Teater: "Hiirelõks" ja "Narva - linn, mille me kaotasime"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vaba Lava

Lavastaja: Julia Aug

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 02.12.2022
Millal nähtud: 13.12.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kas meil tõesti ei ole enam võrratut põhjamaade barokistiilis vana Narvat sellepärast, et modernsel wc-potil on mugavam ennast kergendada? Loomulikult, ei ole see vaid ainuke põhjus, kuid närvi ajas mustaks tõsiasi kui tahtlikult ja teadlikult -- süüks, muuseas, hoolimatus ning šovinism -- hävitati kaunis ajalooline linn. Ja siis taguda ignorantselt vastu rinda ja väita, et enne Nõukogude võimu oli Narva pommiauks ning vot nemad tegid sellest elamisväärse asupaiga. Selline idiootsus ajab kopsu üle maksa, eriti teades, et sõjaeelne elanikkond oli vaid umbes 65% eestlased ning ülejäänud paljuski vene rahvusest -- aga valel pool poliitilist ja ideoloogilist piiri venelased, seega, mitte omad. Selgus ka, et pärast hävingut tehti kindlaks, et oma 70% linnast oleks võimalik olnud täienisti taastada ja uuesti üles ehitada -- dokumendid on tuvastatud, mis seda detailselt kaardil illustreerivad -- , kuid teostamiseni ei jõutudki. Erinevad põhjused takistasid plaani ellu viimist, kuid jäi kõlama, et teotahte olematusel oli märkimisväärne roll tõsiasjal, et puudusid lihtsalt inimesed, kes endist Narvat veel mäletasid, ja, sellest tulenevalt, ei eksisteerinud motivatsiooni ning survet rahva poolt. Narvakad oli mõrvatud, minema aetud, nad ise vabatahtlikult põgenenud ning linna ei lastud tagasi isegi neid kohalikke, kes oleksid tahtnud tulla. Kuna polnud mälestustega elanikke, oli kergem alustada algusest, varemed kokku lükata ja uus, Nõukogude vaimus ning stiilis, linn püsti panna. Koos tualettidega, mis nüüd maja sees ja nõudlike hädade rahuldamise tingimustega ametnikele passisid. Kusjuures, seda wc-teemast tõesti etenduses mainiti. Kogu eelnev garanteerib ärrituse, abituse, viha, lootusetuse, nukruse ja ängi. Kui mitte Narva saatuse üle, kuigi on võimatu, et selle kaotus ei puudutaks hingekeeli, siis kindlasti inimeste lugude õudus, kes kannatasid, jäid oma kodudest ilma ja tapeti. Mõnikord lihtsalt sellepärast, et vaenlasel oli tungiv vajadus pommitada päevi ja päevi linna, mis niigi oli vaid kivihunnik ning kus vaid üksik ellujäänu veel piinles.

Tegu on dokumentaallavastusega, kus läbi ajaloolistel allikatel põhinevate elanike lugude avaneb Narva käekäik, mis kulmineerub Narva n-ö taassünniga. Erinevatel dokumentidel, tunnistustel ja ka nt postkaartide vahendusel lahtri rulluvad pajatused annavad esmalt aimu, et milline oli elu ja melu linnas enne sõda. Võib öelda isegi, et linn jättis mulje kui idülliline ja kaunis, oma argise sigina ning saginaga. Tõeline kadunud maailm. Oma vaatevinklit pakuvad, muuseas, kaks noort naist, kes naudivad lahedat suplust, ja kelledest tol päeval koju elusana jõuab vaid üks. Siis räägitakse, et mis juhtus sõdade aegu, kus ühe väikse tüdruku kogemus ette loetakse. Nagu sõbrannade läbielatu, paneb tüdruku autentne ülevaade otsekui põrgust maapeal lausa ahastama. Ei jääta tähelepanuta sedagi, kuidas muutsid turbulentsed ja valulikud minevikumälestused eestlaste omavahelisi suhteid. Kuidas võitlema sunniti vastaspooltel ning õigeid valikuid ei olnudki. Õigemini, valik nagu selline, ei eksisteerinud enam. Kel vedas rohkem, kel vähem -- vaimsed veritsevad ja lahtised haavad jäid püsima nii ehk naa. Erinevaid vaatevinkleid Narva asukatele ning regiooniga seotule sai kuuldud ja nähtud mitmekesiselt. Inimeste lood olid reaalselt aset leidnud tundeküllased meenutused, kuid ühtlasi ka kliiniline tõestusmaterjal, et mis Narvas tegelikult aset leidis. Mis oli, mis muutus ja mis kadus. Killukesed elanike mälestustest sisaldasid hulganisti detaile linna olemuse ja õhkkonna kohta. Kus linnaosas midagi põles, kus kõige enam pommitati, kuidas puidust piirkonnad hävinesid, kuidas Jaanilinn oli kunagi ühtne ja ühine jõe teise kallasega. Seda kõike aitasid illustreerida rohkelt fotosid ning pilte kunagisest Narvast, mis lavastuse jooksul taustaks projitseeriti. Leida võis ilusaid nostalgiahõngulisi maale, ajaloolisi visuaale kuid ka fotosid päris inimestest, hauapilte, rongijaama, koosolemisi, ja mida kõike veel. Tegu oli linnaga, millel oli oma rahvas, ajalugu, arhitektuur, kunst, kultuur, iseloom, stiil, mis enamasti on tänapäevaks siit maamunalt juba haihtunud. Kiratsedes veel vaid ajalooürikutes. 

Lavastuse teostus jättis aga natuke konarliku sujuvuse. Iga eraldiseisev stseen oli otsekui kollaaž erinvatest olukordadest, inimestest ja emotsioonidest, kuid alati ei tahtnud nad ühelt teisele voolavalt üle minna. Vajas veidi harjumist ka dokumentaallikult seigalt liikumine narratiivsele osale. Selline kombo aitas suurepäraselt Narvat ja seal toimuvat aduda, kuid jättis siiski natuke üle kivide ning kändude mulje. Nagu vaataksid samal ajal näitust, filmi, teatrit ja loeksid raamatut ka veel kõrvale. Kõrgemal tasemel sulandus näidend kenasti üheks, kuid alateemade juures ei suutnud tükid iga kord üksteisega klappi saavutada, kas siis õhkkonna poolelt või puhtalt tehnilisest aspektist. Eriti lõikavalt toimis lavastaja ootamatu astumine publiku ette etenduse viimases veerandis. Sinnani viljeletud atmosfääri vastukarva algselt lõhkuv, mis vajas toibumiseks mõne minuti, pakkus Julia Aug tegelikult järjekordset dokumentaalset kihti juba eelnevalt esitatule. Nimelt modernse taseme, tausta ja kaasaegse vaate, mis tõstis lavastuse kolmedimensiooniliseset neljadimensiooniliseks. Sai kuulda etenduse loomisest ning allikatest, millel kõik põhines. Jättes taustaplaanile tundelised ja narratiivsed lood inimestest, kes on tänapäevaks juba siit maamunalt lahkunud, tõsteti nüüd esile praktilisem aspekt. Kes ikka, millal ja miks, püüdes jääda faktiliseks. Kuigi, eks neid emotsioone kogu teemast eemaldada on suhteliselt võimatu. Samuti, erapooletuks jäämist. Veidral kombel jäi meelde, et linna varemete kokku lükkamiseks ning, seega, ülesehitamise idee n-ö maha matmisele, andis tõenäoliselt käsu just naine. Ei tasu tähelepanuta jätta aga ka näitlejaid, kes moodustasid lavastaja ning inimeste, kellede lugusid mälestati, kõrval kolmanda tahu lavastusest. Kahjuks või õnneks mängis Narva hing seekordse näitlejamängu üle ning mattis enda alla. Ehk oligi see meelega nii ning just parim valik sedasorti dokumentaallavastusele, mis teemakäsitluselt äärmiselt raske ning valulik.

----------------------------------------

Pealkiri: Hiirelõks

Teater: Kellerteater

Lavastaja: Vahur Keller

Näitlejad: Liis Haab, Pääru Oja, Hans Kristian Õis, Elina Reinold, Andrus Eelmäe, Kaisa Selde, Riho Rosberg, Rauno Kaibiainen
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 25.11.2023
Millal nähtud: 02.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Miks näeb lavadel nii kasinalt Agatha Christie loomingut? Või üldse, miks ollakse kitsid klassikaliste whodunit krimkade teatritesse adapteerimisega? Arvestades, et žanr on Eestis number üks ilukirjanduse pakkumise poolest, siis alati on tervitatav üht kvaliteetset mõrvamüsteeriumi ka etenduse näol kogeda. Teoorias peaks ju publikut sedasorti tükkidele jätkuma. Viimased aastad pakub abikäe krimkapõuale entusiastlikult ja ennastsalgavalt ikka Kellerteater. Ja kuigi on lisaks äärmiselt vahva, et teater kasutab etenduskohtadeks ebastandardseid paiku ja linnaosasid, siis ei saa vingumata jätta, et Kaja Kultuurikeskusesse sellele kaugeimast linnaosast ilma autota kohale ukerdada, on tõeline tüütus. Keskus ise on igati soliidne ja hubane, kuid pigem kesklinna kultuuri nautima minnes, ei kaotaks nii palju aega ühest Tallinna otsast teise mitme bussiga logisedes. Aga, veel kord, tegu on siinkohal isikliku probleemi ja hädaldamisega, sest tegelikult on ju suurepärane, et keskusest väljaspoolgi etenduskunstid eksisteerivad. Lavastus ise pakub värskust visuaalse poole mitte süžeega. Mis on igati okei ja isegi iseenesestmõistetav. Ei oleks ka häirinud kui kujunduse ja kostüümide stiili poolest oldaks traditsionaalseks jäädud. Ehk olid silmapaistvad ja uuenduslikumad valikud seotud efektiivsuse ning lihtsusega, sest vana maja interjööri ja krimkade kuldse ajastu omast riietust oleks tunduvalt keerulisem ning kulukam lavale luua, hoida ning utiliseerida. Samas, ei võtnud minimalistlik disain, milleks põhimõtteliselt kuuri karkass, paar lauda ja tool, mitte midagi ära süžee mõjust ja tegelaste salapärastest toimetamistest. Pigem aitas vähene taust karakteritel ning nende kahtlastel olemustel eriti esile tõusta. Iseäranis silmapaistev oli ja kurjakuulutavat melu aitas luua punase värvi kasutus riietuses ja grimmis. Sellega siin-seal võõpamine oli kui meeldetuletus konstantselt taustal lõõmavale ohule ning viitas, et kõigil on midagi peita, kõik võivad olla pahatahtlike mõttejoontega, kõik võivad olla mõrtsukad. Igal ühel oli midagi n-ö veriselt punast hingel. Tegu oli nutika ja imelihtsa viisiga tuua välja ähvardavat ja ärevat fooni.

Arvasin tapja juba enne vaheaega ära. Tuleb lähtuda autori tavapärasest loogikast ning seejärel õigele järeldusele jõudmine ei tohiks enam eriti keeruline olla. Olles piisavalt Agatha Christie loominguga tuttav, peaks selge olema, et vihje annab see, kes kurjamina kõige ebatõenäolisem ja, seega, üllatavam oleks. Võti peitud selles, et ühtlasi on kõigil ikkagi adekvaatne motiiv ja võimalus, kuid ei tohi ennast lasta kõrvale juhtida ning peab uskuma esmase järelduse lahenduskäiku. Võime näha süžeed läbi ei tähenda aga, et selle kulgemist ei oleks närvekõditav jälgida, sest autori puhul on nii, et viimseni kõiki detaile ära arvata ei ole kunagi võimalik. Ta suudab millegagi alati üllatada. Nagu krimkadele omane, hakatakse tegelasi nagu sibulaid lahti koorima, vahepeal keegi sureb, ja lõpus on "ametlik" avalikustamine. Seekord viimane etapp otseselt aset ei leia ning ei aita vaatajat ka Miss Marple või Hercule Poirot. Selles mõttes on tegu detektiivilooga, kus juurdlust ei juhi mõni tuttav figuur, vaid kõik karakterid on võõrad. Mis paneb enamgi veel kahtlema igas liigutuses ja sõnas. Sellist eraldiseisvat lugu on ka palju hõlpsam lavale tuua, sest see ei eelda vaatajalt taustateadmisi või pane kedagi eelisseisu. Narratiivselt võib ehk ette heita, et teatud tegelaste kahtlane käitumine ei saanud lõpuni rahuldavat vastust. Jah, inimesed on imelikud, kuid lõpetatuse mõttes, oleks mõned eriti veidrad tüübid võinud enam lahtimõtestamist leida. Eriti tundusid sellise kummalise ja ohtliku käitumise laval väljatoomist nautivat Hans Kristian Õis ja Riho Rosberg. Võib-olla mõned hetked üle võlli, siis jälle just parajas doosis. Ja kui Kaisa Selde, Elina Reinold ja Andrus Eelmäe pakkusid suhteliselt standardset esitust, siis Liis Haab suutis ekstra haavatav, ebastabiilne ja emotsionaalne, kuid ka nagu hunt lambanahas, näida. Teda oli eriti trikiga mõista, sest esitus oli suurepäraselt kaootiline. Pääru Oja puhul tekib alati sisemine konflikt, sest tema toon ja olek on nagu üks mõnsa labrador, kes äkki tundub sekundiks kui eluohtlik monstrum, siis pilgutad silma ja, jälle, on su ees sõbralik kutsusilm. Rauno Kaibiainen oskab aga igas rolli olla mitmekihiline. Pealtnäha otsejooneline, kuid tegelikult kõike muud kui.

"Lukustatud toa" tüüpi müsteeriumid, eriti mil sarnased stsenaariumid, ei ole väga haruldased. Just sai loetud krimkat, kus kamp kahtlustäratavaid tegelasi jäävad eraldatud majas lumevangi ning inimesed hakkavad samm sammult susse püsti viskama. Selles mõttes, ei paku süžee midagi uut või ennenägematut, iseäranis tänapäeval, kus vist originaalset detektiivilugu leida on juba võimatu missioon. Kõike on proovitud, kõike on nähtud. Kõikvõimalikes kombinatsioonides. Agatha Christie teoste juures on aga midagi aegumatut ja kvaliteetset, mis lubab antud tükil siiski mingil moel värskena mõjuda. Või vähemalt mitte tüütu ja läbileierdatuna. Lisatud oli ka üksikuid ja ootamatuid, kuid täbarat olukorda eraldatud majakeses, veelgi enam teravamalt illustreerivaid stseene. Nt peategelase, Liis Haabi kehastuses, otsekui paanikahoog, kus ülejäänud tegelased nagu deemonid intensiivse punase valguse taustal groteskselt, ähvaravalt ja jõledaid nägusid tehes samm sammult tema poole lähenevad. Rünnates iga hetk. See seik tekitas korraks kimbatust, sest mõjust nagu väljalõigatuna ülejäänust, kuid peegeldas tegelikult naise ärevust ja vaimset tasakaalutust hiilgavalt. Ehk siis, ka narratiivselt sai sisse lipsatud uuendusi ja kaasaegseid lahendusi, lisaks siis visuaalsetele valikutele, mis asjakohaselt, kuid modernselt toimisid. Vaatamata üksikutele aspektidele, mis korraks silmi kissitama panid ning hetke harjumiseks vajasid, ja süžee potentsiaalse liigse klassikalisuse, olenevalt kokkupuute kraadist krimkade ning just žanrimeistri loominguga, võib antud versiooni näidendist pidada kas heaks või väga heaks. Kindlustundega võib aga väita, et tegu on järjekordse eduka lavastusega Kellerteatri repertuaaris ning, palun, palun, tooge veel Agatha Christie detektiivikaid Eesti lavadele. Teised teatrid ilmselgelt seda äärmiselt tänuväärt tööd enda õlgadele võtta ei taha.