Kino: PÖFF 2020 (6) "Püha isa" ja "Hüvasti, NSVL"

Tervitus!

Ja veel veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Püha isa
Originaalpealkiri: Tatăl nostru
Programm: DOC@PÖFF
Riik: Rumeenia
Kestus: 1h 25 min
Minu hinnang: 4/5

Filmi režissöör, filmija, monteerija, kinematograaf -- teisi sõnu, ühemehebänd -- , Andrei, on peatselt saamaks isaks. Tulevased vanemad on õnnelikud, mida ei saa öelda kõigi nende vanemate ja vanavanemate kohta. Peab tunnistama, et mõned reaktsioonid oli pentsikult ebameeldivad. Peatne issi aga põeb veidi oma tulevase vaimse valmisoleku üle last kasvatada, sest tema enda isa pidas vajalikuks mungaks hakata kui poiss ole veel vaid põngerjas. Võttes olukorda kui suurepärast võimalust natuke oma isa hingesoppi piiluda ning enda hirme rahustada, reisib Andrei isoleeritud Kreeka Athose mäe kloostrisse, kus elab umbes 25 munka. Üks neist on tema isa, kes on kõik maise seljataha jätnud. Mis ikkagi sundis meest maailmast eralduma ning enda naise, tütre ja poja maha jätma? Kas ta oli isekas või oli otsus põhjendatud? Kas pojal on õigus urgitseda, et vastuseid saada? Kas tulevik on kinni minevikus? Mis üldse tähendab olla isa? Otseseid vastuseid see omapäraselt kaunis ja vaimselt lõõgastav eneseotsing ei anna (kuigi selgust minevikku n-ö viimasel tunnil ikkagi antakse), kuid filmi lõpus võin kindla südamega öelda, et kõik asjaosalised on just seal kus nad olema peavad ning endaga rahu teinud.

Ei ole täpselt selge, miks ma oma pikast vaadatavate filmide nimekirjast just antud dokumentaali ühel rahulikul laupäevaõhtul valisin, sest isadus, lapsevanem olemaks ning religioon, ei ole just hetkel minule südamelähedased teemad. Siiski, midagi selles kõnetas ning olen tohutult õnnelik, et vaatamisotsuse vastu võtsin. Film suutis olla intiimne ja isiklik, samas mitte lääge või sunnitud. Sügavad hingehaavad ja eksistentsiaalsed teemad esitati niivõrd õhuliselt, et ma ei tundud end mattuvat ängi või raskete emotsioonide laadungi alla otsekui umbses, läppunud õhuga ja lämmatavas kloostris. Viimane ise oli hoopis peaaegu nagu sanatoorium neile, kes elust ühel või teisel põhjusel väsinud ning looduse ja lihtsuse (ja jumala) abiga taas joonele soovisid jõuda. Paik, kus aeg seisis. Kohati tundus, et vaatan lõunamaade puhkuse reklaamfilmi imelise looduse, lõbusate ujumispaikade, seiklusrikaste mägironimiste, eksootiliste puuvilja korjamise ning võimsate päikeseloojangutega. Polnud väga vaja nuputada, et miks otsustas Andrei isa just sinna minna, kuigi ilmselgelt olid põhjused tõsisemad kui soov kaunis looduskeskkonnas chillida.

Isa ja poeg veedavad kaua oodatud kvaliteetaega koos ning tundub, et lahknevust nende vahel pole kunagi olnudki. Andreid ennast tihti kaamera ette ei eksi, see eest oma isa hoiab ta pidevalt fookuses ning viib läbi mini intervjuusid ja filmib teda nii kaugelt vaates igapäevastes keskkondades ja tegemistes, kui koos veedetud hetkedel. Koos käivad nad ujumas, võtavad ette retke kõrgele lumise mäe tippu ning naudivad päikesetõuse ja loojanguid. Ka Andrei häält on harva kuulda, pigem on ta küsimuste esitaja, kuid pidevalt tema isa ja tolle vaadet maailmale oli tohutult lõõgastav ja teraapiline kuulda. Tema hääl mõjus sarnaselt kvaliteet ASMRile -- munk sobiks selleteemalisi videosid tegema. Mees ei kippunud aga kunagi otsekoheselt poja igasugu küsimustele vastama ning keerutas ja pööritas ning paiskas õhku igast "elutarkusi" nii, et vähe ei ole. Samas, kas on vaja alati igale küsimusele ja küsijale end avada? Vast mitte. Sest ka ilma emotsioonide ja südamesoppide saladuste välja "oksendamiseta" oli antud film käesoleva PÖFFi, kahtlemata, südamlikum, soojem ja igatpidi visuaalselt nauditavaim linatus, mida otsustasin kaeda.

----------------------------------------

Pealkiri: Hüvasti, NSVL
Originaalpealkiri: Hüvasti, NSVL
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Eesti, Soome
Kestus: 1h 31 min
Minu hinnang: 3/5

Tegu oli filmiga, mille ma esimesena oma vaadatavate PÖFFi linateoste nimekirja panin. Ootused olid kõrged, kukkumine, seega, ekstra valus. Ma olen siiani hämmingus, et mis siis küll valesti läks ja, taas, arvasin, et asi on jälle minu enda kiiksudes. Kolleegiga vesteldes tuli juhuslikult aga välja, et ka ta tema oli pettunud ning nimetas seda käesoleva aasta festivali suurimaks läbikukkumiseks. Ma ise nii drastiline ei oleks, kuid midagi jäi nähtus tõesti vajaka. Tunnen veidi süümepiinu oma arvamuse suhtes, sest üldsusele paistab film aga tohutult peale minevat ning valiti see ju ka festivali publikulemmikuks. Ehk siis, võib minu vaatenurka erandlikuks pidada.

Nõuka ajal on selline veider oreool peal, kuigi objektiivselt vaadatuna, oli see päris jõle aeg. Samas, sel on omamoodi sarmi, võluvat kurioossust ning lausa ikoonilisust. Ma olen just parajalt vana, et mäletada 80ndate lõppu ja 90ndate algust ning olen kogenud järgneva paarikümne aasta ekstreemset transformatsiooni. Just see periood oma kaootilisuse, värvikuse ja põrkuvate ning äärmuslike maailmavaadetes, oleviku ning tuleviku suhtes, annab ideaalse kasvupinna igasugu põnevate kurb-rõõmsate tohuvabaohu lugude esitamiseks, millega vaataja suudab vaevatult kontakti leida. Isegi need, kes ei ole ajastu inimesed. Eriti teretulnud on Nõukogude aja fookusega lood, mis ei ole depressiivsed, vaid pigem õhulised ja lootusrikkad. Antud filmi kontseptsioon on hullult kihvt, iseäranis, kuna kaasab rohkelt kõiksugu intrigeerivaid tahke sellest perioodist. Salapärane ning, üleüldse, kriminaalselt vähe tähelepanu leidev Sillamäe (jube põneva lähiajalooga linn ju), absurdnaljakas bürokraatia (sünnitusmajas), tankid, punkarid, koolivorm pioneerisalliga, moskvitšid, Lenini kujud, jne jne. Ja Eesti multikultuurne reaalsuse, kus eksisteerib ja süžeesse on sisse põimitud peale eestlaste ja venelaste ka ingerlased, tšetšeenid ja isegi üks taksojuhist tatarlane. Erilise koha on teeninud tõotatud maa, ehk Soome, ning sealsed võimalused, mida eestlased niutsuvalt taga igatsesid: Dumle, Suffeli vahvlišokolaad, Barbie, banaanid, Lapin Kulta õlu, tossud, Jenkki ning kõik muud söödavad ning mittesöödavad brändid. Visuaalset ja emotsionaalset äratundmisrõõmu sai kulbiga. Üleüldse, suutis linateos autentset õhkkonda luua ning fiiling, et oled back in the USSR oli kenasti paigas. Kohati tundus aga, et just liigne fookus detailidele ning nende ehesusele tegi hoopis süžee kaalu kergemaks.

Püüdsin välja mõelda, et mis oli ikkagi minu mittesümpatiseerimise tunde tekkimise põhifaktor. Jõudsin järeldusele, et see peitus peategelases, Johanneses, kes mõjus selles rollis otsekui maitsestamata jogurt. Sisutu, emotsioonitu ning mittemidagiütlev. Paistis, et ainuke asi, mis ta peas oli ning, mis teda kuidagi motiveeris, oli kutsuarmastus Vera vastu. Nii tuima (v.a. siis kui jutt käis kullakallist Verast) kangelast pole ma juba ammu kohanud ja poiss sai komistuskiviks sellele, miks ma ei suutnud, vaatamata autentsele, nähtuga mingit kontakti luua. Johannes oli kui must auk, mis tõmbas kõik ümbritseva laiavasse tühjusesse. Või siis, teisalt, otsekui nagu avatar, millele vaataja saab ennast proijtseerida, et nt taaskogeda Nõuka nostalgiat nooruses. Iseäranis valus oli peategelase valik ning lahjasus kui kõrvutada teda nt emaga. Miks ei võinud loo keskmeks olla see mässumeelne, piire ületav, iseseisev, oma tõekspidamiste eest võitlev, nagu Figaro, siin ja seal, aga, samas, armastav ema, kel lihtsalt ei õnnestunud saatuse tahtel alati oma poja kõrval olla. Ohverdades lapse heaks ohtralt ning võttes vastu valusaid otsuseid. Ülikoolist väljaviskamine, üksikuna vanemaks saamine, Soome tööle minemine, olid vaid mõned tema värvikad saavutused. Mulle sümpatiseeris ka Nika Savolaineni rolliesitus. Üks väheseid tegelasi, keda uskusin, kes pani kaasa elama ja, kellest oli välja lugeda siiraid emotsioone. Kes mõjus loomuliku, mitte karikatuurina. 

Rääkimata ka vanavanematest, keda mängisid legendaarsed Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja. Kuidas on võimalik, et nemad, kogu oma karismas (Ülle Kaljuste) ja soojas iseloomukuses (Tõnu Oja), niivõrd summutatult mõjusid. Isegi Johannese olematu kohaloleku kõrval. Milline raiskamine. Samas, nii vanavanemad või, kasvõi, ullike onu Kolja (vat see oli muhe vend), oleks tuhat korda etemad peategelased olnud. Ma isegi juba kujutan ette kuidas onu Kolja oleks selle ajaperioodi kodumaine Forrest Gump. Taas, milline raiskamine. Johannese puhul polnud asi näitlemises või näitlejas, asi polnud süžees, asi polnud ka dialoogis või keskkonnas. Poisi karakter lihtsalt ei kõnetanud mind ning jättis külmaks oma sisutusega (v.a. niutsumine Vera järgi). Romanss tüdrukuga (ja viies ratas vankri all, Vera armukade vend, lisaks) ei tekitanud minus mingeid emotsioone peale õrna ärrituse. 

Nostalgia üksinda ei suutnud mind veenda. Krapsaks tempo, koloriidne keskkond, autentsed detailid, heatujuline õhkkond -- lool on hulganisti mida eeskujulikult ette näidata. Teisalt, jäi muide puudu ka huumorist, mis mind kasvõi muigama oleks pannud. Aga, lõppkokkuvõttes, ei saa kuidagi üle ega ümber Johannesest. Tema ja mina lihtsalt ei klappinud. Jutul lõpp!