Ja veel kinost!
Pealkiri: Võidusõitja ja võllaroog
Originaalpealkiri: Le Fidèle
Režissöör: Michaël R. Roskam
Näitlejad: Matthias Schoenaerts, Adèle Exarchopoulos
Näitlejad: Matthias Schoenaerts, Adèle Exarchopoulos
Žanr: Draama, romantika, krimi
Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 16.03.2018
Kinodes alates: 16.03.2018
Nähtud: 23.03.2018
Minu hinnang: 2/5
See on osaliselt minu kergeusklikkuse süü, kuid eeldasin antud filmist midagi muud kui ülihaledat seebiooperit. Ootasin põnevat, realistlikku ning, jah, kurvatoonilist armulugu koos kaasahaarava krimkapoolega, kuid sellist ülevõlli emotsioonidest nõretavat nutulugu ma tõesti ei osanud karta. Ma pean vist hakkama paremat uurimistööd tegema enne kui taas õhinas kino külastan. Ei aidanud siin ka kvaliteetfilmi näidikud: Euroopas valminud linateos, PÖFFi avafilm, Belgia võõrkeelse filmi Oscari kandidaat, Matthias Schoenaerts, jne.
Ma olen teadatuntud pisaravalaja ning minu silmist neid jugasid välja tirida just kunst ei ole. Konkreetne traagiline imal jama aga ületas igasugu tõsiseltvõetavuse piiri, kuhjudes klišeedesse ning ängi vaid ängi enda eesmärgil publikule loopides. Mul oli mingi hetk tunne, et vaatan otsekui tüüpilist Lõuna-Korea ultradramaatilist telenovelat, kus lühikese aja jooksul käib ekraanilt läbi Romeo-Julia sündroom, võimetus saada last, kriminaalide šantaaž, vangla, valel ajal katastroofiliselt valel kohal olemine, ja otse loomulikult ka ravimatu haigus. Põhimõtteliselt, kõik mis sai valesti minna, seda fookuses oleval paaril ka läks. Lõpus oli mul juba tüdimus ja mõtlesin, et, noh, kas nüüd teeb avarii lisaks? Sellisel lõpmatul ja trööstitul Kolgata teel tõesti mingitki meelelahutuslikku elementi ei olnud. Ja mis veel hullem, sel ei olnud mulle ka mingit emotsionaalset mõju -- mulle, kes kraanid valla laseb ainuüksi kui vaese kutsu poole filmis kurjalt vaadatakse.
Peategelased olid lahjad ja tuimad. Meest püüti tema minevikutraumadega kuidagigi värvikamaks toonida, kuid naine oli sama intrigeeriv kui pelmeen. Ja ma teen siinkohal pelmeenile ülekohut. Ühesõnaga, mul ei saa vaatajana tekkida sidet kinolinal lahti rulluva traagikaga kui osalised on üksluised ja ebahuvitavad. Sellest tulenevalt ei müüdud mulle maha ka nende armulugu. Võttes arvesse tõsiasja, et kena tõmbab kena, siis peale välimuse ei saanud ma mõhkugi aru, mis neid üksteise poole tõmbas ja sellistes ekstreemsetes olukordades niivõrd kindlalt üksteise külge klammerduma pani. Nagu öeldakse, misery loves company, ehk siis, vast olid mõlemad katkised ning see neid kokku tõi ja hoidiski? Millest see liim iganes ka ei koosnenud, film mulle seda selgeks teha ei olnud võimeline.
Süžee küll puhkis ja punnitas, et nähtavat võimalikult tundeküllaseks teha, kuid mis liig see liig. Teisalt, on kindlasti neid keda see trööstitu takistusterada liigutab ja ma saan objektiivselt vaadatuna väga kenasti aru miks. Isiklikult, olen aga lihtsalt sellistest copy-paste Romeo-Julia maitselistest lugudest tülpinud. Iseäranis, kui tegelased jäävad ühedimensioonilisteks -- on vaja rohkem kui kliinilist klišee traagikat, et mind puudutada.
Positiivselt küljelt, oli lähivaade Brüsseli krimimaailma päris köitev ning isegi minu närve suudeti perioodiks kõditada. Üks hetk aga oli see süžeeliin mängust väljas ning pinnale jäi vaid õnnetu paarike ja nende jätkuv õnnetuste jada. Eemaldati ka mehe kamud, kes vaatamata oma kriminaalsetele tegevustele oma olemustega nähtusse veidigi elu sisse puhusid. Oleks vaid enam jagatud tähelepanu nende tegemiste siseringile, ei oleks tulemus nii kaldu tüütu pisarakühveldava vinguvõidusõidu poole.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Ma olen teadatuntud pisaravalaja ning minu silmist neid jugasid välja tirida just kunst ei ole. Konkreetne traagiline imal jama aga ületas igasugu tõsiseltvõetavuse piiri, kuhjudes klišeedesse ning ängi vaid ängi enda eesmärgil publikule loopides. Mul oli mingi hetk tunne, et vaatan otsekui tüüpilist Lõuna-Korea ultradramaatilist telenovelat, kus lühikese aja jooksul käib ekraanilt läbi Romeo-Julia sündroom, võimetus saada last, kriminaalide šantaaž, vangla, valel ajal katastroofiliselt valel kohal olemine, ja otse loomulikult ka ravimatu haigus. Põhimõtteliselt, kõik mis sai valesti minna, seda fookuses oleval paaril ka läks. Lõpus oli mul juba tüdimus ja mõtlesin, et, noh, kas nüüd teeb avarii lisaks? Sellisel lõpmatul ja trööstitul Kolgata teel tõesti mingitki meelelahutuslikku elementi ei olnud. Ja mis veel hullem, sel ei olnud mulle ka mingit emotsionaalset mõju -- mulle, kes kraanid valla laseb ainuüksi kui vaese kutsu poole filmis kurjalt vaadatakse.
Peategelased olid lahjad ja tuimad. Meest püüti tema minevikutraumadega kuidagigi värvikamaks toonida, kuid naine oli sama intrigeeriv kui pelmeen. Ja ma teen siinkohal pelmeenile ülekohut. Ühesõnaga, mul ei saa vaatajana tekkida sidet kinolinal lahti rulluva traagikaga kui osalised on üksluised ja ebahuvitavad. Sellest tulenevalt ei müüdud mulle maha ka nende armulugu. Võttes arvesse tõsiasja, et kena tõmbab kena, siis peale välimuse ei saanud ma mõhkugi aru, mis neid üksteise poole tõmbas ja sellistes ekstreemsetes olukordades niivõrd kindlalt üksteise külge klammerduma pani. Nagu öeldakse, misery loves company, ehk siis, vast olid mõlemad katkised ning see neid kokku tõi ja hoidiski? Millest see liim iganes ka ei koosnenud, film mulle seda selgeks teha ei olnud võimeline.
Süžee küll puhkis ja punnitas, et nähtavat võimalikult tundeküllaseks teha, kuid mis liig see liig. Teisalt, on kindlasti neid keda see trööstitu takistusterada liigutab ja ma saan objektiivselt vaadatuna väga kenasti aru miks. Isiklikult, olen aga lihtsalt sellistest copy-paste Romeo-Julia maitselistest lugudest tülpinud. Iseäranis, kui tegelased jäävad ühedimensioonilisteks -- on vaja rohkem kui kliinilist klišee traagikat, et mind puudutada.
Positiivselt küljelt, oli lähivaade Brüsseli krimimaailma päris köitev ning isegi minu närve suudeti perioodiks kõditada. Üks hetk aga oli see süžeeliin mängust väljas ning pinnale jäi vaid õnnetu paarike ja nende jätkuv õnnetuste jada. Eemaldati ka mehe kamud, kes vaatamata oma kriminaalsetele tegevustele oma olemustega nähtusse veidigi elu sisse puhusid. Oleks vaid enam jagatud tähelepanu nende tegemiste siseringile, ei oleks tulemus nii kaldu tüütu pisarakühveldava vinguvõidusõidu poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar