Kolmapäev, 13. veebruar 2019

Etendus: "An Officer and a Gentleman" muusikal Glasgows

Tervitus!

Taaskord viis mind töö septembris Glasgowsse ning, nagu alati, sain seal külmetuse -- seal on nii tuuline ja külm! Nagu alati, sai leitud aga ka aega, et külastada kohalikku teatrit. Seekord sobis ajaliselt kõige etemini muusikali "An Office and a Gentleman" külastus King's Theatre Glasgows.

Pealkiri: An Officer and a Gentleman
Koduleht: http://officerandagentlemanmusical.com/
Teater: King's Theatre Glasgow
Millal nähtud: 11.09.2018

http://officerandagentlemanmusical.com/

Ma tean seda muusikali kui 80ndate filmi, kus mängis Richard Gere. Tean ka, et see oli selline naistekas ja romantiline unelm mehest päästmas naist. Selle tunnusmuusika on teatud ja armastatud selle dekaadi ballaad "Up Where We Belong" Joe Cockeri ja Jennifer Warnesi poolt. Ja see on kõik -- filmi ennast ole ma kunagi näinud. Võõras originaalmaterjal oli äärmiselt teretulnud ja rääkis etenduse kasuks, sest tihtipeale on muusikalid, mida just Eestis saab näha, juba üle leierdatud maailma kuulsad muusikalid või siis põhinevad lugudel, mida läbi ja lõhki juba tean. Selline tundmatum ja Eestisse vast mitte iialgi jõudev etendus, mõjus värskendavalt ning uudishimu tekitavalt. Meeldiv oli vahelduseks mitte teada kõike või enam vähem kõike ette, mis laval toimuma hakkab. Emotsioon oli ehedam ja kaasa elamine vaevatum.

Film ei olnud algselt muusikal ning, et sellest popimat ja paremini müüdavamat produkti luua, oli loo muusikali vormi surumine mõttekas idee. Lagedale laduda oma kümme kvaliteetset ja kuulatavat publikut kaasa krabavat pala, ei ole aga just sõrmenipsuga teostatav. Kasutada muusikat, mis on juba olemas, mida rahvas teab ja mis publikus äratundmisrõõmu ning kaasaümisemise soovi tekitab, on lihtne, vähetülikas ja vähevaevaline lahendus. Ühelt poolt, alati on tore tuntuid ja armastatuid laule rakendust lavastustes ning igal pool mujal leidmas. Teisalt, natuke odav, kiire raha ning hooletu maitse on juures kui tõmbenumbrina taaskasutada muusikat, mida kõik juba söögi alla ja söögi peale teavad -- kuid, mis siiski rahva käima tõmbab. Kohati tundus etendus nagu süžeega karaoke ja see ei ole kompliment. Jään aga siinkohal kahe vahele, muusika valiku tugevus oli ka selle nõrkus ja vastupidi.

Muusika sortimendis jäädi 80ndate parimate palade juurde. Kõlasid Bon Jovi "Living on a Prayer", Status Quo "In the Army Now", Europe'i "The Final Countdown", Cindy Lauperi "Girls Just Want to Have Fun", Blondie "Heart of Glass", Kissi "I Was Made for Loving You", jpt. Leidus ka paar esituse, laulu ja vokaali kombot, mis silmad punni ajasid, särama panid või niiskeks tegid. Mulle on alati meeldinud naisduo, Hearti, tõeline power ballaad "Alone". Kui peategelanna sellel palal endale ängistaval hetkel võimsalt kõlada lasi, olin vaimustunud -- need kõrged ja jõulised noodid jäid pikalt pähe kumama. Härdalt ja nukralt mõjus oli ka Hall & Oates loo "Family Man" esitus mehe poolt, kes oli kaotanud kõik -- parem kui originaal ja palju tundeküllasem. Kolmandana tooksin esile Martika "Toy Soldiers" laulu, mis kõlas samuti hetkel kui tegelaste elus oli madalseis ning mis ideaalselt seda illustreeris. Mulle väga meeldis, et enamus lauljaid, kes paistsid üpris noorepoolsed (välimus võib olla petlik!), suutsid kohati ilmselgelt vokaalselt nõudlikud palad täitsa välja lõõritada ja seda selgelt ning arusaadavalt. Samuti oli lahe, et pop lugudest tehti muusikalikumad palad, mis vajasid enam annet, et edukalt publikule esitada, ja toimisid laval seeläbi efektsemalt

Süžee ise oli oma baastasandil mulle päris meele järgi, sest keerles ümber n-ö allajääjate. Tegelaste, kelledele ei oldud just parimaid kaarte eluks antud ning, kes püüdsid nõiaringi murda ja endast midagi teha. Peategelaseks oli ohvitserihakatis Zack Mayo, kellele tema käsuliini ülemus püüab pidevalt kaikaid kodaratesse visata, olles kindel, et poisist asja ei saa. Zacki mitmete kaaslaste hulgas tõusis esile ka vastupidise saatusega poiss, kellele oli antud ideaalne alguspunkt, kuid kes aega mööda kõik kaotas. Kahe mehe elus hakkasid tähtsat rolli mängima treeningkooli linna vaestest vabrikutöölistest kaks naist, kelle eesmärk oli tulevaste pilootide käevangus enda haledast elus põgeneda. Ühel paaril õnnestus, teisel mitte. Ühel mehel läks läbi saada nii ohvitseriks kui džentlemaniks, sest võitis nii kamraadide sõpruse ja usalduse, sammu edasi piloodiks saamisel ning oma kallima armastuse. Teisel läks vastupidi ning seda kontrasti oli huvitav jälgida. Üldiselt, ei olnud sisus midagi üdini originaalset või esiletõusvat, kuid nähtu oli piisavalt kaasahaarav ja, vähemalt minu puhul, õigeid süžeenuppe vajutav. Tegu oli täitsa toreda komboga draamast ja romantikast.

Kuigi süžee, muusika ja vokaalsed esitused olid üpris soliidsed, siis oli aspekte kompotis, mis mu poolehoidu ei võitnud. Lavakujundus oli kuidagi mittemidagiütlev ja natuke nadilt lohaka muljega. Ning, olgem ausad, selline veidi ameerikalik suhtumine ja lähenemine tegelaste poolt, mis sunnituna, võltsina ning punnitatuna välja paistis, häiris mind veidi. Näiteks, räägiti ebaloomulikult tugeva ja natuke karjuva intonatsiooniga. Tegelased jätsid tänu sellele kohati naiivse ja eluvõõra mulje -- lihtsustatud maik oli lool küljes. Siiski, eks see eelistuste küsimus ole. Samas, kui publik tuleb saali avatud õlletopsidega ja laulavad esitajatega kaasa -- kõvasti ja valesti -- siis vast ei ole väga kõrgkvaliteeti mõtet oodata. Aga, taaskord, seda võib näha ka meeleoluka lisana kokkuvõttes lõbusale, kuigi natuke klišeelikule, etendusele!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar