Teisipäev, 31. august 2021

Kino: "Vabamees", "Džungliseiklus" ja "Suitsiidisalk: Uus missioon"

Tervitus!

Taas kinost.

Pealkiri: Džungliseiklus
Originaalpealkiri: Jungle Cruise
Režissöör: Jaume Collet-Serra
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 30.07.2021
Nähtud: 01.08.2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mul tekkis deja vu seda filmi vaadates. Kas ma mitte ei ole näinud sama, aga hulga paremat, linalugu? Kas mitte ei olnud selle pealkiri hoopis "Muumia" (1999 aasta oma)? Seda võiks lausa plagiaadiks nimetada, sest paralleele leidus tohutult. Kasvõi detailideni välja, nt turnimine redeliga esimeses ajalises veerandis, mida tegi Rachel Weiszi tegelaskuju "Muumias" raamatukogus. Samalaadselt trallas redeliga Emily Blunti karakter raamatukogu/muuseumilaadses keskkonnas. Ülejäänut ei ole mõtet isegi kommenteerida, sest tulemus oli üpris üks ühele. Seiklushimuline britt, kellel on särtsakas vend, püüab leida hinnalist aaret, kuid keegi ei võta teda tõsiselt, sest ta on naine. Siis kohtavad õde-venda krutskivennast Indiana Jones'i tüüpi tegelast, kes lubab nad otsitu juurde juhatada. Otse loomulikult nad armuvad jne jne jne. Dwayne Johnson on asjalik musklimees, aga ta ei ole nii sarmikas kui Brendan Fraser (selline nagu ta oli "Muumia" triloogias, mitte hiljem). Emily Blunt on väga sümpaatne, aga ta ei ole nii kaunis ja nohiklikult kütkestav kui Rachel Weisz. Ja ammugi ei hõõgunud kahe tegelase vahel sellist sooja, loomulikku ja elektrilist keemiat, mis "Muumia" esipaari ümber ringles. UK koomikut, Jack Whitehalli, venna rollis näha oli mõnus üllatus, kuid ta mõjus liialt modernselt ning ei leidnud õiget balanssi tõsiseltvõetava hooliva venna ja käpardist argpüksi vahel nagu seda suutis omal ajal John Hannah. Kui ühe kolmiku omavaheline dünaamika oli paigas nagu kolm klappivat pusle tükki, siis uus versioon oli kuidagi kohmakas, ei tundunud autentne ning tükid olid koos veidi sunnitult kokku surutud. 

Süžee kohalt, pean tunnistama, et leidus üks ootamatu, kuid äärmiselt tervitatav ning nutikas puänt seoses Dwayne Johnsoni tegelaskujuga, mis mulle täitsa peale läks. Ülejäänu aga jäi kuidagi lahjaks ning jättis ühenda-numbrid loo maitse. Jah, visuaalselt oli ju vaatemäng tore ning seiklusfilmid on minu silmis alati oodatud ja hinnatud, kuid ma ei taha jälle näha midagi, mida olen juba näinud. Või siis ma ei taha näha juba nähtu kehvemat koopiat. Uuendustega etemaid versioone ootan alati, mannetumad aga võiks ootele panna kuniks on ideid kuidas neid silmapaistvamaks muuta. Mu sõbranna ütles, et talle tuletas lugu meelde "Kariibi mere piraate" ning, ka siit oli film ilmselgelt inspiratsiooni saanud. Rääkimata teistest võimalikest sarnasustest linateostega, mis meile esmavaatlusel pähe ei tulnud. Ei ole tegelikult ülikeeruline teha unikaalsemat filmi. Seikluslugudel ei eksisteeri ainult paar-kolm süžeerada, mida kasutada! Lõppkokkuvõttes, oli tegu laheda rännakuga, kus boonusena leidus üks vahva eksootiline, kuid nunnu, lemmikloom (alati mainimist väärt), kuid kui natuke enam süüvida, siis koosnes film tükkidest juba ammu nähtud lugudest ning originaalsust leidus vaid kübeke.


--------------------------------------------

Pealkiri: Suitsiidisalk: Uus missioon

Originaalpealkiri: The Suicide Squad
Režissöör: James Gunn
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 06.08.2021
Nähtud: 07.08.2021
Minu hinnang: 4/5

Mul ei olnud esimese Suitsiidisalga filmi vastu midagi, kuigi tean, et see oli universaalselt suhteliselt põlatud. Samas, peab tunnistama, et kui mõlemat võrrelda, siis on ilmselgelt uus väljalase etem ja kuidagi sidusam ning nauditavam. Positiivne oli see, et süžee ja sealsed keerdkäigud olid kohati üpris ootamatud ja isegi šokeerivad. Ainuüksi pärast esimest oma kümmet minutit olid algselt esitatud kaardid täiesti laiali paisatud. Paljut ei olnud võimalik ette näha ning selline teadmatus, et mis saab, kuidas ja kellega, oli värskendav. Mitmed tegelased andsid eri etappides otsad, mõned oodatud, mõned täiesti ootamatud. Ma ei tea eriti ohtralt filme, mis oleksid valmis tegema ebapopulaarseid ning realistlikumaid otsuseid, selle asemel, et anda vaatajale ilus, puhas ja lips peale tehtud õnnelik lõpp, kus kõik tegelased jooksevad rõõmsalt päikeseloojangu suunas. Selline teadmine, et tegelikult ei ole keegi kaitstud tekitas küll ebameeldivat teadmatust ning mõjus harjumatuna, kuid laiemas pildis, oli valik äärmiselt efektiivne hoidmaks mu tähelepanu. See aspekt on kindlasti üks põhilisemaid, mis antud loo järgmisele tasemele tõstis. Loomulikult oli elementaarne, et kõigi suure lemmiku, Harley Quinniga, ei juhtu küll midagi, mis mind natuke häiris, kuid miski ei saa ju olla ideaalne. Samas, olin rahul, et seekord ei pühendatud filmi põhimõtteliselt ainult sellele naisele, vaid rambivalgust ning kaalu said ka teised põnevad ja täiesti kummalised tegelased. Film tegi siingi julgeid otsuseid, kaasates karaktereid, keda esmapilgul ei tahakski näha, tunduvad liialt üle võlli totakad või lihtsalt jälgid (nt nirk ja täppide mees). Üllataval kombel, olid enamused tegelased omamoodi sümpaatsed, vaatamata sellele, et nad oli kriminaalid. Muide, olen suur rottide sõber (mul oli kunagi lemmikuks rott, kes oli maailma kihvtim koduloom), seega ma siiralt tänan lugu, et ta neile armsakestele tavapärasest teistlaadi kuma võimaldas.

Pidev verine tapmine ja jäsemete lendamine, mida linateoses tuli ette lademetes, ei ole just minule meelepärane meelelahutus, kuid eelistatum on selline autentsem lähenemine kindlasti nt "Kiirete ja vihaste" valikust, kus inimestele visatakse selga lausa terved hooned, aga verd võib-olla valatakse kriimukese jagu. Jõledaid maha koksamisi oli liiast, kuid see mõjus usutavalt ja uuenduslikumalt. Kuigi, kohati tundus, et verd valati puhtalt vere valamise eesmärgil või publiku ehmatamiseks. Kiituse on ära teeninud aga põhi kurikael, kes oli mitu ühes, võigas ja vastik, kuid intrigeerivalt originaalne ja natuke haletsusväärne. Järjekordne julge otsus filmitegijate poolt, kaasata just selline tegelinski. Kokkuvõtteks, mõnus meelelahutus, mis natuke väsitab oma tapahimuga, kuid jättis originaalse mulje ja stimuleeris aju, mis oli juba harjunud vana rada pidi tatsavate koomiksifilmide süžeedega.


---------------------------------------


Pealkiri: Vabamees
Originaalpealkiri: Free Guy
Režissöör: Shawn Levy
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 13.08.2021
Nähtud: 29.08.2021
Minu hinnang: 3.5/5

Ülestunnistus: Mind on Ryan Reynolds ära tüüdanud! Mul on temast ja tema komöödiatest üledoos. Juba tegelikult "Deadpoolis" käis ta mulle pigem närvidele kui leidis mu poolehoidu ning ajas muigama. Oeh, kuidas mulle on mehe selline vasturääkiv, pidevalt kommenteeriv ja õrnalt sarkasmine huumor vastukarva hakanud käima. Peale selle, on ta pea igas filmis põhimõtteliselt sama tegelane, ühe ja sama auraga. Ka antud filmis, juba esimese kümne minuti jooksul tundsin, et minu päevane ettenähtud koormus meest taluda on ületatud. Hakkasin kella vaatama ja ennast sarjama, et miks ma pidin just seda kinno vaatama tulema. Õnneks suutis film ise seekord ootamatult näitleja omajagu üle mängida ning tundsin, et ma ei vaata enam mehe soolo showd, vaid nähtus võib leida ka asjalikku süžeed, teisi vahvaid tegelasi ning väärt ideid mille üle mõtteid mõlgutada. Jah, Ryan Reynolds oli taaskord linateose algus, keskosa ja lõpp, kuid seekord oli filmis lisaks midagi muud peale ühe näitleja järjekordset edevuse projekti.

Ma elasin kaasa kõrval tegelastele, kahele IT tarkurile, Millie ja Keysile, kes püüdsid luua uhiuut tüüpi mängu ning, kes pidid võitlema rahaahne korporatsiooniga, kes nende ootusi pettis ning plaane hävitada plaanis. Minu jaoks olid nemad loo peategelased ja tõelised kangelased. Koos loodi Ryna Reynoldsi karakter ning anti endast parim, et too saaks uudses keskkonnas edasi areneda. Ootamatult armas oli paari omavahel suhe ja selle lõpp-punkt. Tõesti nunnu kulminatsioon koos vaikse, kuid südamliku ülesehitusega. Süžee puudutas lisaks AI teemat, ehk siis tehisintellekti, ning tegi seda sooja ja lootusandva hõnguga. Mulle meeldis, et taolist arendust ei esitletud kui järjekordset masinad-võtavad-maailma-üle lähenemist. Õhku visati ka idee, et kas üks arvutimäng peab ilmtingimata sisaldama üksteise tapmas ja igal tasandil ahnitsemist. Äkki on ruumi teistlaadi mängudeks, mille fookuses ei ole endale pidevalt nodi kokku kraapimine. Peale mainitud kahe tegelase, leidus filmis üllatavalt palju sümpaatseid, humoorikaid või vastikuid tegelasi, keda oli lust vihata või kellele kaasa elada. Peategelase tegelase turvamehest parim sõber, absurdselt naljakas ja groteskne musklimägi, Dude (loomulikult, Ryan Reynoldsi kehastuses -- seekord õnnestunud ja minu poolehoidu võitev üllatustegelane), ja Taika Waititi eksentrilise ja üleoleva kurikaelana. Ma ei tea mis see on, kuid viimane on ükskõik mis rollis alati nagu rusikas silmaauku. Ta on nii omapärane ja esiletõusev mis tahes karakterina. Kokkuvõttes, film oli tegelikult päris kihvt ja isegi Ryan Reynolds ei suutnud seda oma kohalolekuga minu jaoks üdini ära rikkuda. Teda tasakaalustavaid faktoreid lihtsalt leidus, õnneks, just õiges koguses.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar