Teisipäev, 2. aprill 2019

Teater: "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad"

Tervitus!

Seekord ettevalmistuseks teatri suvehooajaks!

Pealkiri: Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad
Teater: Linnateater
Lavastaja: Diana Leesalu
Näitlejad: Priit Pius, Sandra Uusberg, Allan Noormets, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Alo Kõrve, Epp Eespäev, Margus Tabor, Andres Raag, Mart Toome, Helen Männik, Aksel Ojari (külalisena), Oliver-Marcus Reimann (külalisena), EMTA lavakunsti osakonna üliõpilased Simo Andre Kadastu, Maria Liive, Lena Barbara Luhse, Maarja Johanna Mägi, Mihkel Kohava, Ken Rüütel ning Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid Elis Järvsoo, Kristi Kimmel, Karmel Naudre, Maria Paiste, Elise Pottmann, Mariann Tammaru, Marion Tammet, Rainer Elhi, Stefan Hein, Mihkel Kuusk, Mathias-Einari Leedo, Valdek Ott, Ruuben-Joosua Palu, Miika Pihlak ja Elar Vahter
Kestus: 3h 20 min
Esietendus: 16.06.2018
Millal nähtud: 29.06.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
"Ivo ei tule enam siia, Ivol on täna laulatus", "Minu laegas, minu kübar, minu mõõk! Minu pruut ootab mind!", "Matsid jäävad matsideks!", "Oled sa tont või inimene?!", "Siim on kloostri taga metsas" -- mitte ühtegi neist eestlaste keelde ja meelde sööbinud tsitaatides ei kõlanud uues Linnateatri suveetenduses. Ehk siis, need, kes plaaniksid minna antud tükki vaatama, et muuseas, tuntud dialoogi näitlejatega kaasa rääkida, saavad pettumise osaliseks. Etendus põhineb Eduard Bornhöhe samanimelisel jutustusel mitte filmil, millede vahel on omajagu erinevusi. Näiteks, puudus kirjateoses filmi pealkirjas figureeriv "viimne reliikvia". Kui see tõsiasi nüüd kedagi eemale peletas, siis lohutan sellega, et üksikud legendaarsed tsitaadid ikka kõlasid. Kui Kaspar Velberg tõi esile lause "Mitu korda ma pean ühte ja sama meest tapma?!", siis oli publikust kuulda saginat ning vaikset juubeldamist. Loomulikult, on etenduses ka muudki millepärast tavapärasesse Linnateatri piletite võitlusesse asuda, kui seos armastatud filmiversiooniga. Oli aga ka aspekte, mis kokkuvõttes, ei lasknud nähtul küündida lähedalegi legendaarsele tasandile, kus peesitab ikooniline film.

Välietendused on lahedad – värske õhk, elutruum keskkond ja ilmastikuolude "võlud" ning lotomäng nende heldusega. Pean mainima, et minu külastuse ajal ei olnud taeva seisud just ideaalsed ning üks hetk hakkas päris usinalt vihma sadama. Mitte just padukat, aga märjaks said nii publik kui näitlejad. Mis mulle aga tohutult meeldis, oli, et kui juba tükk ette võetud, siis ei heitunud ei publik ega trupp. Vaatajatel oli lihtsam end vee ja külma eest fliiside ja vihmamantlitega kaitsta. Esinejatel aga ei olnud võimalust peitu pugeda. Kuid näitlejad, nagu nende amet viitab, näitlesid nii nagu vihma ei olekski. Intensiivseim pahvakas langes lembestseenide juures, kus Agnes ja Gabriel koos reisisid, üksteisse armusid ning oma tunnetele vaba voli andsid. Seal märjas liivas vast väga meeldiv n-ö magada vist ei olnud. Minu respekt paarile! Priit Piusi improvisatsioon Gabrielina, viidates dialoogis ja žestiga vihmale, oli kümnesse, sobis konteksti ideaalselt ja oli mõnusalt ekstra vaimukas.

Kahjuks, või õnneks, ei saa üle ega ümber etenduse võrdlemisest filmiga, mis on visuaalselt, verbaalselt ja süžeeliselt nii mällu sööbinud. Mõlemal, loomulikult, oma head ja vead, eriti kui võtta kolmandaks mängu veel originaallugu. Positiivsena näidendis, võrreldes linateosega, tooksin välja teatud süžeeliinide loogilisema, selgema ja informatiivsema välja joonistumise. Näiteks, Gabrieli ja Ivo ühisosa, ehk siis, nende lapsepõlv ja minevik koos. Ning teiste tegelastevaheliste suhete lahti seletamist. Näiteks, Gabrieli pere, ajalugu ja taust. Mind alati hämmastas lapsepõlves filmiga seoses, et miks Gabrieli kõik vürstiks kutsusid. Film seda teemat ei lahanud, aga raamatust lähtudes, sai mees ühe monoloogiga kogu oma perekonna saladused tükis lagedale tuua. Koheselt oli tervikpakett palju haaravam ning täisvääruslikum, mainimata mõistlikum. Tegelasest, tema käitumisest, rollist ja motivatsioonist sai palju enam sotti. Filmis jäi Gabriel liiga salapäraseks ning tema eesmärgid ähmaseks, näidendis muutus tegelane palju kolmemõõtmelisemaks oma olemuses, sest infoaugud said täidetud.

Raamat kirjutati ajal kui pugeda oli vaja Venemaale ning seda lembust peegeldab agaralt ka näidend. Iseäranis, muutes positiivse kuvandiga reaalse isiku ajaloost, Ivo Schenkenbergi, pahalaseks ning rivaaliks üllale ja eeskujulikule, "Olen-Rootsi-kuningas", Gabrielile. Loo kontekstis on nende kahe vaheline konflikt ja vaenulik vennasuhe aga kõige intrigeerivam aspekt. Ivo annab värvi ja särtsu suhteliselt üksluisele ning tsipa igavale Gabrielile, kel nagu ei olekski iseloomuvigu. Gabriel aga annab Ivole põhjust näidata enda tumedat poolt. Etendusse oli kaasatud ka kolmas vend, kes kuigi, lõppkokkuvõttes, kasutu, aga siiski sujuv vahelüli kisklevate meeste vahel oli. Kui täitsa aus olla, siis oleksin hea meelega Agnese süžeest üldse välja jätnud ja keskseks paigutanud hoopis Ivo ja Gabrieli ning nende jagelemise -- see oleks igatahes kaasahaaravama etenduse garanteerinud. Kaspar Velberg oli üllatavalt intensiivne ja musta- ja hallivarjulise iseloomuga Ivo ning, Gabriel, punapõskne õilis kangelane. Nendevahelist sädet oli enam tunda kui Gabrieli ja Agnese vahel. Üks suhe elas, teine hingitses. Siin ma ei paneks süüd isegi armastajapaari näitlejatele, pigem on viga karakterites.

Ma olen tegelikult jõhker -- jah, jõhker -- taoliste vastandid-tõmbuvad armulugude fänn, kuid pean tõdema, et asi toimiks, on vaja tegelasi, kes on värvikad. Või vähemalt üks peab natuke enam koloriidsem olema. Asjaliku loo tarvis ei saa fookuses olla pesuehtsad klassikalised klišeed. Gabrieli rolliks on olla kangelasliku kangelase etalon, seega, Agnes, oleks võinud olla rohkem kui kaunitar, keda kõik tahavad, kes peab muudkui põgenema ja keda peab koguaeg päästma. Kahjuks, ei tasu oodata midagi erakordset õhukesest originaalmaterjalist või tegelastele ettekirjutatud kuvanditest tol ajal. Rollipiirid olid nagu nad olid. Filmis see tõsiasi mind väga ei häirinud ning film on muutunud ka puutumatuks. Näidendis aga oli paari üksluisus veidi igav. Suudan andestada tõmbe naise ja mehe vahel esimesest silmapilgust, jäägitult armumise vaid paari päeva möödudes -- mis kõik aitab kaasa kaheldava väärtusega lembeloole -- kuid ma ei suuda andestada ühetoonilisi peategelasi.

Kuigi Sandra Uusberg, Agnesena, oli minu silmis just nagu Agnes peaks olema, nii välimuselt kui olemuselt, mis oli küll asjalik, kuid veidi ettenähtav näitlejanna valik, siis Priit Pius oli kindlalt viimaste variantide hulgas, keda ootasin näha Gabrielina, kui kuulsin, et lugu lavale jõuab ning trupp ei olnud veel koos. Eeldasin mõnda vanemat ja mehelikumat näitlejat ning seda kübemegi soovita meest maha kanda, sest Priit Pius on pigem poisilik, sarmikas ja riukalik noormees, kui tõsine, asjalik ja mehelik vabamees Gabriel -- lähtudes viimase tüüpkuvandist. Selline tegelase imidžile vastu rääkiv rolli täitmise valik osutus aga boonuseks, sest lõhkus eelpoolmainitud klišeed sellest, milline Gabriel peaks olema ja tegi tegelase põnevamaks. Käesolev versioon karakterist oli krapsakam, nooruslikum ja energilisem, kui filmist meelde klammerduv arusaam tegelasest. Igati kiiduväärt, kui siis ootamatu, valik konkreetseks peategelaseks!

Kui juba näitlejatest rääkida, siis on mitmeid keda esile tuua. Agnese isa, Allan Noormetsa kehastuses, oli suurepäraselt imposantne ja, teisalt, üks tola. Alo Kõrvet, legendaarse tola, junkur Hans von Risbiterina, oli lust vaadata -- mees suutis olla pesueht koomiline hädapätakas. Indrek Ojari, kaksikrollis, oli kord väärikas junkur ja siis tolast kõrtsmik. Viime suutis oma karate stseeniga publikust hulgaliselt naeru välja pigistada, kuid minu jaoks oli see samm liiga palju. Ja liiga pikk. Ja liiga fookust sujuvalt keskselt süžeelt eemale tõmbav -- natuke odav huumor. Etenduses tuli ette omajagu tolasid. Vastupidiselt, oli Siim, Andres Raagi kehastuses, seekord üllatavalt asjalik. Ikka tola, kuid ju siis eelmainitud trumpasid ta selles vallas üle. Neile meestele vastukaaluks oli Epp Eespäev, Pirita kloostri abdissina, kalk, kalkuleeriv ja kättemaksuhimuline naine, kelle halba nimekirja ei tahaks küll sattuda. Mulle meeldis kuidas Agnese ja tema abdissist tädi seos igati loogiliselt ja huvitavalt süžeesse põimiti. Taaskord oli filmis toimunu arusaadavam, sest näidendis toodi esile taustaseosed tegelaste vahel.

Õnnestunud oli toetava keskkonna loomine vastavalt süžee vajadustele, kuhu õuelava ideaalselt passis. Tegu on ju seiklusega ning kõige paremini seikleb ikka lageda taeva all, mitte kuskil kitsas uberikus. Etenduse kujundus, liikumine ning ümbruskonna kasutamine loo eesmärkidel oli nutikas, dünaamiline ja kohati oli näidend otsekui publiku keskel. Mulle meeldis lava ette istutatud lillede peenar, lavaaugu hoonete ja ehitiste arukas ning ökonoomne kasutamine ning eelnevatega eri paikade loomine etenduses. Näiteks, oli kihvt mässajate rünnak uhkele peole, kus peoruumid olid kõrvalmaja toad ning akendest karjusid külalised ja lasti autentsuse tekitamiseks suitsu. Ohtralt tuli ette ka kaskadörilikke trikke, nagu näiteks, Agnese põgenemine, eelnevalt mainitud peolt, nööril end alla lastes kõrvalt maja aknast lavale. Ja, muidugi, leidus rohkelt uljaid mõõgavõitlusi! Loo kulminatsiooniks olev Agnese päästeoperatsioon ja Pirita kloostri põlemine oli kõrvasti dramaatilisem kui filmis. Esiteks, tuleefektid ja lavakujunduse lahendused olid vinged. Teisalt, tegelaste vahelised vastasseisud ja üksteise leidmised mõjusid intensiivsemalt ja terviklikumalt kui linateoses. 

Kui nüüd tagasi süžeele tulla, siis kuigi film oli efektsem ja, on iseenesest mõistetavam, et ta on enam mällu sööbinud, klappis minuga enam etenduse lähenemine loole. Tulemus oli lihtsalt ladusam ja ühtsem -- puudusid süžeeaugud ja konarlikkus. Samas, ma ei oska seda väga seletada, kuid avastasin end pärast näidendi nägemist vähem vaimustuses kui oleksin lootnud. Olin igati valmis nähtut jumaldama, kuid mida aeg edasi, seda vähem meeletut muljet mulle tükk valmistab. Kuidagi kuiv oli ja ma ei oska seda kuidagi paremini lahti seletada. Tegu on suurepärase suvetükiga, mis vajutab just õigeid nostalgianuppe ja on ka ilma filmi nägemata tore romantiline ajalooline seiklus, kuid midagi jäi puudu. Kas selles puudusjäägis on osati süüdi film või mitte, see jääb müstikaks. Nauditav suvenäidend oli ta igatahes!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar