Uusimast Vanemuise muusikalist!
Pealkiri: Kaunitar ja koletis
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Näitlejad: Kärt Anton, René Soom (RO Estonia), Simo Breede, Mihkel Tikerpalu (Nukuteater), Norman Salumäe, Lauri Liiv, Juss Haasma, Ele Millistfer, Hannes Hanimägi, Kristina Vähi, Nele-Liis Vaiksoo, Risto Orav, Helen Hansberg, Siiri Koodres, Kristel Oja, Hubert Uku Prank
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 24.11.2018
Millal nähtud: 12.01.2019
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt piletimaailm.com kodulehelt |
Otse loomulikult baseerub antud versioon klassikalisest muinasjutust Disney 1991. aasta animatsioonil. Igati mõistlik valik -- tuntud süžee ja visuaalid, armastatud laulud ja lihtne saada lisatähelepanu 2017. aasta samanimelise filmi laineharjal surfates. Disney lavale mõeldud ettevõtmisi Eestisse huvitaval kombel väga, või üldse, ei ole jõudnud ning, huvitav, millest see otsus nüüd? Kindlasti on vähesuse üks põhjuseid produktsioonile peale pandav reeglite rangus ja kulud -- vähemalt tundub loogiline järeldus. Viimast oli peegeldamas näha, muide, etenduse kvaliteedis. Miks aga minna vaatama versiooni muinasloost, mida on juba sada korda nähtud ning, mis Disney järjepideva invasioonina igalt poolt kurgust alla surutakse? Jah, ilmselgelt oli tegu sama looga, kuid mulle mõjus nähtu piisavalt erisugusena, et ma ei tundnud pidevat copy-paste efekti. Õhkkond oli erinev, meedium oli erinev, mastaap oli erinev, efekt oli erinev -- nähtu mõjus erinevalt animatsioonist, filmist ja muudest muinasjutu variatsioonidest. Lisaks, leidus loos mitmeid laule, mida ma varem ei olnud kuulnud ning mis animatsioonis ei kõlanud. Kohe kindlasti ei oldud üle võetud ka teksti, stseene, detaile ja olemust üks ühele multikast. Ehk siis, oli muusikal kui vana sõber kellel uus kuub seljas ja värskem vunk sees.
Esile pean tooma lavakujundust, -efekte ja kostüüme. Süžee eeldas grandioosseid, elavaid ning aktiivseid keskkondi, nagu loss, sagiv küla, pulbitsev kõrts, hirmuäratav pime mets, jne. Ja kuigi leidus seiku, mis olid nagu olid -- omajagu lohakad -- , siis olen äärmiselt rahul, et mulle ei jäänud säästurežiimi maitset suhu. Muidugi, ei olnud nähtav nii mastaapne kui ideaalis, kuid pean kiitma detailsust, piisavat põhjalikkust ning usutavust, arvestades konteksti, ning vajaliku õhkkonna tekitamise võimet. Kostüümid jäid iseäranis silma, sest, esmalt, nõudis kontekst natuke rohkem nutikust, eripära ning vaeva riiete loomisel, näiteks, needuse all kannatavate lossielanike tarvis. Teekann, kell, tass, tolmuhari, taldrikud, riidekapp, jne -- kõik tegelased olid selgelt, mis nad pidid kujutama, kuid suutsid samaaegselt olla liikuvad, lõbusad ja asjad ning inimesed üheaegselt. Eriti lahedalt mõjusid hundid, kellel olid säravad punased silmad ja kes inim-hundi hübriididena kurjakuulutavalt ning nõtkelt oma potentsiaalsete õhtusöökide ümber ringlesid ja pöörlesid -- äärmiselt efektne ja kihvt oli seda ohtlikku mängu jälgida! Mulle meeldisid lisaks sujuvad üleminekud erinevate asupaikadega stseenide vahel ning kuidas vaevatult sai lossist kõrts ja külast mets. Külakeskkond oli veidi nadi, kuid loss oli see-eest piisavalt vinge. Ruumi ja konkreetseid asukoha kujundusi kasutati väga ökonoomselt, kuid häirimatult ning liialt kordavaks muutumata -- näiteks, viimase võitluse ajal, kus tegelikult käib tegevus gigantse lossi eri paikades, siis lavale suudeti samasse kujundusse kõik eri paigad ühte kohta kokku koondada, paistmata, et tegevused toimuvad õlg õla kõrval. Eriefektid ja muud n-ö maagilised aspektid oli samuti asjalikud, sobilikud ja paistsid silma, ja seda mitte oma sunnituse või võltsuse poolest. Mulle tõesti tundus, et muusikal andis endast parima, et olla visuaalselt vastav loole: võluv, värviline ja muinasjutuline.
Kärt Anton suutis mulle hea mulje jätta juba "Hüljatutes", kus ta kehastas Éponine'i ning sama sümpaatne oli ta ka Belle'ina. Kuigi kohati killuke liialt lapselik, näiteks hääletoonis, suutis käesolev versioon kaunitarist minu poolehoiu võita. René Soomi muljetavaldav resümee räägib enda eest, kuid olin siiski veidi kahtleval seisukohal, et kas ta suudab end mulle muinasjutu printsina maha müüa. Tegin ka nalja, et "Korralik prints ei saa ometigi ju olla kiilakas!" -- viide sellele, et mees eelistab kiilast pead. Pean aga möönma, et ta vedas välja ja vedas niimoodi välja, et jättis kõik teised kaugele maha. Jah, ta ei olnud just prints minu maitsele, kuid see hääl -- see hääl tõukas kõik muu teisejärguliseks. No oli ikka vahet tunda küll, kui laulsid teised ja kui laulis René Soom -- jõuline, võimas, vali ning mehelikult madal -- ideaalne ühele koletule karvasele koletisele. Selgelt oli kuulda tema head ja arusaadavat kõla ning diktsiooni. Siit ka minu soe soovitus: kasutage julgelt rohkem René Soomi ja teisi pikaldase põhjaliku väljaõppega professionaale, mitte tavapäraseid poplauljaid. Uskuge, vahet on tunda. Mihkel Tikerpalu, Gastonina, oleks võinud enam arrogantsust ja macholikkust üle võlli keerata, Lauri Liiv ja Juss Haasmaa, Cogsworthi ja Lumière'ina, oleksid võinud enam värvikamad ja väljapaistvamad olla -- näitlejad ise ju niivõrd koloriidsed isiksused -- , Els Millistfer, Proua Pottsina, oli vajalikus koguses soe ja emalik, Kristina Vähi, Madam Riidekapina, just piisavalt glamuurne ja silmapistev -- see hääl! -- , jne. Kokkuvõttes, soliidne trupp ja esitus.
Süžee enda koha ei ole mul kindlasti öelda midagi, mida originaalloo kohta juba varem kuuldud ei ole. Tegu ei ole minu lemmiku muinaslooga, pigem ühe vähem meeldivamaga kui valida populaarsete hulgast, kuid muinasjutt on muinasjutt ja mulle lähevad nad tahes tahtmata alati peale -- valiku eelistused on iseasi. Eks ta tegelikult üks Stockholmi sündroomi reklaamnäide ole, kuid ma ei taha olla alati kahe jalaga maas modernne realist. Mõnikord tahan end fantaasiamaailma kaotada, ükskõik kui jubedaks ja vastuvõetamatuks selle päris ellu ülekandmine lugu ei muudaks. Just selline otstarve sobib antud muusikalile -- oled sa täiskasvanu või laps, elus peab maagiat olema ja maagia ei olegi realistlik. Muudatustena Disney versioonist, leidus etenduses ka näiteks jutustaja, väikse poisi näol, ning mitmeid muid mini lisasid, täiendusi või muudatusi, mis süžeesse killukegi värskust heitsid. See oli ka väga teretulnud! Üldiselt, mulle tõesti etendus meeldis ning olen siiani üllatanud kui väga ning ma ei mõista karmi kriitikat. Samas, eks paljud ei mõista minu enda kiruvaid sõnu Vanemuise teiste nähtud muusikalide pihta. Nii on!
Kärt Anton suutis mulle hea mulje jätta juba "Hüljatutes", kus ta kehastas Éponine'i ning sama sümpaatne oli ta ka Belle'ina. Kuigi kohati killuke liialt lapselik, näiteks hääletoonis, suutis käesolev versioon kaunitarist minu poolehoiu võita. René Soomi muljetavaldav resümee räägib enda eest, kuid olin siiski veidi kahtleval seisukohal, et kas ta suudab end mulle muinasjutu printsina maha müüa. Tegin ka nalja, et "Korralik prints ei saa ometigi ju olla kiilakas!" -- viide sellele, et mees eelistab kiilast pead. Pean aga möönma, et ta vedas välja ja vedas niimoodi välja, et jättis kõik teised kaugele maha. Jah, ta ei olnud just prints minu maitsele, kuid see hääl -- see hääl tõukas kõik muu teisejärguliseks. No oli ikka vahet tunda küll, kui laulsid teised ja kui laulis René Soom -- jõuline, võimas, vali ning mehelikult madal -- ideaalne ühele koletule karvasele koletisele. Selgelt oli kuulda tema head ja arusaadavat kõla ning diktsiooni. Siit ka minu soe soovitus: kasutage julgelt rohkem René Soomi ja teisi pikaldase põhjaliku väljaõppega professionaale, mitte tavapäraseid poplauljaid. Uskuge, vahet on tunda. Mihkel Tikerpalu, Gastonina, oleks võinud enam arrogantsust ja macholikkust üle võlli keerata, Lauri Liiv ja Juss Haasmaa, Cogsworthi ja Lumière'ina, oleksid võinud enam värvikamad ja väljapaistvamad olla -- näitlejad ise ju niivõrd koloriidsed isiksused -- , Els Millistfer, Proua Pottsina, oli vajalikus koguses soe ja emalik, Kristina Vähi, Madam Riidekapina, just piisavalt glamuurne ja silmapistev -- see hääl! -- , jne. Kokkuvõttes, soliidne trupp ja esitus.
Süžee enda koha ei ole mul kindlasti öelda midagi, mida originaalloo kohta juba varem kuuldud ei ole. Tegu ei ole minu lemmiku muinaslooga, pigem ühe vähem meeldivamaga kui valida populaarsete hulgast, kuid muinasjutt on muinasjutt ja mulle lähevad nad tahes tahtmata alati peale -- valiku eelistused on iseasi. Eks ta tegelikult üks Stockholmi sündroomi reklaamnäide ole, kuid ma ei taha olla alati kahe jalaga maas modernne realist. Mõnikord tahan end fantaasiamaailma kaotada, ükskõik kui jubedaks ja vastuvõetamatuks selle päris ellu ülekandmine lugu ei muudaks. Just selline otstarve sobib antud muusikalile -- oled sa täiskasvanu või laps, elus peab maagiat olema ja maagia ei olegi realistlik. Muudatustena Disney versioonist, leidus etenduses ka näiteks jutustaja, väikse poisi näol, ning mitmeid muid mini lisasid, täiendusi või muudatusi, mis süžeesse killukegi värskust heitsid. See oli ka väga teretulnud! Üldiselt, mulle tõesti etendus meeldis ning olen siiani üllatanud kui väga ning ma ei mõista karmi kriitikat. Samas, eks paljud ei mõista minu enda kiruvaid sõnu Vanemuise teiste nähtud muusikalide pihta. Nii on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar