Kolmapäev, 25. aprill 2018

Kino: JAFF 2018 "Tukastav printsess" ja "Gintama"

Tervitus!

Ülevaated selle aasta JAFFilt!

Pealkiri: Tukastav printsess
Originaalpealkiri: Hirune Hime: Shiranai Watashi no Monogatari
Kestus: 1h 51 min
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Anime algab tutvustusega futuristlikku fantaasiamaailma, kus uuenev autotehnoloogia on A ja O ning loo keskne kuningriik on olemuselt sarnasem autotehasele kui riigile. Kuninga ainus laps, Enshen, omab maagilist tahvelarvutit, millesse n-ö loitse trükkides äratab ta ellu ja paneb erinevaid masinaid tegema mida ta tahab. Kuna isa peab tüdrukut ohtlikuks, elab viimane eraldatuna, otsekui vanglas. Kui suur monstrum ründab ootamatult kuningriiki, ei heitu Enshen, ning noor tüdrukutirts pageb, et koletisega võidelda. Äkitselt muudab süžee suunda ning vaataja paisatakse tavamaailma, kus selgub, et eelnevat lugu vestis üks tavaline teismeline tüdruk. Kokone oli tüüpiline särasilmne, energiline, hakkaja ja omapärase kiiksuga (ta kipub igal pool magama jääma) anime-neiu. Koos isaga, kes oli väikse küla mehaanik, elas ta üksluist ja vaikset maaelu. Minu huvi oli taolise vastandlike süžee pooltega sissejuhatusega suudetud välja meelitada ning ootasin põnevusega kuhu anime suundub.

Ma hindan lugusid, mis on kas vähemal või rohkemal määral müsteeriumid ning millede puhul ei tea kuni saladuste selgumiseni, et mis tegelikult toimub ja on reaalne. Antud animes vaheldusid päriselus ja fantaasiamaailmas toimuv, sulandudes üheks või olles osavalt seotud, nii et ma tõesti kahtlustasin, et äkki see muinasjutuline maailm tegelikult ikka eksisteeris. Üleminekud kahe vahel olid voolavad ja nutikalt loodud, tehes nähtava, ükskõik kui uskumatu, usutavaks ja isegi loogiliseks. Mulle väga meeldis anime värske ja unikaalne süžee ning teostus, mis erinevaid teemasid, reaalsusi, žanreid, looliine ja tegelasi nii leidlikult kompaktseks ja seostatud tervikuks punus. Loos oli ka mitmeid puänte, mida võis küll kohati ette ennustada, kuid ühte suuremat ei näinud ma tulemas, mis omakorda tegi ühe konkreetse stseeni ekstra dramaatiliseks ja pani kõigele eelnevale üldse teise pilguga vaatama.

Kuigi anime paistab nii tehniliselt kui sisuliselt esile, olin üllatunud, et emotsionaalsel tasandil see mind väga sügavalt ei puudutanud. Baasmaterjal üheks vesiseks nutulauluks minu silmist oli kenasti olemas ning Kokone ja tema peresuhted andsid alust tundeküllaseks süžee katteteemaks. Võib-olla oli loos aga nii palju muud silmi haaravat, mis tähelepanu draamalt eemale tõmbas. Fantaasiakuningriik, Heartland, oma originaalsuses ja detailirohkuses, oli vaid üks tähelepanu rööviv aspekt. Minu jaoks muutus venivaks ja ulmeks, kaugenedes reaalsest süžeeliinist, ka viimane võitlus. See oli kahtlemata omanäoline ja väga kihvtilt läbimõeldud ning sobitus sujuvalt ja mõtestatult loo kulgemisse, kuid balanss kahe maailma ja eri tooni vahel animes, kõikus kulminatsioonis veidike paigast.

Kokkuvõttes, meeldisid mulle tohutult anime kontseptsioon ja teostus. Ka peategelane, Kokone, tema kamraadid, külapoiss Morio, kaisuloom Joi, tüdruku tegijast isa, ja printsess Enshin, olid nii iseloomult kui visuaalselt kenasti väljajoonistatud. Filmis ühendasid leidlikult ja vaimustavalt jõud reaalsus ja fantaasia. Viimase varju jäid aga mõned mailisemad aspektid, nagu suhted.


-------------------------------------------

Pealkiri: Gintama
Originaalpealkiri: Gintama
Kestus: 1h 51 min
Minu hinnang: 2/5


pilt imdb.com kodulehelt
On mangasid (Jaapani koomiksid), mis tõlgenduvad päriselu filmiversiooniks igati edukalt. Näiteks, olen siiani üllatunud kui suurepäraselt tuli välja Rurouni Kenshini triloogia. On mangasid, mis juba enne katsetamist, aga annavad mõista, et parima tulemuse jaoks võiks jääda edasi mangalehtedele või siis animeversiooni. "Gintama" on liialt pöörane, absurdne, ebakonventsionaalne ja igasugu reaalsustajuta, et mõjuda grammgi usutavalt. Jah, selline ajuvabadus võib lõbus ja värskendav vaheldus olla, eriti kui on finantse, et kaasata tipp-tasemel eriefekte ja võimaldada enam autentsust. Siiski, minu jaoks ei olnud live action antud loost õigustatud, sest mitte ainult ei olnud tegu keerulise materjaliga mida päriselu versiooniks rakendada, vaid tehnliliselt teostuselt oli tegu liialt ülejala ning kasinate rahaliste vahenditega tehtud kesise varjuga originaalist.

Hõbehing samurai, Sakata Gintoki (ehk Gintama - gin: hõbe; tama - hing), koos oma kahe kamraadi, Shinpachi ja Kaguraga, elavad Edos, feodaalversioonis Tokyo linnast, mille on vallutanud tulnukad. Samuraidel on keelatud mõõka kanda ning inimrahvas on alla surutud ja teisejärguline. Gintoki ja tema kamud on juhutööde tegijad ning satuvad oma ebaõnne tõttu tihti suurematesse või väiksematesse sekeldustesse. Kord aitavad nad kellegil leida nende kassi, siis jälle satuvad nad olukorda kus on vaja päästa maailm. Kolmiku teekond ristub igasugu suleliste ja karvastega, nagu Edo politsei, Shinsengumiga, ja tulnukate vastupanuliikumise juhi, Kotaro Katsura, ja tema veidra sõbra Elizabethiga, kes on põhimõtteliselt keegi (see on veel selgusetu, et kes) korpulentses pardi-moodi kostüümis.

"Gintama" manga koosneb mõnepeatükilistest kõiksugu jaburate teemadega ja igati naeruväärsetest igapäevalistest lugudest, millede vahele paigutuvad ka pikemad ja tõsisemat tooni looliinid, mis võivad haarata kümneid ja kümneid peatükke. Ühe viimastest on võtnud keskseks ka antud film. "Benizakura" lugu on kord juba esitatud täispika animatsioonifilmina, pluss, on see enim kasutatud looliin kogu mangas. Jah, ta on kindlasti üks populaarsemaid, kuid minu jaoks oli pettumus jälle seda üleleierdatud lugu näha. "Gintama" sisaldab mitmeid lahedamaid looliine! Baastasandil ei andnud live action versioon absoluutselt mitte midagi innovatiivset ja põnevat sinna juurde. Samas, on "Benizakura" ideaalne sissejuhatus neile, kellel mangaga kokkupuude puudub või on minimaalne.

Mulle meeldib, et manga kontseptsioonist tulenevalt ei ole lool mingeid piire kuhu minna või mida käsitleda ja kuidas. "Gintama" on just nii piiritu, ülevõlli, pilav ja kujutusvõimerikas kui autoril tujuks. Manga on pigem huumori -- jabura huumori -- viljeleja, millel on väga tugevalt esindatud ka action pool. See naljasoon on aga paljudele pihta või mööda. Minu jaoks pigem alati mööda, sest suurel hulgal on vaimukused seotud Jaapani kultuuri, keele ja ajaloo teadmistest tulenevate sõnamängudega, kuulsate isikutega (nt põhinevad peamised Shinsengumi liikmed tegelikult ka eksisteerinud sõdalastel -- Kondo, Hijikata ja Okita -- kõik nad on kunagi tegutsenud samal ajal organisatsioonis nimega Shinsengumi), kultuurikonteksti tundmist vajavate faktidega, kommetega, jne. Läänemaailma vaatajani võib nüanssidest kohale jõuda heal juhul paarkümmend protsenti -- olenevalt kui sina-peal ollakse Jaapani eluoluga.

Vaatamata veidi piinlikule visuaalsele teostusele, mis võis tegelikult, arvestades originaalmaterjali arulagedust, isegi mõne kraadini tahtlik olla, olin ma üpris rahul näitlejatevalikuga, kes olid mangalehtedelt tuntud tegelasi kehastamas. Gintoki oli üpris ehe, Kagura veidralt nunnu, Takasugi piisavalt salapärane, Okita emotsioonitult kirglik (tegelase imelik paradoks), jne. Ma ei saa öelda, et keegi kümnetest karakteritest oleks oma rolli täitjaga täitsa mööda pannud. Hijikatal oleks võinud kulm veidi enam kortsus olla ja Katsura natuke tolam, kuid ma jäin siiski iseäranis rahule. Ühte asja, mida jaapanlased mangade ja animede live actionites võrreldes Hollywoodi versioonidega üliedukalt kipuvad tegema, on just autentsete ja usutavate näitlejate valimine. Ka siin oli tulemus taas kümnesse!

Kokkuvõttes, "Gintama" ei ole kohe kindlasti neile, kes animest, mangast või Jaapani kultuurist mõhkugi ei tea, isegi neil, kes antud manga või animega väga tutvunud ei ole, võib film olla raske seedida. Originaalmaterjali austajale on kindlasti aga huvitav näha teadatuntud loo päriselusse paigutatud varianti. Iseasi, kas ta on selles meediumis edukas või mitte. Minu silmis aga pigem mitte.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar