu tahaks endalegi.

Lavastuse üheks väljapaistvamaks saavutuseks olid vaieldamatult lavalised lahendused ning kogu tehniline pool kujunduses. Erinevate keskkondadega stseenide üleminekud, igasugu taustade loomine alates trammikupeest kuni laevatekini, projektsioonid lavale, muud vigurid ja trikid, mis hõlmasid näiteksd peegleid, aitasid kõik luua dünaamilist, omamoodi maagilist ja elavat keskkonda. Poleks kujundus niivõrd liikuv ja mitmetasandiline, poleks ka etendus sedamoodi kaasahaarav.

Kokkuvõttes, tükk ei ületa minu silmis Nukuteatri teist näitlejakeskset noortenäidendit "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal", mis on lihtsalt vaimustav, kuid käesolev uuem etendus on kindlasti tasemel ja pakub tervele perele mõnusat meelelahutust!