Mõned kiired ülevaated filmidele lõppenud aastast!
Pealkiri: Surelikud masinad
Originaalpealkiri: Mortal Engines
Režissöör: Christian Rivers
Näitlejad: Hera Hilmar, Hugo Weaving, Stephen Lang, Robert Sheehan, Jihae
Näitlejad: Hera Hilmar, Hugo Weaving, Stephen Lang, Robert Sheehan, Jihae
Žanr: Seiklus, märul, ulmefilm
Kestus: 2h 08 min
Esilinastus: 07.12.2018
Esilinastus: 07.12.2018
Nähtud: 08.12.2018
Minu hinnang: 3.5/5
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Kaua võib neid superkangelaste lugusid vaadata või juba tuntud frantsiiside uusi lisasid nautida või mitmeid kordi nähtud materjali reboote väisata? Vähemtuntumad, suurele ekraanile mitte sattunud või kuskile eelnevasse sarja mitte kuuluvaid fantaasia või ulme suunitlusega originaallugusid käin alati hea meelega vaatamas. Mitte ainult ei paku nad ohtralt originaalsust, millest on taoliste filmide hulgas viimasel ajal puudus, siis tore on ennast üllatada lasta uutest fantastilistest maailmadest ning inimeste kujutusvõime põhjatusest.
Visuaalne pool ja eriefektid võtsid mind küll sõnatuks. Kolossaalne, mastaapne ning midagi täitsa värsket ja teistsugust mida varem pole näinud. Ratastel liikuvad linnad, mis üksteist n-ö ära söövad, ei ole idee, mille peale naljalt ise tuleks. Samuti, ei oleks ma uskunud, et see praktikas usutavalt toimiks, kuid, mida ta suutis, seda ta suutis. Jah, iseasi kui reaalne see idee on, aga see ei ole ju ka fantaasiafilmide puhul hädavajalikuks teguriks. Öelgu kriitikud või teised vaatajad mida tahes, minule film siiralt meeldis!
---------------------------------------
Pealkiri: Bumblebee
Originaalpealkiri: Bumblebee
Režissöör: Travis Knight
Näitlejad: Hailee Steinfeld, John Cena, Jorge Lendeborg Jr., Pamela Adlon, Stephen Schneider
Näitlejad: Hailee Steinfeld, John Cena, Jorge Lendeborg Jr., Pamela Adlon, Stephen Schneider
Žanr: Seiklus, märul
Kestus: 1h 53 min
Esilinastus: 21.12.2018
Esilinastus: 21.12.2018
Nähtud: 15.12.2018
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Ei, filmist ei puudunud olematu loogika, absurdsed lahenduskäigud ja olukorrad ning a la "Kiired ja vihased" tüüpi loodusseaduste kägistamine. Nähtu oli ratsionaalse mõistusega inimesele täielik tohuvabaohu -- vastuvõetamatu. Kuid, tahes tahtmata, oli mul täitsa ükskõik, kui realistlik film oma sisult suutis olla, sest Bumblebee ajas mu nunnumeetri põhja ning tema hooliv ja toetav sõprus teismelise tüdruku, Charliega, ei olnud sama pealiskaudne kui tibutamise järel mõni lomp. On veider öelda, kuid kahe vahel oli edukat keemiat -- kamraadikeemiat. Ja mul oli ääretult hea meel, et lugu andis aega sel tekkida, areneda ning vaataja südamesse pugeda. Mind üllatas ka, et Charlie ise ei suutnudki mul närve krussi ajada nagu paljud erinevate filmide tiinekategelased. Ma sain tüdrukust aru, ma elasin talle kaasa ning mulle meeldis kuidas ta ei olnud täielikult üks enesekeskne jurakas, millega liialt mitmed temalaadsed karakterid patustavad. Ei saa ka kuidagi väita, et süžee kontseptsioon oleks kuidagigi originaalne olnud -- kaugel sellest. Sarnaseid filme võib hulgi ette lugeda. Vaatamata sellele, paradoksaalselt, tõi taoline ülekasutatud baas juba kulunud ja tüütusse frantsiisi uut elu.
----------------------------------------
Pealkiri: Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd
Originaalpealkiri: Fantastic Beasts: The Crimes of Grindelwald
Mulle ei valmistanud vaimustust juba sarja eelnev väljalase ning kahtlesin selle vajalikkuses. Järg valmistas veel rohkem pettumust. Miks hakata läbimõtlematuse, pinnapealsuse ja süžee augustamise varjus lammutama mälestust Harry Potteri võlumaailmast? Raha paneb rattad käima -- kui on nõudlust, siis on ka pakkumist. Ja see on nii kurb, sest minu silmis ei suuda uus sari kümmetki protsenti pakkuda seda, mida suutis originaal.
Põhimõtteliselt, mulle Newt tegelikult imponeerib, sest ta ei ole tüüpiline kangelane, kes taoliste lugude esiotsa pannakse. Ta on omamoodi ja see mulle meeldib. Jah, kindlasti on sarjas tohutult põnevaid tahke, kihvte fantastilisi elukaid, võlumaailma ajaloo täiustamist ja väljajoonistamist ning mitmeid aspekte, mis on tegelikult väärt kino külastust. Siinhulgas kasvõi hiilgavad eriefektid ning meeletult maagiline maailm, millele arvutid suudavad elu sisse puhuda. Samas, rohkem sisukust ja fantaasiaküllust on eriefektidel ja visuaalil kui süžeel ja kesksetel sõnumitel. Tegelastel on potentsiaali olla sügav ja heas mõttes etteavamatu, kuid sinna ei sukelduta vaid jäädakse pinnapealseks, sest pole ju vaja punnitada -- kinod ja rahataskud täituvad iseenesest! Johnny Depp Grindewaldina on eemale peletav ja mitte sellepärast, et karakter ise on kurikuulus pahalane. Jude Law, paralleelselt, oli suurepärane valik noort Dumbledore'i kehastama -- salakavalus ja sarm olid tal igati olemas. Ülejäänud tegelased olid kas täitsa unustamist väärt (näiteks,Tina, Theseus, Jacob) või käitusid nagu pooletoobised. Kas keegi suudab mulle veenvalt seletada ära, mis Queenit tagumikust hammustas? Sõnadega nagu seletati, kuid ma lihtsalt ei suuda selle loogikast sotti saada. Ja kelle idee oli puänt lõpus? Ma põnevusega ootan kuidas seda "toredat" faktikest lahti seletatakse, sest võttes arvesse Harry Potteris avaldatut, siis 1+1 ei saa võrduda 5ga -- lihtsalt ei saa! Ning see oleks äärmisel alatu, kui nüüd hakata teadatuntud tõsiasju ümber kirjutama, et odavat intriigi õhku paisata.
Igatahes, tekitas antud film minus ohtralt negatiivseid ja frustreerivaid tundeid ning positiivsel oli keeruline teist poolt üle trumbata. Kaalukausid jäid seekorg, seega, miinuse poolele kaldu. Laisk -- üdini laisk ponnistus.
----------------------------------------
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Eddie Redmayne, Katherine Waterston, Johnny Depp, Ezra Miller, Zoë Kravitz, Jude Law
Näitlejad: Eddie Redmayne, Katherine Waterston, Johnny Depp, Ezra Miller, Zoë Kravitz, Jude Law
Žanr: Fantaasia, seiklus
Kestus: 2h 13 min
Esilinastus: 16.11.2018
Esilinastus: 16.11.2018
Nähtud: 21.11.2018
Minu hinnang: 1.5/5
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Põhimõtteliselt, mulle Newt tegelikult imponeerib, sest ta ei ole tüüpiline kangelane, kes taoliste lugude esiotsa pannakse. Ta on omamoodi ja see mulle meeldib. Jah, kindlasti on sarjas tohutult põnevaid tahke, kihvte fantastilisi elukaid, võlumaailma ajaloo täiustamist ja väljajoonistamist ning mitmeid aspekte, mis on tegelikult väärt kino külastust. Siinhulgas kasvõi hiilgavad eriefektid ning meeletult maagiline maailm, millele arvutid suudavad elu sisse puhuda. Samas, rohkem sisukust ja fantaasiaküllust on eriefektidel ja visuaalil kui süžeel ja kesksetel sõnumitel. Tegelastel on potentsiaali olla sügav ja heas mõttes etteavamatu, kuid sinna ei sukelduta vaid jäädakse pinnapealseks, sest pole ju vaja punnitada -- kinod ja rahataskud täituvad iseenesest! Johnny Depp Grindewaldina on eemale peletav ja mitte sellepärast, et karakter ise on kurikuulus pahalane. Jude Law, paralleelselt, oli suurepärane valik noort Dumbledore'i kehastama -- salakavalus ja sarm olid tal igati olemas. Ülejäänud tegelased olid kas täitsa unustamist väärt (näiteks,Tina, Theseus, Jacob) või käitusid nagu pooletoobised. Kas keegi suudab mulle veenvalt seletada ära, mis Queenit tagumikust hammustas? Sõnadega nagu seletati, kuid ma lihtsalt ei suuda selle loogikast sotti saada. Ja kelle idee oli puänt lõpus? Ma põnevusega ootan kuidas seda "toredat" faktikest lahti seletatakse, sest võttes arvesse Harry Potteris avaldatut, siis 1+1 ei saa võrduda 5ga -- lihtsalt ei saa! Ning see oleks äärmisel alatu, kui nüüd hakata teadatuntud tõsiasju ümber kirjutama, et odavat intriigi õhku paisata.
Igatahes, tekitas antud film minus ohtralt negatiivseid ja frustreerivaid tundeid ning positiivsel oli keeruline teist poolt üle trumbata. Kaalukausid jäid seekorg, seega, miinuse poolele kaldu. Laisk -- üdini laisk ponnistus.
----------------------------------------
Pealkiri: Rampage: Purustajad
Originaalpealkiri: Rampage
Režissöör: Brad Peyton
Näitlejad: Dwayne Johnson, Joe Manganiello, Malin Akerman, Naomie Harris
Näitlejad: Dwayne Johnson, Joe Manganiello, Malin Akerman, Naomie Harris
Žanr: Märul, seiklus, ulmefilm
Kestus: 1h 47 min
Esilinastus: 13.04.2018
Esilinastus: 13.04.2018
Nähtud: 14.04.2018
Minu hinnang: 2.5/5
Mõnikord on keeruline midagi sõnarohket mõne filmi kohta öelda ning siinkohal on tegu just sellise olukorraga. Kontseptsioon oli suhteliselt napakas ja ajuvaba, kuid ka selliseid mõttetuid märuliüllitisi on vaja. Oskan neid hinnata kui võimalust aju välja lülitada ja ebaloogikat nautida -- ka sellel on oma võlu! Tegu oli kummikommiga, millel null toiteväärtus, aga mis mõnusa laksu energiat andis.
Albiino gorilla, George, ja tema kahejalgne kamu Dwayne Johnson -- tegelasel oli ka nimi, kuid Dwayne Johnson on alati minu jaoks nimega Dwayne Johnson -- olid muhe paar. Mul oli hea meel, et tegu ei olnud lihtsalt musklimehe ja tema "koduloomaga", vaid gorilla oli ise ka täitsa asjalik tegelinski, enda iseloomu, tahtmiste ja otsustega. Kui ta gigantse ja kurjana tohlakaid sai, siis oli mul seda küll kurb vaadata. Õnneks aga ei lõppenud kõik liialt veriselt. Linn küll hävitati maatasa, kuid nagu teistes PG-13 linateostes, ei peegeldunud loogika seekord visuaalis. Märulistseenid olid muidu vinged ja kui madinasse liitusid gigantne krokodill ning hunt, siis võttis süžee ikka tegelastega samasuured mõõtmed. Kurikaelad olid aga kahjuks naeruväärsed ja tõesti mannetud. Rohkem ei oskagi ma väga midagi asjalikku öelda. Arulange ja tarbetu oli nähtu kindlasti, kuid ta ei ajanud mind kuidagi närvi ning ei varjanud hetkekski, et on mis ta väidab ja ei midagi rohkemat. Ausus ja otsekohesus enda suhtes on IN, ka filmide hulgas.
----------------------------------------
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Mõnikord on keeruline midagi sõnarohket mõne filmi kohta öelda ning siinkohal on tegu just sellise olukorraga. Kontseptsioon oli suhteliselt napakas ja ajuvaba, kuid ka selliseid mõttetuid märuliüllitisi on vaja. Oskan neid hinnata kui võimalust aju välja lülitada ja ebaloogikat nautida -- ka sellel on oma võlu! Tegu oli kummikommiga, millel null toiteväärtus, aga mis mõnusa laksu energiat andis.
Albiino gorilla, George, ja tema kahejalgne kamu Dwayne Johnson -- tegelasel oli ka nimi, kuid Dwayne Johnson on alati minu jaoks nimega Dwayne Johnson -- olid muhe paar. Mul oli hea meel, et tegu ei olnud lihtsalt musklimehe ja tema "koduloomaga", vaid gorilla oli ise ka täitsa asjalik tegelinski, enda iseloomu, tahtmiste ja otsustega. Kui ta gigantse ja kurjana tohlakaid sai, siis oli mul seda küll kurb vaadata. Õnneks aga ei lõppenud kõik liialt veriselt. Linn küll hävitati maatasa, kuid nagu teistes PG-13 linateostes, ei peegeldunud loogika seekord visuaalis. Märulistseenid olid muidu vinged ja kui madinasse liitusid gigantne krokodill ning hunt, siis võttis süžee ikka tegelastega samasuured mõõtmed. Kurikaelad olid aga kahjuks naeruväärsed ja tõesti mannetud. Rohkem ei oskagi ma väga midagi asjalikku öelda. Arulange ja tarbetu oli nähtu kindlasti, kuid ta ei ajanud mind kuidagi närvi ning ei varjanud hetkekski, et on mis ta väidab ja ei midagi rohkemat. Ausus ja otsekohesus enda suhtes on IN, ka filmide hulgas.
----------------------------------------
Pealkiri: Salajased paberid
Originaalpealkiri: The Post
Režissöör: Steven Spielberg
Näitlejad: Tom Hanks, Meryl Streep, Alison Brie, Sarah Paulson, Bruce Greenwood
Näitlejad: Tom Hanks, Meryl Streep, Alison Brie, Sarah Paulson, Bruce Greenwood
Žanr: Draama, ajalooline
Kestus: 1h 55 min
Esilinastus: 26.01.2018
Esilinastus: 26.01.2018
Nähtud: 03.02.2018
Minu hinnang: 3.5/5
Oma atmosfäärilt ja keskse teema käsitluselt, tuletas film tugevalt meelde 2017. aasta parima linateoses Oscari võitjat "Päevavalgele". Mõlemad põhinesid tõestisündinud lool. Erinevus oli vaid see, et käesolev film oli kraadi võrra lahjem igast aspektist.
Tehniliselt, teostuselt ning süžeelit oldi igati soliidne ja väärtfilmi maitsega, kuid, olgem ausad, tulemus oli natuke igav ja puudus värskus. Kahtlemata oli keskne konflikt asjalik ning üpris aktuaalne. See teema ei vaibu kunagi: riik versus ajakirjandus, valus tõde versus varjamine ja vassimine, õnnis ignorantsus versus inetu reaalsus, riigi õigus versus rahva õigus, avalik versus konfidentsiaalne, jne. Pinget leidus piisavalt, kuid oli ka ilmselge, mis on tulemus ning mulle ei müüdud edulugu nii veenvalt kui oleksid soovinud. Oli selge, mis tuleb, see tuleb, ja teekond sinna ei olnud just vürtsikas -- keeruline oli end aktiivselt kaasa elama saada. Tavapärase tasemel etteaste andis Meryl Streep, mõnus rolli kehastus oli Tom Hanksi poolt ning meelde jäi ka viimase tegelase naine, Sarah Paulsoni esituses, kes oli toetav, kuid oma arvamusega naine, muutumata loos tapeediks, nagu paljud n-ö abikaasa karakterid kipuvad kujunema. Üks loo värvikamaid ja vastuolulisemaid aspekte oli Meryl Streepi tegelase, ja üldse selle ajastu, ajakirjanduse ja poliitika, tihe side, iseäranis eraelus, mõlemale poolele kasulikkuse eesmärgil. Eks asjad pole ka tänapäeval muutnud, kuid üks minu kaasaelamise entusiasmi pärssiv tegur oli tõsiasi, et naine oli tegelikult enda n-ö vastaste sõber ning kogu filmi jooksul jõi pidevalt nendega siin ja seal kokteile. Isegi kui naine otsustas astuda vastu oma poliitikutest kamudele, jättis olukord mulle halva maitse suhu. Kui palju kajastamist vajavaid olukordi sai nende soojade suhte pärast enne ja/või pärast maha vaikitud? Nüüd äkki oli aga naine kangelane? Elasin kaasa pigem Tom Hanksile kui naisele.
Parima filmi Oscarile kandideerimine jäi linateosele natuke ülepakutuks, kuid tegu on igati hea filmiga, mis väärt vaatamist ja kaasamõtlemist.
---------------------------------------
Pealkiri: Labürindijooksja: Surma ravim
Originaalpealkiri: The Maze Runner: The Death Cure
Režissöör: Wes Ball
Näitlejad: Dylan O'Brien, Kaya Scodelario, Nathalie Emmanuel, Aidan Gillen, Thomas Brodie-Sangster, Will Poulter, Ki Hong Lee, Rosa Salazar
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Tehniliselt, teostuselt ning süžeelit oldi igati soliidne ja väärtfilmi maitsega, kuid, olgem ausad, tulemus oli natuke igav ja puudus värskus. Kahtlemata oli keskne konflikt asjalik ning üpris aktuaalne. See teema ei vaibu kunagi: riik versus ajakirjandus, valus tõde versus varjamine ja vassimine, õnnis ignorantsus versus inetu reaalsus, riigi õigus versus rahva õigus, avalik versus konfidentsiaalne, jne. Pinget leidus piisavalt, kuid oli ka ilmselge, mis on tulemus ning mulle ei müüdud edulugu nii veenvalt kui oleksid soovinud. Oli selge, mis tuleb, see tuleb, ja teekond sinna ei olnud just vürtsikas -- keeruline oli end aktiivselt kaasa elama saada. Tavapärase tasemel etteaste andis Meryl Streep, mõnus rolli kehastus oli Tom Hanksi poolt ning meelde jäi ka viimase tegelase naine, Sarah Paulsoni esituses, kes oli toetav, kuid oma arvamusega naine, muutumata loos tapeediks, nagu paljud n-ö abikaasa karakterid kipuvad kujunema. Üks loo värvikamaid ja vastuolulisemaid aspekte oli Meryl Streepi tegelase, ja üldse selle ajastu, ajakirjanduse ja poliitika, tihe side, iseäranis eraelus, mõlemale poolele kasulikkuse eesmärgil. Eks asjad pole ka tänapäeval muutnud, kuid üks minu kaasaelamise entusiasmi pärssiv tegur oli tõsiasi, et naine oli tegelikult enda n-ö vastaste sõber ning kogu filmi jooksul jõi pidevalt nendega siin ja seal kokteile. Isegi kui naine otsustas astuda vastu oma poliitikutest kamudele, jättis olukord mulle halva maitse suhu. Kui palju kajastamist vajavaid olukordi sai nende soojade suhte pärast enne ja/või pärast maha vaikitud? Nüüd äkki oli aga naine kangelane? Elasin kaasa pigem Tom Hanksile kui naisele.
Parima filmi Oscarile kandideerimine jäi linateosele natuke ülepakutuks, kuid tegu on igati hea filmiga, mis väärt vaatamist ja kaasamõtlemist.
---------------------------------------
Pealkiri: Labürindijooksja: Surma ravim
Originaalpealkiri: The Maze Runner: The Death Cure
Režissöör: Wes Ball
Näitlejad: Dylan O'Brien, Kaya Scodelario, Nathalie Emmanuel, Aidan Gillen, Thomas Brodie-Sangster, Will Poulter, Ki Hong Lee, Rosa Salazar
Žanr: Ulmefilm, märul, põnevik
Kestus: 2h 22 min
Esilinastus: 26.01.2018
Esilinastus: 26.01.2018
Nähtud: 25.01.2018
Minu hinnang: 2.5/5
Mulle väga meeldis triloogia esimene film, ükskõik kui ebaloogiline see oma baasideelt ka ei olnud. Iga järgnev osa on sellest nii kvaliteedilt, sisult, põnevuselt, kui ka kõige tähtsamalt, originaalsuselt, aina kaugenenud ja kaugenenud. Kui esimene film sisaldas salapära, pinget, omavahel vaevatult haakuvaid ja huvitavaid tegelasi ning nendevahelisi suhteid, mis süžeed edasi viisid, siis viimane oli laialivalguv ja pealiskaudne märulifantaasia. Lisaks veel mitte iseäranis ainulaadne. Esimest juhtisid paljuski karakterid, nende iseloomud ja tegelastevahelised seosed, mitte lahmiv süžee, mille all kannatas just kolmas film, ja mille tulemusel asi kokku vajus.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Mis meeldis? Alati on teatud kraadini rahuldust pakkuv, kui mõni seeria oma teekonna lõppu jõuab, vaadates tagasi ja võrreldes, kus oli alguspunkt ning kuhu tegelased välja jõudsid. Seljataga on Kolgata tee ning juhtunud on palju, ühest äärmusest teise. Tegelased oli omamoodi lähedasteks saanud ning kuigi mulle ei meeldinud kuhu paljud välja jõudsid ja kuidas, siis vähemalt jõudsid nad oma tegelasarengutega mõnda konkreetsesse lõpp-punkti. Kohati oli ka päris põnev ning süžee suutis minu tähelepanu piisavalt haarata.
Mis ei meeldinud? Päris mitmed aspektid, kuid välja tooksin ühe tegelase tagasitoomise, mis lihtsalt tuli mitte kuskilt ja mõjus üpris sunnitult. Oli vaja ju ka eelnevas kahes osas välja pandud otsad kokku tõmmata, kuid seda tehti filmis, mis venis, oli täis ebavajalikke ja ebahuvitavaid arenguid ning mis toimis kui järelmõte või kokkuvõte, mis tehti sellepärast, et kaks ilma kolmeta ei saanud. Teekond oli konarlik ning palju oli rämpsu.
----------------------------------------
----------------------------------------
Pealkiri: Vennas
Originaalpealkiri: Kin
Režissöör: Jonathan Baker, Josh Baker
Näitlejad: Myles Truitt, Jack Reynor, Zoë Kravitz, Dennis Quaid, James Franco
Näitlejad: Myles Truitt, Jack Reynor, Zoë Kravitz, Dennis Quaid, James Franco
Žanr: Ulmefilm, märul
Kestus: 1h 42 min
Esilinastus: 07.09.2018
Esilinastus: 07.09.2018
Nähtud: 08.09.2018
Minu hinnang: 2.5/5
Järjekordne film, mille kohta ei oskagi väga midagi kirja panna, välja arvatud, et linateosel tundus olevat identiteedikriis -- kas ulme, kas draama, kas perefilm, kas märul või tõesti kõik ühes. Viimase puhul aga ei olnud klapp ja tasakaal kõigi eri žanrite puhul paigas ning tundus, et film püüdis nagu žonglöör kõiki palle edukalt ringi lennutada, kuid kohmakalt ning mõndasid vahepeal maha pillates. Visioon oli ambitsioonikas, teostus aga takerdus, sest kõike korraga ei saa. Teooriast praktikasse minek ei õnnetunud. Tundus, et mitu erinevat filmi oli kokku topitud üheks -- raha anti vaid üheks, stsenaariume oli vähemalt kolm: Terminaatori-laadne ulmekas, peredraama, kus üksteisest võõrdunud kaks venda peavad pärast isa surma taas üheks pereks saama ja krimidraama rõvedast maffiabossist ja tema võikast vennast. Silma paistis ka keskendumine pealtnäha ebavajalikele detailidele, tegelastele ning seikadele, näiteks, James Franco ebameeldiv pahalane küll nii palju ekraaniaaega ei vajanud -- seda oleks võidud hoida tegelasele keskenduvale eraldi linateosele. Kuigi ma ei kujuta ette, keda sellise süžee ja peategelasega film võiks kõnetada.
Siiski, oli nähtus ka kihvte ja potentsiaalikaid detaile, mis kohati isegi jamad osad korvasid. Kuigi oli oodata, et mingi ulmeliste sugemetega seletus toimuvale peatselt avaldatakse, siis taolist põhjendust, niivõrd efektses situatsiooni ning tulemusega, ei oleks ma küll oodanud. Siit võiks lausa täitsa eraldi filmi tuletada, sest kogu sinnani nähtud jandi kõrval oli lõpp ülivinge ja pigem oleks seda ekraanil näha tahtnud kui seda eelnevat segadust. Ka järg, kui arendada ulme suunda edasi, võiks päris põnev olla.
Mulle tundub, et süžee oleks palju edukam olnud teleseriaalina ning sellena palju loogilisem ning sujuvam. Huvitavaid ideid ning looradu oli mitmeid, kuid pooleteise tunnise filmi meedium ei olnud vast antud olukorras kõige otstarbekam.
----------------------------------------
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Siiski, oli nähtus ka kihvte ja potentsiaalikaid detaile, mis kohati isegi jamad osad korvasid. Kuigi oli oodata, et mingi ulmeliste sugemetega seletus toimuvale peatselt avaldatakse, siis taolist põhjendust, niivõrd efektses situatsiooni ning tulemusega, ei oleks ma küll oodanud. Siit võiks lausa täitsa eraldi filmi tuletada, sest kogu sinnani nähtud jandi kõrval oli lõpp ülivinge ja pigem oleks seda ekraanil näha tahtnud kui seda eelnevat segadust. Ka järg, kui arendada ulme suunda edasi, võiks päris põnev olla.
Mulle tundub, et süžee oleks palju edukam olnud teleseriaalina ning sellena palju loogilisem ning sujuvam. Huvitavaid ideid ning looradu oli mitmeid, kuid pooleteise tunnise filmi meedium ei olnud vast antud olukorras kõige otstarbekam.
----------------------------------------
Pealkiri: Imelised 2
Originaalpealkiri: Incredibles 2
Režissöör: Brad Bird
Žanr: Animatsioon, seiklus
Kestus: 2h 01 min
Esilinastus: 03.08.2018
Esilinastus: 03.08.2018
Nähtud: 01.09.2018
Minu hinnang: 3/5
Liiga hilja -- liiga hilja! Esimene osa oli tõesti õigel ajal õiges kohas ja päris tore versioon superkangelaste filmidest. Sel oli soojust, südant ja südikust. Asjad kipuvad aga aeguma, mõned kiiremini kui teised. Siinkohal oli lugu ilmselgelt selle pika 14 aasta jooksul, mil esimene osa kinolinale jõudis, amortiseerunud. Kui viimane oli värske ja nutikas, siis järg ei üllatunud, ei võlunud, ei ületanud ega ei panustanud.
Kui eelnevalt pidi pere üksteise murede ja omavaheliste konfliktidega leppust leidma ja koos ühe perena töötama, siis järjes oldi taas punktis number üks. Jälle olid tegelaste vahel vastuolud ning taas pidi pere end kokku võtma ja sisehõõrumised lahendama, et kurjamitele koos tuul alla teha. Kui esimene oli uudsem ja silmapaistev, siis uus film uppus ära kinomaailma hetke superkangelaste üleküllusesse ning ei tõusnud esile. Välja arvatud faktiga, et tegu on animatsiooniga (kuigi "Spiderverse" oli kõvasti parem) ning keskmes grupp tegelasi, mitte ainult üks peategelane. Kuidagi nina alla hõõrumisena oli ka ekstra fokuseerimine pereemale, kelle isiklike ambitsioonide realiseerimisel film suuresti baseerus. Paistis, et peategelane oli pereema ning ülejäänud olid kõrvaltegelased.
Kuigi leidus mitmeid lõbusaid tegelasi ja seiku, näiteks pere pesamuna võimed, äratundmisrõõmu kostüümidisaineri, Edna Mode'iga, -- muide, viimase kahe koosveedetud aeg ja sõprussuhe oli vaimukas ja nunnu -- ning animatsioonid olid taas hiilgavad, oli mul igav. Ja, olgem ausad, nähtus leidus ohtralt tüütut ja taaskasutust eelnevast osast, et mul on kurb tõdeda 14 aasta lihtsalt tuulde laskmist. Samas, tegu oli ju okei ponnistusega, kuid eelmise saavutusteni värskeim väljalase ei küündi.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Liiga hilja -- liiga hilja! Esimene osa oli tõesti õigel ajal õiges kohas ja päris tore versioon superkangelaste filmidest. Sel oli soojust, südant ja südikust. Asjad kipuvad aga aeguma, mõned kiiremini kui teised. Siinkohal oli lugu ilmselgelt selle pika 14 aasta jooksul, mil esimene osa kinolinale jõudis, amortiseerunud. Kui viimane oli värske ja nutikas, siis järg ei üllatunud, ei võlunud, ei ületanud ega ei panustanud.
Kui eelnevalt pidi pere üksteise murede ja omavaheliste konfliktidega leppust leidma ja koos ühe perena töötama, siis järjes oldi taas punktis number üks. Jälle olid tegelaste vahel vastuolud ning taas pidi pere end kokku võtma ja sisehõõrumised lahendama, et kurjamitele koos tuul alla teha. Kui esimene oli uudsem ja silmapaistev, siis uus film uppus ära kinomaailma hetke superkangelaste üleküllusesse ning ei tõusnud esile. Välja arvatud faktiga, et tegu on animatsiooniga (kuigi "Spiderverse" oli kõvasti parem) ning keskmes grupp tegelasi, mitte ainult üks peategelane. Kuidagi nina alla hõõrumisena oli ka ekstra fokuseerimine pereemale, kelle isiklike ambitsioonide realiseerimisel film suuresti baseerus. Paistis, et peategelane oli pereema ning ülejäänud olid kõrvaltegelased.
Kuigi leidus mitmeid lõbusaid tegelasi ja seiku, näiteks pere pesamuna võimed, äratundmisrõõmu kostüümidisaineri, Edna Mode'iga, -- muide, viimase kahe koosveedetud aeg ja sõprussuhe oli vaimukas ja nunnu -- ning animatsioonid olid taas hiilgavad, oli mul igav. Ja, olgem ausad, nähtus leidus ohtralt tüütut ja taaskasutust eelnevast osast, et mul on kurb tõdeda 14 aasta lihtsalt tuulde laskmist. Samas, tegu oli ju okei ponnistusega, kuid eelmise saavutusteni värskeim väljalase ei küündi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar