esmaspäev, 14. detsember 2020

Kino: PÖFF 2020 (5) "Kaugel eemal" ja "Havel"

Tervitus!

Ja veel POFFilt!

Pealkiri: Kaugel eemal
Originaalpealkiri: Jeong-mal Meon Got
Programm: Põhivõistlusprogramm
Riik: Lõuna-Korea
Kestus: 1h 59 min
Minu hinnang: 4/5

Järjekordne, otsekui teraapilise õhkkonnaga film Lõuna-Koreast käesoleval PÖFFil. On lausa paradoksaalne kuidas filmi olek, ehk siis, tempo, dialoog, kaadrid, asupaigad, tegelaste olek ning kogu visuaalne ning kuuldav osa mõjusid rahustava, mõõduka, esteetilise (oh, neid looduskaadreid!) ning isegi positiivses mõttes monotoonsena. Samas, sisu ise hõõgus emotsioonidest, ebaõiglusest, varjatud tunnetest, konfliktidest, igatsusest ja mida kõike veel. Need tunded jõudsid vaatajani aga üldiselt vaoshoitult ning kontorolli all olevatena. Välja arvatud siis väljapaistvamad tundepuhangud, mida esines vaid paaril korral, ning mis otsekui vaikses metsas tundusid karjatustena ning tõid vaataja välja hüpnootilisest mugavustundest tagasi reaalsusesse. Pean tunnistama, et selline vastakas kombinatsioon vaoshoitusest ja emotsionaalsetest ülekuumenemistest imponeerib mulle, kuigi ta mõjub ka võõrana ning kaugena, arvestades paljude Lääneriikide kodukonteksti.

Äärmiselt värskendavalt toimis lähenemine samasoolisele suhtele linateoses, mille arvasin tülpimusega, et paigutatakse loo keskmesse, kuid üllatuslikult, õnneks, seda ei tehtud ning, seega, ainult see aspekt kahe tegelase olemusest ei võtnud kogu filmi üle. Fookus oli erinevatel inimsuhetel peategelase, JinWooga. Tema intiimne kontakt oma sõbraga ei olnud mehe elu keskpunkt, kuigi see omas kaalu, oli tugevalt osa tema identiteedist ja oli tagamaaks paljudele tema otsustele. Keskenduti hoopis tema hoolivale sidemele oma tütrega (kes oli tegelikult mehe kaksikõe laps, kelle naine maha jättis), kuid märkimisväärset rolli mängisid ka läbisaamine tööandjaga, viimase tütrega ja JinWoo kaksikõega. Selline valik mõjus ehedalt ning orgaanilisemalt. Tegelasi oli minimaalselt, kuid nendevaheline suhterägastik suutis vaatamata tasakaalukale tempole terve sisu otsast lõpuni täita. Kõigil neil olid oma hirmud, unistused, mured ja ootused, mis alati omavahel ei klappinud. Nt tahtis äkitselt välja ilmunud kaksikõde oma tütart tagasi, JinWoo oli aga tirtsu kiindunud, lambafarmi peremehe tütar nägi mehes potentsiaalselt kaasat, kuid viimase süda kuulus neid külastavale sõbrale, HyunMinile, tööandja memmest ema oli elust väsinud, kuid tal ei lastud kuidagi võimalusest kinni haarata, et elle viia otsus siit maailmast edasi liikuda. Kõigil neil oli aga armastav suhe tüdruku, Seoliga, mis ja kes oli otsekui kogu filmi südameks.

JinWoo suhe HyunMiniga paistis siiras ja lausa süütu. Mehed tundsid rõõmu lihtsatest asjadest nagu üldse võimalus koos olla ning teha igapäevaseid toimetusi. HyunMin oli luuletaja -- helge, avatud, toetav, leplik ja äärmiselt meeldiva iseloomuga. Ta ei tundnud mingit häbi või imelikkust oma suhtes teise mehega ja oli nõus halvakspanule silma kinni pigistama. Oli turgutav, et ta ei soovinud ringi vehkida või kõigile kuulutada oma eelistusi, vaid võttis seda kui loomulikku osa endast. HyunMin ja tema suhtumine sümpatiseerid mulle tohutult. JinWoo aga oli tundlikum ühiskonna arvamuse ning pahameele suhtes ja lasi sellel mõjutada kõiki oma suhteid lähedastega. Teatud teemades üpris konservatiivse riigi maakolkas, nagu ette arvata, ei jäänud meeste soojad läbikäimised aga kauaks märkamata. Ja täpselt nagu filmi enda olemus, peegeldas vastuseis ennast vaoshoitult ja diskreetselt. Puudusid ülevoolavad emotsioonid või koledad sõnad, reageeriti ignoreerimisega. Samas, ei olnud see konflikt kaugeltki ainuke, mis süžeed vormis. Ka Covid-19 sai tagaplaanil endast märku anda. Nimelt, oli piirangutest tingitult lambakasvatusel rasked ajad ning see tõi esile omakorda mitmeid universaalselt aktuaalseid murekohti, millega tegelased pidid sisemiselt silmitsi seisma. Kuidas ära elada, kas hoida kinni oma ettevõtlusest, kas anda alla, kas külaelul on tulevikku, kas põllumajanduses on tulevikku, jne. Lisaks, JinWoo kaksikõde, kes pärast tütre hülgamist venna juurde, äkitselt on otsustanud, et tal on igati õigus laps nüüd tagasi võtta. Just siis kui talle sobib. Kas on? 

Kõiki neid pealispinna alla pulbitsevaid lahkhelisid ning hingevaevu raamistasid idülliline looduskeskkond ja kaunid kaadrid mägedest, rohelusest ja lammastest. Film valis silmapaistvamaks stiiliks pikad, pikad staatilised kaadrid kaugelt vaates ning taustamuusika oli olematu. Isegi dialoog oli mõneti kauaks olematu. Kohati oli tunne, et olen otsekui stalker, kes tegelate eramomente nurga tagant järjepidevalt hiilib. Kindlasti võib see kombinatsioon teatud vaatajale mõjuda üksluiselt või lausa igavalt, kuid vastandudes sellele, mida suuresti näeb nt Lääne filmides, mõjus nähtu naturaalselt, sunnitult ning ehedalt. Kuigi veidi võõrastavalt. Mitmekihiline ning kaunis lugu tavalistest inimestest, kes püüavad parimatel viisidel oma parimat elu elada, vaatamata sellele, et tehtud valikud ja inimlikud eelistused ei tee seda just kõige lihtsamaks.


--------------------------------------

Pealkiri: Havel
Originaalpealkiri: Havel
Programm: Värsked hoovused
Riik: Tšehhi
Kestus: 1h 45 min
Minu hinnang: 3.5/5

Tean nime, Václav Havel. Tean, et ta oli Tšehhi (algselt Tšehhoslovakkia) poliitikas pikaajaline võtmefiguur. Tean, et ta oli riigi president ja austatud suure osa ülemaailmse poliiteliidi poolt. Mul polnud aimugi, et ta oli tegelikult näitekirjanik, poeet ning ilukirjanduse looja. Samuti, ei osanud ma arvata, et ta oli iseloomult pigem tagasihoidlik, kõhklev, konflikte vältiv, pelglik, tasane, mitte kuidagi isikuna konkreetselt väljapaistev ning suhtes naistega lausa armetu ning lausa pime. Pealtnäha, selline hall hiireke. Vähemalt niimoodi esitleti teda käesolevas temanimelises linateoses. Mulle meeldis kuidas film esimeses stseenis mees lausa tunnistab, et ta on argpüks. Argpüks, kes vaatamata endas kahtlemisele ja hirmudele jõuab ning saavutab, tasa ja targu, nimeka liidri tiitli. Täitsa tavaline mees, ebatavalistes olukordades.

Ma ei tea, kas mees filmis peegeldas meest päriselus, kuid, kui jah, siis mõjus veidi paradoksaalselt, kuidas ta nii mõjukaks poliitikuks kasvas. Värvitus sillerdas tagasi ka filmi enda olemusest. Tagasihoidlik, hallikas ning ilustamata. Tšehhi on niivõrd kaunis ja suursugune riik, kuid kübetki seda linateos ei illustreerinud (võib-olla põgusalt lõpus). Stiil matkis täies mahus tüüpilist nõuka fiilingut oma hoonete, külakeste, tänavakeste ning eluoluga. Kohati jättis see autentse mulje, kohati aga olin segaduses, et kas tegevus toimub Tšehhis või kuskil Ida-Venemaa ajast maha jäänud betoonkülas. Selline tagasihoidlik keskkond võis Havelile passida, kuid tema saavutuste mõju jäi sellest tulenevalt mulle ka täitsa hoomamatuks ning arusaamatuks. Õhkkond ja visuaalne pool ei klappinud kuidagi mastaabiga, mida mees korda saadab. Üks hetk oli tunne, et riik on ühe küla suurune ja seal elab maksimaalselt mõnisada tuhat inimest. 

Veel takistas loo kaasa haaratavust ajaloolistele detailidele peaaegu, et olematu fookus. Jah, ma olen kuulnud nt sametrevolutsioonis ja Varssavi paktist, kuid ma ei ole nendega sina-peal. Seega, ma ei mõista alati konteksti, milles Havel tegutseb. Tšehhidele võib see kõik olla iseenesest mõistetav, kuid mina, kui väljastpoolt sisse vaataja, oleksin vajanud rohkem tehnilist tausta ning lahtirääkimist, et mõista, mis, miks, millal ja kuidas toimus. Neid ajaloolisi sündmuseid ja seiku küll mainitakse, aga taustateadmisteta ei ole võimalik kogu sisu mõista. See, taaskord, kergendas Haveli kõiksugu ettevõtmiste ja saavutuste kaalu, sest ma ei suutnud neid konteksti panna. Ajalugu on nii põnev ning film paigutus huvitava riigi intrigeerivasse lähiajalooetappi, kuid ma tundsin, et sõidan otsekui teel, mis on täis täitamata pommiauke. Loomulikult, on film vast ikka mõeldud Tšehhi kodupublikule ja ma ei peagi kõike teadma.

Vaatamata kriitikale, oli minu teadmatusel ka oma võlu. Nimelt, oli süžee sellevõrra pingelisem ning ettearvatavam, sest ma ei olnud mehe elukulgemisega ja riigi ajaloodetailidega üleliia kursis. Elasin Havelile ja tema kaaslastele enam kaasa,kuna ei teadnud kuidas ajad arenevad. Üleüldse on tegu äärmiselt vaevatult poolehoidu leidva peategelase ning looga. Üks mees versus Nõukogude Liit on vastupandamatu kombinatsioon, mis lausa kutsus n-ö allajääjale sajaga kaasa elama. Ainuke asi, mis mind ärritas olid Haveli sasipuntras suhted naistega ja tema lödipüksist suhtumine. Ei ole just šarmantne, kui on mees arvab, et kui tema naise maha jätab, on okei, kuid kui naine mehe maha jätab, siis ei ole okei. Ja veel, pakkuda kolmiksuhet. Vuih, need olid ilmselgelt ebapopulaarsed valikud, mitte ainult minu silmis, vaid ka naiste. Üldiselt, aga oli filmis mainitud negatiivset ja ka piisavalt positiivset, et selle vaatamist igati õigustada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar