Kino: "Süngeim tund"

Tervitus!

Uuemat kino!

Pealkiri: Süngeim tund

Originaalpealkiri: Darkest Hour

Režissöör: Joe Wright

Näitlejad: Gary Oldman, Lily James, Kristin Scott Thomas, John Hurt, Stephen Dillane

Žanr: Draama, biograafia, ajaloo

Kestus: 2h 06 min

Kinodes alates: 02.02.2018

Nähtud: 03.02.2018

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

1. Ajalugu on lahe – minu lemmik tund koolis. 2. II Maailmasõja perioodist on tohutult intrigeerivat ning väljapaistvat millele fokuseerida – materjali on lõpmatult. 3. Winston Churchill on legendaarne ajaloo suurkuju ning üks juhtivaid mängunuppe selles sõjas. 4. Brittide n-ö tumedaim tund koos võidu ja kaotusena samaaegselt tuntud Dunkirki evakuatsiooniga on üks hämmastavamaid ja pöördelisemaid punkte kogu sõja kulgemises. 5. Suve menufilmiga, mis keskendus Dunkirkis olnud sõdurite läbielamistele, moodustab "Süngeim tund" perfektse topeltpaketi, ehk siis, nähes mõlemat, tekib terviklikum pilt ühest suursündmusest kahe erineva vaatevinkli läbi. 6. Kompaktne, tõetruu, päev-päeva kaupa olukorrale Briti ladvikus ülevaadet andev, pingeline, biograafiline, suurepäraste filmitegijate kätes ja näitlejate hoole alla, auhinnad, Oscarite ennustused – kas midagi üldse saaks valesti minna? Kas saab leiduda mõni põhjust, miks mu eelnev vaimustus kinosaalist lahkudes oli minust tsipake lahkunud?

Vastus eelnevatele küsimustele on, jah, sest kuigi Churchill oli õige mees õigel ajal õiges kohas, ei olnud ta üks veidi pahur ja torisev vanataat. See Disneystunud versioon mehest mulle kohe üldse peale ei läinud. See tipptasemel imal stseen metroos ajab mind siiani silmi pööritama. Jah, tema suurtes tegudes ja panuses ei kahtle keegi, aga, kordan, ta oli oma aja sotsiaalse maailma kõrgklassi esindaja, kelle sellele positsioonile vastavad vaated võivad tänapäeval vihast ja hämmastust näost punaseks ajada. Filmis oli aga ta üks tore väliselt veidi okkaline podisev siilionu, kellel oli soe ja pehme kõhuke. Tulenevalt sellest oli mul raske võtta nähtavat reaalelule vastavana ning ajalooliselt tõetruuna – liiga siledaks töödeldud, poliitiliselt korrektne ja ilustatud tulemus. Mehe vastuolulisest karakterist saab lugeda enam siit.

Mis oli hästi? Otse loomulikult oli näitlemine tasemel ja Gary Oldman ei olnud enam üks Briti näitleja, vaid ta transformeerus täienisti Churchilliks. Samuti meeldis mulle esitatud perioodi õhkkond, toonid, tempo, jne. Nähtu esitas end kui äärmiselt autentset keskkonda neile sündmustele. Kohati loodi dokumentaalfilmiga sarnane lähenemine, mis on ainult kompliment arvestades konteksti. Ehk siis, meeldis mulle formaat, teema, käsitlus ja enamus tehnilisi lahendusi. Lisaks, hindasin sisevaadet võtmeisikutevahelistele suhetele ja poliitilise aspektile, kus kõigil oli oma agenda ja nägemus kuidas konflikti lahendada. Seda kõike turvalistes valitsushoonetes -- samal ajal kui mehed sõjakoldes surid. Valus, kuid realistlik oli vaadata kuidas tuhandete eludega mängiti kellegi isiklikust arvamusest lähtudes. Siinkohal jälle arvan, et vaadates suve "Dunkirki" saab toimuvale palju täisväärtuslikuma vaate.

Mis oli halvasti? Peale liialt puhtalt Churchilli portreerimist, ei tundud ma ka filmis pinget, sest kontakt parlamendiruumide ja mehe kodus toimuvaga ning Dunkirki ümbruses aset leidva katastroofiga oli pea olematu. Välja arvatud siis põgus stseen ja looliin Calais'i piiramisega. Minuni ei jõudnud olukorra tõsidus -- puhtalt linateosest lähtudes, ei olnud võimalik aduda, mis kaalul oli. Sellest räägiti aga seda ei võimaldatud tundma ega näidatud. Ma ei tea, kas see põhines päriselus toimunud vahejuhtumil, kuid kui kuningas läks Churchilli külastama ja teda motiveerima mitte järele andma, kuigi sinnani oli igati mehe vastu, siis see stseen mõjus äärmiselt võõrastavalt, torkivalt ebaloogilise ja ootamatuna. Samamoodi pani tundma ka see eelpoolmainitud metroo vahejuhtum.