Teater: "Metamorfoos" ja "Süüta süüdlased"

Tervitus!

Taaskord teatrilavadelt.

Pealkiri: Süüta süüdlased
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Liisa Aibel, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Margus Grosnõi, Imre Õunapuu, Jaan Tristan Kolberg (külalisena)
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 04.03.2023
Millal nähtud: 20.11.2023
Minu hinnang: 4/5

Järjekordne rõhuv Vene klassika, kus vist oldi kunagi õnnelik, aga enam ei ole õnnelik keegi ning keegi ei saa tulevikus enam ka uuesti õnnelikuks. Teekond on vaid allamäge ning fookuses on emotsionaalsesse või füüsilisse mülkasse langemine, samal ajal, unistades vanade heade aegade järele, kui kõik oli helge ja lihtne. Suhted muutuvad aina sasipuntrasemaks ja isegi toksiliseks ning leppimine ja positiivsed arengud on võimatu fantaasia. Ei eksisteeri ei unustamist ega andestust. Täieliku ootamatu šokina, kuigi jah, just samalaadi muserdavast alguspunktilt liikuma hakates, suundus näidend hoopis teise sihiga, hoopis teisel kursil. Kõik haavad ei kasvanud kokku, kõiki suhteid ei päästetud, kõigi karmavõlad ei saanud klatitud, kõiki konflikte ei silutud, kuid võib julgelt öelda, et tegelased, vähemalt võtmetegelased, olid õnnelikumad kui näidendi alguses. Hulgi õnnelikumad. Keegi ei tea, mis saab nendega pärast kardinate langemist, kuid tõsiasi, et finaal ei olnud veel masendavad kui kõik eelnev, oli tohutult meeldiv üllatus. Elab ju jõuline müüt, et negatiivne lõpp on kuidagi kvaliteetsem, sügavam ja väärt, ning vastupidine kulminatsioon on odav, ebarealistlik ja kuidagi vähem väärt. Ebaõigus ei võidutse alati, inimesed ei ole alati üdini enesekesksed, maailmas juhtub ka häid asju. Just seda elu kaunimat poolt pärast suuri kannatusi see tükk sümboliseeribki. Saalist sai lahkutud kergel sammul ja pika esmaspäeva lõpp oli hulgi helgem. Kaks üksikut ja vääritimõistetut taasleidsid üksteist ning, loodame, et nad pühivad unise ja mandunud linnakese tolmu lõplikult jalgadelt. Jättes sinna vegeteerima ja omas kadedas, pealiskaudses ning kibestunud mahlas püherdama kõik need väikesed inimesed oma väiklastes mina ja maailm reaalsustes. On lohutav tõdeda, et isegi depressiivsetes Vene ajaloolistes draamades on teised võimalused siiski realistlikud variandid ning masohhism ja sadism autori ja kultuuri tarbija vahel ei ole ainuvõimalik lahendus. 

Pealkiri viitab sellele, et üheaegselt on keegi süütu ikka süüdi ja süüdlane võib olla hoopis süütu. Peategelane, Jelena, on oma elus puutunud kokku suure armastuse, kuid ka suure meeleheite ja hülgamisega. Olles taas jalad alla saanud ning olles austatud näitlejanna, tõmbab naist miski ikka tagasi sinna linnakesse, kus kõik alguse sai ja kus ta kõik kaotas. Justkui tema oleks see, kellele tiitel viitab, kuid olenevalt vast millisest otsast vaadata ning kui ülekohtune ollakse, on keeruline naist kuidagi süüdlaseks tembeldada, isegi kui samaaegselt süütu. Ehk viitab pealkiri teistele tegelastele? No sealt on aga veel vähem südamepuhtust leida. Ülle Lichtfeldt, Jelenana, suudab naise vahendusel tohutul hulgas empaatiat publikust välja pigistada. Üks hetk oleks tahtnud teda lausa pühakuks tembeldada. See äng ja igatsus iga tema sõnas, olgu siis ükskõik mis teemal, immitseb nähtavalt välja vahet ei ole millise stseeni kontekstis. Ta on ema, hea ema, kellel on võimalik oma kunagised komistused heastada. Ja ta õhkab seda teadmist ja usku alandlikult. Olles samal ajal väärikas, iga sekund. Kummalisel kombel suutis isegi hoolimatu ja enesekskne kunagine kallim leida endas piisavalt armastust, et peaaegu heastada naisele tehtud ülekohus. Selline suund mehe puhul oli niivõrd üllatav, et tegu on järgmise näitega kivisse raiutud ootusega žanri stereotüüpide lõhkumisest. Ka triangli kolmas osapool ja tolle viha ning andestus mõjusid usutavalt ja südamlikult. Emotsionaalsel tasandil ja tegelaskujude valikute suhtes oli tükk ootamatu ning suurt rahuldust pakkuv. Mitte miski ei olnud lihtne, kuigi mõnes mõttes ta ju oli. Mitte miski ei olnud kogemata, kuigi tegelikult ju oli. Kuid peategelastele osaks saavad saatuse vingerpussid, ükskõik kui ebatõenäolised või liiga head, et olla tõsi, ei jätnud tühja ega odavat tunnet rinda. Inimeste kannatused ning nende leevendamine oli tasakaalus. Asjade kulg oli õiglane, tundeküllane ning siira usuga paremasse homsesse. Koos huumori, draama, tragöödia ja elujaatusega. 

Lavastus algas leidliku lahendusega, et luua ja rõhutada kontrasti mineviku üürikese helguse ja oleviku aastatega süvenenud valu vahel. Õhulisele kangale projitseeritud mustvalge peategelase nooruse aastate kokkuvõte oli kõnekas ja efektiivne proloog juhatamaks sisse loo süžee. Minutitega oli publikule selge, milles lavastuse põhikonflikt narratiivselt ja emotsionaalselt seisneb. Edasine lavakujundus on juba tavapärasem ning üllatuste vaba, kuigi lauatäie šampuse klaaside üks hetk lavale veeretamine lõhkus momendiks taas klassikahõngulise õhkkonna. Näidendi visuaalne teostus oli suuresti traditsionaalne nii oma kostüümide kui üldise lähenemise poolest. Selline suund passib hästi, sest igat ajaloolist lugu ei ole vaja moderniseerida ning ei pea ka selle värske teostus alati ülemäära innovaatiline olema. Klassika on klassika. Süžee pakutavad õppetunnid, mõttesuunad ja väärtused on need, mis võiksid uue vaatasjakonnaga resoneerida, mitte ilmtingimata silmaline komponent. Ema armastus oma lapse vastu ning kaotusvalu on aktuaalsed teemad, mida võib paigutada ükskõik millisesse keskkonda ja perioodi, muutes loo aegumatuks. Pakkudes veel lisaks ajastu žanrivalikuga võrreldes vastupidist süžee arengut ning vastuvoolu ujuvat fookust positiivsusele, on tükk juba automaatselt midagi teistsugust ja värsket. Vähemalt tänapäevasest vaatevinklist nähtuna. Julgeks lavastust isegi omamoodi muinasjutuks kategoriseerida. Ilutulestikulist maagiat otseselt ei esinenud, kuid tundemaagiat leidus hulgaliselt. Peab aga tunnistama, et lugu ise, ilma ebatraditsionaalse lõputa, ehk nii märkimisväärne ei olnudki ning üleva hinnangu teenis etendus ära tänu finaalile. Nii vähekest ongi mõnikord vaja, et millestki keskpärasest midagi etemat välja suruda ja selle väärtust tõsta. Nipp toimis ja väga mõjusalt, vähemalt selle vaataja silmis. Vast on janu millegi helge ja ilusa järele lihtsalt nii suur.

---------------------------------------

Pealkiri: Metamorfoos
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater)
Näitlejad: Märten Matsu, Jaune Kimmel, Silja Miks, Madis Mäeorg, Peeter Rästas, Rainer Elhi, Elar Vahter
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 15.04.2023
Millal nähtud: 15.05.2023
Minu hinnang: 4.5/5

Kohustuslikust kirjandusest "Protsess" meeldis väga, "Metamorfoos" aga jättis külmaks. Antud versioon loost aga kindlasti neutraalsust esile ei kutsunud, vaid küttis käima, tuues vaadates esile frustratsiooni, lootusetust, jälestust ning isegi viha. Eriti tugevalt on lugu seostatav tänapäeval aina akuutsemate vaimse tervise probleemidega. Vast see ongi ehk põhjus miks looga seekord hõlpsamini ühist keelt leida õnnestus, sest kes siis ei oleks vähemal või rohkemal määral tundnud samalaadset ärevust, hirmu, valestimõistmist või kurnatust, mida peategelane, Gregor. Originaal ilmus 1915. aastal ning uue ja psühholoogiast enam aduva pilguga võib loole anda kõikvõimalikke värskeid tõlgendusi ning dekodeerida toimuvat vaatenurgast, mis selle loomise ajal ehk ei eksisteerinudki. Murekohad ja nende allikad on aga siiski samad. Meie oskus neid märgata, lahti harutada ja lahendada, teised. Nukker, kuid igati loogiline on tõdeda, et oma saja aasta jooksul ei ole mitte midagi muutunud. Teiste seljas elajad jätkvavad oma parasiitlikke käitumismustreid ning süüdi on alati see, kelle turjal trambitakse. Lausa niiväga, et peategelase pere prussakalik tegutsemine peegeldab end hoopis Gregoris ning tolle reaalses taandumises suureks lutikaks. Kas lugu on ema, isa ja õe vaatevinklist, ehk siis, on nende silmis järsku leiva lauale toojast saanud ülalpeetav muidusööjast putukas või on poeg nii ajupestud, et siiralt arvabki, et hoopis tema on nüüd metamorfeerunult koormaks ja elab pere kulul? Huvitaval kombel, lavastus on võtnud lähenemise, et Märten Matsu ei ole riietatud kohmakasse ja tõenäoliselt koomilisse prussaka kostüümi, vaid on visuaalselt jätkuvalt inimnahas. Kas siit võib järeldada, et kõigi suhtumises temasse on tegu vaid mehe või perepoolse hüsteeria ja vaimsete luuludega? Jääb segaseks, kuid lüke avab hulgaliselt uksi, et nähtavale lisainterpretatsioone võimaldada. Loomulikult ei oleks väga praktiline olnud Gregorit millegi muuna kujutada. Ei oleks tema kehastajal kostümeeritult ka võimalik oma sportlikkust ja gümnastikat demonstreerida. 

Mida aga Gregori ümbermoondumine pidi peegeldama? Tõenäoliselt mõnda vaimset häda nt depressiooni, läbipõlemist, sügavat rahulolematust, paanikahäireid, jne. Sinna juurde arvatavasti ka füüsilist mandumist, mis tavaliselt räbalates mentaalse poolega mingi hetk käsikäes hakkab käima. Kulmineerus kõik ju enesetapuga, kas meeltesegaduses või konkreetse kavatsusega. Mis vast enam hinge kriibid on suhtumine kõrvaltvaatajate suunast kui keegi on n-ö koperdanud, kukkunud ja vajab tuge ning mõistmist. Peategelase pere puhul ei tundu ebatõenäoline, et kui moodne käsitlus psühholoogiast oleks laiale üldsusele teada, siis oleksid just nemad, kes lausuvad neid kõige hävitavamaid soovitusi nagu: "Aga mõtle positiivselt!", "Aga ära ole depressioonis!", "Aga Aafrika lapsed nälgivad!". Lavastus pikkis sisse kaasajal populaarseid uhuu-teaduse esindajaid ning religiooni, mis suurepäraselt näitavad, et selle asemel, et olla lähedase jaoks lihtsalt olemas, on vaja teda vähimagi empaatiata kuidagi "ravida". Isegi kui meetodid on brutaalsed ja ilmselgelt ebatõhusad. Need stseenid mõjusid eriti groteskselt, kuid ümberringsesse kentsakalt passiva musta huumorina. Antud tükis sai märkimisväärset kaasamist ka lauljanna Gregori seinal postril, kes tundub olevat mehe ainus sõber ja pidepunkt. Kas siin võib paralleele tõmmata tänapäeva iidolite ja sotsiaalmeedia suunamudijate kummardamise vahel? Kuulsad, kaunid ja edukad ju ikka mõistavad. Nad on ainukesed, kes on alati sinu jaoks alati olemas. Lähedal, kuid kaugel. Järjekordne parasiteeriv suhe, kuid millel õigetes kogustes reaalset kasugi fännide psüühikale. Viimasel ajal aina rõhuvamaks muutuv töökultuur ei olnud midagi ennenägematut ka originaali perioodis, kuid töönarkomaaniat ja konstantset survestamist, et panustada rohkem, kauem, tihedamini, tajub kergesti ära modernnegi publik. Kas võib prussakaks moondumine viidata tõsiasjale, et Gregor oli nagu mõttetu väike tööputukas, kelle eesmärk oli lihtsalt rügada nagu üks lojaalne mesilane? 

Üks variant süžees toimunud metamorfoosi näha oli läbi peategelase kogetu, kuid parasiitlus, vaimsed hädad ja ärakasutamine elavad edasi. Kas järgmine ohver on Gregori õde, kes loo käigus õide puhkes ja vanemate uueks imetlusobjektiks muutus? Pill tuleb tavaliselt pika ilu peale, nagu vennagagi. Üks hetk on õest kõik elumahlad välja imetud ja tulemuseks on Gregori saatus. Aga kes teab, mis edasi saab, kas jätkuv evolutsiooniline regresseerumine, mitte ahviks vaid putukaks, või asjad paranevad. Lõppkokkuvõttes ei ole tulevik isegi enam tähis, sest üks hing on maha küntud ja kadunud. Meeleliselt toimub allakäik nagu ilutulestik, kogu visuaalse spektaakli, helilise müra ning emotsionaalse tsentrifuugiga. Tegu on äärmiselt dünaamilise lavastusega, kus vaatamata ängistavale keskkonnale, kõik aspektid, alates kujundusest kuni kostüümideni, konstantselt elavad ja liiguvad. Aga kuidagi kurblikult ja rõhutult, nagu sureva viimased aktiivsed tõmblused. Tükk oli ülevoolavalt ergas valguse, lärmi, segaduse ja värvivalikutega, mis suurepäraselt andsid edasi seda kaose virvarri, millena maailm Gregori ülitundlikule ja haprale psüühikale võis näida. Kogu kompott tegi õhustiku saalis rahulolematuks, närviliseks, rusuvaks, elektrit täis. Eriti veenev oli esimene stseen, kus lained löövad peakohal kokku nii peategelasel kui ka publikul, ning ülejäänud näidendiks loodud foon on ideaalne. Näitlejate poolelt peab kiitma Märten Matsut, kelle ponnistused füüsiliselt kui tundeküllaselt olid ahastama panevad. Eriti meeldejääv oli tegelase osav ringironimine igast lavakonstruktsioonide küljes, nagu päris lutikas. Tegu on tohutult nõudliku rolliga, eesmärgilt lihtne ja otsekohene, kuid nõudlik. Kuigi trupp üleüldse andis soliidse esituse, peab välja tooma ka Jaune Kimmelit, õe rollis. Keeruline on esitada tegelast, kes suudab sümpatiseerida, kuid siis mõjuda vastikult -- samal ajal teda mõlemas seisu vaatajana kuidagi ikka mõistes. Lõpetuseks, peab tunnistama, et hea meel oli selle üle, et lavastus oli ühes vaatused ja vaid poolteist tundi. Isegi kui väärt ja asjalik, ei oleks suuremas koguses seda ahistamist, julmust, hoolimatust, piitsutamist, peksmist, ja mida kõike veel, välja enam kannatanud.