Etendus: "Katariina I" ja "Romeo ja Julia"

Tervitus!

Seekord lühidalt kahest balletist, mida 2018 vaatamas sai käidud!

Pealkiri: Romeo ja Julia (ballett Sergei Prokofjevi muusikale)
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 29.09.2018
Millal nähtud: 16.10.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Ma ei ole just suur originaalloo austaja, kuid balletti formaati panduna on isegi vastumeelne tihtipeale meelepärane. Samamoodi ka kuulsa traagilise armulooga. Mind ei häirinud seekord loogika puudus, kaootilised ja ülevoolavad tundepuhangud, arusaamatud rivaalisemised, egoistlikud, lapsikud ning põikpäised tegelased ja mida kõike veel, mis selle aegumatu süžeega alati kaasas käib. Tants selliseid ülevoolavaid emotsioone vajabki, et olla ekstra ekspressiivne ja ehe. Ehk siis, "Romeo ja Julia" näidend -- "Ei", tantsulavastus -- "Jah". Süžee sobib kui rusikas silmaauku balletiks, et tantsijatel oleks kehadega iseäranis paljut väljendada. Näidendina on ta aga frustreeriv ja tüütu. Alati meeldiv on näha ka Vanemuise etendusi kodulinna lavadel, sest niisama, kahjuks, juba Tartusse asja ei ole.

Lugu ümberjutustamist ei vaja ning seega tooksin välja vaid, mis mulle meeldis ja mis mitte. Kahe vahele jättis mind ja veider lisa oli haldjakuninganna Mab ning tema ja Vend Lorenzo omavaheline vastandumine ning erinevate ideoloogiate ja olemuste võitlus. Sellest tulenevalt, oli ka üleloomuliku tahu kaasamine teadatuntud süžeese ülepakutud, kuid siiski uudne ja ootamatu. Seekordne versioon oli enam Lorenzo ja Mabi fookusega lugu kui Romeole ja Juliale keskendunud -- armastajapaar oli otsekui kõrvaltegelased endanimelises etenduses. Ma aga ei ütleks, et mind selline rambivalguse nihutus väga häirinud oleks, sest süžeesse ju, peale Mabi lisamise, eriti märkimisväärseid muudatusi tehtud ei oldud. Mab ise mõjus liialt modernselt ja killustas sujuvat meeleolu. Viimane, vaatamata hulgalistele modernsetele elementidele, jättis üldiselt, õnneks, heas mõttes vanamoelise maitse. "Romeo ja Julia" on minu jaoks nii klassikasse süüvinud, et mul on raske näha seda kaasaegsemas maailmas -- olgu visuaalne pool kuidas on, õhkkond peab peegeldama originaali, sest muidu on lugu veelgi absurdsem. Siinkohal ballett õnnestus.

Seik näidend näidendis oli samamoodi üleliigne, kuid värske ja üllatav lisa juba nii läbileierdatud materjalile. Minu silmis lisakihte, -tahke või -tausta ballett tegelikult ei vajanud, sest tants, muusika ja lavakujundus tegid töö omakeskis ära. Tegelastest tooksin välja Vend Lorenzo, kelle ängi ja vaeva oli publikuni tunda, Mercutio, kelles on ükskõik millises versioonis meeletult energiat ja elujõudu ning, üllatuslikult, Mabi, kes vaatamata enda vajalikkusele, oli sensuaalne ja graatsiline naiselikkuse kehastus. Muusikast tooksin esile jõulise ja kurjakuulutava põhimeloodia, mis on ka balletti üks tuntumaid viise ("Rüütlite tants"). Viimane domineeris ning lõi ka loo üldise õhkkonna -- mitte kaunis lembelugu, vaid tragöödia. Jah, leidus mitmeid helli, härdaid ja südantpuudutavaid kudrutamisstseene, kuid põhifookuseks ja meeldejäävaimaks jäi muusikas kõlama kahe noore nukker, ebaõiglane ja ebavajalik lõpp. Lisaks teistele, kelle konflikt endaga kaasa võttis. Antud versioon näidendist mõjus süngemana kui mitmed teised interpretatsioonid. Silma ja mällu jäi ka lavakujundus -- suudlevad näod taustal, mis pidevalt eri tegevuste tulemusena kokku-lahku viiakse -- peegeldades Romeo ja Julia suhet. Kasutusele võetud tellingulaadsed ehitised olid samamoodi asjalik lahendus kuidas erinevaid toimumiskeskkondi luua ja nähtusse dünaamikat tuua. Lihtne aga efektne. 

Kokkuvõttes, piisavalt teistsugune, et olla põnev ning, õnneks, mitte piisavalt sõnalavastuslik, et olla üledramaatiliselt tülikas. Igatpidi visuaalselt, koreograafiliselt ja musikaalselt klappiv ja haarav!

------------------------------------------------

Pealkiri: Katariina I (Toomas Eduri ballett Tauno Aintsi muusikale)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 15.03.2018
Millal nähtud: 21.04.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Ajalugu on paeluv. Veel paeluvam ning kaunis on aga näha ajalugu balleti vormi paigutatuna. Eriti kaasakiskuvaks teeb kombinatsiooni reaalses elus eksisteerinud peategelane, kes oli maailma mastaabis nimekas ning kel võivad olla Eesti juured. 2017/2018 Estonia hooaja repertuaarist oli antud etendus minu nimekirjas esimene, mida näha soovisin. Kogemus ise aga jäi ootustele alla ning, kuigi võisin mitmeid aspekte kõrgelt hinnata, töötasid teised jälle etenduse vastu.

On arusaadav, et elulooline ballett ei saa olla võib-olla nii sujuv -- teatud seigad jäävad pinnapealseteks ning keskendutakse elu mitmetele etappidele. Minu jaoks paistis etendus siiski üleliia hektiline ja katkendlik -- süžeel puudus sujuvus, balanss eri seikade vahel ning kohati tundus fookus olevat tähtsusetutel ning teistega mitte klappivatel detailidel või perioodidel -- peatudes neil liiga kauaks. Näideteks tooksin stseenid Kadriorus ning laeval lõpus. Nähtut kattis loor disharmooniat -- pigem oli tegu otsekui fotoalbumi vaatamisega parimatest paladest Katariina elust, mitte sidusa ja sujuva looga. Kes ootab ka, et keskendutakse naise ja Peeter I suhtele, siis need peavad pettuma, sest paari romanss oli balletti kontekstis üürike ja pinnapealne. Katariina esimesel kõrgsoost kallimal tundus isegi olevat enam tähtsust naise elus, või vähemalt jäi too etenduses enam silma. On igati loogiline, et süžee keskenduks just naise eluloole ning see ei hõlmanud ainult tema positsiooni tsaari naisena, kuid kõik lendas mööda liialt kiirelt ning oli keeruline endale sisse võtta Katariina tohutult värvikat elukulgu.

Eelnev ei mõjutanud õnneks kuidagi tantsu, lavakujundust ja kostüüme. Erisuguseid tantsunumbreid vastavalt keskkonnale kaasata oli põnev lüke, näiteks, algas etendus peategelase külas, kus vaataja sai nautida talupoegade vallatuid etteasteid ning hiljem võtsid üle elegantsed ja suursugused tantsunumbrid palees. Peale kaasahaaravate etteastete, leidus etenduses mitmeid ahhetama panevaid seiku oma õhkkonna, tähenduse ja esitamise poolest. Iseäranis viimane stseen, kus Katariina kroonitakse tsarinnaks, oli äärmiselt võimas ja suursugune -- imeline punkt naise elu esimesele etapile ning algus tema perioodile riigi eesotsas. See kuidas naine pjedestaalile tõsteti, võimu sümboliseerivad regaaliad käes ning maani ulatuv keep seljalt langemas, pani teda imetlevalt alt üles vaatama küll. Kas on oodata balletti "Katariina I: Osa 2"? Ilmselt mitte, kuid vundament selle teostamiseks paigaldati. Mainin veel kostüüme, mis mulle eriti meelepärased olid, sest pole midagi kaunimat, muinasjutulisemat ja elegantsemat kui ajalooliste lahmakate puhvis kleitide kaasaegsustatud versioonid. Eriti kui need lendlevalt ja voolavalt baleriini seljas liiguvad.

Kokkuvõttes, süžee poolelt oli etendus konarlik ja jättis läbimõtlematu mulje. Ülejäänu kohalt on aga kahtlemata mitmeid aspekte mida nautida ja imetleda.