neljapäev, 11. veebruar 2021

Raamat: "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Tervitus!

Vahelduseks raamatutemaailmast ja just krimi žanrist.

Pealkiri: Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
Autor: Indrek Hargla
Kirjastus: Varrak
Välja andmise aasta: 2010
Minu hinnang: 4/5

See sari vaatab mulle otsa pea iga kord kui väisan raamatupoodi (ja ma käin seal tihti). Siis taas keegi sõpradest/tuttavatest mainib, et luges sarja uue osa läbi. Uudistes kajastatakse, et peatselt ootab fänne, mitte ainult üks, vaid lausa kolm Melchiori linateose versiooni esimestest raamatutest. Kui ikka söögi alla ja söögi peale sellest pidevalt kuuleb, siis otsustasin lõpuks isiklikult teada saada, kas haip on seda väärt ja mis mees see Melchior ikka on. Krimkasid eelistan vaadata, mitte lugeda, sest muidu kipuvad need mu silmis ühte eraldamatusse massi sulanduma. Samas, on sarja tegevuspaik ja aeg piisavalt eripärased, et hoida tähelepanu ning kõigist teistest žanri lugudest olla silmapaistev. Ja seda ta, kokkuvõttes, mitmel tasandil ka oli. Ta ei tekitanud minus vasika vaimustust, mida olen täheldanud teistes lugejates, kuid oma spetsiifilise niši ta juba niigi üle küllastunud žanris igatahes leidis. Küll neid inspektor A-sid ja B-sid on kõriauguni või siis amatöör detektiive nr 1, 2 ja 3 ning mida kõike veel. Vast ükski sari varem keskaegse (isegi tänapäevase) apteekri ümber keerelnud veel ei ole. Mis on tegelikult siiani mööda lastud võimalus olnud, sest mõrvad ja rohud/apteegid/meditsiin ju klapivad kui rusikas silmaauku. 

Kahtlemata on väljapaistvam faktor loo toimumiskoht ja periood. Võrratu Vanalinn, mis on keskaegse Tallinna sümboliks, on täis põnevat ning aukartust äratavat ajalugu, mida illustreerivad suhteliselt väiksele maalapile tihedalt täistuubitud kõikvõimalikud hooned, kirikud, teed, ärid ja eriline õhkkond. Erinevate võõrvõimude alla sunnitud Tallinn oli pikalt tuntud ja isegi edukas kaubalinn lääne ja ida vahel, otsekui ühe maailmaosa äärepostiks, millel oli nii raha, rahvast kui ambitsiooni pidevalt edasi areneda. Sinna sattusid erivaldkondade meistrid laiast ilmast (suuresti siiski aga germaani taustaga) ning koos loodi samm sammul seda üldist linnapilti, mida me praegu näeme. Kes ootab ohtralt ajalugu ning ümberringse kirjeldusi peab pettuma, sest tegu on siiski pigem kaasahaarava looga, mis paikneb keskaegses Tallinnas, mitte lugu keskaegsest Tallinnas, kus juhuslikult leiab aset mõrvamüsteerium. Mulle sobis see ideaalselt, sest kui tahan rohkem ajaloost teada, siis loen vastavat kirjandust. Ilukirjanduses eelistan Hargla lähenemist. 

Loomulikult, leidus piisavalt ka ajaloolist konteksti, reaalsete ajalooliste sündmustega süžee seostamist ja taustainfot nt Tallinna linna haldusorganisatoorsele poolele, kuid seda kõike oli just nii palju kui vaja, et lugu arusaadavalt ning selgelt lugejani tuua. Hindan seda väga kui autor ei löö mind oimetuks oma ajalooliste teadmistega seal, kus see oleks vaid eputamiseks ning tegelikult ei toeta süžee kaasahaaravamat jutustamist. Muidugi, ei saa kõike loetut võtta tõepähe, kuid sain teada mitmeid huvitavaid päris fakte ja seiku sellest perioodist. Õhinaga lugesin konkreetsetest asupaikadest ja tänavatest, mida sai mainitud ja kus mõni tegevus toimus või tegelane elas. Raamatuid lugedes on alati kihvt tõdeda, et "olen seal käinud, olen seal käinud!" Rataskaevu tänav oli pidevalt silme ees, sest Melchiori apteek ja eluase paiknes seal. Lugesin aga ridade vahelt, et sarja jooksul kolitakse sellega Raekoja platsile, sinna kus asub vanim ikka veel toimiv apteek Euroopas.

Loo jooksul puutub lugeja läbi Melchiori kokku erisuguste tegelastega, eri valdkondadest ja positsioonidega, kes Tallinnas sel ajal tegutsesid (nii Toompeal kui all linnas, mis olid eraldatud ning kus kehtis eri juriidiline õigusruum): ordumehed, linna rae personal, vaimulikud, gildide kaupmehed ja meistrid, ehitusmehed, isegi lauljate gildi liige, jne. Üllatuslikult, aga tegelikult mitte üllatuslikult, ei tule ette just palju Eesti soost tegelasi. Mis on ka arusaadav, sest nood ei olnud just vanas Tallinnas põhi kontingent ning ei olnud ju neil ka võimalust olla just nendel positsioonidel, mis krimiloos on võtmetähtsusega. Suurem osa karakteritest olid Saksa taustaga, mis tõi kaasa toredad, pikad ja pompoossed Saksa perekonnanimed, mida ma väga tihti ei viitsinud täienisti üldse väljagi lugeda. Näiteks, Clingestain võrdus lihtsalt "Clin", iga kord kui tema nime nägin. Tegelased oli suuresti priviligeeritumatest gruppidest, seega tavarahva igapäeva eluga tutvuda ei saanud. Selle üle on mul kohati hea meel, sest maarahva eluraskused võivad lugemiseks olla äärmiselt nürid (nt, "Tõde ja Õigus" -- ma ei ole esimese raamatu fänn). 

Värvika seltskonna omavahelisi läbikäimisi, võimutasakaale ja suhtedünaamikaid oli huvitav jälgida, samas, midagi eriti ebatavalist või ootamatut ei täheldanud. Tundus pigem, et põhiseltskond saab omavahel hiilgavalt läbi, mida illustreerisid natuke veidrad, kuid selle ajaperioodi kohta mitte mõeldamatud, õllemekkimise peod. Ei ole vaja vast märkida, et need olid popid kogunemised ning tänu menule muutusid nad tihti mõrvamüsteeriumi lahenduse kui edasiarengu tähtsateks sõlmedeks. Loomulikult, oli üks viimastest ka apteek, kuhu igast isikuid tihtipeale eksis (suuresti "tervislikku" napsi hankima, muidugi). Silmapaistvamad indiviidid olid, kahtlemata, Mustpeade gildi karismaatiline oldermann, Freisinger, moosekant, Kilian, imposantne komtuur, von Spanheim ja, muidugi, Melchior ise. Tegelased olid kergesti eristatavad, omanäolised, kindlate huvide, eesmärkide ning kiiksudega ja, tulenevalt nende olemustest, oli põnev nuputada, et kas siis kurikael oli.

Mõrvamüsteerium ise oli täis käänakuid ja pöördeid. Ma pean tunnistama, et ma võisin mõrvarit kahtlustada, nagu kõiki teisi tegelasi, kuid ma ei oleks osanud põhjendada, et miks just tema. Üks loo võlu ja, samaaegselt ka, valu oli see, et ma arvan, et mitte keegi peale autor ei oleks osanud seda krimilugu lahti harutada. Ei olnud piisavalt vihjeid või tausta, et toimuvat adekvaatselt kokku panna. Mulle see meeldis, sest tekitas kulminatsioonis, kui kõik päevavalgele tuli, tõelise "ohooo" momendi ja pakkust üllatust ja värkust. Samas, lootes alati võimalust ise kaasa lahendada, ei antud mulle seekord šanssi lähedalegi jõuda, sest põhikaardid olid lugeja poole seljaga. Samuti ei olnud lahendus liialt üheülbaline või sirgjooneline, vee sogaseks ajajaid oli palju ning, mis paistis selgem ja kindlam kui prillikivi, tegelikult seda ei olnud. Tore oli aga näha tüüpilist kurjami avalikustamise stseeni, milleks oli kõikide tegelaste kokku toomine ja Melchiori monoloog ning paar petvat valesüüdistust ka vahele poogitud. 

Kurjami identiteet ja tegutsemist põhjendavad väited, aga avasid Pandoora laeka ning lõid suurepärase pinnase tulevasteks intrigeerivateks müsteeriumiteks ning salapäraks Melchiori sarjas. Ma ei oodanud loost müstilisi või isegi fantaasia elemente, kuid neid tuli täitsa ette, lisades raamatule vürtsi. Oli segane, kas need faktorid olid seotud ebausuga või sellega, et tol ajal ei olnud ju teadus nii tasemel, et teatud asju lahti seletada, ehk siis, kalduti üleloomulike seletuste poole. Ning lugu peegeldab seda mõttesuunda. Samas, võib tegu olla tõesti teatud kraadini fantaasia žanri teosega. Mis iganes selle tagamaad, mina nautisin neid salapäraseid ja seletamatuid detaile väga. Paljud neist seostusid Tallinna teadatuntud müütide ja tähtsate hoonete, tegemiste või olemusega, nt pealkirjas figureeriv Oleviste kirik.

Miinusena tooksin välja Melchiori needuse. See jäi mulle arusaamatuks, sest tundub pigem kui paanikahäire või psühholoogilise tagamaaga ning, taas, selle aja inimesed, oskamata seletada lahti neid mentaalseid ja füsioloogilisi tegureid, võtsid arusaamatut kui needust. Aga eks seda teemat lahatakse järgnevates raamatutes kohe kindlasti veel. Samuti, oli loo algus veidi veniv ning kippus jätma sellist ühenda-numbrid samm-sammult klassikalise krimi maitset. Mul läks natuke aega enne kui suutsin end lasta toimuvast kaasa haarata ja sisse elasin. Natuke kuiv ja sunnitud avapauk. Õnneks, tõusis peatselt tempo ja minu enda tähelepanu köidatuse tase. Seega, võtan kindlasti ette järgmised raamatud sarjast. Kolm tulevat on juba ostetud ja ootavad raamaturiiulil.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar