Käisin jõulukuul mitmel jõulu- või lihtsalt meeleolukal kontserdil või etendusel ning siin on lühiülevaated!
Kontsert: Antonio Vivaldi. Taevane ja maine armastus
Toimumiskoht: Eesti kontserdisaal
Millal nähtud: 16.12.2017
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
Peterburgi sümfooniaorkester Lev Dunajevi juhatusel lasi esimesel poolel kõlada näiteks flöödimängul, avapalal ooperile "Dariuse kroonimine" ning kahel ooperiaarial Jekaterina Šimanovitši esituses. Meeldiv ja meisterlik, kuid, olgem ausad, nad ei suutnud kuidagi küündida teise poole fookuse geniaalsusele. "Neli aastaaega" on imeline, vaimustav, hiilgav, unustamatu ja veel mitmed ülivõrdes kiidusõnad lisaks. Kuninglik kevad, hingemattev suvi, värviküllane sügis ja kõledalt kaunis talv -- Vivaldi suutis uskumatult täpselt muusikasse panna nelja aastaaja eripära, olemuse, helid ning inimese vaatevinklist lähtudes head ning halvad küljed. Teadmata kui keeruline on olla osav keelpillimängija, kuid aimates selle tagamaid, olin hämmingus millise intensiivse tempoga ja minu kõrvadele ideaalselt esitas trupp näiteks "Suve" tormi kibekärmet osa. Üleüldse kõlas kõik imeliselt! Taustaks oli võimalik projektorilt näha ka aastaaegadele vastavaid videosid ning laval esitas noor tantsijapaar kaasaegset koreograafiakombinatsiooni inspireeritud kuuldava sisust. Kohati tundus, et laval oli korraga liialt palju saginat ja erinevaid aspekte mida jälgida, kuid vähemalt oli valikut millele võiks kõrvade kõrval ka silmad keskenduda.
Milline Vivaldi aastaaeg on minu lemmik? On neid kellel on üks konkreetne looduse aastaaeg, mis neid kõnetab. Minul seda ei ole, igal ühel on omad head ja vead. Samamoodi ka antud teose osadega -- on seiku, mis sügavalt puudutavad, on neid millega saavutab vähem kontakti. Natuke tõusevad teistest esile aga "Sügise" algus ning "Suve" torm. Absoluutselt oivaline muusikateos esimesest sekundist kuni viimaseni igatahes ning kohustuslik kuulamine kõigile.
----------------------------------------------
Etendus: Pähklipureja (Tšaikovski ballett)
----------------------------------------------
Etendus: Pähklipureja (Tšaikovski ballett)
Teater: Royal Opera House (London)
Toimumiskoht: Cinamon Kosmos
Millal nähtud: 28.12.2017
Kestus: 2h 15 min
"Pähklipureja" oli mu esimene ballett, mida nägin Estonias, kui ma ei eksi, kuskil 14. aastasena. Mäletan seda etendust, sest baleriinipaar kukkus keset lava... ja võrratu muusika pärast, mida avastasin, et teadsin juba hulga varem kui seal saalis. Äratundmisrõõmu oli tohutult. Näiteks, filmidest, reklaamidest, jne. Iseäranis "Vene tants" paistis väljaspool teatrisaali populaarne valik. Minu nähtud ballettide repertuaar on sellest ajast saadik suurenenud ning "Pähklipureja" ei ole enam ammugi mu lemmik, kuid erilise koha mu mälestustes on ta välja teeninud küll. Ja, otse loomulikult, võimaldab selle jõuluteemalisus igal aastal konkreetset Tšaikovski võlumaailma aina uuesti ja uuesti külastada. See teos lihtsalt ei aegu ega tekita tüdimust!
"Pähklipureja" ei ole just ääretult sisuka ning põneva süžeega etendus. Kulminatsioon saabub esimese vaatuse lõpupoole kui Clara ja Pähklipureja võidutsevad üle kurja hiirekuninga ja tema armee. Stseen kestab kuskil kümme minutit. Sellele eelneb õdus ja lustakas jõulupidu Clara pere ja sõprade seltsis ning järgneb üks ühele tantsuetendus. Kogu teine vaatus sisaldab järjepanu erinevaid tantsunumbreid. Ja tegelikult ongi kõik. Jah, efektid, näiteks see kuidas n-ö Clara kahanes ja kuusk laval suurenes, olid kihvtid, hiirte armaada madin oli lahe ning mainitud tantsunumbrid ei ole pelgalt tavalised ringi keksimised, vaid imekaunid etteasted. Siiski, ei vii eelnev eemale faktist, et lugu ise on natuke igav. Või vähemalt see osa, mis lavale jõuab -- kuigi originaaljutustus, millel ballett põhineb on detailsem, kuid paljuski teistsugune; erinev on ka päris esimene versioon etendustest ning interpretatsioone on veel mitmeid.
Kiigates süžeesse sügavamale on aga potentsiaal üüratu: Miks on Drosselmeyeri nõbu (teistes versioonides prints) muudetud Pähklipurejaks? Kas ta on konkreetses versioonis siis ikkagi prints või tavaline nõbu? Hiirekuninga taust, eesmärk ja seos pähklipurejaga? Kes on ikkagi Drosselmeyer ja mis on tema võimete piirid? Võlumaailma roll ja iseärasused? Kas see kõik oli Clara uni??? Jne. Nagu balletti olemus aga eeldab, keskendutakse tantsule, mitte intrigeerivale sisuarendamisele -- mis on iseenesestmõistetav! Mulle aga meeldis, kuidas antud versioonis oli Clara ja Pähklipureja noor tärkav armastus eriti siiras, armas ja katsutav. Siinkohal kiidusõnad kahe karakteri kehastajale, kellede õhetavad põsed ja säravad silmad üksteisele selgelt vaatajale silma paistsid. Kelmikas lõpp, kus paar on tavamaailmas tagasi ja tänaval trehvavad ning naertavad, andes mõista, et vast ikka ei olnud eelnev üks suur maagiline unenägu, tõstis mu suunurgad kõrvadeni.
Mis teeb sellest balletist unustamatu on muusika. Pea iga pala on omanäoline, meeldesööbiv ning väljaspool etendust ohtralt kasutust leidev, mis tõestab kui mitmekülgne ning geniaalne see on. "Vene tants", "Lillede valss", "Suhkruploomihaldja tants", "Araabia tants", "Karjuste tants", jne -- iga meloodia on eraldi imeline. Mul ei ole isegi lemmikut, sest ainuüksi valiku tegemine on karjuvalt ebaaus. Tantsudest kiidetakse taevani Suhkruploomihaldja ja tema printsi etteasteid, kuid vaatamata sellele, et need on etenduse n-ö tantsuliseks haripunktiks, surmani ülistatud ja tipp-baleriinide poolt esitatuna hiilgavad, sümpatiseerivad mulle alati Clara ja Pähklipureja inimlikumad ja soojemad etteasted. Suhkruploomihaldja ja tema printsi numbrid on mulle alati liialt kliinilise ja perfektsena mõjunud, seda ka antud produktsioonis. Ma ei tunne emotsioone, kuigi esitus on visuaalselt ebamaine. Lisaks eelnevale, on Araabia tants painduvuse ja tasakaalu poolt uskumatu, rääkimata Vene tantsust, kus poisid kui ponksid kargavad ringi nii kärmelt, et mul on tunne, et nende kiirus ei saa olla inimlikult võimalik. Kokkuvõttes, absurdselt veider on tõdeda, et esimene versioon balletist oli läbikukkumine.
-------------------------------------------------
Kestus: 2h 15 min
 |
| pilt kosmos.cinamon.com kodulehelt |
"Pähklipureja" oli mu esimene ballett, mida nägin Estonias, kui ma ei eksi, kuskil 14. aastasena. Mäletan seda etendust, sest baleriinipaar kukkus keset lava... ja võrratu muusika pärast, mida avastasin, et teadsin juba hulga varem kui seal saalis. Äratundmisrõõmu oli tohutult. Näiteks, filmidest, reklaamidest, jne. Iseäranis "Vene tants" paistis väljaspool teatrisaali populaarne valik. Minu nähtud ballettide repertuaar on sellest ajast saadik suurenenud ning "Pähklipureja" ei ole enam ammugi mu lemmik, kuid erilise koha mu mälestustes on ta välja teeninud küll. Ja, otse loomulikult, võimaldab selle jõuluteemalisus igal aastal konkreetset Tšaikovski võlumaailma aina uuesti ja uuesti külastada. See teos lihtsalt ei aegu ega tekita tüdimust!
"Pähklipureja" ei ole just ääretult sisuka ning põneva süžeega etendus. Kulminatsioon saabub esimese vaatuse lõpupoole kui Clara ja Pähklipureja võidutsevad üle kurja hiirekuninga ja tema armee. Stseen kestab kuskil kümme minutit. Sellele eelneb õdus ja lustakas jõulupidu Clara pere ja sõprade seltsis ning järgneb üks ühele tantsuetendus. Kogu teine vaatus sisaldab järjepanu erinevaid tantsunumbreid. Ja tegelikult ongi kõik. Jah, efektid, näiteks see kuidas n-ö Clara kahanes ja kuusk laval suurenes, olid kihvtid, hiirte armaada madin oli lahe ning mainitud tantsunumbrid ei ole pelgalt tavalised ringi keksimised, vaid imekaunid etteasted. Siiski, ei vii eelnev eemale faktist, et lugu ise on natuke igav. Või vähemalt see osa, mis lavale jõuab -- kuigi originaaljutustus, millel ballett põhineb on detailsem, kuid paljuski teistsugune; erinev on ka päris esimene versioon etendustest ning interpretatsioone on veel mitmeid.
Kiigates süžeesse sügavamale on aga potentsiaal üüratu: Miks on Drosselmeyeri nõbu (teistes versioonides prints) muudetud Pähklipurejaks? Kas ta on konkreetses versioonis siis ikkagi prints või tavaline nõbu? Hiirekuninga taust, eesmärk ja seos pähklipurejaga? Kes on ikkagi Drosselmeyer ja mis on tema võimete piirid? Võlumaailma roll ja iseärasused? Kas see kõik oli Clara uni??? Jne. Nagu balletti olemus aga eeldab, keskendutakse tantsule, mitte intrigeerivale sisuarendamisele -- mis on iseenesestmõistetav! Mulle aga meeldis, kuidas antud versioonis oli Clara ja Pähklipureja noor tärkav armastus eriti siiras, armas ja katsutav. Siinkohal kiidusõnad kahe karakteri kehastajale, kellede õhetavad põsed ja säravad silmad üksteisele selgelt vaatajale silma paistsid. Kelmikas lõpp, kus paar on tavamaailmas tagasi ja tänaval trehvavad ning naertavad, andes mõista, et vast ikka ei olnud eelnev üks suur maagiline unenägu, tõstis mu suunurgad kõrvadeni.
Mis teeb sellest balletist unustamatu on muusika. Pea iga pala on omanäoline, meeldesööbiv ning väljaspool etendust ohtralt kasutust leidev, mis tõestab kui mitmekülgne ning geniaalne see on. "Vene tants", "Lillede valss", "Suhkruploomihaldja tants", "Araabia tants", "Karjuste tants", jne -- iga meloodia on eraldi imeline. Mul ei ole isegi lemmikut, sest ainuüksi valiku tegemine on karjuvalt ebaaus. Tantsudest kiidetakse taevani Suhkruploomihaldja ja tema printsi etteasteid, kuid vaatamata sellele, et need on etenduse n-ö tantsuliseks haripunktiks, surmani ülistatud ja tipp-baleriinide poolt esitatuna hiilgavad, sümpatiseerivad mulle alati Clara ja Pähklipureja inimlikumad ja soojemad etteasted. Suhkruploomihaldja ja tema printsi numbrid on mulle alati liialt kliinilise ja perfektsena mõjunud, seda ka antud produktsioonis. Ma ei tunne emotsioone, kuigi esitus on visuaalselt ebamaine. Lisaks eelnevale, on Araabia tants painduvuse ja tasakaalu poolt uskumatu, rääkimata Vene tantsust, kus poisid kui ponksid kargavad ringi nii kärmelt, et mul on tunne, et nende kiirus ei saa olla inimlikult võimalik. Kokkuvõttes, absurdselt veider on tõdeda, et esimene versioon balletist oli läbikukkumine.
-------------------------------------------------
Kontsert: The Ilves Sisters "Talvevõlumaa"
Toimumiskoht: Kaarli kirik
Millal nähtud: 25.12.2017
Detsembris on mu repertuaaris alati üks jõulukontsert. Vaatamata sellele, et minul ja mu perel erilisi pühade pidamise traditsioone ei ole, tunnen ise alati, et kinkide kõrval pean korra ikka hooajamuusikat kuulma ning kirikumelu imetlema. Iga aasta on vastavaid kontserte jalga segada. Kõik kes tsipagi viisi peavad või mõnest pillist veidigi korrektsemat häält suudavad välja pigistada, hüppavad bussi ja ring tehakse peale kõigile Eestimaa pühakodadele. Olen meie muusikute hulgast väga valiv ja paljud mulle eri põhjustel peale ei lähe, seega langes valik see aasta õdede Ilveste ansambli kasuks, kes tundusid väljapakutust enim sümpatiseerivat.
Üks põhjus, miks just see kontsert, tulenes tõsiasjast, et kõlas ka klassikalist ja instrumentaalmuusikat ilma, et inimhääl palasid alati saadaks. Neiud käsitlesid kahte viiulit, tšellot, klaverit ning üks õde panustas vokaali. Tunnusmuusika muusikalist "Ooperifantoom" ja "Don't Cry for Me Argentina" etenduselt "Evita" kõlasid asjakohaselt ja kaunilt. Eriti kananahka ilule toov oli The Piano Boys'ide poolt originaalselt kokku miksitud Vivaldi "Talv" ja Elsa üleleierdatud "Let it Go". Mulle kombo väga meeldis. Kuulda sai ka kurvamaigulist ABBA lugu "The Winner Takes It All", mis mind vaimustusse ei ajanud, sest ABBA hakkab mulle juba üledoosi tekitama, kuid antud konteksti meloodiliselt sobis lugu igati. Üllatavalt maagiline oli ning naha alla puges Rein Rannapi muusika ja Doris Kareva sõnadega loodud õdede uus pala "Elulaul". Viimast võiks kuulata veel ja veel.
Otse loomulikult ei puudunud ka populaarsed jõulu- või pühadega seostatud lood, milledest pluss-punktid annan järgmistele: "Püha öö", "Carol of the Bells", "Suudlus läbi jäätunud klaasi" ja "Mrs Santa Claus". Jõululugudega on aga see miinus, et mul on mitmest eriti populaarsest muusikast juba siiber. Kaua sa ikka kuulad palasid, mis sulle juba algusest peale niiväga ei istus? Ehk siis: "Most Wonderful Time of the Year", "Let It Snow", "Something Stupid" ja "Talvevõlumaa". Viimase read "lumememmed jalutavad paaris, päkapikud ümber tule reas" paneb mind tagasi lendama teismeikka, kus kujutasin, ette, et lumememmed jalutavad baaris ja päkapikud on pandud tulele röstima. Lapsik? Kohe kindlasti, kuid ma ei saa sellest mentaalsest pildist vist kunagi lahti. Vähemalt ei kõlanud õudus: "Last Christmas I Gave You My Heart". Brrrrrr!
Kokkuvõttes, armas, soe, hubane, variatiivne ja andkate muusikute, keda mulle pidevalt igast meediakanalist kurgust alla ei topita (nagu enamusi jõulukontsertite pakkujaid), pühademeeleolu elavdav üritus.
----------------------------------------------------------
Toimumiskoht: Kaarli kirik
Millal nähtud: 25.12.2017
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
Üks põhjus, miks just see kontsert, tulenes tõsiasjast, et kõlas ka klassikalist ja instrumentaalmuusikat ilma, et inimhääl palasid alati saadaks. Neiud käsitlesid kahte viiulit, tšellot, klaverit ning üks õde panustas vokaali. Tunnusmuusika muusikalist "Ooperifantoom" ja "Don't Cry for Me Argentina" etenduselt "Evita" kõlasid asjakohaselt ja kaunilt. Eriti kananahka ilule toov oli The Piano Boys'ide poolt originaalselt kokku miksitud Vivaldi "Talv" ja Elsa üleleierdatud "Let it Go". Mulle kombo väga meeldis. Kuulda sai ka kurvamaigulist ABBA lugu "The Winner Takes It All", mis mind vaimustusse ei ajanud, sest ABBA hakkab mulle juba üledoosi tekitama, kuid antud konteksti meloodiliselt sobis lugu igati. Üllatavalt maagiline oli ning naha alla puges Rein Rannapi muusika ja Doris Kareva sõnadega loodud õdede uus pala "Elulaul". Viimast võiks kuulata veel ja veel.
Otse loomulikult ei puudunud ka populaarsed jõulu- või pühadega seostatud lood, milledest pluss-punktid annan järgmistele: "Püha öö", "Carol of the Bells", "Suudlus läbi jäätunud klaasi" ja "Mrs Santa Claus". Jõululugudega on aga see miinus, et mul on mitmest eriti populaarsest muusikast juba siiber. Kaua sa ikka kuulad palasid, mis sulle juba algusest peale niiväga ei istus? Ehk siis: "Most Wonderful Time of the Year", "Let It Snow", "Something Stupid" ja "Talvevõlumaa". Viimase read "lumememmed jalutavad paaris, päkapikud ümber tule reas" paneb mind tagasi lendama teismeikka, kus kujutasin, ette, et lumememmed jalutavad baaris ja päkapikud on pandud tulele röstima. Lapsik? Kohe kindlasti, kuid ma ei saa sellest mentaalsest pildist vist kunagi lahti. Vähemalt ei kõlanud õudus: "Last Christmas I Gave You My Heart". Brrrrrr!
Kokkuvõttes, armas, soe, hubane, variatiivne ja andkate muusikute, keda mulle pidevalt igast meediakanalist kurgust alla ei topita (nagu enamusi jõulukontsertite pakkujaid), pühademeeleolu elavdav üritus.
----------------------------------------------------------
Kontsert: Andrea Bocelli: A Legend of Beauty
Toimumiskoht: Coca-Cola Plaza
Millal nähtud: 27.12.2017
Kestus: 1h 50 min
Kestus: 1h 50 min
 |
| pilt forumcinemas.ee kodulehelt |
Mul oli valida kas Draamateatri "Sumu" või see. Esimestel minutitel tekkis tugev kahtlus, et olin teinud vale valiku. Selle asemel, et keskenduda täienisti suurepärasele jääshowle, näidati liialt palju kaadreid publikust -- kohalikest botox-nägudest (no tõesti, vaielge vastu!) ja Katie Holmesist. Õnneks need segavad seigad lahustusid peatselt jäämaagia sisse ning sain kogemust vaikselt nautima hakata.
Esiteks, ma ei nimetaks seda showd Andrea Bocelli ürituseks. Mees tegi kokku vaid kolm-neli etteastet ning minu pilku ta jääl toimuvalt ei röövinud, pigem ta isegi sutsu segas võimsaid uisukavasid, mõjudes üleliigsena. No, aga mehe nimi müüb, eks sellest ka kontsertfilmi pealkiri. Kui aus olla, ei tundnud ma tema panuse vastu aga suur vajadust, sest jääl toimuv oli kordades hiilgavam kui mõned laulud -- isegi temasuguse omaala tegija suust. Samas, ei ole ma mehest kunagi vaimustuses olnud.
Arena di Verona laval toimus Kreeka mütoloogia meelelahutuslik kiirülevaade, kus üks etteaste võrdus ühe konkreetse legendiga. Kuidas need aga tõlgendati sobimaks jääle, oli leidlik, pealtnäha lihtne ja lõbus. Saateks kuulsad klassikalised palad või tänapäevane looming, lisades siia laulukoor, maailma tipp-uisutajad, nagu näiteks Jevgeni Pljuštšenko, eriefektid, ooperiaariad, igasugu nutikad lavalahendused/rekvisiidid ning melu -- tulemuseks vastupandamatu kombinatsioon. Kinoekraanile sobis nähtu oma suurejoonelisusega ideaalselt.
Kajastust sai Erose ja Psyche romanss, Orpheuse ja Eurydice kannatused, Ulyssese (meil tuntud kui Odüsseus) ja Penelope üksteisest eemaloleku igatsused, Apollo ja puuks muutuv Daphne, Nümfid ja mitmed teised. Esile tõusid plejaadide esitus, kus uisutajad moodustasid kauni laulu taustal helendavate kuulidega jääl tähtkujusid, Medusa energiline etteaste kuulsa "Võluflöödi" Öökuninganna aaria saatel, troojalased versus kreeklased jäähokimatš koos põleva Trooja hobusega ning Circe, uisutades platvorm uiskudel (see oli uskumatu!), ja muutes mehi sigadeks. Kõigist neid suurepärastest esitustest jäid minu silmis sõelale aga naissõdalaste sõjakas, vali ning tempokas etteaste ja labürindi väljakutse Theseuse, Ariadne ja Minotaurusega, mille taustaks kõlas tuntud Rossini ooperi "William Tell" eelmäng ning mis oli ülesehitatud kui vanamoodne arvutimäng. Viimase algus, kus Ariadne tõmbab otsekui punast lõngakera ja jääle ilmub selle järgi kirjutatud tekst "Labyrinth" oli väga kihvt.
Kokkuvõttes, tõmbenumber Andrea Bocelli jäi uuendusliku, värske, nutika, põneva ja kujutusvõime küllase jääetenduse varju. Pigem tasus seda vaatama minna viimase pärast ning minu olematud ootused ajasid lausa üle.
Vahetult enne kontsertetenduse algust toimus saalis aga üks koomiline seik, kus mu kõrvale sattusid istuma kaks pensionäri. Kino näitas oma tavapärases koguses reklaame ja trailereid ning memmeke mu kõrval ohkas iga ühe peale "Issand!" Küll nad seal segaduses nihelesid ning lõpuks mu naaber küsis mu käest, et kas nad on ikka õiges kohas, sest mahukas ports reklaami tekitas neis kahtlust, et kas näitamisele tuleb ikka lubatud Bocelli või siis on tegu vale saaliga, kus repertuaaris reklaamid. Nad olid tõesti nõutud! See oli samaaegselt nii naljakas kui kurb, sest kinodes on tõesti ohtralt väsitavat reklaami ning ma ei räägi üldsegi traileritest, mis mind vähemalt grammigi ei häiri.
Esiteks, ma ei nimetaks seda showd Andrea Bocelli ürituseks. Mees tegi kokku vaid kolm-neli etteastet ning minu pilku ta jääl toimuvalt ei röövinud, pigem ta isegi sutsu segas võimsaid uisukavasid, mõjudes üleliigsena. No, aga mehe nimi müüb, eks sellest ka kontsertfilmi pealkiri. Kui aus olla, ei tundnud ma tema panuse vastu aga suur vajadust, sest jääl toimuv oli kordades hiilgavam kui mõned laulud -- isegi temasuguse omaala tegija suust. Samas, ei ole ma mehest kunagi vaimustuses olnud.
Arena di Verona laval toimus Kreeka mütoloogia meelelahutuslik kiirülevaade, kus üks etteaste võrdus ühe konkreetse legendiga. Kuidas need aga tõlgendati sobimaks jääle, oli leidlik, pealtnäha lihtne ja lõbus. Saateks kuulsad klassikalised palad või tänapäevane looming, lisades siia laulukoor, maailma tipp-uisutajad, nagu näiteks Jevgeni Pljuštšenko, eriefektid, ooperiaariad, igasugu nutikad lavalahendused/rekvisiidid ning melu -- tulemuseks vastupandamatu kombinatsioon. Kinoekraanile sobis nähtu oma suurejoonelisusega ideaalselt.
Kajastust sai Erose ja Psyche romanss, Orpheuse ja Eurydice kannatused, Ulyssese (meil tuntud kui Odüsseus) ja Penelope üksteisest eemaloleku igatsused, Apollo ja puuks muutuv Daphne, Nümfid ja mitmed teised. Esile tõusid plejaadide esitus, kus uisutajad moodustasid kauni laulu taustal helendavate kuulidega jääl tähtkujusid, Medusa energiline etteaste kuulsa "Võluflöödi" Öökuninganna aaria saatel, troojalased versus kreeklased jäähokimatš koos põleva Trooja hobusega ning Circe, uisutades platvorm uiskudel (see oli uskumatu!), ja muutes mehi sigadeks. Kõigist neid suurepärastest esitustest jäid minu silmis sõelale aga naissõdalaste sõjakas, vali ning tempokas etteaste ja labürindi väljakutse Theseuse, Ariadne ja Minotaurusega, mille taustaks kõlas tuntud Rossini ooperi "William Tell" eelmäng ning mis oli ülesehitatud kui vanamoodne arvutimäng. Viimase algus, kus Ariadne tõmbab otsekui punast lõngakera ja jääle ilmub selle järgi kirjutatud tekst "Labyrinth" oli väga kihvt.
Kokkuvõttes, tõmbenumber Andrea Bocelli jäi uuendusliku, värske, nutika, põneva ja kujutusvõime küllase jääetenduse varju. Pigem tasus seda vaatama minna viimase pärast ning minu olematud ootused ajasid lausa üle.
Vahetult enne kontsertetenduse algust toimus saalis aga üks koomiline seik, kus mu kõrvale sattusid istuma kaks pensionäri. Kino näitas oma tavapärases koguses reklaame ja trailereid ning memmeke mu kõrval ohkas iga ühe peale "Issand!" Küll nad seal segaduses nihelesid ning lõpuks mu naaber küsis mu käest, et kas nad on ikka õiges kohas, sest mahukas ports reklaami tekitas neis kahtlust, et kas näitamisele tuleb ikka lubatud Bocelli või siis on tegu vale saaliga, kus repertuaaris reklaamid. Nad olid tõesti nõutud! See oli samaaegselt nii naljakas kui kurb, sest kinodes on tõesti ohtralt väsitavat reklaami ning ma ei räägi üldsegi traileritest, mis mind vähemalt grammigi ei häiri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar