Kino: Ports 2023 aasta filme vol 3 (k.a. "Viimane vahipost", "Kaunis katastroof", "Super Mario Bros. Film")

Tervitus!

Mõned filmid.

Pealkiri: Viimane vahipost
Originaalpealkiri: The Last Sentinel
Kinodes alates: 17.03.2023
Millal nähtud: 01.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Depressiivsed düstoopialood ei ole just minu esimene valik kinokülastuseks, kuid kui juba kodumaine lavastaja ning keskmisel tasemel tuntud USA näitlejad kokku tuuakse, siis uudishimu oli täitsa olemas, et kuidas need kaks omavahel klapivad. Tuleb välja, et täitsa kenasti. Süžee ise oli selline sügav ja õpetlik, sisaldades tagasivaatavaid moraale, et äkki oleks pidanud maailma eest rohkem hoolt kandma, enne kui kõik pekki läks. Ning kas ei peaks ehk enamgi kokku hoidma, isegi pärast katastroofi, sest mis kasu on vastaspooltest, kui maailm on hävinud. Samas, ei olnud need sõnumid ülevoolavad või ülepakutud, neid ei surutud peale, nad jäid taustale, ja sellest tulenevalt said särada tegelaste tavainimlikud mured ning tragöödiad. Fookuses oli väike inimene, mitte maailma mastaapsed hädad, kuigi viimane pani paika tegelased kui malenupud. Ootamatult pakkus film ka omamoodi krimiliini, et kes, mis, kus ja miks ikkagi pisikese meeskonna tegemisi saboteerib. Taustal tundub, et midagi suurt ja hoomamatut juhib mängu ning on taamal ohtlikult ja ähvardavalt lõõmamas. Aga, nagu alati, tuleb välja, et midagi abstraktset ei aja kedagi taga, vaid karda pigem ligimest, kõige lähedasemat ning lihtne seletus on õige lahend. Puänt ning lõppseis olid ühtlasi üllatavad, kuid ka loogilised. Kõige enam meeldis leppimine ja ühisele lainele jõudmine finaalis, mis vaatamata lootusetule olukorrale andis juurde helgust, heatahtlikkust ning usku, et ehk ei ole kõik ikka kadunud. Inimkonnal on ikka tulevikku. Lool on äärmiselt lihtsakoeline keskkond ja isegi üksluine olustik, mis teeb süžee natuke igavaks jälgida. Jah, pinge tõusis orgaaniliselt, tegelaste olemustega sai samm sammult sina peale ning kogu narratiivi kulgemine jättis autentse mulje. Siiski, kippus film mingi hetk venima ja sellest tekkinud tühjust ei suudetud täienisti täita. Sel näilisel sisutusel ja kidural tempol oli oma funktsioon ning tegelikult ei olnud ükski stseen tegelikult ju tühi ja eesmärgitu, kuid võis sellise mulje jätta, kuna vahepeal nagu midagi märgilist aset ei leidnud. Filmi visuaalne keel oli minimalistlik ja tundus, et vähesega püüti edasi anda võimalikult paljut, pannes tähelepanu just tegelastele, nende kohalolekutele ning läbielamistele. Just nemad olid A ja O, ning laiem pilt, mis üpris põnev ning oleks võinud enam kaasamist ära teenida, jäi siiski tahaplaanile. Hollywoodi skaalal võiks linateose vabalt paigutada õnnestunud B-kategooria filmide hulk. 

------------------------------------

Pealkiri: Dungeons and Dragons: Varaste au
Originaalpealkiri: Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves
Kinodes alates: 31.03.2023
Millal nähtud: 31.03.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ma tõesti ei oodanud, et see film on naljakas, südamlik, täis lahedat äksionit ja kihvti seiklust. Ei, ta ei ole ideaalne ning nokkida on omajagu, kas veidrate valikute või kulmukergitavate situatsioonide üle, kuid tegu on üllatavalt eneseteadliku linateosega, mis teoorias, leevendab isegi need kahtlaselt kentsakad otsused teatud kraadini aktsepteeritavateks. Kasvõi kogu loo klišeelikkuse ja tunde, et olen midagi sellist juba mitu korda enne näinud. Millegipärast on alati mulje, et kõik need võlurite ja maagide fantaasiamaailmad, karakterid ja süžeed kipuvad liialt sarnased olema. Antud filmis see ei häirinud. Tegelased olid ühelt poolt tüüpilised, kuid teisest otsast mitte. Ehe näide oli Chris Pine'i tegelaskuju, kes ei olnudki niivõrd kätšimees kui põhilisest kangelasest eeldaks, ning selle rolli võttis üle irooniast ja enesetajust pakatav perfektne ning eksimatult vooruslik rüütel, Regé-Jean Page esituses. Too siis lihtsalt mingi hetk teadlikult eemaldas end loost, sest pole ju põnev, kui üks ideaalne vend kõik olukorrad lahendab. Las vigade ja vooruste kogumitest teised tegelased ise püüavad olukordi lahendada. Keskne nelik oli ootamatult sümpaatne, kuigi mõne osas oleks võinud rohkem olla sisukust ja arengut (nt druiid Doric). Samas, iga üks sai võimaluse särada, kõigil olid oma selged eesmärgid ja iseloom ning kamraadide kamba vahel oli tunda sooje sõprustundeid. Ei saa eriti väite, et süžee ise kuidagi unikaalne oleks olnud või kogu pakett kuidagi erakordne, kuid iga aspekt oli piisavalt tasemel ja südamega tehtud, et tervik vaatajale korda läheks. Eriti ootamatu oli huumor, kus üks seik, kus illusioon laulvast peategelasest hakkas hajuma koos lössi vajunud näo ning ühe sõna kordamisega nagu katkine grammofon, oli tõesti itsitama panev. Totakas, kuid koomiline. Teisalt, Michelle Rodrigueze n-ö suure kondiga tegelase eks abikaasa nägemine pidi vist naljakas olema, kuid minule mõjus see pigem imelikult ja mitte humoorikalt, sest tekkis liiga palju nt teatud tegevuste funktsionaalsusega seotud küsimusi, mida ma tegelikult väga enda peas näha ei soovinud. Kuid oli võimatu neid küsimusi mitte mõtetes mõlgutada. Vaatamata komistuskohtadele oli film, lõppkokkuvõttes, täitsa vahva meelelahutus!

------------------------------------

Pealkiri: Dave'i pank
Originaalpealkiri: Bank of Dave
Kinodes alates: 24.03.2023
Millal nähtud: 02.04.2023
Minu hinnang: 3/5

Tegu on kõige tüüpilisema heatujufilmiga, mis motiveerib ja on äärmiselt lihtsakoeline. Kui näed vaeva, usud endasse ja sõpradesse, siis ei ole miski võimatu. Lihtne ja lapsik, kuid tore. Ja midagi, mis reaalsuses absoluutselt ei toimi ega ole usutav, isegi kui põhineb tõestisündinud lool. No, vähemalt ei ole tõsiseltvõetav kui sujuvalt ja mugavalt kõik komistuskivid lõpuks lahenduse leidsid ja kuidas tegelased päikeseloojangusse lõbusalt silkasid. Leiti armastus, viidi väikeäride unistusi täide, leiti mõttekaaslasi ja lojaalseid kamraade -- nii klišee ja silmi pööritavalt imal, et peaaegu oleks suhkru üledoosi saanud. Samas, selliseid maailmasse taas lootust toovaid lugusid on vaja, kaua sa vahid ainult depressiivset reaalsust, vaja on ka modernseid muinaslugusid. Eriti kui kurjadeks jõududeks on ahned ja arrogantsed pangad ning ainult enda tagumiku eest seisvad ametnikud. Ei tea nüüd kas üdini päris elul põhinev, kuid meie peategelasest advokaat kaevub panganduse seadusandlusesse ning teatud reeglid ja piirid olid päris põnevad. Vast keegi meist niisama ei ole kunagi mõelnud selle peale, et avada oma pank, ja palju selle telgitagustesse süüvinud ka mitte pole, kuid huvitav oli tõdeda, kui keeruline on ikkagi uut raha mekat avada. Need seadused ühtlasi kaitsevad nt tavakodanikke, samas ka, piiravad ja jätavad valdkonna vaid jõuka eliidi pärusmaaks. Nemad aga kindlasti ei taha pööblile endaga samu privileege anda. Mis juhtub ka, loomulikult, antud filmi raames. Teisalt, kas mitte väikekogukondade võimestamine ei ole eduka ühiskonna üks alustaladest? On lohutav teada, et liigkasuvõtjate tasakaaluks eksisteerib ka mõni Dave, kes mõtleb ennastsalgavalt ligimeste ja linnakese heaolu peale. Kui inimestel läheb hästi, läheb hästi ka ühiskonnal. Õnneks ei ole kõik ametnikud, advokaadid ja rikkurid vaid endasuguste poolt, vaid leidub ikka hoolivaid ning abivalmeid eliite ning vast see oli midagi, mis loo helgust aitas tugevdada. Muide, kas Def Lepard on tõesti mega kaliibri tegija? Või lihtsalt oli ta ainuke enam-vähem nimega esineja, kes oli nõus filmis üles astuma? Igatahes, kes on fänn, siis saab nende esinemist imetleda (mis oli suht puine). Linateos ise on natuke värvitu ja liiga kesiselt standardne, kuid vaatamata sellele, on edastatav sõnum ju lõppkokkuvõttes ikkagi väärt.

------------------------------------

Pealkiri: Apatšid: Pariisi jõugud
Originaalpealkiri: Apache: Gang of Paris
Kinodes alates: 31.03.2023
Millal nähtud: 05.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Kummaline -- mulle see film väga passis. Tegu ei ole kuidagi žanriliselt või süžeeliselt millegagi, mis mulle tavapäraselt peale läheks, eriti kuna narratiivseid auke oli massiliselt. Nt mis eelmise naisega ikka juhtus -- tundus, et seal peaks midagi sügavamat olema, nagu midagi oleks välja lõigatud; miks see poiss ikkagi maha notiti ja lapsed sinna kurjamite kantsi kutsuti -- puhtalt pahatahtlikkusest?! -- liiga igav ja odav seletus. Tegelaste käitumises leidus äärmiselt ebamõistlikku tegutsemist ning realistlikkusega ei paistnud nähtavas kaugeltki millegagi pistmist olla. Teisalt, oli karm tegelikkus ning julm elu vast vägagi autentsed tollele perioodile ja eriti vaestele, orbudest lastele ning teistele heidikutele. Filmi visuaalne pool, mis oli veidralt modernselt vanamoodne, värviküllas ja retroliku hõnguga, mõjus kohati usutavalt, kuid teisel pilgul, täitsa mööda. Samas, selline silmapaistev lähenemine loo endaga klappis suurepäraselt. Põhimõtteliselt, on tegu standardse kättemaksusüžeega, kus peategelane püüab infiltreeruda kuritegeliku gängi hulka, et neid karistada oma venna tapmise eest. Loomulikult, avastab naine, et tunneb end nende haigete segaste seas äärmiselt koduselt ning tema sisemine konflikt kättemaksu ja ühtekuuluvuse vahel vast ongi kogu loo peamine fookuspunkt. Peab tunnistama, et mind paelus pinge naise ja gängi magneetilise juhi vahel, mis kruviti ja kruviti võrratult magusaks, et siis eriti valusalt punkt panna. See kulminatsioon viimases veerandis oli hiilgav -- üks kaunis hetk, leppimine ja allumine teineteisele. Ning siis sekund hiljem, täielik langus. Vot see lühike stseen, mis pakkus korraga nii paljut ja mille jooksul toimus otsekui nagu aastate pikkune emotsionaalne areng, oli vist üks peamiseid põhjuseid, miks selline, laiemale üldsusele, arvatavasti harjukesine film minult ootamatult sellise poolehoiu ära teenis. Keemia kahe peategelase vahel oli täis elektrit, intensiivne ning igati ära märkimist teeniv. On iseenesest mõistetav, et kogu kupatus ei saa hästi lõppeda, selliste narratiivide puhul oleks see tabu või liiguks muinasjutumaailma, kuid klišeelik finaal, samuti, ei häirinud, vaid mõjus kui kirss tordile. Kahe peategelase algus ühendus lõpuga ja lõpp algusega -- ring sai ühendatud. Leidsin filmiga ootamatu ühise keele, mis taaskord julgustab vaatama minna linateoseid, mis esmapilgul alati ei imponeeri.

------------------------------------

Pealkiri: Super Mario Bros. Film
Originaalpealkiri: Super Mario Bros. The Movie
Kinodes alates: 07.04.2023
Millal nähtud: 07.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Nintendo Super Mario mäng oli mu lapsepõlve vaieldamatu lemmik ja üks ainukesi videomänge, mida tõesti hea meelega mängisin. Mario ja tema maailm on kindlasti midagi nostalgilist, mida oli äge suurel ekraani näha, eriti kuna suudeti tabada ja kohati isegi ületada mängu värvikülluslikkust, ajuvabandust ning positiivsust. Torujüri ja seened -- veider kominatsioon, kuid filmi vaadates oli kogu totakus nagu pärast pikka aega koju saabumine. Ei saa nüüd väita, et ekraniseering oleks kuidagi geniaalne või diip või parim anima eales, aga veidral kombel tundus, et ta ei püüagi seda olla. Süžee ei olnud kaugeltki ennenägematu, kuid Mario kontseptsioon on juba iseenesest nii ebatavaline, et narratiiv ei peagi hiilgama, et kogu sellest kujutusvõime rikkast tohuvabaohust rõõmu tunda. Hea oli tõdeda, et kõik võtmetegelased said rambivalgust, kuid tähelepanu ei tiritud eemale peategelasest, kelleks on Mario. Printsess Peach oli karjuvalt ilmselge uuenduskuuri saanud ning tegu on nüüd kõva tädiga, kes aga ei varjutanud oma tegijalikkusega natuke kohmakat ja kohatut torumeest. Vunts on selle filmi, nagu mängugi, süda ja keskpunkt. Ja seened, muidugi, ka. Palju seeni. Lahedad olid, lisaks, viited originaalile ja selle erinevatele võimalustele erinevates versioonides. Kuna ise olen sina peal vaid klassikaliste esmaste variantidega, siis hilisemad väljalasked on võõrad, kuigi olen neid siin seal näinud, nt Mario pesukaru ja kassi kostüümid. Ägedad olid ka kõiksugu kurjamid, keda mängudest mäletan, et sai pidevalt ära koksatud. Ma ei olnudki enne tajunud kui palju erinevaid pahalasi ette võis tulla. Üllataval kombel, sellised konstantsed viited ei väsitanud või muutunud tüütuks. Pigem oli põnev kohata aina uusi ja uusi tuttavaid nägusid ning aspekte mängust. Donkey Kongi kaasamise suhtes olen kahe vahel, sest narratiivi ta iseenesest täitsa passis, kuid kas on vaja Mario filmi mõne muu mängu tegelane sisse toppida? Miks ei võiks Donkey Kong eraldi filmi ära teenida ning jätta Mariole tema enda oma? Ahvi asemel oleks võinud Yoshi kaasata. See tõesti tekitas pettumuse, et mu lemmik minidraakon ainult vilksamisi üles astus. Igatahes, huumor oli okei, visuaalselt oli vahva, süžeeliselt oli mõnsa, meeleoluliselt oli lõbus, äratundmisrõõmult saavutati 100% ning, üleüldse, on tegu laheda tagasivaate võimalusega lapsepõlve. 

------------------------------------

Pealkiri: Kaunis katastroof
Originaalpealkiri: Beautiful Disaster
Kinodes alates: 07.04.2023
Millal nähtud: 07.04.2023
Minu hinnang: 3/5

Mul seisab raamat juba oma 10 aastat riiulis ja ma ei ole suutnud seda siiani kätte võtta. Tänapäevaste standardite mõttes pidi see suht problemaatiline olema, kuigi see tõsiasi mind ülemäära vast ei morjendaks -- raamatuid on igasuguseid. Nähes filmi, tekkis tunne, et originaali on ikka päris palju muudetud. Eeldan, et tooni suhtes just, sest no nii problemaatiline nüüd peategelaste käitumine ka ei olnud. Vähemalt filmi konteksti suhtes siis. Arvasin, et Travis on mingi koopamees, kuid ei olnudki eriti hull. Kartsin, et Abby on tuhvlialune, kuid ta ei kukkunudki välja eriti allaheitlik. Oli tunda, et lugu oli keeratud helgemaks ja komöödia poolt ehk enam rõhutatud. See aga tekitas sellise vastuolulise mulje, sest kohati ei tahtnud draama ja huumori pool omavahel eriti põimuda. Sellest tulenevalt oli keeruline enamusse nähtus tõsiseltvõetavalt suhtuda, sest kui üks hetk mingit tüüpi pekstakse ja siis järgneb kohati koomiline stseen ja siis äkitselt näidatakse kohmakat lembestseeni -- tekkis skisofreeniline tunne. Film ei jõudnud eriti selgusele, et mis ta täpselt tahaks olla, kas krimi, draama, komöödia, romantika, põnevik, noortekas, täiskasvanutele, vm. Pakuti kõigist natuke, kuid tervikut ei formuleeritud -- jäi tükeldatud mulje, kus erinevad aspektid ei haakunud omavahel. Kogu pakett oli kohmakas ja laialivalguv. Mingid looliinid tulid ootamatult ja ei toiminud usutavalt, nt Abby hasartmängude teema. Samas, Abby näitlejanna mulle meeldis ja peamise paari keemia oli täitsa olemas. Kuigi seksistseenid jälle mõjusid kuidagi kohatult ja piinlikult. Ja oli hetki, kus oli keeruline uskuda, et meespeategelane, kleenuke nagu ta oli, kuigi ilmselgelt lihaseline, oli niivõrd vinge võitleja. Ta nägi natuke liiga palju välja kui üks moosinäoga koolipoiss, et ma suhtuks temasse kui osavasse mehisesse kätšikunni. Need kaks imidžit ei klappinud eriti sujuvalt. Peab ka mainima, et loos leidus nalju, mis mind tõesti itsitama panid, nagu see, kui Abby kukkus pidžaamas, ja dialoogis oli särtsakuse tase päris soliidne, et kogu kompotile ja tegelastevahelistele suhetele värvi anda. Olles näinud "Pärast" sarja esimest filmi, mille puhul võib mitmeid paralleele tõmmata antud linateosega, siis käesolev lugu on kindlasti igatpidi etem. Sel on rohkem teravust, iseloomu ja elektrit. Ta ei paista ka ennast nii tõsiselt võtvat kui "Pärast" seda tundus tegevat.