Tänavune filmi aasta on siiani üpris mannetu olnud. Esiteks, suvel olen käinud kinos minimaalselt, sest ei leia kuidagi midagi huvipakkuvat vaadata. Teiseks, enamused aasta algusest nähtud linateosed on keskpärased või siis allapoole arvestust. Siin nüüd siis mõnede viletsavõitu filmide kiired ülevaated.
Ebapopulaarsete arvamuste hoiatus!
Pealkiri: Kell 15.17 Pariisi
Originaalpealkiri: The 15.17 to Paris
Režissöör: Clint Eastwood
Näitlejad: Anthony Sadler, Alek Skarlatos, Spencer Stone, Judy Greer, Jenna Fischer, William Jennings, Bryce Gheisar
Näitlejad: Anthony Sadler, Alek Skarlatos, Spencer Stone, Judy Greer, Jenna Fischer, William Jennings, Bryce Gheisar
Žanr: Draama, põnevik
Kestus: 1h 34 min
Esilinastus: 09.03.2018
Esilinastus: 09.03.2018
Nähtud: 17.03.2018
Minu hinnang: 1.5/5
Ma hindan professionaalseid näitlejaid pärast selle filmi nägemist hulga rohkem. Kontseptsioon oli ju originaalne, eesmärk õilis ning sisu kajastamist vääriv, kuid loodan, et see on viimane kord kui tõsielu sündmustel põhineva loo tegelasteks on need samad päriselus eksisteerivad isikud. Või siis toimuks tegevus filmimaailmas, kus näitlejad mängivad end kui näitlejaid.
Linateos räägib kolmest Euroopas ringirändavast Ameeriklasest, kes takistasid enesetapu terroristil end õhkimast Pariisi rongil aastal 2015. Lisaks puisele ja lausa piinlikult ebausutavale esitusele, isegi olukorras kus mehed pidid kehastama neid endid, ei toiminud teos ka dokumentaali-laadsena. Vahejuhtumile rongis pühendati vaid kümmekond minutit ning suur osa filmist järgis sõpradest kolmiku lapsepõlve, mis jättis mulle kohati kohatu, siis eesmärgitu, järgmisena veidra, siis jälle kuidagi tuimalt sunnitud mulje. Teisalt, oli nähtav otsekui amatöörlik koduvideo Euroopa reisist ja turistikatest.
Noormehed olid ju tegelikult sümpaatsed ja südikas tegu imetlusväärne, kuid valitud formaat seda sündmust kajastamaks kohe üldse ei passinud. Kordan, vinge idee aga mis teoorias on geniaalne ja värske mõte, see praktikasse ei pruugi alati edukalt tõlgenduda.
---------------------------------------------
Pealkiri: Tundmatu
Originaalpealkiri: Anon
Režissöör: Andrew Niccol
Näitlejad: Amanda Seyfried, Clive Owen, Colm Feore, Sonya Walger
Žanr: Põnevik,
Kestus: 1h 40 min
Esilinastus: 11.05.2018
Nähtud: 17.05.2018
Minu hinnang: 1.5/5
Film oli stiilne, isenägu, minimalistlik, enda tempo järgi liikuv ning äärmiselt aktuaalse sisuga, mis lõi ohtliku ja põneva visiooni võimalikust tulevikumaailmast. Tants anonüümsuse olemus ümber muutub järjekindlalt aina enam vastuoluliseks ja möödapääsmatuks konfliktiks ühiskonnas. Niivõrd mitmetahulikku ja keerukat teemat käsitleti loos aga pealiskaudselt ja standardselt -- seda ei viidud teisele tasandile ning jäädi mugavusstsooni, mis aitasid kaasa filmi sügavuse puudumisele. Stiilsus ja intrigeeriv keskne vastuolu üksinda ei vedanud välja, et loost midagi värsket välja imeda. Lisades siia isikupäratud, elutud ja monotoonsed peategelased, siis oli tulemus mitte ainult pealiskaudne, vaid ka veniv ebaefektiivne, odav ja jättis mulje kui raisatud võimalusest. Kokkuvõttes, kohe üldse mitte minu jaoks.
------------------------------------------
Pealkiri: Ant-Man and the Wasp
pilt imdb.com kodulehelt |
Linateos räägib kolmest Euroopas ringirändavast Ameeriklasest, kes takistasid enesetapu terroristil end õhkimast Pariisi rongil aastal 2015. Lisaks puisele ja lausa piinlikult ebausutavale esitusele, isegi olukorras kus mehed pidid kehastama neid endid, ei toiminud teos ka dokumentaali-laadsena. Vahejuhtumile rongis pühendati vaid kümmekond minutit ning suur osa filmist järgis sõpradest kolmiku lapsepõlve, mis jättis mulle kohati kohatu, siis eesmärgitu, järgmisena veidra, siis jälle kuidagi tuimalt sunnitud mulje. Teisalt, oli nähtav otsekui amatöörlik koduvideo Euroopa reisist ja turistikatest.
Noormehed olid ju tegelikult sümpaatsed ja südikas tegu imetlusväärne, kuid valitud formaat seda sündmust kajastamaks kohe üldse ei passinud. Kordan, vinge idee aga mis teoorias on geniaalne ja värske mõte, see praktikasse ei pruugi alati edukalt tõlgenduda.
---------------------------------------------
Pealkiri: Tundmatu
Originaalpealkiri: Anon
Režissöör: Andrew Niccol
Näitlejad: Amanda Seyfried, Clive Owen, Colm Feore, Sonya Walger
Žanr: Põnevik,
Kestus: 1h 40 min
Esilinastus: 11.05.2018
Nähtud: 17.05.2018
Minu hinnang: 1.5/5
pilt imdb.com kodulehelt |
------------------------------------------
Pealkiri: Ant-Man and the Wasp
Originaalpealkiri: Sipelgamees ja Vapsik
Režissöör: Peyton Reed
Näitlejad: Paul Rudd, Evangeline Lilly, Walton Goggins, Michael Douglas, Judy Greer, Michael Peña, Laurence Fishburne, Hannah John-Kamen
Näitlejad: Paul Rudd, Evangeline Lilly, Walton Goggins, Michael Douglas, Judy Greer, Michael Peña, Laurence Fishburne, Hannah John-Kamen
Žanr: Märul, seiklus
Kestus: 1h 58 min
Esilinastus: 06.07.2018
Esilinastus: 06.07.2018
Nähtud: 05.07.2018
Minu hinnang: 2.5/5
Pärast maksimum tempol ja pinge tasandil seilavat "Igaviku sõda", mõjus sarjas teine Sipelgamehe seiklus nagu pidur, mis liiga järsult ette kerkiva kiirusepiiranguna toimis. Gigantselt mastaabilt mindi sipelga tasemele ja see äkiline muutus heidutas mind. Eemaldades valemist äsja domineerinud käesoleva filmi kolossaalse kaaslase, oleks inimlik, lihtsakoeline ja kergemini hoomatav Sipelgas ja tema gäng mulle enam meele järgi olnud, kuid ma ei saa ignoreerida käesolevat linateost sarja hetke kontekstist.
Kangelane, Scott Lang, kes on mu silmis jätkuvalt üllatavalt muhe ja meelepärane peategelane, oli otsekui kõrvalkarakter oma enda filmis. Tal puudus seekord vajalikus koguses nn kohalolekut ja karismat, et üpris keskpärases süžees ja teiste, intrigeerivamate, tegelaste kõrvalt piisavalt esile tõusta. Süžee tundus venitatud, ootuspärane ja isegi igavavõitu, kuigi koguaeg midagi toimus ja tegevused liikusid edasi kärmelt -- paradoksaalne. Puudus vunk ja siiras teotahteline energia, mis toimuva ja tegelased kaasahaaravamaks oleks muutnud. Isegi lummav Michelle Pfeiffer jäi kuidagi lahjaks ja alakasutatuks.
Tuleb aga tõdeda, et Evangeline Lilly oli asjaliku ja tegija kangelaspartnerina sipelgale tervitatav lisa. Samuti, meeldisid mulle taas Scoti suhted oma tütre, naljahambast sõbra ja nende plaanitava firma veidrikest personaliga. Põhimõtteliselt, oli mees palju huviäratavam kui ta elas tavaelu ja ei olnud Sipelgamees, olgu see siis pikaajalises koduarestis olles või mängides oma lapsega. Loomulikult tekitas õhinat ka filmi sidumine "Igaviku sõja" šokeeriva lõpuga, mis nutikalt omavahel seoti ning mis mitmeid põnevaid võimalusi lõi. Kindlasti läks mulle peale ka huumor, mis antud filmi enam sobitus kui mitmesse teisse hiljutisse Marveli linateosesse. Naljad ei jätnud üleliia kohatut ja kunstlikku muljet. Siiski, kõike eelnevat positiivset arvesse võttes, ei suutnud mind nähtu veenda ja jääb minu silmis üheks nõrgemaks Marveli filmiks.
--------------------------------------------
pilt imdb.com kodulehelt |
Kangelane, Scott Lang, kes on mu silmis jätkuvalt üllatavalt muhe ja meelepärane peategelane, oli otsekui kõrvalkarakter oma enda filmis. Tal puudus seekord vajalikus koguses nn kohalolekut ja karismat, et üpris keskpärases süžees ja teiste, intrigeerivamate, tegelaste kõrvalt piisavalt esile tõusta. Süžee tundus venitatud, ootuspärane ja isegi igavavõitu, kuigi koguaeg midagi toimus ja tegevused liikusid edasi kärmelt -- paradoksaalne. Puudus vunk ja siiras teotahteline energia, mis toimuva ja tegelased kaasahaaravamaks oleks muutnud. Isegi lummav Michelle Pfeiffer jäi kuidagi lahjaks ja alakasutatuks.
Tuleb aga tõdeda, et Evangeline Lilly oli asjaliku ja tegija kangelaspartnerina sipelgale tervitatav lisa. Samuti, meeldisid mulle taas Scoti suhted oma tütre, naljahambast sõbra ja nende plaanitava firma veidrikest personaliga. Põhimõtteliselt, oli mees palju huviäratavam kui ta elas tavaelu ja ei olnud Sipelgamees, olgu see siis pikaajalises koduarestis olles või mängides oma lapsega. Loomulikult tekitas õhinat ka filmi sidumine "Igaviku sõja" šokeeriva lõpuga, mis nutikalt omavahel seoti ning mis mitmeid põnevaid võimalusi lõi. Kindlasti läks mulle peale ka huumor, mis antud filmi enam sobitus kui mitmesse teisse hiljutisse Marveli linateosesse. Naljad ei jätnud üleliia kohatut ja kunstlikku muljet. Siiski, kõike eelnevat positiivset arvesse võttes, ei suutnud mind nähtu veenda ja jääb minu silmis üheks nõrgemaks Marveli filmiks.
--------------------------------------------
Pealkiri: Vaikse ookeani võitlus: Ülestõus
Originaalpealkiri: Pacific Rim Uprising
Režissöör: Steven S. DeKnight
Näitlejad: John Boyega, Scott Eastwood, Rinko Kikuchi, Charlie Day
Näitlejad: John Boyega, Scott Eastwood, Rinko Kikuchi, Charlie Day
Žanr: Märul, ulmefilm
Kestus: 1h 51 min
Esilinastus: 23.03.2018
Esilinastus: 23.03.2018
Nähtud: 22.03.2018
Minu hinnang: 2.5/5
Kui esimene osa oli kuidagigi tõsiseltvõetav, siis järg oli otsekui paroodia eelnevast või siis nagu lahja fännikirjanduse versioon võimalikust järjest. Põgus reaalsusemoment ja vastav õhkkond oli elimineeritud ning pigem oli uus üllitis lähemal olemusest Transformerite filmidele kui omanäolisemale esimesele osale sarjast. Märulistseenid olid muidugi kihvtid ning kaasahaaravad, kuid taust jäi mannetuks. Peategelase ja noore tüdruku sõprus oli armas, kuid üldine tegelaste alakasutatus (peategelase kamraadid, välja arvatud Scott Eastwoodi karakter) või siis ülekasutatus (Hiina tädi), mõjusid läbimõtlematult ja koomiliselt. Ka kesksed konfliktid süžees ning tegelaste vahel mõjusid võltside ja kujutusvõime vaestena. Vint keerati üle minu kannatuse piiri kurikaela kohalt -- see oli suhteliselt rõve ja täielik tohuvabaohu. Mingi hetk paistis, et tegu on isegi kergelt komöödiaga. Tundsin end pärast kino nagu pangetäie neoonse kližeekokteiliga ülevalatud. Teisalt, nagu alkoholiga kipub olema, siis kui jood on lõbus, kaineks saamine on aga natuke valus. Sama efekt oli antud filmil.
--------------------------------------------
Minu hinnang: 2.5/5
No see film rikkus vist kõiki loodusseadusi mida võimalik. Aga olgem ausad, ma ei oodanudki sellest niiväga autentset füüsika, mehaanika, bioloogia jne õppetundi. Oli loogikaauke, oli absurdseid momente, oli idiootseid osasid, sai pööritatu silmi, kuid sai ka kaasa elatud, pinget tuntud ja musklimehe ning tema pere n-ö põnevat seiklust nauditud. Ma ei saanud siit filmist mitte kui midagi juurde, samas ei võtnud ta mult ka midagi ära, isegi mitte aega. Lollused kompenseeriti vingete hävingukaadritega pilvelõhkujast ning napakate demonstratsioonidega kangelaslikkusest. Tegu on kergelt unustatava märulilinateosega, mida vaadata oli vinge.
pilt imdb.com kodulehelt |
--------------------------------------------
Pealkiri: Pilvelõhkuja
Originaalpealkiri: Skycraper
Režissöör: Rawson Marshall Thurber
Näitlejad: Dwayne Johnson, Neve Campbell, Pablo Schreiber, Chin Han
Näitlejad: Dwayne Johnson, Neve Campbell, Pablo Schreiber, Chin Han
Žanr: Märul
Kestus: 1h 43 min
Esilinastus: 13.07.2018
Esilinastus: 13.07.2018
Nähtud: 07.08.2018
pilt imdb.com kodulehelt |
------------------------------------------
Pealkiri: Ocean's Eight
Originaalpealkiri: Oceani 8
Režissöör: Gary Ross
Näitlejad: Sandra Bullock, Cate Blanchett, Anne Hathaway, Helena Bonham Carter, Richard Armitage, Rihanna, Sarah Paulson, Mindy Kaling
Näitlejad: Sandra Bullock, Cate Blanchett, Anne Hathaway, Helena Bonham Carter, Richard Armitage, Rihanna, Sarah Paulson, Mindy Kaling
Žanr: Komöödia, krimi
Kestus: 1h 50 min
Esilinastus: 15.06.2018
Esilinastus: 15.06.2018
Nähtud: 16.06.2018
Minu hinnang: 2/5
Närvekõditav ja puäntiderohke krimikomöödia -- seda, kahjuks, vajalikus doosis antud film küll ei olnud. Ma ei tundud kordagi pinget, õhinat või ohooo-momente. Okei, võib-olla korra või kaks, kuid selline skoor on nõnda kõrgekaliibrilisele linateosele lubamatu. Nähtu oli järgi numbreid luitunud, mugav ja originaalsusvaene üllitis, mille eemärk oli tuua kokku ports erisuguseid coole näitlejannasid, et näidata kui coolid nad ühes ülicoolis filmis on -- filmis, kus varasemates osades domineerisid mehed. Tundus ärategemisena.
Linateos ei üllatanud. Oli selge, et naised tõmbavad oma plaaniga inimestel tagumikud lohku, nende ette koperdab üks-kaks ootamatust ning lõpus on mõningad suuremad käänakud süžees -- ma ei tundud grammigi ärevust kogu ettevõtmise suhtes, ma teadsin, et kõik laabub, mis tegi nähtu äärmiselt igavaks ja kaasahaaramatuks. Et sellist tüüpi film edukalt toimiks, vajab ta tõsiseltvõetavat ohufaktorit peategelaste plaanide kohal, kasvõi imeväikest. Mida aga ei olnud, seda ei olnud. Või oli asi lihtsalt minus -- kes teab.
Tegelasi oli ohtralt ning selle tulemusena jäid paljud karakterisügavuse arendamisest ilma. Igal ühel neist oli oma funktsioon ning suuresti sinna tasandile nad jäidki, lisades neile vaid paar konkreetset iseärasust ja taustadetaili. Sandra Bullock on haruldaselt sümpaatne naine ning ta ei saa mulle kunagi mitte meeldida, sama ka siin filmis. Kuigi mulle seekord ei meeldinud, et ta mulle meeldis. Cate Blanchett oli oma enamjaolt klassikaliste rollidega võrreldes seekord olemuselt punkilikult väljapaistev ja laheda chicki olekuga. Anne Hathaway oli super enesekeskse, kõrge enesehinnanguga ja tähelepanu vajava staarikesena -- parima etteaste tegi kahtlemata just tema. Mainitud üksikud positiivsed ja ülejäänud adekvaatsed esitused ei päästnud aga tervet filmi, mis jäi laisaks ja lahjaks.
pilt imdb.com kodulehelt |
Närvekõditav ja puäntiderohke krimikomöödia -- seda, kahjuks, vajalikus doosis antud film küll ei olnud. Ma ei tundud kordagi pinget, õhinat või ohooo-momente. Okei, võib-olla korra või kaks, kuid selline skoor on nõnda kõrgekaliibrilisele linateosele lubamatu. Nähtu oli järgi numbreid luitunud, mugav ja originaalsusvaene üllitis, mille eemärk oli tuua kokku ports erisuguseid coole näitlejannasid, et näidata kui coolid nad ühes ülicoolis filmis on -- filmis, kus varasemates osades domineerisid mehed. Tundus ärategemisena.
Linateos ei üllatanud. Oli selge, et naised tõmbavad oma plaaniga inimestel tagumikud lohku, nende ette koperdab üks-kaks ootamatust ning lõpus on mõningad suuremad käänakud süžees -- ma ei tundud grammigi ärevust kogu ettevõtmise suhtes, ma teadsin, et kõik laabub, mis tegi nähtu äärmiselt igavaks ja kaasahaaramatuks. Et sellist tüüpi film edukalt toimiks, vajab ta tõsiseltvõetavat ohufaktorit peategelaste plaanide kohal, kasvõi imeväikest. Mida aga ei olnud, seda ei olnud. Või oli asi lihtsalt minus -- kes teab.
Tegelasi oli ohtralt ning selle tulemusena jäid paljud karakterisügavuse arendamisest ilma. Igal ühel neist oli oma funktsioon ning suuresti sinna tasandile nad jäidki, lisades neile vaid paar konkreetset iseärasust ja taustadetaili. Sandra Bullock on haruldaselt sümpaatne naine ning ta ei saa mulle kunagi mitte meeldida, sama ka siin filmis. Kuigi mulle seekord ei meeldinud, et ta mulle meeldis. Cate Blanchett oli oma enamjaolt klassikaliste rollidega võrreldes seekord olemuselt punkilikult väljapaistev ja laheda chicki olekuga. Anne Hathaway oli super enesekeskse, kõrge enesehinnanguga ja tähelepanu vajava staarikesena -- parima etteaste tegi kahtlemata just tema. Mainitud üksikud positiivsed ja ülejäänud adekvaatsed esitused ei päästnud aga tervet filmi, mis jäi laisaks ja lahjaks.
---------------------------------------------
Pealkiri: Solo: Tähesõdade lugu
Originaalpealkiri: Solo. A Star Wars Story
Režissöör: Ron Howard
Näitlejad: Alden Ehrenreich, Emilia Clarke, Woody Harrelson, Paul Bettany, Thandie Newton, Donald Glover, Warwick Davis
Näitlejad: Alden Ehrenreich, Emilia Clarke, Woody Harrelson, Paul Bettany, Thandie Newton, Donald Glover, Warwick Davis
Žanr: Seiklus, fantaasia
Kestus: 2h 15 min
Esilinastus: 25.05.2018
Esilinastus: 25.05.2018
Nähtud: 25.05.2018
Minu hinnang: 2/5
Minu jaoks oli juba eelmine originaalsele Tähesõdade saagale külge poogitud jäsememutant, "Rogue One", täielik rahalüpsi produkt, mida tõesti vaja ei olnud ja mis väga juurde ka midagi ei andud. Ma ei oodanud aga, et kiikamine armastatud Han Solo nooruspõlve võiks veel mõttetum olla ning jätta mulje kui veel ahnemast rahakraapivast haltuurast. Sellel filmil ei olnud väärtust, see ei küündinud ligilähedalegi tuntud tegelaste väärilisele loole ning üleüldse aitas see kaasa sarja brändi langemisele.
Tegelased olid tuimad, iseloomult õhukesed ja ilma igasuguse värvita. Isegi Han oli ilmetu ja ebahuvitav. Alden Ehrenreichil lihtsalt puudus kübegi karismat, et tegelast adekvaatselt välja mängida. Samas, ei olnud ta nii hull kui eeldasin. Kurb, sest näitleja on mulle paljudes eelnevates rollides sümpatiseerinud. Tegelase nn esimene armastus oli Hanist kraadi võrra isegi intrigeerivam, iseäranis lõpupoole, kuid siiski, Emilia Clarke ei ole just karaktereid elavalt esitada oskav näitlejanna. Chewie oli muidugi muhe ja mõnus karvakera, aga teda on keeruline ära rikkuda. Iseäranis meeldis mulle Hani ja Chewie esimene kohtumine. "Tippsaavutuseks" oli Jar Jar Binksi mantlipärija leidmine: L3-37. Ma ei tahtnud filmilt muud, vaid et see tüütus lõpuks vait jääks. Lisaks, "Vee puudutus-elik" liin roboti ja Lando vahel ajas mind ootamatusest silmi punnitama. Ka alati lahe Lando oli selline pooletoobine, oli nagu piisav ja samas ei olnud. Ülejäänud tegelased ununesid kohe kui nad kaadris ei olnud. Meeldiv, kuid ootamatu üllatus oli ühe juba varasemalt tuttava näo tagasitulek filmi lõpus. Kahjuks, ei päästnud see puänt tervikut.
pilt imdb.com kodulehelt |
Tegelased olid tuimad, iseloomult õhukesed ja ilma igasuguse värvita. Isegi Han oli ilmetu ja ebahuvitav. Alden Ehrenreichil lihtsalt puudus kübegi karismat, et tegelast adekvaatselt välja mängida. Samas, ei olnud ta nii hull kui eeldasin. Kurb, sest näitleja on mulle paljudes eelnevates rollides sümpatiseerinud. Tegelase nn esimene armastus oli Hanist kraadi võrra isegi intrigeerivam, iseäranis lõpupoole, kuid siiski, Emilia Clarke ei ole just karaktereid elavalt esitada oskav näitlejanna. Chewie oli muidugi muhe ja mõnus karvakera, aga teda on keeruline ära rikkuda. Iseäranis meeldis mulle Hani ja Chewie esimene kohtumine. "Tippsaavutuseks" oli Jar Jar Binksi mantlipärija leidmine: L3-37. Ma ei tahtnud filmilt muud, vaid et see tüütus lõpuks vait jääks. Lisaks, "Vee puudutus-elik" liin roboti ja Lando vahel ajas mind ootamatusest silmi punnitama. Ka alati lahe Lando oli selline pooletoobine, oli nagu piisav ja samas ei olnud. Ülejäänud tegelased ununesid kohe kui nad kaadris ei olnud. Meeldiv, kuid ootamatu üllatus oli ühe juba varasemalt tuttava näo tagasitulek filmi lõpus. Kahjuks, ei päästnud see puänt tervikut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar