Nostalgiamuusikat seekord!
Esineja: TOTO
Asukoht: Nordea Kontserdimaja
Millal nähtud: 12.02.2018
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
TOTO võrdub enamustele ülimenuka "Africa" looga, kuid bänd on andnud välja 14 albumit, ajavahemikus 1978-2015, ning loonud lademetes suurepärast muusikat. Ehk siis, on mehed tegutsenud, nagu tuuri pealkiri ütleb, 40 aastat. Lisaks sellele palale on TOTO tuntud ka muude iseäralike iseloomujoonte poolest. Näiteks, on bänd kui bussiterminal, sest uued ja vanad liikmed reisivad vahelduva eduga ning eri põhjustel sisse ja välja. Asutajaliikmetest on oma pideva kohalolekuga õnnistanud vaid Steve Lukather (kitarr, vokaal) ja David Paich (klahvpillid, vokaal). Muutunud on eri perioodidel muuhulgas nii põhivokaal (Bobby Kimball, Joseph Williams ja Fergie Frederiksen) kui löökpillide ja trummide meister (asutajaliige Jeff Porcaro -- kes suri 1992; Simon Phillips). Veel on iseärasus, et bänd sisaldab mitut andekat lauljat ning vaatamata põhivokaalile suudavad laule üksinda kanda ka teised -- enamus lugusid esitab peamine laulja, paar ülejäänut aga keegi teine grupist, näiteks, tihti Steve Lukather. Kõigil neil on eri tugevused ning lähtudes loo vajadustest, tuleneb esitaja. Üks humoorikas fakt ka. Mitte ükski teine bänd ei saa vist öelda, et oleks panustanud sedavõrd agaralt naistenimega laulude loomisesse kui TOTO. Tõestusmaterjalina eksisteerivad "Rosanna", "Angela", "Carmen", "Melanie", "Pamela", "Lea", jne.
Julgen ka väita, et kõigil meie elus on killuke TOTOt. Või siis vähemalt on bänd seotud mitmeid veidraid ja ootamatuid teid pidi erinevate muusikamaailma tegijatega. Näiteks, on Joseph Williamsi isa kuulus ja kõrgelt hinnatud kinomaailma helilooja John Williams, kes on loonud muusika sellistele eepilistele filmidele nagu "Star Wars", "ET", "Üksinda kodus", Indiana Jones'i triloogia ja Harry Potteri seeria. TOTO sulest tuli ka suurem osa sci-fi klassika "Dune" (1984) soundtrack'ist. Samuti, saab kuulata Michael Jacksoni legendaarsel plaadil "Thriller" enamus lugude instrumentaal poolel TOTO muusikuid (Steve Lukather, David Paich, Jeff Porcaro, Steve Porcaro). Peale selle, on seal plaadil leiduv "Human Nature" kirjutatud David Paichi poolt. Minu jaoks oli suur üllatus, et Joseph Williams on heliloojana töötanud ka minu teismeea lemmikseriaali "Roswell" heaks ning laulnud animafilmi "Lõvikuningas" täiskasvanud Simba osa. Veel võib mainida, et TOTO asutaja liige ja trummar, 1992. aastal lahkunud, Jeff Porcaro, oli üks enim lindistatud n-ö session musician'e ehk siis midagi vabakutselise trummari sarnast, kelle löökpilli annet ja teenuseid võib kuulda järgmiste artistide loomingus: Dire Straits, Pink Floyd, Eric Clapton, Bruce Springsteen, Elton John, jpt. TOTO on koostööd teinud ning panustanud märkimisväärselt muusikasse ka väljaspool gruppi ning nende panust ei saa mõõta vaid looga "Africa".
"Africa" on muidugi hea lugu, kuid ta pole minu silmis kaugeltki parim. Kui aus olla, ei mäleta ma seda pea üldse kui lapsena ema CD-sid kuulasin. Kuigi TOTO viljeleb erinevaid stiile, fokuseerides popile ja rockile, eelistan mina nende pop suunda, mis muide aga kahjuks bändi tõsiseltvõetavust vähendas. Sellest tulenevalt on mu südamelähedasemad lood just sellelaadsed -- tippteoseks minu silmis vaieldamatult "Stop Loving You". Laulu energia, pillimäng, vokaal ja kaasatiriv toon on lihtsalt uskumatu! Siit ka nüüd lõpuks kontserdi enda juurde ja tõdemuse, et olin veidi pettunud. Nagu mehed ise ütlesid, arvestades bändi loomingu mahtu, on äärmiselt keeruline valida just need lood, mis täidavad kuskil 2,5 tunnise kontserdi. On igati loomulik, et 40 aasta ja 14 plaadi kõik laulud ei saagi valituks ja otsustamisprotsess on keeruline, kuid, olgu -- üks mu lemmik lugu ei kõla, okei, kaks ei kõla, kolmas, neljas, aga teevad mind juba õnnetuks ning tundsin, et vaimustuse õhku sai must omajagu välja lastud. Mitmed mu oodatumad laulud ei ole ka just kõige populaarsemate killast, kuid lootus jäi, et kuulen neid siiski. Põhimõtteliselt, jäi mu kõrvu paitamata "I'll Be Over You", "Pamela", "Melanie", "Running Out of Time" ja teised. Kurvaks tegi mind aga see, et "Stop Loving You" esitati akustilise üheminutilise versioonina. Ma tahtsin nutta, sest see ei ole SEE!
Proovisin endast üle saada ja hinnata seda mida oli, mitte seda mida ei olnud. See mis oli, tegelikult oli ju vinge. "Rosanna" tõi kananaha ihule, "Lion" on ikka nii julmalt alahinnatud, "I'll Remember" mõjus lõõgastavalt, "Angela" oli magusalt kurb, "Hold the Line" on ikka üks kihvt tagasivaade 70ndatesse, "Stranger in Town" on lihtsalt veider aga kaasahaarav lugu. Kõlasid ka veel "Lovers in the Night", "The Road Goes On", "Girl Goodbye", "Alone", jpt. Pole kahtlustki, et oli mida hinnata ja nautida. Minu meeldivaks üllatuseks kõlas ka kaks instrumentaallugu, kus mehed said oma vaimustavat pillimängu oskust demonstreerida ilma tähelepanu rööviva vokaalita. Viimase loona, enne lisalugu, sai publik lõpuks nautida "Africat". Selleks paluti rahval püsti tõusta ning kaasa laulda -- seda ka agaralt tehti. Publik tõmmati lõpuks ka käima. Lahe oli live'is armastatud lugu ära kuulda, kuid vasikavaimustust mul ka seekord ei tekkinud.
Kontserdi keskele paigutas bänd ka segmendi "Acoustic Storytellers", kus lihtsustatud lühiversioonidena sai kuulda grupi erinevaid lugusid ning kõrvale ka meeste kommentaare. Siin esitati lõpuks ka "Stop Loving You". Seda küll liiga lühidalt ja ilma ülikõva täispaketi ja vungita, kuid vähemalt sain muiata selle üle, et konkreetse laulu loomisel ja üldse stuudios olles, mainis Jospeh Williams tögavalt, et David Paich võib olla jube "slavedriver" ehk kubjas. Samuti esitasid mehed ka eriti iidse loo "Miss Sun", mis aitas neil plaadilepingu üldse saada. Ka eelpoolmainitud Michael Jacksoni "Human Nature" sai paar minutit ning laul on kirjutatud David Paichi tütrest ajendatult.
Bändi kohta saan öelda vaid ühte -- rokipeerud, tõeliselt andekad ja vastupidavad vanamehed. Kui mõelda, et kes enam esile tõusis, siis on raske vastata, sest kõik hiilgasid. Raske on aga mainimata jätta Steve Lukatherit, kes oma kidrale osavalt säru tegi. Ka löökpillide poisid kütsid vingelt. Eriti multifunktsionaalne oli Warren Ham, kes lisaks saksofonile mängis flööti ja suupilli. Igati arusaadav arvestades kui palju aega on möödunud, kuid Joseph Williamsi hääl ei olnud enam nii klaar ja kõrgeid toone haarav kui 80ndate originaallugudelt mäletan. Siiski, sai ta soliidselt oma esivokaali rolliga hakkama. Bändi grupitöö oli igati kiiduväärt.
Antud tuuri koosseisu kuulusid:
Shannon Forrest - trummid
Lenny Castro - löökpillid
Steve Lukather - vokaal, kitarr
David Paich - vokaal, klahvpillid
Joseph Williams - vokaal
Steve Porcaro - klahvpillid
Shem von Schroeck - bass
Warren Ham - saksofon, vokaal
Kontsert kestis 2,5 tundi ning algas ja lõppes ettenähtud ajal, mis on minu silmis alati suur pluss. Esile tuleb tuua ka lavakujundust ja valgustust, mis oli detailne, liikuv ja suurepäraselt toetas ning andis lisa efekti muusikale. Minu vingumiskohaks oli aga heli. Instrumente kuulis küll, kuid millegipärast kippus lauldu koos sõnadega jääma nõrgaks ning ära kaduma. Muusika summutas hääled. Kas tõesti on saali akustika nii kehv või oli asi tehnikas või...? Igatahes, see oli kohati päris häiriv ja pärssis kontserdi naudingut. Samuti, oli publik üpris tagasihoidlik ning tundus, et bändil oli raske neid kaasa haarata. Teisalt, oli kontsert ju välja müüdud ning Eesti publik ongi selline vaoshoitum.
Kokkuvõttes, kui ma nüüd ka kuidagigi saaks Kate Bushi, Genesise ja Fleetwood Maci laval ära näha, oleksin äärmiselt rahul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar