Raamat: Naistekate eri "Armutud naised", "Emily raamatuklubi" ja "Unustamatu Ööbiku villa"

Tervitus!

Naisekaid seekord.

Pealkiri: Armutud naised
Autor: Melanie Blake
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 2.5/5

See oli küll midagi hoopis muud kui ootasin. Ja mitte just meeldivas suunas. Eeldasin kelmikat krimkat seebiooperi maailmas, kuid sain Jackie Collinsi ja/või Jilly Cooperi. Kaks autorit, kelle loomingut ma mitte grammigi ei suuda seedida -- no ei ole nende pakutu minu stiil ega arusaam väärt naistekatest. Antud raamatus oli tegu põhimõtteliselt hunniku naiste omavaheliste jagelemisega, kuhu vahepeal pahaaimamatult eksisid mehed, kes enamuses jäid mingi hetk vastassoo teerulli alla (mõned teenitult, mõned mitte). Oleks siis vähemalt olnud võimalik naistele kaasa elada, kuid nad olid suuresti nii ebasümpaatsed (mehed, muidugi, ka) või kuidagi lapsikud või lihtsalt kuulsuse maailmasse kogu oma pahedega uppunud, et mul ei olnud eriti kellelegi pöidlaid hoida. B*tchid, noh. Mul tõesti ei tekkinud tahtmist pöidlaid hoia inimestele, kes kümne küünega hoiavad oma kustunud või haihtuvast tähesärast kinni, kuid tegelikult võiksid lihtsalt päris tööle minna ja lõpetada enda tähtsustamise. Isegi n-ö tavalisemad naistegelased mõjusid kuidagi vastumeelselt oma allaheitlikkusega ja halbade abikaasade/armukeste valikutega. Tüütu ja null empaatiat mu poolt. Seltskond ei suutnud minuga kontakti luua või mind hoolima panna oma eneseimetlejalikult glamuursest elust. Laip ilmus ka alles täitsa lõpus välja ja vot selle aset leidmine oli küll juba paroodia killast ning puhas absurdiseebikas. Mis oli üldse loo žanr? Komöödia, krimka, draama, tragöödia, farss...? Kui tõsiselt võis seda võtta? Mitte väga, vist.

Mis eriti kõrva/silma riivas oli pidev seks -- sihitu, eksponeeriv, midagi tõestada püüdev ja sisutühi seks. Ainuüksi esimese 50 lehekülje juures oli vaja taluda kahte seksinäljas naist, kes ratsutavad kellegi seljas või siis kasutavad vibraatoreid enda noorpõlve pornot vaadates. Ja üks krõbistab rahustit ennast rahuldades... Okei, äkki oli see ainult alguse asi, et aidata luua Hollywoodilikku fooni ja teema tõmbab end nüüd tagasi. Ei, neid tuli veel ja veel. Oleks siis, et värvikatel vahekorda demonstreerivatel seikadel oleks mingi konkreetne süžeeline eesmärk, kuid kohati tundus, et ainus siht oli näidata, et 50+ naised võivad olla täpselt sama seksihullud kui mehed. Ma tõesti ei saanud aru miks koguaeg kellegi treimist kirjeldada, kusjuures pikalt ja detailselt, mitte põgusalt või möödaminnes. No ei paelu vahekordadest lokkavat teksti lugeda -- hakkan vist vanaks jääma. Siis ajas närvi konstantne ilulõikuste jutt, rindade võrdlus ja kehade kirjeldus. Mitte meestel, vaid naistel. Ja kuidas kõik pidevalt kellegi rindasid jõllitasid ja seda üksikasjalikult tekstis jutustati ning, kuidas mingi võistlus käis selle üle kellel vingem partii. Võib-olla meelelahutussektoris muule ei mõeldagi -- üpris tõenäoline, kuid öökima ajav, kui sellest 400 lehekülge lugeda.

Kas lugu toimus ikka tänapäeval? Viidati küll MeToo liikumisele, kuid tundus, et kogu asi leiab aset nt 70ndatel või 80ndatel, kus seriaalinduse maailmas tundus lokkavat šovinism, seksism ja machoism. Käperdamine ei olnud midagi ülearu skandaalset ning kõik magasid kõigiga. Ma ei tuvastanud, aga mitte midagi, mis viitaks sellele, et aeg oleks päriselt kuidagi edasi liikunud või kuulsuste töökeskkond kuidagi paranenud. Pidevalt karjutakse ju võrdõiguslikkusest ja staarikesed on vähemalt sotsiaalmeedias vooruse verstapostid, kuid selle romaani põhjal, ei ole Hollywoodis midagi muutunud. Tülgastav ja ajuvaba ning mitte sentigi ei jäänud uskuma, et tegevus leiab aset nüüdisajal. Samas, võib-olla olen tõesti naiivne ja sõge on eeldada, et meelelahutusmaailmas midagigi teistmoodi on. Jah, naised olid loos ka produtsendid ja lavastajad, kuid koheldi neid ikkagi kuidagi teisejärgulisena, eelistades alati mehi. Isegi naised ise. Selles suhtes oli, aga vaevatu kaasa tunda ja ei olnud üldse keeruline naiste murest aru saada. Mitmed märkimisväärsed otsused tehti lihtsalt selle alusel, et kes on mees ja kes mitte. Võitis üldiselt mees just oma soo pärast. Mingi hetk sai villanud lugeda seksimist, mis nõrgus igast lausest, fraasist ja sõnast. Autor ise ka vist ei saanud aru, et oma "male gaze" kirjelduskasutusega, ta aina võimendas naiste objektistumist. Ehk oligi see vägagi teadlik ja tahtlik...?

Vaatamata kõigele, mis mulle pinda käis, mingi hetk avastasin, et intriigide rägastik oli mind enesesse naelutanud ja suutsin omajagu kogu seda ülevõlli ja totakat tohuvabaohu mingi kraadini täitsa nautida. Jäi ebaselgeks, kas menuseriaalide maailm ongi tänapäeval jätkuvalt niivõrd diskimineeriv igas suunas ning õhustik ja olukorrad, millest sai loetud, on tegelikult ikkagi rohkemal või vähemal määral realistlikud. Ei oska seisukohta võtta, sest kohati oli toimuv nii ogar ja uskumatu, et võib lausa tõsi olla või siis tõesti täielik ülepaisutatud fiktsioon. Kuidas see jant lõppeb, kõik sisuliinid kokku jooksevad ning kokku tõmmatakse oli vast kõige põnevam aspekt. Tuli ette üpris ootamatuid lahendusi, mis oma ettenägematusega positiivselt mõjusid. Lool oli puänt, et miks ikkagi seriaali endale ostnud imekaunis rikkur tolle naistöötajaid niimoodi kiusas ja mõnitas. Seletus oli natuke ebatõenäoline, kuid toimis kuidagi asjakohaselt ja sobib nagu rusikas silmaauku. Kui ainult see mõrv ei oleks niivõrd idiootne välja kukkunud. Eks see oli ka tahtlik, kuid natuke rikuti sinnani sidusalt ja sujuvalt toiminud lõpusirge ära. 

Igatahes, oeh, kui mitmeid ärrituse nuppe antud lugu minus vajutas. Just samu mida Jackie Collins ja Jilly Cooper. Samas, midagi köitvat kogu jaburuses leidus. Ehk siis, kellele lähevad peale need kaks autorit, siis sellele peaks antud romaan meelt mööda olema. 

---------------------------------

Pealkiri: Emily raamatuklubi
Autor: Ketlin Priilinn
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Minu ootused ei olnud kõrged. Seda üldse mitte kuidagi negatiivses mõttes, et, oeh, Eesti mingi naistekas ei saa ju hea olla, vaid, pigem, et lugu jääb ülemäära lihtsaks või pinnapealseks. Et tegu on ajaviiteromaaniga selle kõige baas taseme mõttes. Selles ei ole midagi halba. Olen, aga oma lugemiskogemuste otsingutel tsipake rohkemat tahtmas. Kaas tõmbas, see oli mahe, unelev ja meeldiv ning sellepärast ma tegelikult raamatu kätte haarasingi. Öelge veel, et tähtis on, mis on sees, aga mitte väljas. Mõnikord jõuame kaante vahele kiigata ainult siis kui väline tõmbab. Põhiolemuselt sain loost täpselt seda, mida ka eeldasin, et see pakub. Üllatusmomenti ei olnud. Peab, siiski, tõdema, et see lihtsakoelisus ja igati harilik naisteka hõng rääkis seekord raamatu kasuks. Avastasin ennast lugu hindamast just selle stiilipuhkuse poolest. Mingi tasakaal tavalise ja erilise vahel saavutati just õige. Kuigi, viimast oli tõesti näpuotsaga, aga täpselt piisavalt, et uskuda, et tegevus toimub karges ja ülevoolavuse vaeses Eestis. Selgus, otsekohesus ja omamoodi rahulik tempo, jälgides inimesi, kes on nagu sina ja mina, ning kes püüavad oma elu põnevaks teha, samas, argiprobleemidega silmitsi seistes, oli täitsa kaasahaarav. 

Kuigi natuke ebausutav, et kolm võhivõõrast nii kärmelt sideme lõid ja üksteisega kontakti otsisid -- ei tundu väga eestlastlik -- kuid pigem ei olnudki huvitav naiste omavaheline suhe, vaid nemad kui individuaalsed isikud. Kohtudes raamatuklubis, mida püüab maast lahti lennutada raamatukogutöötaja, 20nadtes, Emily, jääb see esimene trehvamine kolmiku jaoks pikaks ajaks ka viimaseks, sest üks neist kaob. Taaskord, kuidagi mitte eestlaslikult, otsustavad ülejäänud kaks, et püüavad 30ndates Milla haihtumisse selgust tuua. Nad hakkavad uurima naise tegemisi ja kohtuma lähedastega, et viiteid koguda, panemaks kokku pusle kadumise põhjustest, et just avastatud sõbranna taas leida. Oli isegi põnev neile kaasa elada ja koos naistega nuputada, et mis võis juhtuda, miks ja kuhu on kadunuke peitunud. Kas tahtlikult või kellegi kurja käe läbi? Otsingud ja tulemused olid, üllatus-üllatus, isegi üpris usutavad ning ma ei tundunud, et loen mõnda krimkalaadset toodet, mis kaldub ebarealistlikkuse valupiiri ületama. Jah, eks mitte tõsiselt võetavaid detaile ja juhuseid leidub alati, kuid kadunud klubikaaslase üles nuhkimise süžeeliin oli täitsa nauditav. Tsipa naiivne, kuid täitsa soliidne.

Kõige enam meeldis mulle tegelaste isiklike probleemide ja valupunktidega toimetulek. Emily sai noorelt emaks ning lapse isaga on teed juba lahku läinud. Laps, aga eelistab isa seltsi, sest tüüpilisel kombel on emal ju see kasvatav, keelav ja pidurdav roll, isaga on pidevalt vahva ja ei keela mees võsukesele midagi. Naise hingevalu sellega seoses, püüdes tütrele pakkuda parimat, kuid too eelistab lulli ja lälli, oli valus lugeda. Kuid tohutult autentne, nii need asjad ju paljudes lahkuläinud peredes ongi. Kerstini, kolmanda klubilise, lapsega oli veidi kentsakalt ülevõlli mure, kuid ema käitumine ja suhtumine mõjusid pigem ehedalt ning inimlikult, mis ka selle naise isikliku elu köitvaks muutsid. Milla taust oli üldse üks tohuvabaohu, kuid, taaskord, ma täitsa kujutan sellist inimest ja tema elurägastikku ette, et võiks päriselt eksisteerida. Vastukaaluks, nagu mainitud oli kolmiku sõbrannatsemine natuke liiga vaevatu, hõlbus ja äkiline, ning ka Emily uue silmarõõmu juures oli midagi tehislikku ja ebaorgaanilist. Kõige enam vast kõnetaski mind loos, siiski, naiste olemuse usutavus, mis tegi raamatus toimuva käega katsutavaks ning huvitavaks oma hallis igapäevasuses ja muredemülkas. 

Elumuutev kirjatükk see ei olnud, isegi omas žanris, kuid mulle meeldis kuidas lugu oli kuidagi kahe jalaga maas, isegi kui mõni detail selleni, tegelikult, ei küündinud. Loo esialgsed eeldatavad miinused, lihtsus ja lühidus, suutsid ennast nende sõnade kõige otsesemas ja paremas mõttes kompaktselt ja sisukalt realiseerida. Teos oli täpselt see, mida ta välja kumas, oma parimas kvaliteedis. Konkreetne tekst, ladus ja kergesti loetav, ei mingit sunnitud kirjanduslikku eputamist. Tegelased oli tavalised inimesed, kuid oma spetsiifiliste sügavustega. Mõnikord lihtsuses peitub võlu... Mõnikord mitte. Õnneks, seekord oli õnn minu poolt. 

-----------------------------------

Pealkiri: Unustamatu Ööbiku villa
Autor: Aliis Jõe
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Tean, et olen valdavas vähemuses, kuid minuga ühist keelt Mammil leida ei õnnestunud. Otse vastupidi, lörtsis ta minu silmis loo üldse ära. Saan aru, et vaimukusi pilduval peategelase vingel naabrinaisel on suur fänniklubi, kuid oeh, kui tüütu oli konstantselt naise elutargutusi ja sunnitud kelmikusi lugeda. Nagu eneseabi raamat oleks transformeerunud inimeseks ja hakkab oma passiivse agressiivsusega oma üleolevust jagama. Mulle ei meeldi eneseabi raamatud. Mammi ikka teab paremini ja ei jäta tilkagi enda teada, vaid prahvatab kõik eriti "humoorikas" ja "otsekoheses" kastmes alati välja. Alguses ajas muigama, hiljem pani silmi pööritama. Peategelane pidi ikkagi Maarja olema, kelle pärast ma raamatu kätte haarasin, kuid Mammi täiesti lämmatas, uputas ja kägistas Maarja. Võttis loo üle ja muud nagu ei jäänudki sõelale kui sõnaka proua õpetused. Ta kaaperdas raamatu. Jah, eks Mammil ka omamoodi huvitav ajalugu, millele vihjati ning ega temagi nii perfektne ole ja ise küll oma soovituste järgi ei toimi, kuid, kui kaua võib. Naisele on vist täitsa oma raamat loovutatud või üks hetk saab olema, kuskilt nagu on jäänud kõrva, seega, enamgi veel, oleks võinud käesoleva teose ju ikkagi Maarjale jätta. 

Raamatule tagasi vaadates ei oska ma midagi erilist Maarja kohta öelda, vaid et ta oli õpetaja, pidi kahe mehe vahel valima ning pidas külalistemaja, et natuke raha teenida. Esimene kavaler oli intrigeerivam ja särtsakam, kuid mitte just keegi kelle peale loota ja, noh, praegu oled petja valik, hiljem oled aga järjekordne petetu. Kas ta otsis seiklust või oli siiras -- kes seda teab. Teine valik oli, muidugi, kindla peale minek ja vastand esimesele, kuigi natuke plass. Ehk sellepärast, et tähelepanu sai ta alles viimases veerandis ning rohkelt värvi mehele peale võõbata oli juba hilja. Villa süžeeliinis sai ootamatult palju nalja, mis ka reaalselt koomiline. Suuresti keerles kõik ühe ja sama linnabeibest kliendi ümber, kes selliseks tuulepeaks, kuid muhedaks tehtud. Nimelt pilati inimeste ökolembust, mis kohati terve mõistuse piiri ületanud. Pole vahet mida sööd, kui keegi ütleb vegan või roheline, siis on raudselt kõva sõna. Isegi kui tegelikult on erinevus tava asjadega võrreldes vaid sildis ja nimetuses. Keegi ei süvene ja tegelikult ollakse huvitatud vaid pealiskaudsest vooruslikkusest isekatel eesmärkidel. Kui midagi on hetkel moes, olgu siis selleks öko, on alati moenarre, kes täiega värskest suunast kinni haaravad ja arusaama ekstreemsustesse suruvad. Kõike näiliselt ja tühjalt. Samas, ei tahaks kaunitari vastu ülekohtune olla, sest ta ei olnud ju pahatahtlik või kuidagi halvustust ära teeniv. Eriti kui tema kaaslane kedagi teist kõrvalt nillis. 

Kokkuvõttes, vaatamata loo lühidusele, ei jätnud see niivõrd õhukest ja sisutut muljet, mida võiks esmapilgul eeldada. Mõnsa kerge ajaviide. Idee oli tore (alati on tänuväärne lugeda õpetajatest), käsitletavad teemad asjalikud (petmine, ökohullus, jne) ning sai kildu. Dialoog oli tihtipeale täitsa mahlane. Aga mitte tänu Mammile. Tema protsenti tekstis ja eriti dialoogis oleks võinud vähemalt poole võrra vähendada, siis oleksin ehk päriselt ka Maarjaga mingit sidet tundnud ja enam loetavast hoolinud.