Pühapäev, 3. jaanuar 2021

Teater: "Isamaa pääsukesed"

Tervitus!

2020 käisin teatris vaid kolm korda... Mis on äärmiselt kurb, aga ma ei tundnud ennast enamus ajast suurtes massides väga turvaliselt. Loodame, et 2021 asi paraneb igal rindel.

Pealkiri: Isamaa pääsukesed
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Autor: Andrus Kivirähk
Näitlejad: Ülle Kaljuste, Marta Laan, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Teele Pärn, Tiit Sukk, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Karmo Nigula
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 15.05.2018
Millal nähtud: 15.08.2020
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teinud etenduse kohta eriti eeluurimist (peale pealkirja lugemise ja mõne foto nägemise), seega mul ei olnud aimugi mida oodata. Kuna suvel ei olnud ma etenduse hetkeni tegelikult mitte kuskil käinud (mitte ainult teatris, vaid reaalselt mitte kuskil meelelahutuslikus), siis pakkus sõbranna välja, et lähme Viinistule ja just seda tükki vaatama. Mõeldud, tehtud. Kaldusin oma kujutelmadega näidendist suunda, et tegu on masendava ja ängistava tüüpilise "eestlaste elu on raske" 100. aasta sünnipäeva valguses palaganiga, sellises ennastmõnitavas huumorikastmes. Pean tunnistama, et nähtu õnneks aga ei täitnud neid ootusi ning, tegelikult, oli tegu muheda ning parajas annuses melanhoolse tükiga, mis minu silmis omajagu meelepärane välja kukkus.

See, et näidendi pealispakendiks olev toon ei olnud ilmtingimata kurvamaiguline, ei tähenda aga, et objektiivselt ja ridadevahele vaadatuna, ei oleks tegu üpris trööstitu looga. Seda nii riigi olukorra kui tegelaste tasandil. On aasta 2017 ning Eesti iseseisvumisest on möödunud 100 aastat. Näitering "Virmaline" otsustab selle tähistamiseks etendada Vabadussõja teemalise tüki. Katkise WCga, lekkiva katuse ja ilmselgelt paremaid aegu näinud kultuurimajas, nimeta külakeses keset mittemiskit -- unustatud Eesti äärealadel -- , ei ole just palju võimalusi enda elu põnevalt elada ning sinna natukegi elurõõmu tuua. Kuus naist, kellel kõigil on erineva kraadiga keeruline taust ning hetkeseis, leiavad tuge üksteiselt ning koosveedetud ajast. Küla on tühjaks voolanud, peegeldades tänapäeva elu hääbuvates maapiirkondades. Kurb kingitus 100. aastat tähistavale riigile, teades, et elu suures osas sellest raskelt kättevõidetud maast on väljasuremisohus. Traagilisemad veelgi on naiste individuaalsed saatused, sest kuigi see, mis toimub geosotsiaalsel tasandil on katastroof ning selle hoomamine on abstraktsem, siis süvenemine naiste üksiklugudesse on inimliku faktoriga. Ehk siis, puudutavad need vahetud ja kurblikud elu vaatajat enam. 

Teisalt, on naiste elurõõm ja suhtumine inspireeriv ning paneb mind mõtlema, et mis vinguda igapäevase tühja-tähja pärast. Võtsin viit naist, Pilvit, Svetat, Merikest, Anu, Helgit ja Birgitit, kui eeskujusid, inimesed kellelt on õppida. Nemad on tegelikult mineviku ja oleviku Eesti alussambad. Nii kaua kui Eesti peale laiali on selliseid südikaid naisi, püsib ka riik, sest nemad usuvad sellesse. Vaatamata kõigele, millega pidevalt silmitsi seistakse ja mida elu vastu heidab, nemad hindavad ja hoiavad kodumaad. Võttis lausa natuke härdaks kui saalis olin ja naiste vaikset, kuid valju tegutsemist jälgisin. Pilvi, aktiivne kunstniku hing, kes toob näiteringi eestvedajana ning näitemängu autori ja lavastajana naised kokku. Sveta, kelle firmamärgiks on võidunud jänkusussid, aitab üdini ausate ja otsekoheste väljaütlemistega naisi maa peal hoida, pakub kuiva huumorit, ja esindab Eesti äärealade vähest Vene elanikkonda. Merike, krapsakas ja kärme kultuurimaja energialaks, kes seisab pidevalt selle eest, et naistel oleks hubane pelgupaik, kus kohtuda, kuigi maja vajab kõva remondikuuri. Ja, loomulikult, ristab pidevalt mõõka vallavanema, Kaarel Mägraga, kes kui libe kala ei võta vaevuks leida raha kultuurimaja katuse remondiks, rääkimata siis WC parandamisest. 

Anu, lapselikult avatud ja helge vanaproua, kes esindab vanemat põlvkonda ja nende naiivset usku tuleviku paremusse ning, kes jumaldab oma poega, kellest on saanud aga küla joodik. Anu elu, kuigi see ei olnud ülemäära õnnetu, pani mind enim kurvastama. See kuidas ta rääkis heldinult oma surnud mehest ja ajast kui ta pojaga rase oli ning, mis etenduse jooksul juhtub, mõjus mulle ootamatult nukralt. Helgi, naine, kes vajab hädasti närvilisse ellu puhkust ja rahu, sest kodus on põikpeast mees ja enesesse tõmbunud emo poeg. Birgit, noor lapseootel neiu, kelle mees töötab Soomes ning, kes esindab nooremat põlve ja nende reaalsust, olles ise igati hakkaja, kes vajadusel kasvatab lapse üles üksinda ja, samal ajal, hoolitseb ka kogu majapidamise eest. Kõigi naiste jaoks on kultuurimaja ja sealsed klubid (kuhu ainult nemad kuuluvadki) otsekui pelgupaik ning koht, kus hoida elus enda hinge, Eesti vaimu ja veeta aega kaaslastega, kes neid mõtteid jagavad.

Kui naised olid etenduse fookuses ja edasiviivaks jõuks, siis peegeldasid meestest tegelased kohati nende olukorda ühiskonnas, taas just pigem äärealadel. Nad olid eraldatud, endasse kapseldunud ja tahtmatult või tahtlikult pimedad ümbritsevale. Kergem oli põgeneda (ka vaimselt), eirata, vinguda või lihtsalt eksisteerida. Nad elasid otsekui teises maailmas, mis ei klappinud sugugi naiste omaga. Mõlemad grupid liikusid eri suundades ning pidasid tähtsaks eri asju. Meeste kohalt tundsin, et etendus tegi neile natuke liiga, sest naiste kõrval jätsid nad pigem tossikeste või ülearu egoistlike mulje. Samas, meeldis mulle, et ei unustatud ka maameestele pai teha, näiteks, viidates ühe n-ö kuldsetele kätele (tänu kellele see WC jätkuvalt ikka töötas) ning nende kannatusele, järjepidevusele ja isegi omamoodi lojaalsusele. Selline passiivsus meeskonna poolt on aga impulss, mis tekitab süžeesse põhi looliini. Nimelt, on näitetrupi uue tüki teemaks ju ikkagi Vabadussõda, kuid klubis on ainult naised. Päevakorrapunkt number üks: leida külast mehi, kes etendusega ühineks. Kohati hale, kohati koomiline, jääb siiski taas ikka daamide endi õlule rollid täita ja tükk publiku ette tuua. Vahepeal tulevad ja lähevad mõned meespere liikmed, kuid tubli Eesti naine riietub ennast meheks ja teeb asja lihtsalt ära. Nagu Vabadussõjaski, on vaja pealehakkamist ja eesmärki, mis tõesti loeb, ning siis ei jää mitte miski korda saatmata. Kus on vaja teha, seal leidub alati tegijaid. Samamoodi ka meeste puhul, sest esile kerkis kaks -- need ootamatud valikud -- , kes õigel hetkel tõusid püsti ja võtsid vastutuse. Ja üks, kes oma pepu upitamise nimel on valmis näitlemise tulle astuma. Mõnikord on tähtis tulemus, mitte motivatsiooni allikas.

Teades, et tegu on etendusega, kus huumoril oma koht, pelgasin iroonilisi ja halvustavaid nalju tegelaste ja eestlaste suunal -- liiga palju olen taolist tümitavat huumorit kohanud ja see on tüütult nördima panev. Näidendis on aga saavutatud orgaaniline klapp draama ja huumori vahel, mõlemat õiges koguses ning õiges sümbioosis. Huumori tüüp sobis mulle ideaalselt. See oli kerge, heatahtlik ning pigem füüsilist või visuaalset sorti. Näiteks, tegelaste kehakeel, välimus või iseärasused (Sveta sussid, Joosepi õla "tõmblus" ehk "jah"-sõna, Merikese suur taguots, jne). Enim naeru kisuti välja näidendis oleva näidendi proovidega, kus naised, võltsvuntsid ees ja koolinoorte lätud peas, püüavad etendada noori poisse. Igale dramaatilisele stseenile, üle kivide ja kändude läbitud, järgneb ühine patriootlik ja ennastsalgava sisuga laulujoru (just, joru). Tegu ju ikkagi muusikalist etendusega Vabadussõjast. Oli äärmiselt koomiline kui tõsiselt naised ennast näideldes võtsid ja kui naljakad nad välja nägid, kõlasid ning käitusid. Leidus ka kurblikku huumorit. Publik naeris lõkerdades Anu alkohoolikust poja, Valdeku, tempude üle kelleltki välja nuruda õlleraha, kuid minul oli seda lihtsalt nukker vaadata. Huumor tükis mõju eluliselt ja ehedalt, sest kombineeris kurvema ja rõõmsama poole ühe küla elust, ilma üle võlli minemata. Ma täitsa usuks, et sellised stseenid on leidavad päriselu kontekstis.

Näitlejatrupi koostöö oli suurepärane, kõik elasid oma rolli sisse ja, üleüldse, oli tegu ühe sümpaatse ning hästi toimiva kollektiiviga. Tegelased oli tegelikult täitsa äratuntavad päris elust ning näitlejaid neid esitades usutavad. Igaüks oli isiksus ning silmapaistev ühte või teist moodi. Eriti meeldis mulle Christopher Rajaveer Helgi sõnaahera poja, Joosepina, kes vaatamata oma emo-likule olemusele oli üllatavalt nõus, tema sõnades, "musicalis" (mjüüsikalis) üles astuma. Alati on lausa lust näha Maria Klenskajat ning Ester Paljusood ükskõik mis rollis. Nende mõlema hääletämber ja kogu essents on nii silmapaistev, kuid vastandlik. Klenskaja madal kõne koos pahura, kuid sooja südamega, ning Paljusoo lapselik toon ning naiivne särasilmsus, annavad värvi ükskõik mis tükki ja truppi. Marta Laan aktiivse ja sõnaka Merikesena oli ka paras annus energiat ning no-nonsensi. 

Natuke kaebleks etenduse toimumispaiga kohta. Kuigi igati kihvt ümbruskond, kus palju põnevat avastada (näiteks, Viinistu kunstimuuseum, mis on lausa fenomenaalne), oli katlamaja minu jaoks natuke liiga läppunud ja niiske. Iseäranis kuna alati on publikus keegi kellel on vajadus kopse välja köhida, rögiseda ja ragiseda -- õhu liikuvus aga on minimaalne. Hoone antud tüki sündmuspaigaks sobis iseenesest kenasti, ka selline maha jäätud ja otsekui teisest maailmast/ajastust. Alati on tore kui vanad ja eesmärgita seisvad hooned leiavad kasutust. Siiski, tõsiasi, et süüa restoranis ei jõudnud, sest ooteaeg oli väidetavalt 1 tund (pidime õuest ostma šašlõkki -- mis oli täitsa maitsev) ning järjekorrad (otse loomulikult hingati igal võimalusel kuklasse -- on ju teadatuntud, et saab kiiremini edasi kui eesolija kukil seistakse) ja massid asupaigas olid natuke liiast, siis kuigi väga nautisin etendust, ei olnud ma ümbritsevast väga vaimustunud. Vaatamata sellele, päästis etendus mu teatri aasta ja teatri suve!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar