Seekord minu ühe lemmikute hulka kuuluva Fotografiska näituse ülevaade.
Neitsi Maarja. Supermarketid. Popkorn. Need märksõnad ei võta näitust küll piisavalt laiahaardeliselt kokku, ega kata kõiki teemasid, kuid annab piisavalt vihjeid, et lähenedes tasub olles avatud vastandlikkusele ning valmis otsima nähtus vasturääkivust. Kõik ei ole nii nagu esmapilgul paistab -- vaata sügavamale. Esindades kas spetsiifilist fotot (Neitsi Maarja ja Popkorn puhul) või seeriat (Supermarketid) autori loomingust, annavad nende kontseptsioonide äärmuslikkused mõista, et ehk on neil rohkem ühist kui arvata. Või siis suudab autor seda ühisosa luua ja modifitseerida nii, et kõiki läbib üks ja seesama põhiliin. Erksaid, näkku kargavaid ja pilku naelutavaid värve leidub konstantselt pea igas teoses. See on autori üks n-ö firmamärke. Värvid tõmbavad su esmase tähelepanu, kuid vaade jääb püsima, sest ilusa kesta all hakkad märkama nii füüsilisi kui temaatilisi detaile, mis igale fotole võrratu pealispinna all sügavama eesmärgi annavad. Kaunid naised, kuid kas ikka on? Üleslöödud koduperenaine, kuid kas ikka on? Võrratu ema, kuid kas ikka on? Glamuurne näitlejanna, kuid kas ikka on? Veatu ingel, kuid kas ikka on, kui nimi on must ingel? Vinge ja popp abikaasa, kuid kas ikka on? Puhas ja püha naine, kuid kas ikka on?
Rikaste ja kuulsate elu kollaste ajakirjade klantspiltidel oli üks esmaseid mõtteid, mida fotod illustreerisid. Viimsegi kui üksikasjani läbimõeldud, et näidata just parimaid külgi, neid, mida kõik teised võiksid kadestada. Külgi, mis tegelikult on võltsid. Väärtusi, mis ei ole autentsed. Rikkusi, mis on tühjad ja kunstlikud. Umbes nagu, et need ajakirjade moe- ja elustiili pildid oleksid kui kõverpeegel ja näitaksid tegelikku elu. Perfektne ema ei olegi nii ideaalne. Kaunitaril teosel on vaid võrratu kest, kuid tühi sisemus. Emotsioonitud näod, isegi kõige frustreerivamates olukordades, nagu plastikust nukud. Autor püüab läbi visuaalselt üle produtseeritud ja -disainitud fotodega näidata erinevate teemade mõttetust ja ebaehedust. Nagu laitmatu praetud muna, erekollane nagu päike, milles sisse kustutatud suits, millel kärtsroosa huulepulga jäljed. Midagi on selles värvigammas imelist, kuid kontseptsioonis endas, midagi äärmiselt groteskset. Nagu tilk tõrva mees. Nagu argipäev oma ilusa ja koledaga. Raha ja ilu ei tee õnnelikuks. Ta peibutab ja meelitab, lubad ja eputab, kuid, lõppkokkuvõttes, satutakse võltside väärtuste lõksu. Enesekesksus ja eneseimetlus lokkavad, kuid äkki on selleks ka põhjust, sest kuidas on võimalik neid esteetilisi ja juusteotsteni lihvitud kaunitare fotodel mitte imetleda või kadestada. Vähemalt pealiskaudsetel ajenditel.
Samas, on tervitatav, et enamustes teostes ei lähe autor üle hea maitse piiri õhkõrna ääre. Kuigi ehmatavad, üdini kriitilised ja reaalsust paljastavad, kas ilustandardite, emaduse, religiooni, egoismi, glamuuri, moetööstuse, ja paljude teiste meta ning mitte nii meta teemade suhtes, ei püüta tähelepanu inetusega, vaid vastupidi. Pilku krabatakse ja hoitakse iluga. Maha kukkunud ketšupipudel, nagu veri, näeb välja kaunis; tüdinud ja röökiv näitlejanna näeb välja kaunis; plastilise kirurgia sidemed veel näos naine näeb välja kaunis; lapsi ignoreeriv igavlev kuulsus näeb välja kaunis; gaasipliidilt suitsule tuld võttev naine näeb välja kaunis; köögi põrandal katkiste nõude ees trossis näoga naine näeb välja kaunis. Isegi foto, kus paavstile on peale kukkunud komeet ning kõrval paljas ingellik, kuid seksikas femme fatale, on kaunis. Ühiskonna eliidi ja laiema üldsuse eluolu (nt keskklassi perenaiste köögikeskne igapäev) inetatumaid aspekte ei esitleta eesmärgiga šokeerida, sest need on nii realistlikult vulgaarsed, näotud ja maotud, vaid sest need on nagu magnetiline neoonroheline madu -- kui liiga kaua jääd imetlema, siis hammustab. Ja heidad hinge naeratus näol. Fotograafi teosed on otsekui paroodilised, satiirilised ja farsilikud kogumikud narratiive, kuid mitte ilmtingimata pahatahtlikult pilavad või võikalt meelde sööbivad. Neis on kergust, mis ei luba nähtut ülemäära tõsiselt võtta. Teatraalsed ja kinolikud, kuid piisavalt kaugel seisvad, et mitte tunda hirmu nagu peegeldaks neist vastu vaataja enda elu.
Värvidele ning võltsglamuurile lisaks, on fotodele omane detailsus ning lavastatus. Ükski stseen, mida vaataja teostel tabab, ei jäta orgaanilist muljet. Situatsioonid on heas mõttes tehislikud oma iga juuksekarva, ripsmekarva ning riideõmbluse ideaalselt paika sättimise poolest. Rääkimata taustast, keskkonnast ja rekvisiitidest. Kusjuures, fotodel olevate tegelaste silmi ja nende ümbrust tasub näitusel eriti tähele panna, sest need on kas esile tõstetud, pildi keskpunktiks, tugevalt kaunistatud ja välja toodud, või annavad edasi fotode eesmärki. Silmad kui hinge peegel. Selline üleprodutseeritus võimaldab aga täiuslikult tulipunkti paigutada pillavat luksust, eksesse ja ekstravagantsust. Peab tunnistama, et need moekad, kuid ülepakutud disainerrõivad, ehted, kingad, soengud, maniküürid, poosid, ruumid, võttepaigad, jne olid silmale lausa lust vaadata. Mitmeid kleite ja kingakesi kannaks lausa iga päev ise, kui ei oleks hirmu realiseerida fotodel kritiseeritava tegelikkust. Muutuda naisteks neis piltides. Veidral kombel, tuletavad esitletavad situatsioonid ja tihti ka emotsioonid (või nende puudumine) meelde Instagrami ja sotsiaalmeediat oma instamodellidega, kelle tuunitud ja lavastatud n-ö igapäeva elu fotod on tihtipeale teeseldud ning ebasiirad. Ühe hea pildi saamiseks tehakse kümneid, kui mitte sadu, pilte. Eesmärgiga müüa oma elustiili, toodet, ennast, teenust või lihtsalt demonstreerida võltsglamuuri. Just nagu antud näitusel üles astuvad naised kui nukud-mannekeenid. Sellest tulenevalt on fotod palju kaasaegsemad kui võiks esmapilgul arvata ning ka palju relevantsemad eri valdkondade ja elusfääride asjakohasel kujutamisel.
Teoste pealkirjad on suhteliselt lakoonilised, kuid otsekohesed, ning ebamäärased oma konkreetsuses. Mõnikord on vaja natuke nuputada, et miks ikkagi ühel on selline pealkiri ja teisel hoopis teistsugune. "Kabaree", "Nuku maja", "Müstika", "Kodutööd", "Karje", "Toad", "Vaikelu", "Üliõpilane", jne. Siis on pealkirjad, mis avavad fotot diibimalt või annavad sellele lisakihi, nt "Nii palju küsimusi" -- teosel kaks naist, kellest vaataja poole näoga omab eriliselt tühja pilku, nagu ei aduks tegelikult midagi, nt "Moekapriisid" -- kus ülesvuntsitud naine kanseldab paljast beebit ja on näha, et talle see meeltmööda ei ole, kuid ehk oligi see laps naise moekapriis, sest kõigil ju see "aksessuaar" on? nt "Täiuslik ema" -- foto millel naine keset poiste jalgaktrenni kõnnib läbi aktiivse mängu elegantselt ja stiilselt nagu oleks modell catwalkil, täiusliku ema tiitel nagu sarkasm. Leidus ka mitmeid teemade seeriaid, mis mõni enam, mõni vähem, kaldusid näituse üldisesse fooni. Erinevad suurformaadis fotod tihke kihiga kõikvõimalikest värvilistest huultest ning Neitsi Maarja teosed "Pühast vaimust puudutatud", on kahtlemata efektsed, maagilised ja meeldejäävad. Enim jäi oma salapärasuse ja mingis mõttes teistsugusega meelde hoopis fotod, millel vähemalt ühel spetsiifiline ajalooline inspiratsioon ("Lucretia" Lucas Cranach vanem). Kolm teost punase seinavärvi taustal naistest, kellel punased juuksed ning haavatav, kuid aegumatu väljanägemine ja aura, olid näituse pärliteks. Ühte kehastas Lily Cole, modell, kes oma paljudest supermodellidest eristuva näoga, on end moodi jäädvustanud. Tasub mainida, et ühel fotol astub üles ka Eesti enda tippmodell, Carmen Kass, kes tervitab külastajaid kohe näituse esimeste teoste hulgas.
Arvestades seda, et autor kasvas üles kuulsuste ja kunsti keskel ei ole tema looming olemus ja suunad ülemäära üllatavad. Isaks Alan Aldridge, illustraator ja graafiline disainer, kes muuseas loonud ikoonilisi teoseid The Beatles'itele ning Elton Johnile. Ka mehe kolm õde on meelelahutusmaailmas aktiivsed, seda siis modellidena. Ruby Aldgride'i võib näha mitmel antud näituse fotol, nt naine katkiste nõudega maas. Enne fotograafiasse suundumist, töötas autor lisaks muusikavideote režissöörina ning pildistas tipp moe- ja elustiiliajakirjadele (nt Vogue). Näituselgi leidub mitmeid teoseid, mil prominentsed isikud fookuses, nt David Lynch, Viola Davis, Michael Fassbender, Sophie Turner, Maisie Williams, Donatella Versace, PJ Harvey, jne. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud lapsepõlv, kodune elu ja kuulsate elustiil. Eriti aga ema, kelle inspiratsiooni viiteid leidub kõigis emadust ning kodust sfääri kujutavates fotodes. Mehi on, kusjuures, märgata vaid üksikutel fotodel ja ei ole nad ka pea kunagi teose keskpunktiks. Miles Aldridge'i fotod on naise nägu. Kogu näitus on naise nägu. Ideaalse naise? Kindlasti mitte. Inimliku naise, kindlasti.
Pealkiri: "Neitsi Maarja. Supermarketid. Popkorn. Fotod aastatest 1999-2020"
Asukoht: Fotografiska Tallinn
Asukoht: Fotografiska Tallinn
Aadress: Telliskivi 60a-8
Näitus avatud: 21.04 - 08.10.2023
Imeline näitus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar