Laupäev, 24. veebruar 2018

Etendus: "Hüljatud"

Tervitus!

Teatrilavadelt seekord!

Pealkiri: Hüljatud
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Samuel Harjanne (Soome)
Kestus: 3h 30 min
Esietendus: 25.11.2017
Millal nähtud: 10.02.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Mingi hetk arvasin, et asi on minus: olen liiga nõudlik ja kriitiline. Ja eks ma mingi kraadini seda ka ole, kuid leidnud võrdlusmomendi, tõdesin, et minu ootused ei ole fantaasiamaailmast. Originaalmaterjal võib ju olla igati maailmatasemel, kuid kui teostuse kõik komponendid seda samatasemeliselt ei toeta, siis on tulemus kesine – aktsepteeritav, kuid kesine võrreldes potentsiaaliga. Olen külastanud mitmeid populaarseid ja kõrgelt hinnatud muusikale Eestis ning pea kõik on mulle vähemal või rohkemal määral pettumuse valmistanud.

Esiteks, muusikalid ise, alates süžeest, on kuidagi liialt üleshaibitud olnud ja mu ootusteni ei ole küünditud. Teiseks, meie kodune tehniline pool on kohati soovida jätnud. Iseäranis muusikaline teostus, spetsiifiliselt öeldes, lauljate diktsioon. Mingi hetk arvasingi, et ma ei peagi mõhkugi aru saama sõnadest mida lauldakse. Siis aga külastasin Glasgows muusikali ning, üllatus-üllatus, sain suhteliselt kõigest aru mis laval kõlas. Värsket "Hüljatud" etendust vaadates olin oma pool tundi täitsa frustreerinud, sest ma pidin inglise keelseid subtiitreid lugema, et mõista laulude sõnu – selle võrra ei jõudnud ma jälgida mis laval toimus. Arvestades seda, et "Hüljatud" baseerub tervenisti laulmisel, ning tavakõne leidub vaid paar fraasi, siis ei olnud sõnadest aru saamine teisejärguline. Siinkohal, ei oma mitte mingit tähtsust, et olen lugenud raamatut, millel etendus põhineb, näinud ka Hollywoodi ekraniseeringut ja tean väga hästi loo käiku. Ma saan aru, et väike riik, vähesed võimalused spetsiaalselt muusikali laulja kogemuste omandamiseks ning võimatu saada sellealaline eriharidus – siiski, meil on mitmeid andekaid lauljaid, kes saaksid soliidselt hakkama. Selle asemel, satuvad mitmetesse kandvatesse rollidesse siiski n-ö popstaarid. On neid, kes muusikali rolli nõudmise kingi enam-vähem täidavad, on neid, kes küll võiksid saada ponnistuse eest medali, kuid ei mängi nõudmisi välja. Tunnistan, et asi võib olla ka hoonete ja lava akustikas või tehnika mitte sobimisel konteksti täisväärtuslikul esitamisel, kuid midagi on natuke nihu, kui kaks lapsest lauljat (rollides: noor Cosette ja Gavroche) tegid silmad ette täiskasvanutele. Nende esitused olid selgemad, kõlavamad ning tugevamad. Ehk siis, on arusaadavalt laulda ikka võimalik küll.

Jättes nüüd kõrvale minu peamise pretensiooni, pean mainima ka mu ootusi tsipa petnud lavakujunduse ja üldse visuaalse poole. Jällegi, kas on ülekohtune soovida näha midagi suurejoonelisemat, detailsemat ning silmatorkavamat? Ilmselt vist, kuid arvestades keskmisest etendusest krõbedamat hinda, on mu eeldused automaatselt kõrgemad. Või on asi selles, et olin 1. rõdul ning kauguse tõttu lavast ei saanud ma nähtavast maksimumi ja vahetut kogemust? Kes teab. Vaatasin ka Vanemuise kodulehelt etenduse efektseid fotosid ning mul tekib segadus, et miks ma saalis sellist pilti ei näinud? Oli ja nagu ei olnud ka.

Teiselt poolelt, ei olnud tegelikult ju asi nii hull, sest eelmainitule on etendustes ka teisi aspekte, mis võivad teatrikogemuse meeldivaks teha. Alustan nokitud lavakujundusega, sest kesisuse juures leidus ka säravaid momente, mis mulle väga meeldisid. Näiteks, olid barakid efektsed ja mõjusid piisavalt tõetruult. Samuti, oli multifunktsionaalne ka suur ratas mida nutikalt ära kasutati, kas atmosfääri loomiseks või praktiliseks eesmärgiks. Meeldejääva pisidetailina tooks esile ka punase riide taga varjudena lippu lehvitavaid Mariuse hukkunud kamraade -- nagu mäletuse vaimud --, kellede leinamiseks laulab mees esiplaanil. Näitlemisest rääkides, oli see aspekt ka igati adekvaatselt realiseeritud ning vastas muusikali vajadustele, kuigi vaimustust minus keegi oma etteastega ei tekitanud. Esitajate lauluhääle andekuses ma ei kahtle, kuid igasugune vokaalvõime ei sobi ükskõik millisesse konteksti. Estraadilaulja ei ole just õige sobivus ooperilavale. Eelpool mainitud artikulatsioonioskus on vaid üks tahk. Silmapaistvate hulgast pean mainima Tamar Nugist, Javertina, kes oma võimsa ning mehise lauluga igas stseenis publiku tähelepanu nõudis -- mees tõmbas oma esitusega rahva tuntavalt käima. Armas, õnnetu ja hingestatud oli ka Kärt Anton Eponine'i rollis. Mulle meeldis naise tütarlapselikult süütute joontega hääletoon, mis tegi tegelase lootusetu olukorra, vastamata armastuse ja ohverduse veelgi valusamaks. Imre Õunapuu oma imposantse hääle ja kangelaslikult õige asja eest võitleva Enjolrasena, pani mind tõdema, et tema järel ei ole keeruline kujutada mehi talle barakkidele järgnemas.

Muusikast rääkides, oli mu esimene kokkupuude antud etenduse repertuaariga 2012. aasta Hollywoodi ekraniseeringu läbi. Mäletan selgelt kuidas ma kinosaalist väljusin ning sõbrannale hämmeldunult ütlesin: "Issake, nad laulsid ju KÕIKE!" Jah, see lõppematu lauluvoog pani ekraanile veidi kõõrdi vaatama ja ei lisanud nähtavale just usutavust ja kaalu, kuid omapärane, voolav ning meeldejääv võte igatahes. Juba siis ei istunud mulle pakutav muusika, mis oma katkematu järjepidevusega lasi lugudel üheks sulanduda ning kohati oli keeruline aru saada kus üks lõppes ja teine algas. Kui ennast unustasin või tähelepanu hajus võis selgusetuks jääda, mis looga nüüd täpselt tegu ja kas see ei olnud juba mitte lugu mis varem kõlas? Muusika oli paljuski sarnase tooni, tempo ja olemusega, mis tegi veidi raskeks erinevatel paladel mällu sööbida -- süžee kulgemise aitas see aga tunduvalt sujuvamaks. Isegi praegu mõlgutan mõtteid ja ükski meloodia ei tule eriti teravalt meelde. Vast olen liialt ülekohtune auhinnatud ja palavalt armastatud muusika vastus, kuid mind see niiväga ei kõnetanud ning minu eelistused selles vallas on mõnes muus suunas.

Nagu teada, põhineb etendus Victor Hugo meistriteosel "Hüljatud" ning paljuski on üle võetud keskne süžee üpris lojaalne originaalile. Lavaversioon on aga tunduvalt lihatum ning pigem on üle võetud kondikava ja mitmeid detaile putitatud pealiskaudsemaks või vähem keerukamaks. Iseäranis mahukas on Mariuse tausta vähenemine ning mehe minevikust ei ole tükki jõudnud just palju -- temast on saanud natuke ühekoeline kangelane Cosette'ile. Mehe pereajalugu oli raamatus aga äärmiselt põnev ja põhjalikult käsitletud. Lisaks ka suhted tema kamraadidega ja viimastel omavahel. Näiteks, on muusikal välja jätnud ka Fantine'i kallima ja Cosette'i isa, Thénardieride suurema pere ning sugulassuhted (nt on Gavroche raamatus Eponine'i vend), viimaste seos Mariuse isaga, jne. Mis mind ennast aga enim torgib on kuidas Cosette on raamatus rohkem väljajoonistatud ning mitte ainult üks kena näitsik Mariusele armumiseks ja Valjeanile elumõtte andmiseks. Eponine aga muutus ülekandel muusikali tõeliseks traagiliseks kangelannaks ning, minu silmis, võttis Cosette'i rambivalgust. Raamatu Eponine'ist oli Mariusel enam-vähem ükskõik ning naine ei olnud ka selline kaasaelamist soodustav õilishing nagu muusikal teda esitas. Lavaversioonil hoidsin pöidlaid hoopis Eponine'ile mitte Cosette'ile -- originaalmaterjal aga eeldaks vastupidist. Üldiselt, aga arvan, et ülekanne raamatust lavale oli edukas ning valikud mida kaasa võtta ja mida muuta olid igati adekvaatsed ning asjalikud.

Kokkuvõttes, on mul hea meel, et järjekordse maailmakuulsa muusikali oma silmadega ära nägin ja otseesituses ära kuulsasin. Kahjuks, vaatamata suurepärasele alusmaterjalile, ei suutnud muusikaliversioon mind täienisti enda poolele võita. Põhjuseid oli mitmeid. Samas, saan ma väga selgesti aru, miks see etendus nii meeletult menukas on. Ütleme siis nõnda: nii palju kui on inimesi on maitseid ja antud muusikal ei olnud maitsestatud üleliia minu eelistuste järgi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar