pühapäev, 15. august 2021

Teater: "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus"

Tervitus!

Ühe tõesti toreda teatrielamuse ülevaade! Enam seda aga repertuaaris teatrilaval, kahjuks, ei ole, kuid õnneks on Elisa Stage kaudu võimalik seda online ikka kaeda. 

Pealkiri: Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus
Teater: Linnateater
Lavastaja: Diana Leesalu
Näitlejad: Hele Kõrve, Margus Tabor, Indrek Ojari ja Priit Pius
Kestus: 2h 35 min
Esietendus: 14.11.2015
Millal nähtud: 22.08.2020

"Vabariik on see, kui inimesed tulevad kokku, et tappa kuningas", "Kool on koht, kus tarbitakse haridust", "Vaimselt ebaadekvaatne on kui vaim hüppab alla lennukist ilma langevarjuta", "Vanur on täiskasvanu, kes on olnud täiskasvanu palju aastaid", "Jõudu kasutama on kui sinu eest tehakse midagi ära" -- need olid vaid mõned pärlid pisikese entsoklüpeedia ehk tüki varaküpselt ja asjalikult, kuid siiski lapsemeelse, peategelase repertuaarist. Ei ole aga lihtne olla 9. aastane tirts Lissabonis, kellel on just surnud ema ning näitlejast isa ei suuda muuseas tasuda enam lapse Discovery Channeli juurdepääsu eest. Tüdruk, kellel hellitusnimi on Kaelkirjak, teeb kooli ettekannet just nendest loomadest ning sooviks enda harimist sel teemal jätkata oma lemmik kanali vahendusel. No ja kui isa ei suuda maksta, siis tuleb ju raha leidmine enda ülesandeks võtta ning sedasi algabki seiklus suurlinna tänavatel, kaaslaseks vaid elusuuruses nunnu kaisukaru, kelle suuvärk ajab vingemadki ropendajad piinlikkusest punastama.

Paralleelina tekkis mulle silme ette koheselt Hollywoodi klassika "Võlur Oz", kus Judy Garland Dorothy'na võlurit leida püüab, et oma soov täita. Samamoodi ka antud etenduses, kus väike preili ajab taga maagiamehe asemel hoopis peaministrit, et viimane kirjutaks vajalikud seadused, mis lõppkokkuvõttes annaksid tüdrukule tagasi tema Discovery Channeli. Dorothy tahtis tagasi koju, Kaelkirjak tahab samuti, et kodus oleks jälle kõik nagu tema silmis peaks olema. Sarnased tegelased, sarnased soovid, sarnased teekonnad, sarnased kohtumised teekonnal ja sarnased tulemused. Peaminister on samasugune võlts võlur ning pettur nagu seda oli fantaasialoos vägev Oz. Antud näidendit võiks nimetada lausa modernseks ja tänapäeva maailma paigutatud versiooniks "Võlur Ozi" klassikalisest muinasloost. Üks väike, kuid karjuv erinevus kahe vahel on Judy Garland ise. Nimelt ei ole viimane seekord armas ja särtsakas tüdruk, vaid seda nime kannab hoopis see matsakas ja karvane mühkamist karu, kes on Kaelkirjaku kaaslane ühes hullupöörases päevas. Märkimisväärne erinevus kahe vahel oli ka tõsiasi, et originaal oli lugu lapsest lastele, kuid näidend oli lugu lapsest, aga mitte lastele. Pilk, mis maailmale pööratud, on küll tirtsu silme läbi, kuid täiskasvanud vaatajale oli see nähtav ilm ikka kole küll. Reaalsus mõjus Kaelkirjaku filtri läbi veel reaalsemana, masendavamana ning halekoomilisemana. See omakorda tegi olukorra ekstra trööstituks. Kuigi, paradoksaalselt, suutsin ma etendust vaadates südamest naerda lugematu hulga kordi ning lahkusin saalist üdini heade võngete lainel.

Näidendi meisterlikkus kombineerida kaks vastandit, inetu täisealiste eluolu ning potentsiaalist pakatav laste maailm, ja teha sellest helge ja lootustandev tervik, oli hämmastav. Tüdruk oli liiga noor ja avatud, et olla päris ellu indoktrineeritud vanem inimene, kes oli elukogemusest lähtudes võimeline nägema tüüpilisi elu probleeme ja neisse uppuma. Kaelkirjaliku jaoks ei olnud muresid, vaid olid lahendamist vajavad seigad. Ta julges, ta tegi ja ta ütles, sest oma naiivsusest tulenevalt uskus, et kõik on võimalik. Kui sa midagi tahad, siis saab selle päriseks teha. Tüüpiliselt lapselik ja särasilmne, kuid niivõrd eluterve ja tervitatav suhtumine. Just niimoodi maailma muudetaksegi. Just sellisest mõttekäigust asjad liikuma hakkavadki. Tüdruk puutub kokku mitmete tänapäeva aktuaalsete murekohtadega, nt kliimamuutused (Maldiivide kadumine), ning läheneb neile enda vaatevinklist, kas imelihtsa lahendusega või ütleb üks ühele asju nii nagu nad tegelikult on. Viimasest eriti värvikas näide oli panga loosung: "Sinu kodupank kõikideks olukordadeks". Kui Kaelkirjakul oli oma armastatud kanali eest maksmiseks raha vaja ja pank sulle konkreetselt ütleb, et igas situatsioonis võid abiks nende poole pöörduda ning äkitselt antakse sulle hoopis teada, et tegelikult neilt küll tuge ei saa, siis otseloomulikult sai laps kurjaks. See on ju petmine ja valetamine! Aga on ju! Nimetagem asju oma nimega. Tere tulemast päris maailma, Kaelkirjak, kus öeldakse üht, aga mõeldakse midagi muud. See pärastlõuna oli tüdrukule tohutu mentaalne kasvamisepisood.

Mingi hetk tekkis mul mõte, et kas kõik toimus ikka päriselt või oli väike seiklus ning palju muudki plika elus tema värvika kujutusvõime vili. Või vähemalt osaliselt. Ilmselgelt, Judy Garland, oma roppuste ja koomilise agressiivsusega elas Kaelkirjaku mõtetes. Mis paneb, muide, kukalt kratsima, et wow, pidi preilil ikka tohutud teadmised meremeeste sõnavärgist olema, et ta need värvikad väljendid peas karule suhu panna oskaks. Natuke mõtlemisainet siinkohal. Karu oli omamoodi pikendus Kaelkirjakule tema emotsioonide välja laskmiseks. Tüdruk oli suhteliselt kombekas ja vaoshoitud, aga tema viha, ärrituse, vingumise, tujukuse, frustratsiooni, entusiasmi ja muud tugevad tunded lasi ta kaisulemmikul ilma tsensuurita esile tuua. Karu oli tema emotsionaalne peegelpilt ja versioon nendest 18+ omases pakendis. Samas, võis karu reflekteerida ka tüdruku lapselikku poolt. Oli viimane ju oma arusaamades ja elu mõtestamises äärmiselt teaduslik ja, julgen öelda, et täiskasvanulik, kuid mõmmi oli kõike muud kui tagasihoidlik ja mõtlen-enne-kui-ütlen. Taaskord, veidi mõtlemisainet siinkohal. 

Miks kahtlustan, et mitte ainult Judy Garland ei olnud Kaelkirjaku peas, vaid ka mitmeid teisi seiku tüdruku tegemistest leidis tegelikult aset mentaalses maailmas. Nt tõsiasi, et mingi hetk ilmus välja Tšehhov ja hakkas ringi tatsama ning oma mõttelende publikuga jagama. Vast oli see lisa seotud sellega, et peategelase isa oli näitleja, kes vaevas tööpuuduse käes. Äkki oli kirjanik hoopis isa poolne ettekujutuse manifestatsioon? Vaimukas oli aga see, et Tšehhov oli väidetavalt Bulgaaria teadlane. Veidraid ja seletamatuid olukordi tuli ette veelgi, mida lahterdaks oma olemuselt fantaasiaelementide hulka. Nt pantri tegelaskuju. Ma ei saa siiani täienisti aru, et kes, mis ja kas ta üldse oli. Äärmiselt kentsakas karakter. Kas viidati sellisele tõsisele teemale nagu laste ära kasutamine ja ohud, aga seda kummalises ja kelmikas kastmes? Kas ta sümboliseeris neid õudseid riske, mis lapsi üksinda tänavatel ekseldes võivad varitseda? Jällegi, tsipake mõtlemisainet siinkohal. Kuigi, vaimukas jälle oli, et panter armastas kohvi.

Kaelkirjak oli hakkaja tüdruk, sinisilmne, aga nutikas. Oma noore vanuse kohta oli ta läbielanud rohkelt ja kogenud keerulisi tundeid, mida ma arvan, et ta täienisti käsitleda ei suutnudki. Ma arvan, et siinkohal tuli taaskord appi Judy Garland, kes oli tema kõnetoru emotsioonide välja elamisel. Tirtsus enda noore teadlase ja ohtratel faktidele toetatud lähenemine kõigele, võis olla alateadlikud loodud kaitserefleks või moodus, kuid reaalsusega hakkama saada. Või siis üldse mitte saadagi, vaid peita ennast ning poolitada versioon endast kaisukarusse ja teine osa jätta üliratsionaalsesse originaalkesta. Kaelkirjaku psühholoogilist olekut oli üpris intrigeeriv lahti harutada. Mille eest ta põgeneda võis? Ema surm, lein, isa depressioonilaadne olek, liiga noorelt täiskasvanuks saamise surve --- on ainult mõned näited, millega 9. aastane pidi silmitsi seisma. Näidendi lavakujundus mängis kahe äärmuse vahel osavalt ja toetas tüdruku võimalikke mõttemustreid. Lava koosnes suurtest ja pehmetest mänguklotsidest, millest loodi laudu, voodeid, lette ja palju muud. See sümboliseeris Kaelkirjaku pilku endast ümbritsevale läbi lapsele arusaadava viisi -- klotsid, mida on võimalik pidevalt lammutada ja uuesti üles ehitada. Värvid oli hallikad ning valget laadi tooni, mis andis mõista, et tüdruk ei olnud tüüpiline laps, kelle nägemusest eeldaks erksamat ning varieeruvamat värvigammat. Tegu oli kurblike ja tõsisemate toonidega, mis sobisid iseenesest väikse piiga olemusega nagu rusikas silmaauku. Üks omapärane, kuid kõnekas näide peategelase lapsikkusest, arukusest ja täiskasvanulikkusest naiivses kuues -- või siis millestki tõsisest läbi alaealise silmade -- oli tirtsu ähvardus peaministrile. Kui too ei kirjuta ümber seadust, mis võimaldaks talle juurdepääsu Discovery Channelile, siis ütleb tüdruk, et mees on teda ahistanud. Osav, kuid täienisti olukorra kaalukust tajumatu, pisike manipulaator. See oli kahtlemata üks mu lemmikstseenidest. 

Natuke ka näitlejatest. Kogu trupp oli suurepärane, enamgi kui võrratu. Indrek Ojari meeldib mulle ükskõik, mis rollis ta üles astub, kuid pahura, kuid südamliku roppsuuga mõmmina oli ta ideaalne. Ebasündsad sõnad ei ole tavaliselt minule passiv koomika, kuid konteksti kontrastsus tegi iga lause, mille ta välja pahvatas, äärmiselt naljakaks. Üleüldse oli tükk ootamatult humoorikas. Kaelkirjaku tõsidus enda mõtete väljendamisel oli väga muhe ja vaimukas. Margus Tabor oli märkimisväärne melanhoolse, muserdunud, delikaatse ja nagu-on-siin-maailmas-aga-ei-ole-ka malbe Kaelkirjaku isana. Priit Piusil oli seekord mitu rolli täita ja iga kord õnnestus tal vaataja ette tuua uus spetsiifiline isiksus -- säravaim neist muidugi salapärane ja salakaval panter. Neid kõiki troonis Hele Kõrve kõige armastusväärsema 9. aastase targutaja ning kõiketeadjana, keda ma laval näinud. Tegu oli võrratu transformeerumisega nii välimuselt kui hoiakult väikseks tüdrukutirtsuks. Mulle meeldis kõik mida näitlejanna oli teinud, et seda tegelaskuju laval esile tuua. 

Kokkuvõtteks, ei ole väga palju öelda vaja. Imetore tükk, imetoreda sisu ja tegijatega. Ja mis kõige tähtsam, näidend tegi mu tuju heaks ja jättis sinna pikaks ajaks hõõguma positiivse emotsiooni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar