Kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Kino: Ports lühiülevaateid 2017 filmidele vol 2

Tervitus!

Siin nüüd teine osa lühiülevaadetest!

Pealkiri: Justice League
Originaalpealkiri: Õigluse liiga
Kinodes alates: 17.11.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kuigi tunnen juba Marveli tüdimust (mida "Thor: Ragnarok" veidi leevendas) virutasid nad ühe asja juures naela pihta. Nimelt, kangelaste kokkutoomiseks ühe grupina ühes linateoses läks tarvis päris mitu eelfilmi, et maastikku sobivaks sõtkuda. DC koomiksikangelaste suurejoonelisel kohtumisel aga puudusid võimalikud eelnevalt väljajoonistunud seosed, välja arenenud konkreetsed tegelastevahelised suhted, looliinid mis jõuaksid võimaliku pika ootamise järel rahuldava seisuni ning jällenägemisrõõm kohtumaks kaua kaasaelatud armastatud tegelastele. Enamus karaktereid jäid võõraks ja nende tutvustused/arendused jäi pinnapealseks -- toimuval ei olnud kaalu ning uus kangelaste maailm oli kitsas ja õhuke. Pinnas jäi vesiseks, sest polnud piisavalt turvast jõudnud tekkida. Jah, madinat oli omajagu, hävingut oli küllalt, kangelastegusid piisavalt, kuid mulle ei läinud nähtu eriti korda. Muidugi, oli ka kihvte stseene ja tegelasi (no tõesti, Jason Momoa Aqamanina oli ootamatult mehine ja äge), kuid keeruline oli selle looga kontakti leida ja end emotsionaalselt siduda.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Keti lõpp
Kinodes alates: 20.10.2017
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma arvasin, et see film kõnetab mind vähem kui välja kukkus. Selline artsy ja uuenduslik lähenemine koos minu jaoks ebatraditsionaalse süžeega pelgasin, et jätab mind külmaks või isegi tekitab vastumeelsust. Tegu ju originaalis teatritükiga -- lavale passib, aga kinolinal ei pruugi toimida. Üle ujutatud enesekesksetest, sisutühjadest, eemalepeletavatest ja/või tüütutest tegelastest -- meie tavapärastest igapäeva keskkonnakaaslastest --, oli otsekui pärl sigade ette visatud söögikoha ettekandja, loo kangelanna, Maiken Schmidti kehastuses. Inimene, kes vajas muutust ning selle ka pealesurutuna negatiivses kuues sai. Nimelt, keskendus lugu toidukoha viimasele tegutsemispäevale, peale mida naine omale uue töökoha või elusihi on sunnitud leidma. Midagi tegelase juures minuga aga haakus ja ma olin siiralt tema käekäiku investeeritud. Sõnas ta ka muuseas mina jaoks lausa legendaarseks saanud mõttetera: "Kas sa arvad ei burgereid ei ole vaja? Kas sa arvad, et friikaid ei ole vaja?" Lihtne ja labane, aga sügav ja mõtlema panev! Lõpp astus aga ilmselgelt ühe sammu liiast ning selline ekstra diip imal jama pani mind nina krimpsutades kukalt kratsima. Üldiselt, oli linateoses midagi seletamatut, mis mulle ootamatult istus.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Väike ime
Originaalpealkiri: Wonder
Kinodes alates: 22.12.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Juba loo alguses hakka peategelane, moonutatud näoga terane ja igati tubli poiss, oma kolme uut klassikaaslast esimesel kohtumisel kategoriseerima vastavalt nende välimusele… Filmi sõnum oli mitte hinnata raamatut raamatu kaane järgi – pesueht topeltmoraal! Ja siis see üliimal auhinna andmine lõpus! Ehk siis, tundsin ja elasin ma Auggiele täiega kaasa, kuid, piinlik tõdeda, suutis poisi kõrval peres teisejärgulisena koheldud ja kohati nähtamatu õde mu sümpaatiat enam võita. Üldiselt, oli tegu emotsionaalse elujaatava filmiga, kus eri aspektid, alates näitlemisest kuni loo ülesehituse ja erinevate vaatevinklite kaasamiseni, olid soliidselt esitatud. Pisarad tiriti mult efektiivselt ja järjekindlalt välja iga teise stseeni juures, mis näitab, et asi toimis või olen ma üks ogar nutunaine. Mõlemad variandid vast siinkohal kehtivad. 






----------------------------------------------------

Pealkiri: Jackie
Originaalpealkiri: Jackie
Kinodes alates: 03.03.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ütlen kohe, et minu jaoks võiks suure punnitamise peale häirivate faktoritena välja tuua vaid tempot, mis vahepeal kippus venima, ning paari kõrvalosatäitja sunnitud etteastet. Üleüldiselt aga suutis film mu hinge pugeda ja sellise mastaapse ajaloosündmuse hoopis teisest valgusest vaadatuna niivõrd inimlikuks, tundeküllaseks ja vaatajale isiklikuks teha. John F. Kennedy tapmine Texases oli traagiline sündmus, mille poliitiline jalajälg, järgnenud segadus ja vastamata küsimused koos vandenõu teooriatega varjutasid selle mõju tema lähedastele. Selle aspekti tõi üliemotsionaalse ja vaoshoitult dramaatilisena hiilgavalt välja malbe ja haavatava, kuid pead püsti kuni lõpuni hoidva, väärika Jackiena, Natalie Portman. Fookus naise läbielamistel ja nädalatel pärast mehe surma tiris mind sisse ja hoidis kinni kuni viimase sekundini. Midagi oli filmi juures ekstra poteetiliselt kaunist, hingeliselt sügavat, kurblikult rahustavat ja tasa ning targu kaasa haaravat.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Spiderman: Kojutulek
Originaalpealkiri: Spiderman: Homecoming
Kinodes alates: 14.07.2017
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma teadsin juba uut kombenisioonikangelase versiooni nägemata, et Tom Holland klapib teismelise Peter Parkeri olemusega enam kui Tobey Maguire ja Andrew Garfield seda kunagi suudaks. Valides usutavama vanusega näitlejaid kehastamaks noorukeid on alati samm õiges suunas. Kuigi, kui mitu korda ühte ja sedasama karakterit värskendada, võib asi oma hiilguse kaotada, tundus mulle antud uusvariant eelnevatest ehedam ja sümpaatsem. Samas, aga imbus sisse ka Marveli filmide sarja tüüpmustreid, mis suurtes doosides võivad karuteenet tegema hakata. Näiteks, kuigi Raudmees ei kaaperdanud antud filmi, tuli teda ette minu maitsele liialt palju. Jah, tema sekkumine oli loogiline ja süžeed toetav, kuid Marveli linateoste pluss on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest. Ja Marvel linateoste probleem on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest.




----------------------------------------------------

Pealkiri: Tantsija
Originaalpealkiri: La danseuse
Kinodes alates: 26.05.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Film keerles modernse tantsu ning innovatiivse teatraalse valgustuse eestvedaja, Loïe Fulleri, ümber, keda imetlesid tollase ajad suured nimed kunstis, näiteks, Rodin ja Toulouse-Lautrec, ning isegi Marie Curie. Fookus asetus naise karjääri algusaastatele ning kuulsa Serpentine Dance loomisprotsessile -- mis nähtu järgi juhtus poolkogemata. Edaspidi juba keskenduti naise suhetele patrooni, d'Orsay krahviga, ning, iseäranis, teise hakkaja ja ambitsioonika tantsija, Isadora Duncaniga. Mõlemaga oli Loïel ka teatud kraadini romantilised suhted. Isadora suutis naisel pea täitsa sassi ajada. Põnev ajastu, fastsineeriv päriselus eksisteerinud ning oma sügava jälje jätnud peategelane, ohtralt potentsiaalset ning plahvatusohtlikku draamat ja tundeid kunstimaailmas, kenad kostüümid, jne -- aga oli see küll üks igav film! Minuni ei jõudnud grammigi särtsu ja Loïe ei paistnud üldsegi erakordne inimene, kes ta ju kahtlemata reaalsuses pidi olema. Mitmed aspektid, tempost kuni näitlemiseni kuni õhkkonnani, olid tuimad ja elutud -- vastupidiselt kõigele, mida esindas loo keskmes olev kuulus tantsustiil.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Plahvatuslik blond
Originaalpealkiri: Atomic Blonde
Kinodes alates: 04.08.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Mul oli kõigist tegelastest ja toimuvast nii ükskõik -- film ei tõmmanud mind käima ega suutnud kübegi kõnetada. Isegi mu suur lemmik, James McAvoy, ei olnud võimeline karakteritele elu sisse puhuda või mind nähtust hoolima panna. Külmaks ja kaugeks jäi eriti peategelasest jäine blondiin Elsa... ups, Lorraine. Juba alguses oli ka selge, kes on n-ö pahalane -- puudus põnevusfaktor ja vimpkad loos. Ohtralt pluss punkte sai film minult täna stiilsusele ja omanäolisele esteetikale. Viimast ilmselgelt ka rõhutati, minnes, sellest tulenevalt, süžee poolelt liialt mugavaks. Madinastseenid olid vinged ning, kuigi ikkagi absurdsed -- tegelased oleks pidanud ammu juba sussid püsti viskama --, suudeti need kätšid vähemalt realistlikult vaatajale esitada. Kihvt pakett, kuid üllatusvaba ning tühja õhu rohke sisu.







------------------------------------------------------

Pealkiri: Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks
Originaalpealkiri: Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales
Kinodes alates: 26.05.2017
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma mäletan kui esimene "Kariibi mere piraadid" osa kinodesse jõudsid ja seda isegi kaks korda kinos vaatamas sai käidud. Seda kõike, sest tegu oli ajuvaba, kuid laheda ja köitva piraadiseiklusega, žanr mis varem pikaks ajaks unustuse hõlma vajunud ning automaatse läbikukkumise needus all kannatas. Viis ju "Kõrilõikajajate saar" (1995) omal ajal põhja Carolco filmistuudio. Selle žanri halva kuulsuse murdis aga teine needus, ehk siis "Musta pärli needus" ja riburadapidi on järgnenud neli järge. Vaatasin ära ka veel teise osa, kuid pettusin tohutult kui mulle armsaks saanud tegelasi enam ära ei tundud. Dünaamika muutus ja tegelased olid järsult ebasümpaatsed. Midagi ei ole ka viienda filmiga muutunud -- samad head ja vead, aga kuidagi luitunud ja väsinud näeb sarja uus lisa välja. Copy-paste täitsa esimese linateoses süžeest ja tegelastest (kuigi uus generatsioon tõi grammikese värskeid hoovuseid) ning vingest Jack Sparrowst on saanud veel piinlikum kloun. Nostalgiline oli aga muidugi taas Willi ja Elizabethi näha, kasvõi siis viivuks lõpus. Igatahes, tore idee, toredad efektid, tore seiklus, aga pillid oli aeg kotti panna juba paar filmi tagasi. Kõik järgnev on olnud üleliigne rahalüpsimasin.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar