Pühapäev, 31. jaanuar 2021

Etendus: "Tramm nimega iha" ja "Linnukaupleja"

Tervitus!

Seekord lühidalt kahest Estonia etendusest!

Pealkiri: Tramm nimega iha (Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel)
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Nancy Meckler (Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia)
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 04.11.2017
Millal nähtud: 12.01.2019
Minu hinnang: 4/5



Jälle, teades liiga hästi, mis masendus ja äng mind ees ootab, külastasin, minu jaoks kurikuulsa, Tennessee Williamsi romaanil põhinevat balletti. Elu, kogu oma ebaaususes, ebaõigluses ja inetus isekuses -- just seda pakuvad autori lood rohkemgi kui rubla eest. Pluss, vaatajale kaasneb alati paras doos frustratsiooni ja jõuetustunnet. 

Jõuka ja aristokraatliku lõunaosariikide langus ja hiilgeaja möödumine peegeldab end õnnetu saatusega peategelase, Blanche'i, elukäigus. Algus oli ju ilus, abielu armastatud mehega ja soe ümbritsev perekond. Kuid, nagu klotsidest maja, kukkus kokku eelnev ideaalne elu -- sõna otseses mõttes, taustal olev pilt iidsest perekodust, Belle Reve'ist (tõlkes: ilus unelm), langes tükkideks. Neid samu klotse kasutati hiljem erinevateks lavakujunduse vajadusteks, nagu kummitaksid killud Blanche'i kunagisest elust teda ükskõik mida ta ei teeks ja kuhu ei läheks. Tema kunagisest elus on saanud tabamatu "ilus unelm", mis on nüüdseks käeulatusest igavesti väljas. Samamoodi lagunes ka naise abielu, kui tema mees hoopis teist sookaaslast ihaldama hakkas ja peatselt enesetapu tegi. Naine eksib ohtlikule teele. Kaotanud kõik, millest hoolib, hakkab ta semmima võõraste meestega. Kaotanud maine, reisib Blanche New Yorki, kus elab tema õde, koos tolle machomehest abikaasa, Stanleyga. Naine saab nautida veidi muretumat aega kalli õe seltsis, kuid õnn on üürike. Peatselt saab tema halb kuulsus ta kätte ning järgneb hukkamõist, eemaletõukamine ning võigas vastasseis agressiivse Stanleyga. Blanche'i viimane peatus on hullumajas, kus ta tegelikult lõpuks rahu leiab. Traagiline lugu ühest õnnetust naisest, kellega toimunu mind päris endast välja viis. Sellist masendust, sellisel tasemel suudab mind tundma panna ainult Tennessee Williams. 

Loo tõlgendamine ning adapteerumine balletiks oli imetlusväärne. Mulle siiralt meeldis kõik, alates lavakujundusest, muusikast, süžee kulgemisest, kuni põhilise, koreograafia ning õhkkonnani. Lavakujundus oli dünaamiline -- liikudes eri paikadest vaevatult ja kiirelt uuteks keskkondadeks. Süžee oli tihe, tempokas ning tähelepanu köitev. Nautisin enda üllatuseks tohutult muusikat. Mind harvem köidab ballettides muusika kui tants, kuid etenduse alguse kooslus Blanche'i soolist koos melanhoolse, kurblik-kauni meloodiaga võttis sõnatuks. Äärmiselt kaunis, kuid nukralt ja hellalt imeline oli näha naise tantsu oma nooruspõlve kallima ja tulevase abikaasaga. Iseäranis esimese vaatuse muusika oli just minu maitsele ning võrratult komponeeritud -- midagi selle tempos, toonis ja loodavas õhkkonnas koos füüsilisega, puudutas mind sügavalt. Muusika peegeldas tegevusi lõunaosariigis, mis oli mu lemmik osa, kuid suutis ennast viia ka New Yorkis toimuva lainele, mis nõudis elavamaid, modernsemaid ja äkilisemaid taustahelisid. 

Kui rääkida koreograafiast, siis klassikaline ballett on traditsionaalne ja sa tead täpselt mida oodata, kuid mida tänapäevasem etendus, seda julgem, laiahaardelisem ja üllatuslikum on tants. Vastupidiselt klassikale oli koreograafia loo sisule vastavalt kõvasti sensuaalsem ja isegi erootiline. Stanley ja tema naise leppimise stseen, mis lõppes paariga voodis, oli seksikaim kõigest, mida ma üheski tantsulavastuses kunagi näinud olen. Klassikaline balletti kontekstis skandaalne ning ennekuulmatu. Temperatuur ei tõusnud ainult laval vaid kogu saalis. Üleüldse tundus, et tantsijatele meeldib, vahelduseks reglementeeritud tantsule, emotsioonid ekstra toorelt ja piiranguteta välja lasta. Loo sisu ning tantsu sümbioosne klapp oli igatahes suurepärane. 

Kokkuvõttes, kuigi karjuvalt rõhuv ja masendav (ja see on ka üks põhjus, miks ma lihtsalt ei suuda kõrgemat hinnangut panna -- etenduse sisu oli natuke traumeeriv), oli selles "trammiõnnetuses" ohtralt ilu, mis kuigi raske seedida, mõjus mulle väga sügavalt. Ja, muidugi, on alati meeldiv ja teretulnud näha mõnda kaasaegsemat balletti hulga klassika keskel. Hea valik repertuaari, Estonia!



-----------------------------------------

Pealkiri: Linnukaupleja (Carl Zelleri operett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Marko Matvere
Kestus: 3h 15 min
Esietendus: 26.05.2017
Millal nähtud: 03.11.2018
Minu hinnang: 2.5/5



Ma ei ole näinud üleliia palju operette, kuid mu žanri lemmikutest, "Viini veri" ja "Silva", mis olid ka mu esimesed kokkupuuted sedatüüpi etendustega, on kõik järgnevad aste astmelt oma headuses minu silmis allapoole langenud. Kui "Savoy ball" oli 3.5/5st , "Tsirkusprintsess" 3/5st, siis pean, kurvastusega, tõdema, et antud operett liikus veel sammu madalamale, ehk siis, on tulemus 2.5/5st. Ma ei kogenud neid emotsioone, mida eelnevaid žanriõdesid või siis, kasvõi, muusikale vaadates tunnen. Igatpidi jäi vajaka. Muusikast, mis ei hellitanud kõrva, süžee, mis ei haaranud kaasa, tegelased, kes olid kuidagi igavavõitu ja ebasümpaatsed ning ei kutsunud neile pöidlaid hoidma, huumor, mis oli harv ja mitte minu maitsele. Samas, oli eelnevat kõike ikkagi adekvaatselt, aga mitte grammigi üle keskpärasuse. Sõbrannaga veetsime siiski toredalt aega ning meel sai lahutatud, kuid nähtu oleks võinud tsipakegi ambitsioonikam olla.

Ma eeldan, et mõnele uuemale operetti külastajale võib pakutu olla igati suurepärane, kuid mulle, kui võrdlusmomendi omajale, jäi mõjust napiks. Eriti kui lisada siia ka opereti n-ö hõimlase, "muusikali". Süžee oli väga omane žanrile, kus vaataja meelelahutuseks on kasutusele võetud suhteliselt klassikalised võtted, alustades armukolmnurgaga, või isegi neli-viisik nurgaga, ja lõpetades vale-identideedi segadusega. Fookus oli eri kombinatsioonidega just viimasel, mis muide igas olukorras ja kontekstis millegipärast vähemalt mulle alati humoorikat situatsioonikomöödiat suudab pakkuda. Selle süžeeliini valikuga võib väga harva auku astuda. Ka antud etenduses tuli selle käiku minekul ette omajagu tohuvabaohu. Kristel pidas kehkenpüksi vürstiks, Adam pidas vürstinnat talutüdrukuks, jne. Sellest tulenevaid naljakaid olukordi oli hulgi. Süžee oli, seega, üpris standardne, välja arvatud siis, et kesksetes rollides ei olnud operetile tüüpiliselt aadlikud ja rikkurid või talupojad, kellega hiljem tuleb välja, et et nad on hoopis kaua kadunud eliidid. Peategelaseks oli linnukaupleja, Adam, ja tema ihaldusobjekt, küla postiljon, Kristel. Muidugi oli märkimisväärne roll ka vürstinnal, kuid ta oli siiski pigem kõrvalosatäitja. Peab tunnistama, et alati on ju tore, et klassikalises ooperis, balletis või operettis saavad rambivalgust tavalised inimesed, mitte ainult siniverelised. Selle lähenemise poolest oli antud etendus kindlasti eesrindlik ja meeldejääv.

Tegelased ei tekitanud minus vaimustust. Iseäranis nõrk kangelane oli peategelane, Adam. Oli ta küll selline pigem klaas pool-täis kui poolt-tühi suhtumisega lihtne (liialt lihtsakoeline) ja heatahtlik (veidi ülemäära ullikeselt naiivne) mees, kuid ta jäi mulle üheülbaliseks. Üleüldse olid meessoo esindajad loos kuidagi viletsad -- kas täitsa lumpenid või lollid või ahned või ilmetud. Keeruline oli kellegile neist kaasa elada. Naised oli seevastu sirgema seljaga, särtsakamad ning asjalikumad karakterid ning nende kõrval näisid mehed veel armetumad. Kindlasti on paljudele vaatajatele etenduse tipp-hetkeks kaks professorit, kes täitsa lambist äkki välja ilmuvad ning kelledele pühendatakse loost märkimisäärne osa. Nad ei sulandunud iseäranis hästi ülejäänud süžeega ning lõhkusid selle sujuvust. Samas, elavdasid nad publikut ning tõid saali ning operetti hulgaliselt energiat. Loomulikult, ei ole ka üldsegi kasin, et neid kahte tolvanit kehastasid Jan Uuspõld ja Argo Aadli. Just nende meeste väljailmumine oli ootamatu, kuid tervitatav üllatus. Mehed olid tublid ja tundus, et naudivad tegelaste purjus trallitamist laval. Siiski, ei läinud mulle selline otsekui "odav" viis vürtsi ja huumorit lisada peale. Jah, nad olid koomilised, kuid nii ääretult tüütud. 

Kokkuvõttes, oli ja nagu ei olnud ka. Midagi konkreetselt halvasti ei olnud, kuid mind nähtu ei suutnud väga kõnetada või kaasa tõmmata. Igati hoogne ja lõbus meelelahutus, mu sõbranna nautis, kuid mind jättis natuke külmaks. Siiski, ma arvan, et enamustele on juba ainuüksi kahe kõlupea professori Jan Uuspõllu ja Argo Aadli esituses näha väärt sammud teatrisse võtta. Kuigi ka Helen Lokutat ning Jassi Zahharovit on alati tore laval näha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar