Teater: "Viimasel minutil"

Tervitus!

Ja uuesti teatrist!

Pealkiri: Viimasel minutil
Teater: Draamateater
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Näitlejad: Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Markus Luik, Raimo Pass, Harriet Toompere
Kestus: 2h 55 min
Esietendus: 25.01.2015
Millal nähtud: 11.11.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Näidendid ei saa olla universaalsed ning rusikas silmaauku igat tüüpi publikule. Nad võivad küll sisaldada teemasid mis kõnetavad suurt osa vaatajaskonnast või siis jälle minimaalselt kontakti võimaldavaid jooni või siis ühele grupile pakkuda maksimumi ning teisele näpuotsaga. Ma tegelikult juba aimasin ette, kuid antud tükki jälgides tundsin teravalt, et suhestuda ja hinnata suudaksin nähtut alles kuskil mitmekümne aasta pärast. Ma mõistan objektiivselt vaadatuna, miks näidendist on saanud menutükk, kuid minu jaoks oli pigem tegu melanhoolse ja isegi depressiivse looga. Eeldatavasti pidi see olema aga komöödia.

Põnev oli tõdeda, kuidas üks näidend võib ühele grupile mõjuda masendava ja kurva draamana, teisele aga lustaka meelelahutusena. Juhuslikult, sattusin samaealise tuttavaga rääkima teatrist ning ka tema oli just antud tükki näinud ja ütles samuti, et oli hämmingus kui kurblik nähtu oli, kuid kuidas osa saalist rõkkas naerust. Panime mõlemad tähele kuidas eakam seltskond kohati tõesti kõhtu kõveras hoidis, sest vaese naise tekkiv dementsus on ju nii koomiline... Ma ei samastunud ega tundud end ära mitte ühesgi tegevuses, teemas või tegelases, millest tulenevalt ei suutnud ma nähtuga kaasa itsitada. Suutmata seda, ei olnud ma võimeline kellegi üle naerma olukordades, mis mulle olid võõrad ja nukrad. Umbes sama efekt on olukorras kus keegi kukub – naljakad koduvideod saade on selliseid klippe täis. Kui ma mõtlen sellele, et võin ka ise vabalt koomiliste liigutusega käna panna ja olen seda loomulikult teinud, siis isegi kihistaks kaasa, kuid lähenedes eemaltseisvana, ja võttes arvesse, et kukkumine on ju ohtlik ja valus, siis oleks minust äärmiselt inetu kellegi õnnetuse üle naerda.

Jutuks on pidevalt väärikas vananemine, kuid kuidas saab seda teha kui tervis, mõistus, iseloom, elumured, keskkond, sotsiaalsed normid, jne töötavad selle vastu ja ei võimalda alati väärikalt vananeda. Mida see üldse tähendab? Kuidas mõõta väärikalt vananemist? Ja siis veel naerdakse kolme 80ndates naise argipäeva tegemiste ja murede üle! Etenduse kolm tegelast olid kõik erinevatel põhjustel otsekui tupikus ning ma pigem elasin neile kaasa, teades, et tõenäoliselt läheb kõik edaspidi rohkemal või vähemalt määral siiski veel allamäge – mul ei olnud südant veel naerda pealekauba! Annlouise'il elas seljas saamatu ja klammerduv mees, kelle kätt hoidma ta koju jooksma pidi pea iga telefonikõne peale – vabaduse puudus. Solveig otsis kaaslast, sest meest ja last tal ei olnud – üksindus. Marianne'i kunagise särava elu jääke ei suutnud naine enam üleval pidada (nt korter), lisaks, hakkas mõistus vaikselt hägunema – aja mõju tervisele ning finantsidele. Dialoogi järgi kunagised erinevatel viisidel tõeliselt eredad tähed -- nüüd tuhmumas -- hiilgeajad seljataga. Jah, hahahhaha, nii naljakas! Või vaatan ma liialt sügavale ja mustades toonides? Lohutas see, et lõppseisus mõneti said tegelaste mured leevendust.

Läheneksin sellele jaatavamalt ja oleksin näidendi vastu arvatavasti enam positiivselt meelestatud kui ma ei oleks oodanud sellest lustakast huumoritükki. Samas, tuleb mängu minu eelnev jutt -- mis minule on draama, on teisele komöödia. Kui ma aga kujutan ette, et oleksin juba minnes teadnud, kuidas tükk minu silmadele end kuvab, siis arvatavasti ei oleks minu emotsioonid niivõrd kulmu kortsutavad. Olgem ausad, teksti ja olukordi mille üle naerda ju tegelikult oli. Näiteks, totakalt koomilised ja kohatud laused Marianne'i poolt: "Ainuke seltskonnaüritus kuhu kutsutakse on matus" ja "Olen oma vanuses muutunud passiivseks pedofiiliks." Lihtsalt, võttes arvesse konteksti, ei suutnud kogu kompott mu suunurki tõsta. Leidus aga ka helgemaid seiku, nagu näiteks mõte, et kunagi pole liiga hilja, mida avastas naiste uus brizikamraad, Per. Mida ta oma kõrges vanuses täpselt avastas js kuidas see ta elu muutis, jääb teatrisaali avastamiseks. Igatahes, olnuks ma õigesti ettevalmistunud, oleksin kergemini aktsepteerinud tükki kui draamat millel on ka huumorinoote, mitte komöödiat veidikese draamaga, mida eeldasin.

Näitlejatest särasid Ülle Kaljuste Marianne'ina ning Maria Klenskaja Annlouise'ina. Viimane meeldib mulle oma muheda oleku ja spetsiiflise hääletämbri poolest pea igas rollis kus ta üles astub, seega vast ei ole ma tema puhul kunagi eriti objektiivne. Ülle Kaljuste aga suutis iseäranis ehedalt ja inimlikult edasi tuua oma tegelaskuju vananemist ja sellega kaasnevaid salakavalalt ründavaid lööke, samal ajal võideldes alateadlikult aja vastu ning püüdes mitte lasta sellest end häirida. Paratamatus oli aga paratamatu. Kaie Mihkelson Solveigina oli minu silmis aga liialt nooruslik, krapsakas ja keeruline omaks võtta kui pensionäri ning teise kahe naise eakaaslast. Otse loomulikult vananetakse individuaalselt ning kõrge vanus ei võrdu ainult kortsude, väsimuse ja küürus seljaga, kuid võrreldes oma sõbrannadega tundus, et naine oli otsekui 30ndates. See on varjatud kompliment näitlejannale, väikse torkega rolli suunas. Üldiselt mõjus kolme naise koosmäng veenvalt, lähtudes sellest, et tegu oli karakteritega, kes üksteist pea terve elu lähedalt tundsid. Kiirelt mainin veel lavakujundust, mis mulle meeldis, kuna oli väga detailirohke, kus vaataja silme ees oli otsast lõpuni Marianne'i sisseelatud ja kodune elutuba.

Vaatamata minu eelnevatele pretensioonidele ja tüki venima kippumisele, on tegu menunäidendiga ja seda ilmselgelt põhjusega. Kui ootused nähtavaga klapivad, siis on tükk vaataja silmis õnnestunud, kuid kui eeldused jooksevad sihist mööda, siis võib lugu mõjuda ebameelelahutuslikult. Ja, muidugi, tõuseb näidendi edukuse protsent vaatajast lähtudes vastavalt viimase kõrgele vanusenumbrile.