Teater: "See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist.

Pealkiri: See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära)

Teater: Vana Baskini Teater

Kestus: 2h 00 min

Lavastaja: Ivo Eensalu

Osades: Egon Nuter, Anne Veesaar, Külli Reinumägi, Meelis Põdersoo, Linda Kolde, Janek Sarapson

Esietendus: 12.07.2016

Millal nähtud: 04.08.2016

Minu hinnang: 1.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Väga kriitilise ülevaate hoiatus!

Äkki ikkagi on asi minus? Mu kaaslane, kellelt eeldasin, et on tüki vastu veelgi kriitilisem ning nähtust kohe kindlasti ei vaimustu, väitis siiralt, et temale meeldis. Ka teine kaaslane oli positiivselt meelestatud. Ka publik tundus, et tüki kulgedes, aina soojeneb etenduse suhtes. Olen alati olnud avatud mõttetule meelelahutusele ja tihtipeale võib see olla palju nauditavam kui asjalik variatsioon, kuid hüppa või aknast alla, no ei saa ma kuidagi antud näidendit kiita.

Sisu keskmes on kolm täiskasvanud last, kes isa palvel kogunevad lapsepõlvekoju, kuna mehel on tähtis teadaanne. Nimelt on ta surmavalt haige ja kavatseb õhtul pere seltsis hinge heita. Enne seda on tal kavas naise ja lastega sotid selgeks rääkida ning kvaliteetset aega koos veeta. Peresuhted on aga kõike muud kui harmoonilised ning pikalt alla surutud emotsioonid, saladused ja probleemid ujuvad järjekindlalt pinnale. Seega, näidendi kokkuvõte kõlab ju üpris intrigeerivalt ning hulgaliselt vaimukusi ja tundeküllasust tõotavalt. Kuidas aga saab tulemus olla niivõrd lahja ja isegi tüütu, on mulle siiani ootamatu.

Põhisüü panen ma nahaalselt huumori hädisusele või siis, julgen väita, et üldse puudumisele, vähemalt sellise huumori, mis mind puudutaks. Vaatame tõele näkku, 90% naljadest keerlesid vaid kahe asja ümber: vallalisus ja homoseksuaalsus. Selle asemel, et mulle naeru pakkuda, hakkas ühe ja seesama raua peksmine mulle juba mingi hetk valusalt närvidele käima. Kas tõesti on geniaalne mõte kogu etenduse koomikaikiht paari faktori peale baseeruda ja neid detaile lüpsta ja väntsutada, kuniks grammigi mahlasust ei ole järel -- mitte et seda algselt ka märkimisväärselt palju oleks olnud. Siinsed vaimukused olid minu silmis alla igasuguse piiri ning ma ei suutnud neid kuidagi seedida. Kui kaua sa saad naerda selle üle, et a la: "... aga sa oled ju vallaline, sa ei saa ju oma eluga rahul olla! -- näe siin on suvaline mees, äkki sebid ära." Tegu ei olnud ka heatahtliku tögamisega, vaid pigem mõnitamisega, ning mul oli tahtmine karjuda, et saage kord juba üle ja liikuge edasi! Kas tõesti on vallaline olemine kordades hullem kui pugejast egoist või pahur türann? Veel torkivamaks tegi asja see, et enim vatti said just kõige meeldivamad tegelased (keda tuli tükis niigi tikutulega otsida) ning tüütutele tümikatele sai osaks vaid minimaalne tomatiloopimine. Peab aga ka tõdema, et kuigi pereema oli omamoodi koloriidne, jättis ta mulje kui kõige tasakaalukamast (vaatamata tipsutamisele, mis antud olukorras oli niigi tagasihoidlikul tasemel) ja mitte 100% mina-ja-maailm mentaliteediga jurakast. Üllatuskülaline oli ka parajas annuses sümpaatne, lõbusalt veider ning mulle punast rätikut mitte vehkiv.

Järgmiseks vastukarva hõõruvaks faktoriks oli loo liialt järsk finaal, sest minu silmis ei leidnud enamused konfliktid rahuldavat lahendust. Mind jäeti otsekui õhku rippuma ja kõik eelnev muutus mõtetuks jauramiseks. See mõjus kriipivana, sest tõepoolest ootasin lahkhelidele märgatavamat progressi või konkreetseid tulemusi. Seega, must komöödia mustaks komöödiaks, kuid ma ei saanud nähtust mingit ülendavat emotsionaalset või turgutavat laengut, pigem lokkas frustratsioon. Oleks siis nähtu vähemalt koomiline olnud, kuid "ei" ka sellele. Teisalt, mulle aga meeldis selline anti-hollywoodilik lähenemine finišile ja, et reaalsuses ei saagi alati õigeaegselt kõigele ilusti lipsu peale teha ja tilpneva jäävad kahetsused ei ole haruldased. Äkiline üllatusslõpp, mis ei olnud tegelikult niiväga ootamatu, oli ka üpris pinevalt realiseeritud. Samuti oli omamoodi kaasahaarav nuputada, et kas mehe väitel peatsest susside püsti viskamisest, on tõsi taga või on teadaandel muu tagamõte. Olgem ausad, see, et keegi suudab kindlaks teha, et konkreetsel päeval ning kellaajal, minuti täpsusega, on üleminek hauatagusesse ellu, ei ole kaugeltki tõenäoline. Sealt ka minu umbusaldus.

Trupp oli igati okei, näitlemine, konteksti arvestades, ka kenasti okei, kujundus ruumikas ja otstarbekas. Samas, ega tükk just midagi kõrgematasemelist oma kitsasse ja pimedasse raamistikku ei võimaldanud -- taha sa või ära taha. Asukoht, Linnateatri lavaaugu näol, on mulle alati meeldinud ja ka seekord tagas see hubase ja omanäolise keskkonna. Ainuke karjuv probleem oli näidend ise, mis minu silmis oli üks vaimuvaene käkerdis, mis ei suutnud ellu tuua potentsiaalirikast ideed ja lõi sellest käntsaka seedimatut lobi. Kaaslaste arvamusest ja ülejäänud publiku reaktsioonist lähtudes oli tegu aga kerge ja meeleoluka suveetendusega, seega, eks see ole igaühe enda otsustada kumba äärmusesse antud näidendiga seoses langetakse.

P.S Kuhu jäi laul "It's my party and I cry if I want to..." Siiralt ootasin seda kuulda!

Kino: "Tondipüüdjad," "Suur sõbralik hiiglane," "Närvidemäng" ja "Tarzani legend"

Tervitus!

Kuna olen lühikese aja jooksul näinud hulga filme, siis teen lühikokkuvõtted mõnedest nähtutest.

Pealkiri: Suur sõbralik hiiglane

Originaalpealkiri: The BFG

Režissöör: Steven Spielberg

Näitlejad: Mark Rylance, Ruby Barnhill, Rebecca Hall, Penelope Wilton

Žanr: Fantaasia, seiklus, kogupere

Kestus: 1h 57 min

Kinodes alates: 01.07.2016

Nähtud: 19.06.2016

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb. com kodulehelt

Ma suutsin mõistusega aduda, et tegu on tegelikult fantaasiarohke, südamliku, kohati tähelepanuväärsete visuaalsete lahendustega ja, muude lastefilmide seas, hetkel omajagu silmapaistva üllitisega, mille eesotsas tagatipuks geenius ise, Steven Spielberg, kuid oh jummel kui igav see film oli. Esimene tund mõtlesin siiralt, et teen pattu ja kõnnin esimest korda keset vaatamist kinost välja, kuid kohusetunne ei lubanud. 

Ma ei suhtu kunagi lastele mõeldud lugudesse üleolevalt ja naudin neid kohati isegi enam kui täiskasvanutele mõelduid, kuid järgnev tõesti hävitas meeldiva filmikogemuse: 

-  Tatikurgid -- lausa jälk! Ja see peeretamisjook -- milleks see veel? Ilmselgelt labasteks peerunaljadeks.

-  Pool loost oli suhteliselt sihitu ja veniv. Ma siiralt ei saanud aru miks mõned stseenid ning detailid lisati ja kuhu nendega ning üldiselt suunduti.

-  Stseen palees oli küll kergemat tooni ja tõi oodatava vahelduse eelnevale üksluisele eesmärgitule kulgemisele -- tundus, et midagi hakkab viimaks toimuma. Juhtus aga hoopis see, et lugu jäi hoopis seisma ja minuni jõudis söömisstseen, mis ilmselgelt pidi olema vaimukas, aga mõjust sunnituna, kohatuna ja veidrana. Okei, kui koerad peeretasid, siis ma tõesti naersin. Muide, kuninganna sekkumine oli äärmiselt ebasujuva üleminekuga ootamatu lahendus.

-  Üldse oli huumor kuidagi madala tasemega, lastele võib-olla naljakas (kuigi saalis ma seda just ei kuulnud), kuid oleksin oodanud ka midagi täiskasvanule, kes ei naera ainult puuksu ja tatikurgi üle.

-  Võlts maik -- iga stseen hiiglase kodus oli nii valusalt ilmselgelt rohelisel ekraanil tehtud, eriti kui tüdrukut ühest kohast teise tõsteti või ta siit sinna liikus. 

-  Sooja ja usutava sõprussuhte loomise logisemine hiiglase ja Sophie vahel -- see lihtsalt ei puudutanud mind ja ei mõjunud veenvalt. Liialt ilmne oli, et ühes osapooles on tegu eriefektiga ja teisel poolel, tüdrukuga, kes võib-olla ei oska just eriti edukalt rohelise ekraaniga suhelda -- ega see muidugi kerge ole. 

-  Miks just see Roald Dahli raamat? Kui aus olla, ei ole hiiglased hetkel just vampiiride ja libahuntide kõrval popid (mis on iseenesest kurb ning mis ei tähenda, et trendi ei tule murda) ning, minu tagasihoidlikul arvamusel, on tegu lahja raamatuga. Kas tõesti ei olnud võtta muud ebatavalised-maagilised-sõbrad laste lugu?

Kiiduväärt poolelt tooks välja stseeni kus hiiglane osavalt ja nutikalt inimeste eest öösel tänavapilti sulandub ja maagilised unenäopuuga hetked filmist.

Olen kindel, et alla 12. aastased lapsed vähemal või rohkemal määral naudivad seda filmi ja kahtlemata on seal mitmeid aspekte mida hinnata, kuid minu jaoks oli tegu pettumusega.

------------------------------------------------------

Pealkiri: Tondipüüdjad

Originaalpealkiri: Ghostbusters

Režissöör: Paul Feig

Näitlejad: Melissa McCarthy, Kristen Wiig, Leslie Jones, Kate McKinnon, Chris Hemsworth

Žanr: Komöödia, action, ulmefilm

Kestus: 1h 56 min

Kinodes alates: 29.07.2016

Nähtud: 31.07.2016

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Uued tondipüüdjad on omajagu poleemikalt tekitanud, seda juba enne kui film valmis ning eriti võimekalt siis kui selgus, et naised võtavad seekord kummituse küttimise rollid üle. Olgu aga tausta kismaga nii nagu on, -- mõlemad osapooled, nii tegijad kui publik, ei ole just puhtad poisid -- huvitas mind vaid see, et kas film toimis ja suutis olla nauditav meelelahutus. Etteruttavalt: jah, mina lahkusin saalist küll positiivselt meelestatuna.

Mis meeldis:

Chris Hemsworth, lisaks sellele, et ta on eriti magus kompu, oli ta ootamatult vaimukas ja sobitas end sama edukalt siinsesse komöödiasse, kui ta mahub madinat ja macholikkust täis Thori maailma. Ta oli otsekui blondiini naljade kehastus ning oma enesekesksuse, haugimälu ja süüdimatu viilimisega oli ta absurdsete, kuid eriti koomiliste vahepalade autor. Tema eesmärk oli pakkuda silmailu ja eks seda ta oma töös administraatorina suutiski ainult esile tuua. Kui vaja oli telefoni vastu võtta, siis ei leidnud ta toru või pärast paari paanikas lauset kuuldes, pani ta toru ära, sest olukord tundus ju nii stressirohke. Tema ilma klaasideta hipsteri prillid olid ka päris vaimukas aksessuaar. Olen aga tähele pannud, et kurdetakse selle üle, et film püüab feminismi vaatajale kurgust alla suruda ning ühe detailina ongi pandud mees tüüpilise ohmu sekretäri rolli, et meestele n-ö "ära teha." Oeh -- mina nägin aga valikus pigem võimalust näha näitlejat eksponeerimas oma teist külge, millega ta hiilgavalt hakkama sai, ning mis andis nähtule kõvasti ootamatut huumorit juurde, kusjuures kohati tuli ette tõesti vaimustavaid nalju. Iga stseen mehega, mida ei olnud kahjuks nii palju, et oleks mu janu kustutanud, nõretas koomikast.

Kate McKinnon, ühe tondipüüdjana, suutis kehastada väheste sõnadega, kuid kogu ülejäänud olemisega äärmiselt värvikaks kujuks, Holtzmanniks, kes oli geniaalne insener, kuid üpris veider igat muudpidi. Tema maneerides, pilkudes, liigutustes ja riietuses, lihtsalt oli midagi ülikihvti, kuid samas ka äärmiselt nohiklikku ja koomiliselt ekstsentrilist. Tegelase otsekui mitte kuskilt esile kerkinud etteastet, "Rhythm of the Night" muusika saatel, koos kummaliste tantsuliigutustega, on raske peast välja kratsida. Ka Leslie Jones neljanda tondipüüdjana oli lahe mutt, imposantne kuid koomiline, karm kuid omajagu argpüks, terava ütlemisega ja tõsine, kuid heatahtlik ning üpris tohmakas. Minu pilk igatahes kaldus pidevalt neljast kummitusekütist just viimasele kahele, eriti võrreldes suurematest staaridest kahe peategelasega Kristen Wiigi ja Melissa McCarthyga, kes eelnevate kõrval veidi igavad ja luitunud paistsid.

Üllatavalt klappis minuga ka filmi huumor, mis oli kaugel kõrgklassist, kuid siiski toimis ja tõi esile nii suuremat naermist kui ka väiksemat pihku itsitamist. Enamjaolt pakkusid koomikat just tegelaste iseloomudest tulenevad veidrused või omavahelised suhted. Loomulikult ei tekitanud mus positiivset reaktsiooni tobedad kummituste poolt tegelaste peale oksendamised ja muudmoodi totrad allavööd naljad. Omamoodi vinged, kuid samas ka vaimukad olid tondipüüdjate ja kummituste omavahelised võitlused, püüdmisvarustus ja viimaste demonstratsioonid. Loomulikult, meeldis mulle stseen, kus Holtzmann teeb kurjamitele eriti tuusalt tuule alla oma uhiuute nn mänguasjadega.

Mis ei meeldinud:

Ma ei ole siiani aru saanud, kas tahtlikult (näiteks püüdes tabada originaalfilmi atmosfääri või tekitada äratundmisrõõmu) või kogemata, kuid eriefektid olid kogu filmis amatöörliku väljanägemisega, kuidagi mannetud ning võltsid, ja kohe kindlasti mitte õudust tekitavad. Mul oli kohati tunne, et vaatan mõnda vaid 80ndate tehnikavõimalustega vorbitud filmi. Sisu oli toodud tänapäeva, kuid efektid oli otsekui eelmisest sajandist. Samas aga sobis selline välimus veidi isegi filmi tooniga, kuid ikkagi jäi mulje nagu vaataksin animad, mitte realistliku filmi.

Ka süžee oli üldjoontes koopia originaalfilmist ja midagi ülivärsket ja löövat, lisaks peategelaste soo muutmisele, ei pakkunud. Vastupidiselt enamuste arvamusele, ei imponeerinud mulle ka algsete tondipüüdjate cameod. Iseenesest ju tore, et Dan Aykroyd ja kaaslased leidsid aega filmis üles astuda, kuid mulle tundus see omamoodi nende isikutel ja pärandil nahaalse liugulaskmisena. Samuti ei vajanud film tähelepanu liigset eemaletõmbamist niigi kesisest sisust. Õnneks aga leidus nähtus piisavalt trilli ja tralli, et osati puuduseid kompenseerida ning neil mitte niiväga tagumikku torkida lasta.

-------------------------------------------------------

Pealkiri: Närvidemäng

Originaalpealkiri: Nerve

Režissöör: Henry Joost, Ariel Schulman

Näitlejad: Emma Roberts, Dave Franco, Emily Meade, Miles Heizer, Kimiko Glenn

Žanr: Thriller

Kestus: 1h 36 min

Kinodes alates: 29.07.2016

Nähtud: 11.08.2016

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ma tõesti ei oodanud, et kogu oma ajuvabaduses ja kohati kriiskavas ebarealistlikuses, pakub "Närvidemäng" mulle mõnusat meelelahutust. Filmi sisu pealiskilesse ei tohiks küll auku teha, mis kogemata ikka võib juhtuda kui sa ei ole 100% karjas liikuv lammas, kuid vaatamata sellele oli tulemus tempokas, haarav ning isegi ajurakke tööle putitav. Originaalis tiinekatele mõelduna, klikkis film edukalt ka minuga ning andis, küll üldistavat ja äärmuslikku, kuid põgusalt valgustavat pilku tänapäeva noorte tehnika poolt võimutsevasse maailma.

Tagasihoidlik Vee otsustab elus esimest korda teha midagi oma mugavustsoonist väljas ning ühineb interneti mänguga Nerve ja seda mitte vaatajana, nagu enamused tuhanded, vaid mängijana. Ehk siis hakkab ta saama väljakutseid, mis, olles eelneva täitnud, samm sammult muutuvad pöörasemaks, kuni mängu tuleb seaduse rikkumine. Loomulikult kohtab ta kena pahapoisiga, kellega ta paari pannakse neid julgustükke läbi viima. Minu jaoks klišeelik ja kulunud üldine lähenemine, kuid praktikas lahedalt realiseeritud ja edukalt pakendatud.

Esiteks, lool oli pinget ja väsimatu hoog. Väljakutse järgnes väljakutsele ning neis kõigis oli üllatusliku, huumori või kerge närvikõdi element, mis hoolitses selle eest, et ükski neist ettevõtmistest ei olnud tuim või liialt ettearvatav. Samas pean hoiatama, et väidetavalt pidi trailer kõik need julgustükid kenasti üles rivistama ja juba enne filmi nägemist sealse pinge maha trampima. Ise ei ole ma aga trailerit näinud, seega ei rikutud ka minu lõbu ja avastamisrõõmu. Teiseks, oli peategelaste, Vee ja Iani vahel, märgatav ja vaevatu keemia, mis tegi nende paaris seikluste jälgimise üpris kaasakiskuvaks. Mõlemad olid ka omajagu meeldivad, kui veidi kahedimensioonilised tegelased, kellele oli äärmiselt lihtne kaasa elada. Fakt, et tegemist on näitlejatega, kes on oma gümnaasiumiaegadest aastate kaugusel, ei häirinud mind ka seekord, sest nad sobitusid hõlpsasti oma karakterivormidesse. Ja veel, paarina olid nad üpris armsad koos.

Visuaalselt vastas film oma sisule ja sihtrühmale, olles värviline, nooruslik ja energiline. Neoonvalgus ja värvid oli märksõna, minemata aga üle taluvusepiiri. Eriti pilkupüüdev oli helkiv ja sädelev roheline peokleit, millega Vee enamus ajast ringi silkas. Kulunud tennised olid kentsakad, kuid lõbusad lisad komplektile. Mulle meeldis ka kaasaegne ja popile kaldu muusikavalik ning selle pidev enda meeldetuletamine igasugu esirindlikumate ja vähem tuntumate hittide läbi. Oli hetki, kus laulud surusid maha pildi ja loo ning võtsid filmi üle.

Kahtlemata oli intrigeeriv ka mäng ise ja sellega kaasnev virtuaalse privaatsuse teema. Kõhedaks tegev on tõsiasi, et taoline anonüümsuse kadumine ja pahatahtlik kellegi elu ülevõtmine ja hävitamine puhtalt internetis olevate andmete ja juurdepääsude põhjal, ei ole tänapäeval mingi fantastika. Moraal sellest filmist: ära topi internetti üles igasugu fakte endast! Ükskõik kui tähtsusetut detaili võidakse kunagi su kahjuks kasutada. Vee puhul näiteks tema ühte lemmik raamatut. Iseasi, kui tehtav ja realistlik see hoiatus enam on -- veetamm on ju lõhkenud ja vett sinna taha tagasi suruda on võimatu. Tõstatati ka pikaajaliselt ja valusalt aktuaalne anonüümsete kommentaatorite ja vastutuse teema. 

Minu põhiline probleem süžeega oli tõsiasi, et mängu vaatavad tuhanded, see on avalik ja kättesaadav kõigile, ning ei ole mingi saladus, et konkreetsed väljakutsed rikuvad seadust, panevad kellegi ohtu või isegi võivad tappa -- kus on politsei?! Miks keegi ei sekku või mängu sulgeda ei püüa? Samas aga teades, et Pokemon Go käigus ületatakse illegaalselt riigipiire, astutakse kaljudelt alla ja tehakse muidki idiootsusi, siis ei üllata mind õigusorganite tegutsematus absoluutselt. Teisalt, ega mäng ei sunni lollusi tegema, ikka inimene ise otsustab teha.

Teine pettumus oli viimase veerandi järsk ära vajumine. Kulminatsioon oli iseenesest pingeline ja paljulubav, kuid selle lahendus ületas usutavuse, mugavuse ja sunnituse piiri. Tundus, et film ei julgenud astuda seda lisasammu, et toimuvale tõsiseltvõetavust ning kaalu anda ja teha ebameeldiv, kuid efektsem ja ekstreemselt õpetlikum valik. Tulemuseks oli liialt puhas, valutu ja lihtne lõppseis.

-------------------------------------------------------

Pealkiri: Tarzani legend

Originaalpealkiri: The Legend of Tarzan

Režissöör: David Yates

Näitlejad: Alexander Skarsgård, Margot Robbie, Samuel L. Jackson, Djimon Hounsou, Christoph Waltz

Žanr: Seiklus, action

Kestus: 1h 49 min

Kinodes alates: 08.07.2016

Nähtud: 09.07.2016

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ma pole vist juba ammu millegis nii pisarateni pettunud kui antud filmis, mida ootasin õhinaga juba pikemat aega. Ja kui aus olla, siis peale näitlejate valiku, kes sobisid oma rollidesse nagu valatult, ei vastanud pea miski muu mu kõrgetele ootustele. 

Mis meeldis:

Alexander Skarsgård oli muljetavaldav Tarzan, nii välimuselt kui olekult. Oma pintsakutes nägi ta välja nagu kapp -- need õlalihased oli võimsad! Ta oli vaikne, kuid surmav ning mulle meeldis, et oma pilgus omas ta omajagu haavatavust. Konflikt metsiku ja tsiviliseeritud poole vahel oli ilmselge ning see võimaldas tegelasele sügavust. Ka Margot Robbie oli igati adekvaatne Jane: kaunis, särtsakas, asjalik ja julge. Ta ei jäänud ootama, millal suur ja tugev mees teda päästma tõttab, vaid suutis ka ise enda eest võimete piires hoolt kanda. Samuel L. Jackson täitis kiiduväärselt naljamehest kamraadi rolli ning Christoph Waltz jätkab tegemast seda, milles ta on end tõestanud ja teab, et on tegija ehk siis kehastades kurjamit. Viimasel jäi puudu aga piisavalt kihte, et teda tema eelnevatest rollides või teistest sarnastest karakteritest kuidagimoodi esile tõsta. Mehe ja Jane'i vahelistel vestlustel oli intrigeerivat jumet, kuid nendega ei kombitud pinevuse piire nagu oleks võidud.

Samuti meeldis mulle värske loosse lähenemine ja keskendumispunkt. Tegu ei olnud Tarzani seikluste astega number üks, vaid lugu võttis aset pärast lahkumist džunglist, mis sisaldas abielu Jane'iga ning oma pere aadli tiitli ülesvõtmist. Ajalooline kontekst filmi põhikonfliktile oli ka asjalik lisa.

Mis ei meeldinud:

Film oli tuim, üksluine ja veniv. Kaasa ei aidanud ka üldine sume ja tuhm toon ning intensiivsuse ja energia puudumine. Süžee uimerdas otsast lõpuni ning ma siiralt ei tundnud toimuva suhtes mingit märkimisväärset pinget. Kulminatsioon oli ka lahja ning ei mõjunud põnevuse haripunktina vaid tundus, et film läheb veel edasi, kuid siis avastasin, et oih, see oligi lõpupauk. Siinkohal pigem lõpupiuks. Viimases oli ka mitmeid loogikaauke. Samuti olid kurjamid liialt mustad, ilma klišeevälise põhjenduseta, ja head liialt valged. Kuristik nende kahe vahel oli liialt lai -- puudus hall.

Sisuliinid ei põimunud omavahel edukalt üheks tervikuks, vaid film koosnes otsekui üksteisest eraldiseisvatest tükkidest või stseenidest. Liigne kaootilisus ei lasknud lõimumisel edukalt toimida -- film lihtsalt ei voolanud. Näiteks, oli Tarzani ja gorilla vaheline kätš ju iseenesest lahe, kuid tundus kuidagi eraldiseisev ja loo kulgemisega mitte haakuv. Üldse oli süžee liialt õhuke. Ka dialoog oli minimaalne ning stambi liiki. Kuigi palju sai lisatud juurde pilkude ja tegudega, oleksin oodanud tekstist veidigi enam iseloomukust ja tuge hädisele sisule. Eriefektid tundusid ka kohati liialt tehis.

Külastus: Oleviste kiriku torn

Tervitus!

Veidi suveseiklustest!

Nimi: Oleviste kirik

Aadress: Lai tn 50 Tallinn 10133
Hind: 2 eur
Millal avatud: Iga päev 10.00-18.00, juulis ja augustis 10.00-20.00
Millal nähtud: 25.07.2016

pilt vikipeedia

Kardan meeletult vaid paari asja. Üks neist on kõrgus. Ainuüksi üle kõndimine Solarise keskuse raamatupoe juures maas olevast klaaspõrandast, tekitab mus ebameeldiva krambi kõhus. On aga teatud tegevused, mida lihtsalt peab korda saatma ning tallinlastele võiks üks neist kohustuslikest ettevõtmistest olla ronimine Oleviste tippu. Tegelikult võiks see isegi olla iga eestlase repertuaaris. Olen elupõline pealinlane, kuid ei ole varem antud kirikusse isegi jalga tõstnud. See apsakas sai nüüd aga korrigeeritud.

Oleviste kirik on Tallinna silueti üks äratuntavamaid ehitisi, mis oli ka väidetavalt ühel hetkel (1500. aastate ümber) maailma kõrgeim ehitis. See au on aga kahjuks tänaseks eemaldatud, sest tuleb välja, et see tiitel pälviti ebaselgetele mõõduühikutele põhinedes. Olgu kuidas sellega on, pärast 2 eurose pileti hankimist, sai teekond vaateplatvormile alata. Pöörates kassast vasakule, oli sekundiks üllatus suur kui selgus, et üles viib silme ees olev kitsas ja järsk kivist keerdtrepp. Kohe said ka kahtlused kinnitust, et nii üles kui alla viib üks ja seesama tee ning liiklus edasi-tagasi suuremate-väiksemate, nobedamate-aeglasemate ja viisakamate-ebaviisakamate reisikaaslastega on ühine. Turiste leidus muidugi omajagu, kel meiega samad plaanid. Oli aeg adrenaliini- ning kerge paanikanupu tööle vajutamiseks.

pilt erakogu: A.K.

Hoides jäiga haardega kinni torni väliküljes rippuvast jämedast nöörist ja möödudes esimestest suurema vahega treppidest, sa saavutatud mõõdukas tempo. Teiste külastajate vastassuunas liikumine ei olnud ka märkimisväärne probleem, nagu algul peljatud. Ristumised sai vaevatult lahendatud ühe poole koomale tõmbamisega. Vahepeal sai ka piiluda tõusmise edusamme väikestest akendest ning tagumikku toetada leidlikele puidust alustele, milled sai seinalt nagu klapptoolid alla tõmmata. Kuigi käin regulaarselt trennis ja 100% ludriks ma ennast ei tituleeri, võttis oma 10 minutiline ronimine mind omajagu võhmale. Õnneks, oli sihtmärk silmapiiril... aga vist ikka mitte, sest võidurõõmu kustutas viimane puidust trepp, mis lahutas mind finišijoonest.

pilt erakogu: A.K.

Olime jõudnud kuulsa ja igati äratuntava rohelise torni sisse. Siin sai ka hinge tõmmatud ja jalgu puhatud puidust pargitoolidel koos ülejäänud suuremal osal turistidest rännumeestega. Tegu oli üllatavalt ruumika ja hubase esikuga põhiatraktsioonile. Viimane spurt seisis aga ees ning minu jaoks oli tegu veidi heidutava ettevõtmisega, kuna ees seisev trepp oli sirge. Mäletan siiani kuidas ma oma pool tundi kunagi nutt kurgus üles ja alla läksin Kõpu tuletorni treppidest (pidin endale ju tõestama, et suudan end kokku võtta ja üleval ära käia!). See oli päris kohutav, teistele vaieldamatult koomiline, aga mulle jõle. Iva oli selles, et eelenv Oleviste keerdtrepp pettis ära, varjates kõrge vaate. Otsene trepp demonstreerib uhkeldavalt aga vahemaad sinu ja turvalise ning kindla pinna vahel.

pilt erakogu: A.K.

Kahe käega kramplikult käepidemetest kinni hoidvana sai samm sammult end üles tiritud. Ja voila! Silme piiril oli sillerdas meri ja imeline vanalinn oma iseloomulike ja efektsete punaste katustega. Koheselt lahtus ka esimene vaimustus. Kohale jõudis minu ja turvalise jalgealuse liialt pikk vahemaa. Jalge all leidus vaid kaks või kolm puidust piklikku alust ning kõrval metallist piire. Mulle tuli meelde kuidas ma mööda Dubrovniku müüriäärt hirmust tardununa samm sammult edasi liipasin. See ei olnud just meeldiv. Paljud loomulikult ei mõista mu paanikat ja arvavad, et reageerin üle, kuid suured hirmud on hirmud põhjusega ning see retk omas ühe eesmärgina oma hirmule otsa vaatamist. Kuigi vabisesin kui haava leht, olin seesmiselt saavutuse üle uhke ja rahul.

pilt erakogu: A.K.

Esialgne plaan vaadata ja siis kohe tagasi kaduda asendus märkamatult tornile ringi peale tegemisega. Liikudes pelglikult, sai väriseva käega isegi paar pilti tehtud ja kõrgusega mingiks hetkes rahu sõlmitud. Inimene harjub ju kõigega. Üles torni vaadata aga rohkem kui üheks sekundiks ikka ei suutnud, sest pea hakkas kohe ringi käima. Rohelist tippu käega katsuda ja ligidalt näha oli aga võimas tunne. See Tallinna üks sümbolitest, mida kaugel taamal alati silmab, ei olnud rikkalik, läikima poleeritud ja klanitud, vaid oli kulunud, lihtne ning isikupärasem ja koduselt armsam kui säravaimad ning grandioossemad Euroopa tipud.

pilt erakogu: A.K.

Nüüd aga põhipeibutusest -- vaade. Vanalinn on hämmastav, eriti linnulennu kõrguselt vaadates, mida sellisest suunast just tihti imetleda ei saa. Kompaktselt on üksteist ületrumpamata, vennalikult kitsast ruumi jagades, ühes kaadris kõik Tallinna tuntuimad ja tähelepanuväärseimad vaatamisväärsused. Tegu oli otsekui speed-turismindusega, sest vähemalt väliselt näeb ära esileküündiva osa Tallinna pakutavast. Põnev oli ka nuputada, et mis konkreetse hoonega oli taamal tegu, kuna nähtav ei olnud alati üks ühele ja kohati oli keeruline lahendust välja mõelda. Suurima üllatuse, mis tegelikult ei tohiks olla mingi ohoo-moment, oli Toompea paigutumine esiletõusvalt kõrgendatud alale. Jah, ma tean, et ainuüksi nimes peitud vihje tõele ning lugematu arv kordi on sealt ise üles ja alla mütatud, kuid antud nurga alt hulka ehitisi selle väikese kõrgendiku peale paigutatuna näha oli ootamatult kihvt. Just nagu väljavõte mõnest lõunamaisest mereäärsest linnast mägisel maal. Üldiselt ulatus pilk kõigis neljas ilmakaares kaugele ning kogu linn oli peaaegu käega katsutav. Kolm vaate põhistiili olid: vanalinn, meri, uuem Tallinn. Kiikasin vist isegi oma kodu maja, kuid Soomet aga ei näinud.

pilt erakogu: A.K.

Tornist allatulek läks aga eriti libedalt, kärmelt ja vaevatult. Seda osa reisist teeks lausa mitu korda.

Lõpetuseks, soovitan soojalt neil, kes kunagi ei ole Oleviste torni ronimist ette võtnud, asi ära teha ja see oma kohustuslike tegevuste nimekirjast maha tõmmata. Neil, kes juba torni väisanud, on suvel aga suurepärane aeg uuesti päikeselist vaadet nautida.

P.S Kõik fotod on tehtud mu sõbranna A.K. poolt, kes kõrgusega, vähemalt väliselt, nobedalt leppis. Ise suutsin väriseva käega vaid paar klõpsu teha.

Kino: "Rahamaailm" ja "Warcraft: Algus"

Tervitus!

Taas kaks hilist ülevaadet kinost!

Pealkiri: Rahamaailm

Originaalpealkiri: Money Monster

Režissöör: Jodie Foster
Näitlejad: George Clooney, Julia Roberts, Jack O'Connell, Dominic West, Caitriona Balfe

Žanr: Thriller

Kestus: 1h 39 min
Kinodes alates: 03.06.2016

Nähtud: 23.06.2016

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Mul on äärmiselt hea meel, et Briti saarte töölisklassi andekad näitlejad nagu Jack O’Connell ka vaikselt aga järjekindlalt uhkete ametivendade kõrval oma kohta on suutnud uuristama hakata. Oskustelt ei jää nad grammigi viimastele alla, kuid miinuseks tundub kohati olevat vaid loomuliku ülipeene RP aktsendi puudumine ning tõsiasi, et massides on hetkel Briti eliit oma elulaadiga moes (aitäh, “Downton Abbey” jne) ja ameti prestiiž kasvanud (raha saab palju, noh… kui läbi lüüa, loomulikult). Olid ajad kui näitlemine oli üldiselt ikkagi madalamate klasside eluvalik (Gary Oldman, Sean Connery, Peter O’Toole, Michael Caine jne). Kaua sa aga nende poolsinivereliste või muudmoodi middle- ja upper-middle class Etonlaste ja teiste eliitkoolide Eddie Redmayneide, Tom Hiddlestonide, Benedict Cumberbatchide ja Tom Hardyde (jah, tegu ei ole, nagu vahel välja võiks paista, mingi slummielanikuga) monopoli jõuad jälgida! Tasakaaluks on vaja ka James McAvoysid, Idris Elbasid ja Jack O’Connelleid. Keegi ei kahtle, et mõlemad grupid on andekad, kuid see ei ole enam mingi saladus, et näitlemine, nii õppimine, tööotsade leidmine kui suurem tasu, on seal mail tänapäeval enamasti vaid rikkamate lõbu (keda huvitab, siis kui seda teemat google'dada, leiab kümneid artikleid -- kuum teema!).

See selleks, Jack O’Connell on igatahes tragi ja usin enda näitlejaredelil üles töötamisel. Kehastades seekord tavatöölisest kulleriks, Kyle'iks, oli mõnes mõttes valiku langemine talle kui rusikas silmaauku. Ta suutis veenvalt ja vaevatult edasi tuua tegelase segadust, meeleheidet, lõksusolekut ja järjekindlust ettevõetu läbi viia, vaatamata sellele, et ta sai suurepäraselt aru kui lollakas ja ohtlik kavatsus oli. Kuigi kohati oma rollis siiski ebakindel, ei suutnud aga hoopis tema lavapartner George Clooney (Lee Gates'ina) mulle muljet avaldada. Teoorias mehele ideaalne roll, jäi aga suuremaks kui näitleja ponnistus. Puudu jäi energiat, emotsiooni ning kohalolekut. Ka Julia Roberts kadus otsekui taustatantsijana filmis kaamera ees toimuva saatedraama taha ära ning tundus vahel isegi eesmärgita karakterina, kellele pühendatud aeg oleks võidud loovutada Kyle'i ja Lee Gates'i omavahelise dünaamika ning sundsuhte arendamisele.

Süžee ning konflikt mulle aga imponeerisid ning nende kulmineerumist oli pingeline jälgida. Ootasin kannatamatult kuidas see plahvatusohtlik olukord küll lahendatakse. Ka oli tegu päevakajalise teemaga ning olukord, kus sõna tõrge/rike (glitch) vabandab kolossaalseid möödapanekuid, on tänapäeval reaalne. Kurvalt koomiline oli Kyle'i reaktsioon sellele sõnale, "glitch," mis mehel närvid iga kord krussi tõmbas ning, mis pidi teda rahuldama ning leppima panema tõsiasjaga, et tema raha oli kadunud kui musta auku. Kes vastutab ja kas üldse keegi vastutab oli läbiv küsimus. Kas süüdi jääb nõuandja/vahendaja/teenusepakkuja või klient/nõu võtja, isegi siis kui tegu on pettusega või kui viimane teab, et mängus on teatud riskid? Viimane vaatus filmist kaotas omajagu pinget ja usutavust, kuid siiski suutis lõpplahendus olla ootamatu, efektne, kui ka teatud rahuldust pakkuv. 

Sügaval sisemas ei tundnud ma aga reaalset ohtu George Clooney tegelaskujule ja ühelegi telesaatega seotule ning see tõsiasi pärssis filmil oma põnevuse lakke kruvimist. Ekraanil toimuvas oli ka tunda õrna pealiskaudsuse ja ebaautentsuse kihti, tänu millele ei mõjunud kõik stseenid ja õhkkond alati nii nagu vast plaanitud. Asi võis olla üpris piinlikus ja totakalt rohmakas saates, mida Lee Gates puiselt ja nähtava ebamugavustundega juhtis. Pärast neid pidevaid "BALLS!!!" hõikeid ja veidrat räppi koos tantsuga, oli raske neid pilte enda mõtetest minema pühkida ning ennast veenda, et tegu ei ole komöödiaga. Ootamatult geniaalne oli aga tüüpiliselt mitteameerikalik reaktsioon Kyle'i naise poolt mehe idiootsele ettevõtmisele.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Warcraft: Algus

Originaalpealkiri: Warcraft: The Beginning

Režissöör: Duncan Jones

Näitlejad: Travis Fimmel, Paula Patton, Dominic Cooper, Ben Foster, Toby Kebbell

Žanr: Action, seiklus, fantaasia

Kestus: 2h 03 min

Kinodes alates: 10.06.2016

Nähtud: 11.06.2016

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Taaskord ei saa ma sotti miks antud filmi nii väsimatult ja hävitavalt tümitatakse. Ma ei ole kunagi kokku puutunud Warcrafti mängudega (või üldse arvuti/video mängudega, peale lapsepõlves Nintendo Super Marioga) ning ei olnud mul ka halli aimugi selle sisust. Teadsin aga, et tahan filmi näha, sest taolisi vanakooli värvilisi ja mastaapseid klišeehunnikuid, täis maagiat, monstrumeid ning madinat, vaatan alati meeled avatuna, täis lapselikku õhinat, valmis laskmaks ennast draakonitel võlumaailma lennutada (kas Warcraftis on ka draakoneid?)! Peale selle, ei ole mängude põhjal loodud filmidel just päevavalgust kannatav minevik, seega sai loodetud, et antud ambitsioonikas ettevõtmine murrab nõiaringi. Hiinas suutis ta igatahes üllatavalt massiivset kassatulu genereerida (seal vist mäng ka äärmiselt populaarne), kuid Ameerikas linateos ikkagi põrus nii kriitikute kui kasu poolest. Mina aga kogesin vahvat ajuvaba meelelahutust!

Pluss punkte teeniti enamasti visuaalse poole ning minu jaoks materjali uudsusega, kuna ma selle maailma tegemistega just eriti kursis ei ole. Film oli tervenisti üks rohelisel ekraanil loodud eriefektide patsahkam, kuhu vahepeal ka mõni inimene ära eksis. Vaatamata sellele olid loodud keskkonnad, sealsed elukad ja kõik vahepealne detailirohke, usutav ning silmapaistev. Eriti nagu päris tundusid orkid oma võimsate kihvade, lihavate kehade ning otsekui hing oleks sees silmadega. Samas aga sulasid nad tihti kokku ka üheks massiks ning mõni hetk oli segadust tekitav, et mis ork see siis nüüd on või kes mida teeb. Igasugu paigad, hooned ning suures plaanis võtted olid aga maalilised, maagilised ja muljetavaldavad. Ka värvispektri piiridega mängiti julgelt ehk siis ei olnud põhitooniks realistlikum ning loogilisem hall ja maalähedus, vaid silme ees lahti rulluv oli kui vikerkaar, mis plahvatas. Kuigi kohati liialt silmi kriipiv, meeldis mulle omajagu filmi erk, koloriidne virr-varr.

Kartsin, et mul tekib filmi süžeed jälgides palju auke ja ma ei saa vaevatult järjele, kannatades konteksti teadmiste puuduse all. Tuli aga välja, et üpris lihtne oli sadulasse hüpata ning toimuvaga kaasa sõita. Eks ma vast ikka paljust ilma jäin, aga õnneks see mind eriti ei morjendanud, sest ei teadnud ju millest täpselt ilma jään. Tegelaste omavahelised suhted olid aga kõike muud kui eelnevalt arvasin, näiteks oli kahel peategelasel, inimesel ja orkil, tegelikult minimaalselt kokkupuudet ning sellist lõppseisu, nii neile kui teistele võtmekarakteritele, ma ei ennustanud. Mängu austajaile ei olnud neis puäntides loomulikult midagi uut, kuid minul kui puhtal lehel, oli päris põnev tegelaste ettevõtmisi ja loo kulgemist jälgida. Ka meeldis mulle Travis Fimmel Anduin Lotharina, kes tundus olevat oma olekult ja käitumiselt pidevalt õrnalt joobes, kuid see veidi kentsakalt kohmakas olek toimis.

Saatuslikuks sai filmile aga süžee, mida ei suudetud piisavalt veenvalt edasi anda. Tulemus oli laialivalguv, pealiskaudne, veidi amatöörlik ning ei soodustanud tegelastele kaasa elamist või nendega kontakti loomist. Eriti inimtegelased olid liialt kahedimensioonilised. Orkid aga suutsid neid iseloomult veidi ületada, iseäranis Duraton. Visuaalne vitamiinipomm suutis mõneti vaataja ära petta ning silma neile vajakajäämistele kinni pigistama sundida, kuid lõppkokkuvõttes leidus liialt palju nii suuri kui väiksemaid detaile, mis lihtsalt ei funktsioneerinud nagu ettenähtud. Näiteks oli Ben Foster maagina veider ja nii valusalt mööda näitlejavalik, et kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Siiani tekitab mulle segadust ja puudub veenev seletus miks tema karakter käitus nii nagu seda tegi. Need loovutatud lausetibakesed ei olnud kaugeltki piisav. See teine noorem võluripoiss oli samuti kuidagi näotu ja ilma kübegi karismata. Kuidagi eemalepeletavalt mõjust ka kerge romantikaliin Anduini ja Garona vahel. 

Tegelasi iseenesest palju ei olnud, et mul pea sassi ajada, kuid pidev edasi tagasi hüppamine erinevate gruppide vahel ja mitmete uute orkide mänguplatsile toomine ei lasknud lool sujuvalt voolata. Enim korduv teiste arvustajate poolne kriitika, et film võtab ennast liialt tõsiselt, mind aga ei torkinud, sest valitud toon sobis minu meelest kenasti. Imelik oleks lõpptulemust ette kujutada, kui rohkem oleks lisatud huumorit ja niisama trilli-tralli, võttes arvesse loo karmi sisu ja sealset traagikat. See, et film oli toonilt erksavärviline ja paigutus fantaasiamaailma, ei tee seda kaugeltki automaatselt veel noortefilmiks, kus keegi korra ikka jalaga tagumikku peaks saama.