Kolmapäev, 10. aprill 2019

Külastus ja etendus: Tbilisi - Gruusia ja "Georgia - The Musical"

Tervitus!

Töö viis mind seekord eestlaste saatusekaaslastest suurte sõprade grusiinide juurde, nende võluvas pealinnas Tbilisis. Oli november ning naiivsena eeldasin, et veidigi lõuna poole liikudes tuleb ka päike välja ja saan nautida soojust, sinist taevast ja valgust, millest Tallinnas meeletult puudust tundsin. Moraal sellest loost on aga, et ei ole lõunas see ilm midagi säravam. Iga päev sadas, taevas oli pidevalt pilves, värvigammas domineerisid hall, tumehall ja helehall. Päikesest polnud kõpsugi. Mõtlesin algul, et noh, vähemalt ei ole nii sombune kui kodus, kuid nädala jooksul mil ära olin, tundus mulle, et Tbilisis oli isegi veits viletsam. Muru pole kunagi rohelisem teisel poole aeda!

Kuigi olin õnnetu, et ilmastikuolud olid üpris nadid, siis nädal ise oli tegelikult väga lahe ning töö kõrvalt sain näha, nautida ja külastada mitmeid vahvaid aspekte ja kohti, mida Gruusial pakkuda. Näiteks, jubedad ummikud, millede sarnast ei ole ma oma reiside jooksul kordagi kohanud, isegi mitte Kairos. Riigid aitavad üksteist igast teemadel, seega teen ettepaneku saata sinna liiklusspetsialiste, sest mitte ainult ei olnud teedel liikluskultuuri ja teekaaslaste, kas teiste autode või isegi jalakäijate, austamist ollagi, vaid teede süsteem ise oli jabur. N-ö pudelikaelu, kus mitu rida viivad kokku üheks või kaheks oli naeruväärselt palju. Tehku kasvõi bussiread, sest tillukest tükki marsruudist sai pilgeni täis bussis olles läbitud terve igaviku.

pilt inyourpocket.com kodulehelt
Aga, nali naljaks. Tbilisi oli osati nõukaaegselt tuttav, osati eksootiliselt võõras ning osati hubaselt kodune. Linnaosa, kus tööga seoses suuresti aega veetsin, tuletas mulle tugevalt meelde Nõukogude aegset stiili ja hõngust, olles päevinäinud ning kohe kohe unustumas ja värske pealetungi alla vajumas. Keskuse vanalinna igast kübemest õhkas ajalugu, kultuuri ning Gruusia olemust. Iseäranis meeldisid mulle omanäolised rõdud, mida võis kõiksugu variatsioonidena ringi vaadates pea igas silmanurgas näha. Eestlastele mõjuvad tihti mäed, või isegi künkad, vaimustavalt ning mulle pakkus kesklinna paiknemine mäestiku nõkku, kust voolas läbi jõgi, tõelist ahhetamise efekti. Ümberringsete kõrgendike peal asuvad kindlused (nt Narikala kindlus), ehitised ja tornid olid kirsiks tordil. Meie grupil oli ka suurepärane kohalik giid, kes meile põhivaatamisväärsusi tutvustas, milledest eriti meeldejäävad olid modernne Rahu sild, maa-alune läbikäik, mis oli üks suur pood, kirik kus oli nende varandus -- pühak Nino juustest ja viinamarjaokstest rist, köisraudtee, kauni esifassaadiga avalik saun, kus kunagi käinud ka Puškin, Anchiskhati basiilika -- nägi välja kui kohe kokku kukkumas aga see tegi selle eriliseks ja ehedaks, Vabaduse väljak, nukuteatri lip-lipi peal, lap-lapi peal kellaga torn, jne. Kuna Gruusiat peetakse veini kodumaaks ning veini jälgi on välja kaevatud potikildudel leitud vanemaid kui kuskil mujal maailmas, siis on grusiinid väga uhked selle fakti üle. Seda illustreeris ka n-ö väike vanamees, ehk muhe skulptuur traditsionaalsest toosti tegijast (nimega otsetõlkes "tamada"). Lisaks rääkis giid põnevaid lugusid kohalikust ajaloost, kultuurist, huvitavatest detailidest, jne. Nt grusiinidel on täitsa ainulaadne tähestik ning on neid, kes usuvad, et just nende tähestikku on vaja tunda, et pärast Viimset päeva taevasse saada. Kahjuks, läks üpris kiiresti pimedaks ning kesklinna mastaapsust sai ainult põgusalt silmaga näha ja nauditud.

pilt museum.ge kodulehelt
Külastatud sai ka Gruusia Rahvusmuuseumi, millest tooksin välja kolm aspekti -- rohkem lihtsalt ei jõudnud seal aega veeta. Esiteks, rikkalik väljapanek Gruusia aardeid läbi aegade, iidsetest aegadest alates. Tegu on ju geograafilistel põhjustel ning maavarade poolest rikka maaga, mida illustreeris ideaalselt ohtralt kullast, väärismetallidest ja vääriskividest ehteid, kaunistusi ning nipsasjakesi. Tegu on ikkagi maaga, kuhu Kreeka kangelane Iason legendides Kuldvillakut otsima läks ning, kus tema tee kuningatütre Medeaga ristus. See on ikka hämmastav mida ajaloos on valmis nikerdatud ning mis kõiksugu võtteid kasutatud. Äärmiselt põnev oli näha kuidas stiil ajas muutus, mida ja kuidas ehiti ning kuidas teiste riikide ja rahvaste mõjutused Gruusiasse erinevate esemetena jälje jätsid. Suur, avar ja valge ruum täis hindamatuid aardeid. Seda näitust saatis meie grupil ka muuseumi giid, kes oli üks krapsakas ja väljapeetud vana daam, kuid kes oli suurepärase inglise keele ja põneva jutuga.

Teisena toon välja väljapanekud kohalike riiete näitamiseks -- mood läbi aegade. Gruusia meeste rahvariided tunnen vist igalt poolt ära. Eriti need padrunitaskud. Välja oli pandud rohkelt näiteid riietest Gruusia ajaloost. Kolmandana jäi emotsionaalse ja valuliku eksibitsioonina meelde ülevaade Gruusia kurvast ja pingelisest lähiajaloost koos Gruusia sõjaga, II Maailmasõja sündmustega, Nõukogude Liiduga, jne. Kohalik grupikaaslane rääkis eriti vahetult, mis riigis toimus ja ka praegu toimub, olukorras, kus nt Abhaasia küsimus on ikka veel poliitiliselt delikaatne. Kuna meie grupis oli tšehhe, poolakaid, leedulasi, jne, siis tundsime solidaarsust ja eriti teravalt saatusekaaslasest riigi läbielamistele kaasa. Kokkuvõttes, oli muuseum põhjalik, täis ülipõnevaid väljapanekuid ning külluslik nii ajaloos, kultuuris, kunstis ning õhustikus -- mulle igatahes avaldas nähtu muljet.

pilt agenda.ge kodulehelt; Jvari
Üks päev sai veedetud väljasõidul Tbilisist eemal. Näed mäed! Need mäed! Need mäed! Minu silmis oli kohaliku looduse iseärasused ikkagi nii eksootilised ja kihvtid, et siiani võtab sõnatuks. Eriti maagiliselt võrratu oli Jvari klooster, mis on üks riigi tähtsamaid pühapaiku ning, mis usutakse, et ehitati juba 6. sajandil. Iseäraline ja eriline on ta nii arhidektuurilt -- ülimalt minimalistlik ja tagasihoidlik -- kui asukohalt -- mäe otsas, serva peal, vaatega alla nõkku, kus avaneb imeline silmapiir -- jõed, rohelus, ümberringsed mäed ja asulad. Viimane on ka üks populaarsemaid Gruusia turundusfotode asupaiku. Koht ja vaade nagu kuskilt ajaloolisest filmist -- maalimine taust ning paiknemine otsekui maa ja taeva vahele. Külastasime ka Svetitskhoveli katedraali, mis, tõdesin, oli oma õhkkonnalt, olemuselt, arhidektuurilt ning mõjust ikka nii erinev kirikutest, mida Euroopas külastanud olen. Kirik on ehitatud 11. sajandil ning sellega seostatakse mitmeid legende. Näiteks, usutakse, et see on püha ehitis mille alla on maetud Jeesuse rüü, mida too kandis kui ta risti löödi. Samuti, on katedraali maetud paljud Gruusia kuningad. Lisaks, efektsele hoonele endale, oli ümberringi laialt jalutamisruumi, mille jooksul sai katedraali imetleda väljastpoolt. Ohtralt leidus sel igast põnevaid detaile.

pilt lonelyplanet.com kodulehelt; Svetitskhoveli
Viimane külastuspaik väljasõidu päeval oli veinivilla Chateau Mukhrani. Pika ajalooga ja Gruusia riigile tähtis paik. Esiteks, oli meil väga lahe kohalik veinivilla giid, Dimitri, mehise hääle ja musklimehe välimusega veiniekspert. Teiseks, väga lahe oli näha otsekui lõpmatuna näivates rivides vaate ja metallist konteinereid täis valmivat veini. Kolmandaks, Dimitri rääkis igast põnevaid fakte, mida ma ei teadnud ning tegi meile kolme veini degusteerimise erinevate juustudega. Tunnistan ausalt, ma ei tea veinidest mitte mõhkugi ja ei oska neid väga nautida ka -- alkohol on alkohol. See ei taksitanud mind kodustele ja sõpradele osta kokku oma 5 pudelit veini ning uhke ja suure pudeli chachatVäga põnev oli veinile lisaks kuulda ka kohalikust kangemast alkoholist, chachast. Seda tehakse viinamarja ülejääkidest ning, väidetavalt, ei tekita see pohmelli. Ehk siis, kes soovib juua, aga ei soovi füüsilisi tagajärgi järgmine hommik, siis chacha pidavat olema just see õige valik! 


Kaks tähelepanekut Gruusia reisilt veel:

- Saabudes öösel pelgasin, et kui hullult mul ikka tagumikku takso sõidu eest lohku tõmmatakse. Lennujaamast välja tulles olid rivistatud  n-ö ametlikud taksod ja siis kamp vanamehi, kes püüdsid võõraid konksu otsa saada. Jäin ühe sellise viimasega rääkima ja, kui aus olla, olin kurnatud pikast reisist ja tahtsin lihtsalt hotelli. Loomulikult sain vanamehega kiiresti jutu peale, sest oskan veidi vene keelt ja olen Eestist. See, et olen Eestist meeldis talle väga ja kohe oli vadinat, kuidas me ikka sarnase saatusega ja kuidas me Balti riikides ikka nii kaugele jõudnud. Telefoniga kutsuti kohale enda n-ö "takso" koos juhiga, või siis mina nimetaks parsaks, ja minek. Vanamees jäi ise järgmisi sõitjaid õngitsema. Kuna mulle varasemalt öeldi, et sõit turistile on kuskil 80 lari, siis olin rahul oma enne sõitu kokkulepitud 50 lariga. Kuigi kohalikud ütlesid, et max 25 lari on täitsa piisavalt. Aga, noh, oligi oodata, et turiste tõmmatakse -- olin sellega arvestanud. Olin ka eriti õnnelik hiljem, kui kuulsin, et mitmed mu kaaslased, kes ka lennukiga tulid maksid legaalse takso eest oma 80+ lari. Seda peab küll nentima, et kui tšekki makse eest ei soovi, on takso kõvasti odavam. Kui tahad tšekki, pannakse juurde ka maksud ja summa kasvab märkimisväärselt. Muide, väga hästi ja üli üli üli odav oli ka Uber. Kokkuvõttes aga nagu Eesti taksondus 90ndatel -- nostalgia missugune!

- Mis värk on neil nende öiste lendudega? Peaaegu võimatu oli leida lendu, mis ei saabuks Tbilisisse kellaaegade 01.00 kuni 06.00 vahel öösel/hommikul. Pea kõik lennud, sihiga Gruusia pealinn, maabusid öötundidel: Lufthansa, Air Baltic, LOT, jne. Lahkusid lennud samuti enne kukke, kuid see ei ole ju väga haruldane. Inimlikuim variant oli Turkish Airlines'i lend, kus olin sunnitud 7 tundi veetma Istanbulis ja sihtkohta jõudsin öösel kell 03.00. Hotellis sain pea padjale panna paariks tunniks ja siis juba 09.00ks töökohtumistele. Nalja sai aga tagasisõidul, kui juhtus see, millega ei ole mul varem kokkupuudet -- ja mida ma ei soovi kellelegi -- , nimelt, oli lennujaama jõudes mu lend tühistatud. Ma ei lähe detailidesse, kuid ütlen nii palju, et jõudsin koju vaid paar tundi hiljem originaalist, sest ostsin pileti LOTi lennule. Olin väsinud ja tahtsin lihtsalt koju. Huvitav kogemus oli kuidas piletit sai osta ainult sularahas, ning kohalikus valuutas, larides, -- päris 900 lari mul enam niisama taskust võtta ei olnud. Põhimõtteliselt, jooksin maratoni, sest LOTi check-in sulgemine oli 10 minuti pärast. Olen siiani üliõnnelik, et LOT lend oli just minemas, kui mu lend tühistati, ning mul õnnestus sinna koht saada -- üpris mõistliku hinna eest muide, mille mulle hea Salva Kindlustus hiljem kompenseeris (Turkishi lennud jäid kõik ära ja seda ilma pärast -- jäi vaid segaseks ilma pärast kus, sest Tbilisist läksid teised firmad tavapäraselt ning isegi üks Istanbuli, kuhu olin suunduma Turkishiga).

Ja nüüd põhi tõmbenumbri juurde! 

Ühel õhtul viidi meid vaatama muusikali, mis väga "originaalse" pealkirjaga: "Georgia - The Musical". Etteruttavalt, nagu mu Tšehhi kolleeg ütles, poleks ta kunagi arvanud, et naudib muusikali, kus tegelased ei tee põhimõtteliselt midagi muud kui rüüpavad veini ja ütlevad tooste ning vahepeal siis tantsivad ja laulavad. Oligi kõik! Süžee oli äärmiselt lihtne: Prantsusmaalt päris neiu armub Gruusia poissi ning viimane viib kallima esimest korda enda kodumaale pere ja sugulastega kohtuma. Need siis rääkisid oma kultuurist, riigist ja ajaloost ning tegid ühe suure laua taga pidevalt erinevaid tooste. Ilmselgelt, oli etenduse üks põhi sihtgrupp turistid ja välismaalased Tbilisis.

pilt musical.ge kodulehelt
Grusiinid on oma kultuuri üle väga uhked ning nad ei varjanudki seda: "We are proud of our history, culture and tradition, so if we don't shout about it, who will?". Enda üle ei peljatud aga üldse nalja heita, mis tegi grusiinid, etenduse ja tegelased sümpaatseks. Näiteks, sai Julie'le ka peatselt villanud sellest pidevast söömisest: "I really can't eat any more food!!!". Siis tunnistati, et kui pikemalt riiki jääda, siis "Soon, you will only see food on food on food." Nädalase külastuse ühel õhtul viidi meid ka traditsionaalsesse Gruusia restorani, kus oli vist oma 15 käiku ja mina ning mu kaaslased lihtsalt ägasid. Mingi hetk muutus juba koomiliseks, et kas tuleb veel üks käik? Ja alati tuli! Kuni lõpuks, mu üks lemmikuid, šašlõkk viimasena, mulle sisse ei mahtunud. Aga etenduse juurde tagasi. Veel heideti nalja ülipablavate ja erutuvate emade ja naiste üle, kui on teada, et poeg toob neiu majja. Need ülierutunud mega kiirusel vestlused ja emotsioonide välja elamised olid tõesti humoorikad ning ma täitsa usun, et, isegi kui üle võlli, siis nii neil reageeritaksegi. Mamma Maro oli eriti krapsakas.

Peale armastajapaari oli etenduse keskpunktiks tegelane Dimitri, kes oli n-ö jutustaja rollis ja kontaktiks publiku ning laval toimuva vahel. Ta oli osa etendusest ja peresõber, kuid ka keegi, kes seletas publikule lahti, mis toimub, miks ja igast muid huvitavaid fakte. Samuti, oli ta "tamada" rollis, kes on siis toostimeister. Näiteks, rääkis ta lahti klassikalised seitse Gruusia toosti, millest üks on, näiteks, armastusele ja üks elule. Mees oli muhe ja lahe ning rääkis suurepärast inglise keelt -- toreda kohaliku aktsendiga, muidugi. Publikut ei kaasanud ta ainult nendega suhtlemiseks ja neile toimuvat seletamaks, vaid ta pakkus lahkelt ka päris veini vaatajatele esimesest reast. Eraldi rääkis ta nelja vaatajaga ning küsis kust nad tulevad. Siis andis ta neile anuma veiniga, mida siis terve esimene rida jagas ja igaüks lonksu võttis, kes soovis. Mehe käest klõmaka sai venelane, tšehh, ukrainlane ja poolakas. Selle valguses rääkis Dimitri, et grusiinid on väga külalislahked ja neile meeldib eriti kaugeid külalisi võõrustada, mida nad illustreerisid tõsiasjaga, et nende kesklinnas on mošee, sünagoog ja kirik rahumeelselt koos eksisteerimas. Kõik sõbrad on teretulnud!

pilt musical.gee kodulehelt
Nagu mainitud, katkestasid toostide tegemist laulu- ja tantsunumbrid. Olgem ausad, need laulud, hämmastavalt kauni mitmehäälse harmoniseerumisega, olid ikka kananahka ihule võtvad küll. Koorilaul "You are the Vineyard" oli eriti imeline. Õnneks olid lava üleval inglise keelsed subtiitrid, et lauludest saaks aru ning dialoog oleks paremini jälgitav. Enamasti laulsid erinevaid palasid mehed. Lisaks, sai tegelane Julie mõned lauluviisid esitatud ja seda siis prantsuse keeles. Gruusia tants on omaette vaatamisväärsus. See on ikka vinge kui kiirelt nende jalad käivad. Nad hüppavad, liigutavad välkkiirusel enda sirgeid jalgu mööda maad ette ja taha, krapsavad mööda lava ringi -- ja ei ole üldse näha, et see neid võhmale võtaks! Ka vanemad mehed liikusid nagu noored kitsed! Naised olid aga uskumatud, sest liikusid käbedalt ja ekstra väikeste sammudega nii, et ümbritsevat kleiti jalad ei puudutanudki. Esitati traditsionaalseid pulmatantse kui ka kintouri (üks kohalik tantsuliik) kui kõike muud. Tõesti, omapärane, värvikas ja kihvt!

Kokkuvõttes, oli etendus ülimalt lihtsakoeline, peaaegu, et klassikalise sisu tühi ning natuke lääge -- abieluettepanek tõi mus esile suhkru üledoosi -- , kuid samas, äärmiselt sümpaatne, ehe ja siiras. Ning väga Gruusialik!

P.S. Miks ma enda tehtud fotosid ei kastuda? Lihtne! Mu mobiilifotokas tegi jubedaid pilte.

Visit Georgia!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar