kolmapäev, 24. aprill 2019

Mida teha? Kuhu minna? (4) Valimised 1992 ja minigolf

Tervitus!

Mõned tegevused kuhu oma aega loovutada!

Näitus: Sündmusnäitus "Vali parem minevik!"
Kus: Ajaloomuuseum
Aadress: Maarjamäe lossis, Pirita tee 56, Tallinn
Näitus avatud: 01.02-02.06.2019
Hind: 9.58 eurot (ekskursioon näitusel) - pileteid saab osta Piletilevist

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Olin 1992. aastal suhteliselt väike ning minust läksid esimesed taasvabanenud Eesti valimised täiesti mööda. Mäletan seiku Rock Summerilt, kus emaga käisin, mäletan krooni tulekut ja järjekorras raha vahetuse ootamist -- mäletan Nõukogude aja lõppu ja värske Eesti algust. Mõhkugi aga tule kuidagi midagi meelde valimistest. Et veidi nostalgitseda ja seda musta auku mu lapsepõlvemälestustes täita, sai sõbrannaga võetud ette meie esimene sündmusnäitus. Näitust saab külastada ainult ekskursioonide raames, mis toimuvad laupäeviti ja pühapäeviti ning mille kestus on orienteeruvalt 1 tund ja 15 minutit.

Kogunetakse väljas, kassa maja juures, kus ekskursioonijuht loob õhkkonna astumaks mõnikümmend aastat ajas tagasi. Küsitakse küsimusi, mida inimesed mäletavad selleset perioodist ning naised saavad kätte punased nelgid -- mis võib siis olla veel Nõukogude nostalgilisem kui need lilleõied? Tuletatakse meelde putkade (oh, putkandus, kuidas ma kohe melanhoolseks muutun!) ees järjekorras seismist ning, jõudnud emotsionaalselt õigele ajaloolisele sagedusele, liigutakse hoonesse sisse. Proloog jätkub omajagu ka sees. Tuletatakse meelde esimesi Eesti missivalimisi ning toimub n-ö talongimäng kohalikus "poes". Lõpuks siseneti valmismaailma ruumidesse, kus avanes pilt aastasse 1992. Soojenduseks sai räägitud ka Eesti kroonist (no küll oli meil kaunis raha!) ja Rock Summerist -- kaks teist tähtsat sündmust sel aasta. Siis läks valmiskampaania lahti. Tutvustati kõiki võitlusesse asunud parteisid. Olin sillas! Kuidas ma ei olnud neist geniaalsetest naerugeneraatoritest midagi varem kuulnud? Loodusseaduse partei, Õigusevastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond, erakond Halastus, ja -- täiesti võrratu -- Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased! Ma ei olnud teadlikki, et Eestist oleks võinud kuningriik saada! Ja nad said päris soliidse arvu hääli. Hämmastav!


pilt valiparemminevik.ee kodulehelt
Ruumi olid surutud kuulus Isamaa kampaaniabuss, mis oli seest hubane ning soodustas omal ajal kindlasti kamraadilikku keskkonda ja seda muheda stiiliga. Ma ei kujutaks küll ette, et tänapäeval mõni poliitik end sellise muheda sõiduriistaga "alandaks". Nüüd ikka Mersud pepude all ja max kaks ego ühes sõidukis. Jagatuna kahte gruppi, said mehed ja naised mängida valimisloosungite mängu, kus eraldatud esimene osa lausest tuli paari panna selle teise poolega magnetseinale. Minu lemmikud fraasid olid: "Telefon igasse tallu, igasse külla oma kaitse!", "Eesti taas mereriigiks!", "Austagem vanureid!" ja "Miinimumpalk ja alimendid maksuvabaks!" Loomulikult, sai räägitud ka presidendi valimistest, kus võidutses Lennart Meri, kuid kus oli päris värvikas seltskond, nagu näiteks, Lagle Parek ja, must hobune, Rein Taagepera. Mulle väga meeldisid vanaaegsed kineskoop telerid ruumides, mida sai nuppu vajutades tööle panna, ning kust esitati lühiklippe Rasmus Kaljulaidi esituses, Riigikogu saalis olles, erinevatest teemadest näitusel. Seda kõike värvikalt, vürtsikalt ja vaimukalt. Nautisin neid videosid väga!

Jõudnud punkti, kus osalejad said ise enda hääle anda, oli oma kümneks minutiks vaikus. Kuna 1992. valimised olid juba minevik, siis külastajad said anda soove Eestile tulevikuks. Nagu valimistele omane, sai soovisedelid pandud kitsa avaga kasti. Soojad mõtted kirja pandud, oli aeg avalikustada valmistulemused. Liiguti edasi eraldi ruumi, kus asetsesid kõik 101 võitjat seinal vastavalt parteile. Märkimisväärse ülekaaluga seljatas teised Isamaa valimisliit. Liikuvamaks illustratsiooniks taas lahe video, et toimunut koloriidsemalt lahti seletada. Põhiekskursioon oligi selleks korraks läbi, kuid meie giid viis meid ka püsinäitusele "Minu vaba riik", mida olen juba ammu plaaninud külastada, aga ei ole veel jõudnud. Seal tutvustas giid põgusalt, mis sai pärast valimisi edasi ja, näiteks, sai näha Lennart Mere legendaarset valget ülikonda, mis väidetavalt Soome turult ostetud.

Kokkuvõttes, kihvt tagasivaade neile, kes kogesid seda 1992. aasta mürglit, ja asjalik ajalootund neile, keda sel ajal veel ei olnud. Videod oli muhedad, giid oli tore ja, kuigi mitte midagi fenomenaalset, pakkus näitus väärt pärastlõunat!

-------------------------------------------------

Asutus: Elamusgolf - City Jungle
Asukoht: Vabaduse väljak 9, Tallinn
Piletihinnad: Leiab siit

pilt elamusgolf.eu kodulehelt
Vast oma 20 aastat tagasi sai sõbrannaga Toilas nalja pärast proovitud minigolfi, kuigi see on ala, mis minus erilisi emotsioone ei tekita ja pigem tuima spordialana näib. Mäletan, et palli auku saada oli keerulisem kui algselt võiks arvata ning huvipisikuga see kogemus mind ei nakatanud. Kui sõbrannale sünnipäevaks Elamusgolfi kinkekaardi ostsin, sattusin aga ise tema kaaslaseks ning taas sai golfimaailma varvast sisse kastetud. Etteruttavalt ütlen, et teine kogemus oli hulganisti meeldejäävam ning üleüldse meelepärasem.

Vabaduse väljaku all asub kahel korrusel 15 auguga minigolfiraja džungel. Iga rada neist on erineva raskusastmega, kuid eeldada, et nad liiguvad järjepidevalt kergemast raskemaks, päris eeldada ei maksa. Mis ühele on lihtne, on teisele keerukam. Seega, tundusid mulle mõned lõpupoole paiknevad augud hõlpsamini sihitavad kui alguses. Või oli selleks hetkeks juba mingi pädevus kehasse jõudnud ning arenesin koos raja tasemetega? Kes teab. Igatahes, nokitsemist jätkus kuskil tunnikeseks ning, üldiselt, vastavalt kodulehel olevale infole, läbitakse kõik rajad kuskil 1-1,5 tunni jooksul. Meil ka vedas, et väga palju teisi gruppe samal ajal rajal ei olnud, sest muidu oleks ilmselt liiga kitsaks jäänud. Paari välismaalastest grupiga sattusime samal ajal samasse staadiumisse küll, kuid erinevused kiirusel ning grupi suurusega (näiteks, meie kaks versus nende kuus), aitasid taas radadevahelisi ummistumisi harvendada. Kuigi kogu territoorium oli suhteliselt avar, ei tasu minna suure mängijate arvuga, sest endal lihtsalt on ebamugav kui keegi koguaeg ees kooberdab või kui liiga kaua peab enda löömiskorda ootama.

Kui esimestesse aukudesse edukalt palli sisse löömine käbedalt ei õnnestunud, otsustasime sõbrannaga, et ei tee mängust võistlust -- sest meil läks kohe sassi, kui mitu korda mööda läks -- vaid püüame lihtsalt palli auku saada. Kes tahavad võistlust teha, saavad paberi ja pliiatsi, kuhu siis kirjutada võistkonna osalised ja mitme löögiga pall igas rajas iga osalise poolt sisse saadi ning nendest arvudest selgub, kes oli grupis kõige osavam. Kel õige väiksem number, see on võidumees. Kuigi eelnev golfi mängimise oskus ei ole rajale astumisel vajalik, siis mööda külgi see maha ei jookse. Mul polnud aimugi, milline peab olema palli löömise poos, kuidas hoida keppi, kuidas sihtida või üldse, mida ma teen. Seega, võisin päris koomiline välja näha, sest ainuke, mis minu mängus golfiga ühist oli, oli kepp ja eesmärk saada pall auku. Samas, 15 auguga rajal õpib ja areneb kiiresti ning ega kõiki radu ei peagi perfektselt lõpetama. Lõbus võiks ju olla! Ning seda meil oli!


pilt elamusgolf.eu kodulehelt
Ruum ise oli suur ja lai ning rajad paigutusid sinna kompaktselt, kuid ikkagi eraldiseisvalt. Rajad, heas mõttes, ei valgunud üheks kokku ja, teisalt, heas mõttes, just valgusid üheks kokku. Sujuvalt sai liigutud ühest palliaugust järgmise juurde. Palju oli rohelist, looduse matkimist ning igasugu džungli elemente. Näiteks, alla kukkunud lennuk, koobaste moodi ruumid, purskkaev, metsaelanike hütt, eksootiliste kaladega akvaarium, jne. Ruum oli ka suhteliselt sume ja puudus erk valgus, mis taas võimendas ohtlikus metsas olemise tunnet. Palli auku saamiseks oli kord vaja pall saada kõrgustest üles, siis ringjalt liikuma, siis õigel ajal mööda liikuvatest palli takistavatest plaatidest, lennuki liikuvast propellerist, sisse august seinas, mille ees koguaeg midagi takistavat liikus, jne. Takistusi oli ohtralt. Oli nutikaid viise kuidas palli ja kuhu lüüa ning kuhu see sealt omakorda edasi veeres. Üllatusi sai oodata ka iga kord kui pall auku saadi, kas mingi hääl tuli, kas midagi vilkus, kas midagi liikus -- lahe!

Vast ei ole elamus midagi erilist neile, kes pikemalt minigolfi praktiseerinud või neile, kes on palli auku veeretamisel niisamagi osavad. Ma ei ütleks, et ma nii pea uuesti tahaksin antud rajale või üldse minigolfi mängida. Esiteks, ei ole see just minu tüüpi ala ning, teiseks, mu oskused olid ikka nii nigelad, et pigem tuleb jääda omade liistude juurde. Lustakas, aktiivne ja vaheldust pakkuv meelelahutus kuskil tunnikeseks oli see aga kohe kindlasti!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar