Tervitus!
Ja veel uuemat kino!
Pealkiri: Punane varblane
Ja veel uuemat kino!
Pealkiri: Punane varblane
Originaalpealkiri: Red Sparrow
Režissöör: Francis Lawrence
Näitlejad: Jennifer Lawrence, Joel Edgerton, Mary-Louise Parker, Matthias Schoenaerts, Jeremy Irons, Ciarán Hinds
Näitlejad: Jennifer Lawrence, Joel Edgerton, Mary-Louise Parker, Matthias Schoenaerts, Jeremy Irons, Ciarán Hinds
Žanr: Thriller, põnevik
Kestus: 2h 20 min
Kinodes alates: 02.03.2018
Kinodes alates: 02.03.2018
Nähtud: 03.03.2018
Minu hinnang: 3/5
Halastamatu spioonimaailm koos sealsete noa selgalöömiste, ootamatute pöörete, olukordadega kus miski pole püha ja seda kõike naisagendiga fookuses. Arvestades, et lugu põhineb romaanil, mille on kirjutanud endine CIA agent, siis kõlas lugu piisavalt peibutavalt, et mind kinno meelitada. Mu ootused ei olnud aga iseäranis kõrgele viidud, seega ei petetud mu keskpäraseid eeldusi ega ka ületatud neid. Suurim üllatus oli reitingu krõbedus, sest mõned stseenid olid tõesti ebamugavad vaadata ning Jennifer Lawrence pidi tubli 90% endast paljastama.
Mis oli hästi? Hiljutisest teisest samalaadsest naisspiooni kätšifilmist, "Plahvatuslik blondiin", oli antud linateos minu silmis etem. Ma hindasin selle realistlikumat ja psühholoogiliselt brutaalsemat lähenemist võrreldes eelneva füüsilisele jõhkrusele keskendumisega. Spioonimaailm, a la James Bondi killas, kus muudkui rusikaid vehitakse ja mingi madin pidevalt toimub, ei ole tegelikult reaalne. Paljuski sisaldab see töö pigem jälitamist, uurimist, eemalt tegutsemist, petmist, valetamist, šantažeerimist, psühholoogilisi taktikaid, jne, ehk siis, oli loo fookus tõepärasem ja põnevam. Samuti, oli seekord primaarsem sisu mitte stiil. Kuigi jätkus omajagu ka seda. Mulle meeldis Jennifer Lawrence Dominikana, olles vaoshoitud jääkuninganna, kes suutis aga piiavas annuses emotsiooni oma silmadega paljastada. Peale tema oli edukas oma esituses Matthias Schoenaerts creepy on Vanyana.
Mis oli kehvasti? Põhi puänt koos Dominika tõelise lojaalsuse kuuluvusega ja isegi n-ö Vene poolse reeturi identiteet jäid nõrgaks. Ma ei tundud mingit "ohoo!" momenti, vaid pigem ennustasin paljuski ette kuidas keerdkäigud kujunesid. Õhukeseks jäi ka keemia Jennifer Lawrence'i ja Joel Edgertoni vahel. Nende romanss, kui seda saab selleks nimetada, mitte üksteise ärakasutamiseks, ei olnud piisavalt sujuv või tõsiseltvõetav. Liialt ühele poole kaldu olid ka nendevahelise suhte motivatsioonid -- mees oli iseloomult liialt valge ja naine vaid pigmendiga. Palju intrigeerivam oleks olnud kui mõlemad oleksid olemuse toonilt hallimad ning mitte nii läbinähtavad. Teisalt, oli tänu sellele tegelastele vaevatum kaasa elada.
Film kestis üle kahe tunni ning lahja pinge ja puändi poolest ei olnud pikkus õigustatud. Leidus mitmeid minilooliine, mis ei olnud hädavajaliku, kuid, samas, täitsid kõik siiski mingit eesmärki ning põnev oli pikem keskendumine Dominika koolitamisele. See aitas mõista, kui kaugele ollakse valmis minema nii Venemaa kui ka Dominika enda poolt.
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Mis oli hästi? Hiljutisest teisest samalaadsest naisspiooni kätšifilmist, "Plahvatuslik blondiin", oli antud linateos minu silmis etem. Ma hindasin selle realistlikumat ja psühholoogiliselt brutaalsemat lähenemist võrreldes eelneva füüsilisele jõhkrusele keskendumisega. Spioonimaailm, a la James Bondi killas, kus muudkui rusikaid vehitakse ja mingi madin pidevalt toimub, ei ole tegelikult reaalne. Paljuski sisaldab see töö pigem jälitamist, uurimist, eemalt tegutsemist, petmist, valetamist, šantažeerimist, psühholoogilisi taktikaid, jne, ehk siis, oli loo fookus tõepärasem ja põnevam. Samuti, oli seekord primaarsem sisu mitte stiil. Kuigi jätkus omajagu ka seda. Mulle meeldis Jennifer Lawrence Dominikana, olles vaoshoitud jääkuninganna, kes suutis aga piiavas annuses emotsiooni oma silmadega paljastada. Peale tema oli edukas oma esituses Matthias Schoenaerts creepy on Vanyana.
Mis oli kehvasti? Põhi puänt koos Dominika tõelise lojaalsuse kuuluvusega ja isegi n-ö Vene poolse reeturi identiteet jäid nõrgaks. Ma ei tundud mingit "ohoo!" momenti, vaid pigem ennustasin paljuski ette kuidas keerdkäigud kujunesid. Õhukeseks jäi ka keemia Jennifer Lawrence'i ja Joel Edgertoni vahel. Nende romanss, kui seda saab selleks nimetada, mitte üksteise ärakasutamiseks, ei olnud piisavalt sujuv või tõsiseltvõetav. Liialt ühele poole kaldu olid ka nendevahelise suhte motivatsioonid -- mees oli iseloomult liialt valge ja naine vaid pigmendiga. Palju intrigeerivam oleks olnud kui mõlemad oleksid olemuse toonilt hallimad ning mitte nii läbinähtavad. Teisalt, oli tänu sellele tegelastele vaevatum kaasa elada.
Film kestis üle kahe tunni ning lahja pinge ja puändi poolest ei olnud pikkus õigustatud. Leidus mitmeid minilooliine, mis ei olnud hädavajaliku, kuid, samas, täitsid kõik siiski mingit eesmärki ning põnev oli pikem keskendumine Dominika koolitamisele. See aitas mõista, kui kaugele ollakse valmis minema nii Venemaa kui ka Dominika enda poolt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar