Teisipäev, 27. veebruar 2018

Kino: "Mina, Tonya"

Tervitus!

Veel uuemat kino!

Pealkiri: Mina, Tonya
Originaalpealkiri: I, Tonya
Režissöör: Craig Gillespie
Näitlejad: Margot Robbie, Sebastian Stan, Allison Janney, Paul Walter Hauser
Žanr: Draama, biograafia, sport
Kestus: 1h 59 min
Kinodes alates: 26.01.2018
Nähtud: 03.02.2018
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Olen liiga noor, et seda skandaalset intsidenti mäletada ning vast see sel ajal siin ookeani taga nii sensatsiooniline ka ei olnud. Erinevaid meediumeid läbi, kus sellest killukesi poetati või mainiti, tean, et midagi kahe kunagise USA tippuisutaja, Tonya Hardingi ja Nancy Kerrigani, vahel juhtus -- midagi kriminaalselt kõmulist, mis siiani inimesi fastsineerib. Olenevalt muidugi sellest, kui suurel hulgal tõena filmis esitatud versiooni tegelikkusest võtta, vastas see aga kõigile küsimustele, mis vahejuhtumiga seoses on mul tekkinud ja enamgi veel.

Tonya Harding oli pärit vaesest, mitte just haritud ja tervislike sisesuhetega, perekonnast. Naise ema oli vaimselt, verbaalselt ja füüsiliselt rohkemal või vähemal määral vägivaldne ning sundis tütart rügama tööd jääl, et tüdruk iluuisutamise maailmas kaugele jõuaks. Saavutades edu, otsustab Tonya, et nüüd aitab, ning kolib ema juurest välja. Maailm aga tühja kohta ei salli, sest naise kallim ja peatselt mees, oli temaga samamoodi vägivaldne. Tonya täht tõuseb ning ta jõuab isegi Olümpia mängudele USAd esindama, kuid tema mürgine ümbruskond, mehe ning ema näol, viib samm sammult lähemale naise allakäigule kuulsa intsidendi näol. Lõpptulemuseks on Tonya keelamine osa võtmast võistlusiluuisutamisest kogu eluks. 


Põhiline küsimus on, et kas naine teadis planeeritavast rünnakust Nancy Kerrigani vastu ning kui palju ta teadis? Film viitab sellele, et ta oli kursis, kuid plaan oli saata rivaalile mõned ähvarduskirjad, et too ei uisutaks enam, mitte tema põlve vigastada. On üsna tõenäoline, et päriselus pidi Tonya midagi teadma ning selleks on ka tõestusmaterjale, kuid mis ulatuses täpsemalt, jääbki saladuseks. Intsident intsidendiks, kuid keeruline oli talle mitte kaasa elada, nähes mis tingimustest ta tuli, mis teda pidevalt ümbritses ning, kuidas vaatamata andele, diskrimineeriti teda pidevalt ja pilkealuseks peeti. Film oli äärmiselt osav naisepoolse sümpaatia tekitamises. Tonya oli segase ema, jõhkardist mehe ja teda mitte tõsiselt võtva professionaalse iluuisutamise ringkonna ohver. Eriti emotsionaalne ja härdaks tegev stseen oli lõpus, kui kohtunik naisele tema karistuse ette luges ja too paluma hakkas, et ei võetaks talt võimalus tegeleda asjaga mida armastab ning kuidas otsus oli julmem kui teistel kaasosalistel ja võrdus eluaegse vanglakaristusega. See seik tõesti puudutas mind.


Otse loomulikult, ei olnud ta ise aga ka just kõige puhtam hing -- kaugel sellest. Siiski, on raske mitte tunda kaasa naisele, kelle vastu olid kõik, kuid kes siiski jõudis nii kõrgele ja kaugele -- kuniks raskelt välja teenitu lihtsalt tagasi võeti. Minu õiglustunne sai riivata juba filmi alguses kui sai selgeks, et Tonya ei jõua kunagi päris tippu, sest tal ei olnud spordiseltskonna toetust. Ja suuresti sellepärast, et ta ei esindanud imidžit mida USA professionaalid oma iluuisutamise esinumbrilt ootasid. Just see aga tegi temast niivõrd vastuolulise ja intrigeeriva isiku, sest ta suutis võita nii poolehoidu, imetlust ning haletsust, kui ka viha ja vastikust üheaegselt. Mitte miski, muidugi, ei vabanda Nancy Kerriganiga juhtunut.


Tehniliselt poolelt oli linateos just mulle passiv ja sealjuures kenasti konteksti toetav. Mulle meeldis selleaja pop-laulude kasutamine tausta muusikana. Formaat, kus vaataja sai Tonya tegemisi jälgida samm sammult lapsest peale kuni tema tulevase boksikarjäärini (!) välja, oli põhjalik ja informatiivne lähenemine tema läbielamistele. Jooksvalt lisasid kõik põhitegelased intervjuu stiilis ka kommentaare toimuvale juurde -- positsioonilt kus kõik oli juba möödunik. Ka filmi üldine atmosfäär imponeeris oma 90ndate coolilt retro visuaaliga. Kõige enam nautisin humoorikat tooni, vaatamata tegelikult ju masendavale sisule. 

Koomilist poolt toetasid loo vaieldamatud tipptegelased, Tonya veidrikust ema, papagoiga õlal, ning Tonya mehe luuludega luuserist sõber, kes arvas, et on salakaval tegija ja ülim jõmm. Ma ei tea, kas nutta või naerda, kuid need kaks oli võetud täitsa elust enesest -- nende olemused ja kohati isegi dialoog ei olnud välja mõeldud. Poleks filmi lõppu lisatud katkendeid päriselus toimunud intervjuudest, kus oli näha, et näitlejad mitte ei loonud vaid osavalt kopeerisid, ei oleks ma uskunud, et sellised fruktid eksisteerisid. Nii nende kui ka teiste rollide kehastamine oli suurepärane. Isegi imeilus Margot Robbie suutis Tonyana veenev olla, kuigi kohati oli ta liiga kena ning, nooremat Tonyat esitades, liiga vana. 

Kokkuvõttes, vaimustav ekraniseering!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar