Raamat: Krimi eri "Jõulumõrvamäng", "Mõrvad Fleat House'is", "Mõrv Iiri külas" ja "Ristis suusad. Alpide mõistatus"

Tervitus!

Taas krimikirjandust.

Pealkiri: Mõrv Iiri külas
Autor: Carlene O'Connor
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Ühelt poolt mulle lugu meeldis. See osa, mis puudutas peategelast, Siobháni, ja noore naise viit õde-venda. Selline tüüpiline punapeadest omavahel väga lähedane Iiri pere, kus palju lapsi ning kõik kaitsevad üksteise seljatagust. Pärast vanemate surma peavad nad koos bistrood. Vanem õde on pidanud loobuma ülikoolist ja maailma nägemisest, et nooremad üles kasvatada. Üllataval kombel, olid pereliikmed kõik omanäolised ja kõigil oli süžees oma roll. Keegi ei jäänud tühjaks kohaks või iseloomutuks. Külas ümberringi on neil värvikad naabrid ja muud kahtlased ning vähem kahtlased tegelinskid, kellega perel siis erisugused suhted. Ringi luusib mõni uustulnukas, juuksuritädi vehib ringi promokääridega, Siobhán ajab mingit liini politsei esindajaga ja ilastab roosa rolleri järgi, kõik on igati tavapärane, kuid siis äkki ilmub pere bistroosse surnud mehe laip. Ja ongi pealtnäha idülliline eluke segi pekstud. Kuigi, ega see eluke kuigi murevaba ei olnudki, sest konflikte, klatši, tuikavaid haavu ning umbusaldamist jätkus sinna külakesse hulgi. Juba enne surnukeha väljailmumist. Olles harjunud enda õlgadel suuri koormaid kandma, võtab peategelane ka seekord initsiatiivi müsteerium lahendada, sest kui söögikoha maine langeb ja keegi ärisse enam ei tule, jäävad naine koos nubludega nälga ja paljaks. See perekeskne aspekt loost oli kindlasti raamatu võlu, andes värvi ja südant muidu standardsele muhekrimile.

Teiselt poolelt, jättis mõrvamüsteeriumi osa loost keskpärase ja suht tüüpilise mulje. Tundsin aga, et leidus liiga palju kõrvalepõikeid, liiga palju kahtlusaluseid, liiga palju tähelepanu eemale juhtimist, liiga palju äärmiselt imelikult käituvaid tegelasi, liiga palju võimalusi, et ükskõik kes raamatus korrakski üles astus, oli üks hetk nii motiivilt kui tehniliselt nurgalt positsioonil, et kuritegu sooritada. Enamused neist "liiga" aspektidest on pigem ju hea detektiiviloo kohustuslik osa, eriti kui neid ongi palju, kuid midagi antud raamatus tundus selles liinis ülemäära pudru ja kapsad. Tunnistan, mõrvar oli omajagu üllatus, kuid mitte niiväga tolle isik, vaid see, et kui südametu ja otsekui tühjalt kohalt kuritahtlik too tegelikult oli. See ei tundunud kuidagi orgaaniline ja, seega, mitte usutav ning nutikas lahendus. Samas, niidiotsad said kenasti kokku tõmmatud ja nad paistsid, vähemalt paberil, loogilised. Aspekt, et kuidas juurdlust läbi viidi, oli seekord silmajääv ja tundus autentne. Kogeda ei saanud kärmet ja arenenud CSI tüüpi menetlust nagu kipub paljudes mõrvalugudes olema. Tegu oli ikkagi ju väikse külakesega, kus ressursid piiratud ja külal endal kõiki võimalusi tapmisega seotud toimingute läbiviimiseks kohapeal ei asu. Rääkimata sellest, et kõik tundsid üksteist ning isegi salajane info kuidagigi ikka liikus. Kui kavatsen sarja järgmise osa kätte võtta, siis pigem selleks, et lugeda Siobháni ja tema pere uutest tegemistest, kui et kogeda vinget detektiivilugu. Mitte vastupidi. Kuigi, ka krimka pool oli tegelikult täitsa rahuldav.

---------------------------------------  

Pealkiri: Jõulumõrvamäng
Autor: Alexandra Benedict
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 2/5

Olen segaduses. Krimikirjandust ilmub konstantselt maailmaturule massides, tonnides ja tohutus koguses, kuid eesti keelde tõlgitakse just see mannetu, üks veidramaid ja kukalt kratsima panevamaid mõrvamüsteeriume, mida ma eales lugenud. Otse loomulikult, maitseid on igasuguseid ja ma siiralt kadestan neid, kes antud teost nautisid. Tõesti. Minu jaoks oli see aga vist isegi 2023. aasta meeldivuselt viimasele kohale paigutuv raamat. Mis siis mulle peale ei läinud? Kui lumetorm hulga nõbusid ja nende kaasasid ootamatult uhkesse häärberisse lõksu jätab ning nad üksteise järel surema hakkavad, eeldan, et psühholoogilisest vaatevinklist võttes, on ebatavaline, et ellujäänud end suuremal määral segada ei lase, mängivad mingit napakat mängu edasi ning käituvad nagu silmaklappidega jobud. Enamustel null ellujäämisinstinkti või adumist kui tõsine olukord tegelikult on. Maja päranduseks saada kaalub ju siis üle igasugu inimlikkuse. Toimetatakse edasi, liigutakse vabalt üksinda ringi ja ollakse metsikult hooletud teades, et oht võib tabada ükskõik kust. Ma ei usu mitte iialgi, et päris elus inimesed niimoodi käituksid kui siin loos -- see tundus absurdne. Kohati puudusid igasugu adekvaatsed emotsioonid, traumareaktsioonid või usutav hirm. Asju oli võimalik efektiivsemalt ja turvalisemalt lahendada, kuid teatud tegelased taustal meelega seda ei teinud. Kusjuures mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt, et mäng on vaja lõpuni mängida. Mis oli idiootsus kuubis! Normaalsed oleks pärast esimest mõrva selle pärimistralli võistlus koheselt lõpetanud. Aga mitte see polk sotsiopaate, egoiste, rahaahneid ja muude arusaamatute motivatsioonidega tüüpe. 

Tegelased olid ühedimensioonilised ning igal neist vaid üks peamine stereotüüpine iseloomujoon (nt toetav ja sõbralik, südametu mõrd, jne). Kuidagi kummaline oli ka tähele panna, et lugu sisaldas lausa kolme paari lesbisid, mis moodustas oma pool karakteritest. Esindatus on alati teretulnud, kuid see mõjus täitsa lambikana ning jättis kuidagi odavalt võltsedumeelse mulje. Müsteerium ise oli teoorias paljulubav. Mõrvad minevikus ja mõrvad olevikus. Ja pärandus, mille saab see, kes võidab mõistatusmängu. See oleks võinud kõik nii nutikalt kokku nõelutud olla, kuid kukkus välja nagu algajale tuli pähe väärt idee ja ta püüdis seda võimalikult geniaalselt teostada -- liiga suur amps. See ei õnnestunud,  sest ainuüksi anagrammid olid totakad ja tihti ebaloogilised. Mõistatuste lahendused tõmmati kohati otse tagumikust välja. Loomulikult on alati igasugu keelelisi puslesid keeruline tõlkida, kuid siinkohal ei ole tõlke üle tegelikult isegi põhjust üldse vinguda. See oli parim, mis nadist algmaterjalist kokku oli võimalik klopsida. Tutvusin huvi pärast ingliskeelsete versioonidega ning probleem seisnes pigem nende juba algsetes logisevates konstruktsioonides ja üliimelikes metafoorides. Lõppkokkuvõttes, midagi idee plaani ja selle realiseerimise vahel läks nihu. Mõte ei leidnud asjalikku teostust ning kiiduväärt koostisosadega mõrvamüsteeriumi kook vajus ahjust väljavõttes täitsa lössi. No ei olnud minu silmis hea krimka. Kahjuks.

-------------------------------

Pealkiri: Ristis suusad. Alpide mõistatus
Autor: Carol Carnac
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 2.5/5

Briti raamatukogu krimiklassika sari mulle tegelikult väga meeldib. Nii vahva on avastada, et leidus hulgi autoreid, põnevaid lugusid ja süžeesid detektiiviromaanide näol, mis ei olnud Agatha Christie loodud. Üks asi on see pisku hulk, mida on jõutud Eesti keelde tõlkida (olen kirjastusele tänulik senise tänuväärse töö eest), kuid sari ise on ju tohutult mahukas. Ja needki sinna valitud on vast ikka parimad palad žanrist selle kuldajastu alguses ja järel. Äge on ka, et kogeda saab erisuguseid lähenemisi, mis taas näitavad, et Agatha Christie n-ö mall ei olnud ammugi ainuke või tüüpiline näide krimkadest tollel perioodil. Mis on ju loogiline, kuid ikkagi tõdemus, mis võib žanri suurnimede stiilide kõrval varju jääda. Antud raamat, kuigi omamoodi ja peas kinni olevale standardile asjalikult vastu liikuv, ei passinud siiski minu maitsega. Teadsin varakult, mis see puänt on, kuigi konkreetset isikut veel mitte. Tsipake igav oli tervet teost lugeda, adudes, et mingeid ootamatusi vast ei tule ning raudselt ei ole kurjam see tüüp kelle suunas süžee vilkuvate nooltega pidevalt osutab. See oli nii ilmselge, et tegelik kurjategija on keegi teie. Muus osas ei olnud lugu eriti põnev, sest arengutrajektoor ning tulemus olid enam vähem teada, küsimärk oli vaid isiku identifitseerimises. Kaks paralleelselt kulgevat liini üks hetk ristuvad, nagu pealkirjas suusad, ja üllatus! see, keda propageeriti kahtlustama, ei olnudki õige süüdlane. Kui ma juba eos tean, et mind nii ilmselgelt suunatakse näpuga näitama kellelegi konkreetsele, no siis ei ole ju enam paeluv kaasa elada. Lugu ei tekitanud õhinat ega tõmmanud just kaasa elama, kuigi kahe eraldi areneva seltskonna jälgimine oli huvitav lüke, andes võimaluse tutvuda politsei tööga ja õndsas ignorantsuses elavate tavainimeste suusareisiga. Teadmatuses seltskonna, kelle hulgas on mõrvar. Kas ta ähvardab ka pahaaimamatuid reisikaaslasi? Seegi vastus oli sutsuke pettumus.

Mis mulle aga peale läks oli fakt, et raamat ei keerelnud ümber rikkurite või aadlike nagu paljudes nt Agatha Christie lugudes. Tegelasteks olid tavalised inimesed, kes peavad reisiks raha kokku hoidma, omavad igapäevaseid lihtsaid ameteid ja ei kuulu eranditult kõrgklassi hulka. Vaja oli saada kokku teatud arv reisijaid, et oleks võimalik mõistliku hinna eest suusatama minna ning häid diile noolida. Siis juhtuski, et gruppi leidsid tee üks segasummasuvila täis inimesi, osad, kes lihtsalt kellegi kolmanda soovitatud ja osad, kes peaaegu, et võõrad. Täiesti ootamatult, meeldis mulle lugeda olmelistest aspektidest, mis andsid edasi nt seda, et kuidas oli tol ajal tavainimesel riikide vahel ringi liikuda (nt Briti saartelt kontinendile), mis toimus passide ja juriidilise poolega, kuidas mõjutas II Maailmasõda ikka veel kasvõi kõige elementaaremaid asju nagu reisimine, jne. Kõik sellised möödaminnes puudutatud teabekillukesed olid tegelikult üpris informeerivad ja konkreetset ajastut autentselt edasi andvad. Ja, taaskord, mitte eliidi kogemusi, vaid Jüri ja Mari omasid (noh, John ja Mary antud olukorras siis). Ka kulminatsioonina toimiv suuskadel tagaajamine ja üldse lumise mägismaa ning keskkonna tunnetamine süžees, oli natuke ebatüüpiline ja, seega, tervitatav viis kurjami tabamiseks ja kinni nabimiseks. Kahjuks, vaatamata köitvatele taustateadmistele ning lõbusale finaalile, ei suutnud raamat mind ennast aga piisavalt krabada ja kinni hoida, et seda piisavalt oleks võinud nautida. 

--------------------------------

Pealkiri: Mõrvad Fleat House'is
Autor: Lucinda Riley
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

On ilmselge, et autorile meeldib pikaldaselt ja laialdaselt süžeejooni ning taustalugusid konstrueerida. Raamatus on hulganisti tegelasi ja alaliine, mida mööda terve sipelgapesa pea lõpmatu teekond kulges. Ühelt poolelt, on selline detailsus ja sügavus teretulnud. Krimkad kipuvad mõnikord pealiskaudsed olema ning värvikat taustainfot antakse luukerele just nii palju, kui on hädasti vaja, või siis, et täita tühimikke. Antud lugu mõjub terviklikumalt ja reaalsemalt, sest kogu tekst, tegelaste tegemised, olekud ja situatsioonid, ei olnud ainult mõrvade lahendamise abistamise eesmärgil lisatud. Leidub kõrvaljuttu niisama inimsuhete keerulisusest, karakterite hädadest ja õnnetutest saatustest, niisama heietamist ja erisuguseid polstrit pakkuvaid taustateadmisi. Teiselt poolelt, kohati tundus, et kõige selle üleliigsega püütakse lugeja tähelepanu kõrvale juhtida või lihtsalt raamatu lehekülgede arvu tühjast-tähjast kõrgeks ajada, rahuldada autori vajadust kirjutada rohkem, kui romaan eeldaks, või siis et näidata, kui osav kirjasõnaseadja ollakse, eriti kui keskne mõrvamüsteerium ei ole just kõige geniaalsem. Nt peategelasest detektiivi eraelu katsumused, nii era kui professionaalsed, ei suutnud minuga ühist huvitatud keelt leida -- need olid keskest loost rohkem eraldatud ja nii põhjaliku kajastamise eesmärk jäi arusaamatuks. Samas, naise poolt mahajäetud vaese meeleheitel isa katsumused vajutasid just õigetele nuppudele ning panid mehe saatusele eriti kaasa elama -- oli neil ka konkreetne äratasuvuse moment finaalis. 

Kuigi seekord toimis ülekirjutamine lugemiskogemusele enamasti siiski soosivalt, kippus süžee enesesse ära eksima ja mingi hetk ei saanud väga aru, et kas ikka loen krimkat või on tegu draamaga, milles üks liin on detektiivimüsteerium. Jäi mulje, et lugu kaotab vahepeal oma identiteeti, fookus on mitmes vastanduvas eri suunas ja süžeeliinid on kuidagi pilla-palla laiali. Kõik lahtised otsad sai lõpuks siiski kenasti kokku tiritud ja omavahel ühte seotud, kuid kas oli vaja selleks enne paar tiiru ümber maakera teha, jääb küsitavaks. Tegelaste hulk, kelle isikus romaani vaheldumisi jutustati, oli ka mingi hetk liiga suur ning narratiivselt ei toiminud selline lähenemine enam sujuvalt. Mõrva lahendamine ja kes, kus, miks toimus, ei olnud 100% ettenähtav -- kiitus! -- ning leidus nutikaid kõrvalekaldeid -- kiitus! -- , mis tegid krimka poole huvitavaks, kuid ei pannud oma meisterlikkuses aga hämmastama. Peab mainima, lisaks, et üks hetk mõtlesin, et ega tegu ei ole vanema raamatu uustrükiga, sest panin tähele veidralt rohkelt tagurlikke ja vanamoodsaid mõtteviise. Nt koolikiusamise osas, naiste-meeste rolli dünaamika, homofoobia, seksism, jne. Ning tõsiasi, et kooli töötajad sellised latataraleenud olid. Eriti situatsioonis, kus keegi oli tapetud -- mingist robustsest andmekaitsest või laste õigustest polnud haisugi. Üks-kaks sellist aegunud lähenemist paarilt tegelaselt oleks okei ja igati usutav, kuid enamused elasid nagu teised ajastus. See ei ole otseselt kriitika, kuid lihtsalt, midagi kummalist, mida tähele panna.

Tean, et autor on teatud lugejagruppides kultusstaatusega seoses oma "Seitsme õe" sarjaga. Mida ma, muide, ei julge kätte võtta, sest millegipärast eos juba tean, et oleksin pigem laitev, kui lähtuda antud raamatu puudustest. Konkreetne krimka mulle tegelikult aga suuresti ikkagi meeldis. Selles oli ootamatuid telenovelalikke elemente, nt vaene ja vaevatud saab külluslikult tasutud, mida on, vaatamata realistlikkuse probleemile, alati mõnus lugeda. Detektiiviliiniga oli ka ju hästi. Kokkuvõttes, igati soliidine lugemine.