Etendus: "Ninasarvik" ja "Šeherezade ja tema lood" - Läti Rahvusooperi külalisetendus

Tervitus!

Seekord kaks balletti, üks kodumaine toodang ning üks naabritelt!

Pealkiri: Ninasarvik (Mai Murdmaa tantsulavastus Eugène Ionesco samanimelise näidendi ainetel)
Teater: Vanemuine (KUMUs)
Lavastaja-koreograaf: Mai Murdmaa
Osatäitjad: Matthieu Quincy, Emily May Ward, Endro Roosimäe, Amy Bowring, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Merilin Mutli, Anton Iakovlev
Kestus: 0h 45 min
Esietendus: 13.05.2017
Millal nähtud: 02.04.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Naudin balletti ja mitte ainult klassikat, vaid ka kaasaegsest loomingust oskan lugu pidada. Käesolevat etendust vaadates jõudsin aga endamisi järeldusele, et minu silmis on minule passiv ballett tihedalt seotud esteetikaga, lähtudes arusaamast -- mis on ilu -- minu silmade läbi. Seda mitte ainult tantsus, vaid ka nähtavat saatvas muusikas, teemadekäsitluses ning ülejäänudes toetavates aspektides. Fookuses on tervik. Antud etendus ei pakkunud mulle aga sellist ilu mida mina esmajoones ballettides hindan, mille tulemusena võin kiita ideed ning tehnilist teostust, kuid kokkuvõttes, ballett minu maitseeelistuse poolehoidu ei võitnud. Mainin juba alguses, et minu tantsuga sina-peal külastuskaaslane, oli aga siiralt vaimustuses ning, taaskord, ühele rusikas silmaauku, teisele rusikas vastu nina -- sama rusikas aga sihtimine veidi viltu.

Ballett põhineb Eugène Ionesco originaalis just fašismi kritiseerival näidendil "Ninasarvik". Mees oli Rumeenia ja Prantsuse juurtega näitekirjanik, keda mõjutasid teose loomisel 30ndate Rumeenias pead tõstnud fašistlikud ühiskondlikud meelesuunad. Inimesed muutusid tema perspektiivist otsekui ninasarvikuteks -- jäikadeks, barbaarseteks, hoolimatuteks, paksunahalisteks, juhmadeks, tagurlikeks, enda alla kõike muud trampivateks, karjahullese võimus hävitavaks massiks. Sama metamorfoosi või omistada kõikide muude ekstreemsete -ismide mõjus inimestele ning ühiskonnale. Arendades teemat edasi tõuseb esile konflikt: mass versus üksikisik. Ehk siis, on tegu äärmiselt päevakajalise süžeega ka tänapäevases kontekstis -- teema on igihaljas. Ühesõnaga, balleti lähteidee oli intrigeeriv, kiiduväärt ja tähenduslik.

Tehnilist poolt vaadeldes, oli ka visuaalne teostus igati õnnestunud, ideed toetav ning võimendav, ja kompakte ning seostatud. Punapõsksed noored naudivad linnamelu, värsket armastust, kergeid omavahel põrkumisi ja üksteist. Ükshaaval nakatuvad nad aga ootamatult kärmelt levivasse ühiskonnahaigusesse ja moonduvad ninasarvikuteks. Loomalike ja puiste sammudega, selg küürus, ning uue sarvninaga, tatsavad inimloomad teineteise järel lavalt. Viirusest ei pääse keegi, kuniks lavale on jäänud vaid kaks veel inimliku käitumise ja olemusega noort. Järgneb intensiivne ning köitev duett, kus mees püüab naist tagasi hoida vältimatust saatusest -- tegu oli pilku naelutava, võimsa ja tundeküllase etteastega, mis oli ideaalne kulminatsioon balletile. Etendus lõppeb noodil: üks mees loomakarja vastu -- õnn või õnnetus? Lisades siia ka asjakohased taustaanimatsioonid ninasarvikutest ning rõhuvat, klaustrofoobilist ning istekohal end nihelema panevat üldist meeleolu võimaldava üldkompoti, ei tohiks tantsuetendus kedagi külmaks jätta.

Siiski, ei vajutanud ballett just neid ilule keskendunud nuppe, mis minu silmad särama paneb. Kõige kriipivamalt tõusis see esile muusikas. Mul on väga tundlikud kõrvad, näiteks, ei saa ma kontsertidel olla ilma kõrvatroppideta. Samamoodi, ebamugavust tekitavalt, mõjuvad mulle paljud alternatiivžanrid. Viimaste hulka langesid ka antud etenduse taustahelid. Võib kõlada karmilt, kuid minu jaoks ei olnud tegu muusikaga, vaid müraga, mis mind mingi hetk nii häiris, et segas keskendumist tantsule. Siin ei olnud iva enam vaid muusikalises eelistuses, sest kuuldav tekitas mulle füsioloogiliselt ebameeldivat tunnet. Kui siduda see tunne loo sisuga, siis oli taoline efekt publikule isegi oodatud, sest etenduse eesmärk ei olnud tekitada vaatajas turvalist, mugavat ja sooja tunnet. Otse vastupidi. Ikkagi, kompliment osavale ühemehebändile, Rainer Jancis'ile, kes iga viimse kui heli oma mitme instrumendiga esile tõi, kuid minu kõrvadele oli see üpris väljakannatamatu müra.

Lisan veel ühe veidrama põhjuse, mis ootamatult takistas mind etendusega vaevatumalt kaasa minemast. Ma mõistan, et ninasarvik on valitud esindama ühiskonna haigust vaid looma füüsiliste omaduste poolest, kuid mind see paralleel ei puudutanud. Ma ei suutnud selle mõttega kaasa minna, sest minu arusaamast lähtudes ei ole ükski loom loomuselt halb. Inimene, pannes loomadele peale enda põhimõtted ja lähtudes enda vaatevinklist, on veendunud, et, näiteks, karjamentaliteet on kategooriliselt laiduväärt. Tagab see ju ka teatud hulgal turvalisust ja tuge liikmetele, mis on tervitatavad omadused. Mulle põhimõtteliselt ei passi mõistete ja mõtete ülekanded, mis kasutavad loomi kui millegi negatiivse illustratsioonina. Ma mõistan -- aga see ei mõju. Viimane on muidugi puhtalt minu isiklik kiiks.

Kokkuvõttes, on tegu vastuvoolu balletiga nii oma süžeelt kui teostuselt, mida võib oma mallivälisuse ja julguse eest ainult kiita. Ilmselgelt, olen ma aga oma arusaamas balletist ning oma maitseeelistustes nii kinni, et tulenevalt suurematest ja väiksematest minu visiooniga mitte sobituvatest detailidest, ei suutnud etendus mind täienisti kõnetada. Näiteks, eelistan voolavat tantsu käesoleva meelega katkendliku ja stiililt konarliku asemel. Emotsioone tekitas nähtu minus ohtralt ning, antud olukorras, väärtustan ka neid negatiivsemaid.

-------------------------------------------------------

Pealkiri: Šeherezade ja tema lood (Leo Mujici ballett kahes vaatuses Nikolai Rimski-Korsakovi ja Zoltán Kodály muusikale)
Teater: Läti Rahvusooper (Rahvusooper Estonias)
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 08.04.2016 (Läti Rahvusooperis)
Millal nähtud: 27.02.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt opera.ee kodulehelt

Tuhat ja üks ööd on sisutihe ja mahukas kogumik Lähis-Ida rahvalugusid, mida raamistab sultan, Shahriyar'i, ja tema naise, Šeherezade'i, omavaheline vaimne võitlus. Mehel relvaks käsk naine hukata, naisel kaitseks osav keel ning virgas meel lugude näol, mida ta mehele õhtust õhtusse vestab, et enda tapmist edasi lükata. Ma pole ühtegi versiooni sellest pingelisest kassi-hiire mängust üheski formaadis kunagi laval näinud, ehk siis, tulid lahkelt appi naabrid lätlased, kes eksootilist ja pinevat lugu balletiversioonis pakkusid. Tulemus oli emotsionaalne, sensuaalne ja plahvatusohtlik.

Tegu on järjekordse etendusega, kus sünopsise lugemine, kas enne esimest vaatust või pärast, oli vähemalt mulle hädavajalik, et kõigest laval toimuvast selgelt sotti saada. Teades küll originaalmaterjali, oli mul tihtipeale peas nõutus -- kes on see vaid niudevöös mees, kes nukralt ringi jookseb?, kuidas teha vahet kõikidest sarnaselt riietatud põhitegelastest naistest?, kuidas olid omavahel seotud erinevad põhitegelastest mehed?, jne. Esimene vaatus oli kohati üks värvide ja inimsabimise virr-varr, millesse selgus tuli vaheajal kui vaatuse ülevaatega tutvusin. Kui aus olla, poleks ma kunagi selle peale tulnud, et mainitud napilt riides mees on Šeherezade'i kaitseingel. Tekkis ka heureka! moment, sest üks segadust tekitavatest tantsijannadest oli peategelase õde ning, üks meestest, sultani vend. Ainuüksi nähtavast tempokast tegevuste keerisest lähtudes jäid sellised detailid adumata. 

Visuaalselt oli esimene osa aga nagu kerge rusikas kõhtu. Seksikas ja lummav, kuid mis realistlikult peegeldas originaalmaterjali tegelikult ju sünget sisu. Väga muljetavaldav oli kuidas sultanile ridamisi uusi süütuid naisi sekunditeks sülle toodi, nagu konveieril, ning oma kümmekond neid lavalt hukatuna lahkus. Tasakaalustamaks kaitseingli meeleheitlikku turvamist, tegutses halba ennetava kohalolekuna sultani esimene naine, heites varju kõigele toimuvale ning kummitades ja mürgitades mehe mõistust jätkuvalt naissoo vastu.

Kuigi ballett oli hoogne ja täis elektrit, jõuti loo sees olevate kuulsate lugudeni alles teises vaatuses, mis tõi raskemeelsesse ja üpris nukrasse õhkkonda omajagu lusti ja muinasjutulisust. Oma etteaste sai muuseas Aladdin, Sinbad ja Päike ning Kuu. Väga kihvt oli kuidas lood püüti teha tõetruuks ning nende konkreetset sisu ja toimuvat selgemini vaatajani tuua. Näiteks, kulges ports sinisesse riietunud tantsijaid ühtselt liikuva merena, mis Sinbadi ümbritses, kandis või takistas. Tulemuseks oli lahe efekt ning nutikas viis teha olematu tõetruuks. Helgem ja maagilisem osa balletist aga peatselt möödus ning kulminatsiooniks oli paduvihm, mis langes lavale pea terve lõpuseiga ajal. Mind väga huvitas kuidas, selle ohtrast hulgast tulenevalt, seda juba lavaauku ei voolanud. Vee taustal tantsisid või siis vaimselt võitlesid Šeherezade ja Shahriyar intensiivselt edasi. Erinevalt originaali kokkuvõttele, tõmbas ballett kardina üpris kurval noodil kokku, mis vastas toonilt etenduse interpretatsioonile paari saatusest. Mõlemad väsinud, kuid naine iseäranis kurnatud meeletutest katsumustest ja pingest, variseb kurnatult inimvarena kokku.

Intrigeeriv lähtematerjal, julge tõlgendus, veetlev koreograafia, seksikad kostüümid, väsimatu tempo, paeluv muusika (mitmed meloodiad tundsin isegi ära!) -- suurepärane etendus!