Ja taas PÖFFilt!
Päev 2 -- 18.11.2017
Pealkiri: Anarhist kolooniast
Originaalpealkiri: Anarchist from the Colony
Riik: Lõuna-Korea, Jaapan
Programm: Põhivõistlusprogramm: väljaspool võistlust
Kestus: 2h 09 min
Minu hinnang: 4/5
Ma ei tea mida ma ootasin, aga Jaapani ajaloolist kohtudraamat kohe kindlasti mitte. Ma ilmselgelt ei teinud piisavalt kodutööd, et aduda mis sorti filmi vaadata valisin. Ma tunnistan, et suhtusin sellesse veidi stereotüüpselt ehk siis, eeldasin veidrat Aasia komöödia, actioni ja Jaapani koomiksimaiguga ajaloolist süžeed. Ma ei ei saa aga grammigi väita, et see inimõiguslik protsess, mis kogu loo haaras ja mille ümber tegelikus tegevus keerles, äärmiselt paeluv ei oleks olnud. Veidi ootamatu lihtsalt!
Loo keskmes oli korealane Park Yeol ja jaapanlanna Kaneko Fumiko. Toimumisajaks 20ndad Tokyos, kui pärast katastroofset maavärinat kasutati selle tagajärgi ära rassivihaks Jaapanis elavate korealaste vastu. Toimumus tuhandete süütute korealaste tapmine ning tähelepanu eemale tõmbamiseks neist koletustest ja ka nende õigustamiseks, tehakse näidis protsess kahe värvika, sümpaatse, õige asja eest väljas oleva ja, olgem ausad, kriminaalse paari üle. Pole vaja maha salata, et nad tõesti planeerisid teatud paikade pommitamist, kuid ülekuulamiste käigus maaliti neist pilt kui jõledatest terroristidest. Kuna tegu ei olnud ohmudega, suutis paar toetajate abil pöörata kohtumõistmine osati enda kasuks, et tuua maailma tähelepanu korealaste julmale tapmisele. Samuti, oli Jaapani valitsusel paari hädasti vaja, sest kui viimaseid ei saaks riigi reetmises süüdistada, siis ei oleks riigiametnikel millegagi vähemusrahva hävitamise kübekeseks õigustuseks. Ja, otse loomulikult, tapatalgude valguses oleks see veel enam maailma pahameelt Jaapanile toonud kui kaks süütut inimest suurejoonelise protsessi käigus surma mõistetakse. Seega, omas paar omamoodi võimu kogu toimuva üle, mida nad ka usinalt ära kasutasid (nt õigus kohtus Korea traditsioonilist riietust kanda). Mõlemale poolele oli protsess vajalik oma eesmärkide täitmiseks ning see lükkamis-tõmbamismäng oli üpris kaasahaarav, rääkimata konkreetse kohtuprotsessi keerukusest ja vingerdustest. Lõpp oli aga kahjuks aimatav. Siinkohal, on tähtis ära märkida, et tegu on üdini tõestisündinud looga ning tegelased põhinevad päriselus eksisteerinud isikutel. See fakt paneb juba tõsisemalt asja üle mõtlema...
Mulle meeldis filmi toon. Vaatamata sisule ei olnud see raske ja sünge, otse vastupidi, tundeküllasust oli ohtralt, aga lähenemine oli pigem helge ja isegi humoorikas. Sellele aitasid hulganisti kaasa kahe peategelase karakterid, kes vaatamata pöörasele ning õudsele olukorrale suutsid olla erksad, särtsakad ja teenida enda seatud kõrgemat eesmärki. Iseäranis sümpaatne oli Kaneko Fumiko, eriti valusa lapsepõlvega jaapanlanna, kes kirglikult korealaste õiguste eest väljas oli ning kelle side Park Yeoliga oli tugev, nii intellektuaalselt kui spirituaalselt. Mulle siiralt meeldis kuidas näitlejanna, Moon Choi, kes on muideks hoopis korealane, teda mängis: krapsakas, positiivne, iseteadlik ja oma ajast naiste suhtumisel teistest kilomeetreid ees. Jaapani "kawaii" miksitud feminismiga. Muide, paljuski on kogu protsessist teada ning süžee ise üles ehitatud just päriselu Kaneko Fumiko memuaaridel, milled too kirjutas kui oli vangis.
Lisaks pean tooma esile, et lugu ei langenud musta-valge lõksu, mida liialt tihti ette tuleb taoliste algmaterjalidega. Ehk, korealased head ja jaapanlased pahad. Mulle imponeeris, et jaapanlasi oli küll ka jätiseid, kuid oli ka hallikarva ja mõistlikke ning ka neid, kes peategelaste eest väsimatult võitlesid. Miinusena tooksin välja, et kohati kippus lugu venima ja väsitama.
Seansil oli kohal ka mainitud Moon Choi, kelle inglise keel oli suurepärane, kelle suhtumine oli soe ja avatud ning kes tundus olevat sama kihvti ja heatahtlik kui tema kehastatav tegelane. Mulle meeldisid tema põhjalikud vastused ja siiras tahtmine filmi üle arutleda.
------------------------------------
Pealkiri: Vee puudutus
Originaalpealkiri: The Shape of Water
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Screen International kriitikute valik
Kestus: 2h 03 min
Minu hinnang: 3.5/5
Palju kiidetud, palju juubeldatud, palju auhinnatud -- mind, kahjuks, vasikavaimustusse ei viinud. Tegu oli otsekui erilise filmiga ja teisalt mitte niiväga. Ülehinnatud maigu see mulle aga jättis küll. Nõrgaks jäi süžee, mis kui eemaldada omanäoline pakend, oli tegu suhteliselt standardse üleloomuliku komponendiga päästelooga. Isegi lisades siia lembenoodi, ei tundunud nähtu siiski eriti originaalne. Olla ainulaadne ei ole alati muidugi mingi näitaja, kuid vähemalt fundamendi laob ta küll. Teostus oli aspekt, millega film teenis enamus punktid. Muusika, kostüümid, kaadrid, atmosfäär, jne mõjusid maagiliselt, meeldivalt veidralt, värskelt, salapäraselt, detailselt, läbimõelduna, ehk siis, oli tegu modernse, kuid retrohõngulise muinasjutuga.
Mind häirisid mitmed detailid, mis samaaegselt aga ideaalselt passisid ja värvi lisasid. Peategelase Elisa naaber ja kamu, Giles, tüütas oma pideva mulisemisega ning fookusega, mis liialt palju mehe tegemistele kaldus. Kohati tundus, et ta lämmatas Elisat, kes oli tumm. Teisalt, oli mees tähtis faktor naise elus ja loo kulgemises ning omamoodi muhe kuju. Samamoodi, oli ka kurikaelaga, kelle kodusest elust ei olnud mul sooja ega külma, kuid kiiked sinna võimaldasid luua selgema pildi, et miks oli mees nagu ta oli. Karakterid olid kõik karakterid suure tähega -- hoolega loodud, elavad ning põhjalikkusega esitletud. Üleüldse, hiilgas film just üksikasjadega, näiteks, külma sõja ning Nõukogude spiooni element, Giles'i aja jalgu jääv töö reklaamijoonistajana, jne. Kõnekas oli ka keskne n-ö mitteverbaalne armulugu, mis, saan aru, et vaatajatele hingestatuna ja sügavana paistis, mind aga niiväga puudutada ei suutnud. Kahe üksiku hinge teineteise leidmine, ükskõik kui kentsakates oludes ja teisest liigist, oli ju armas, kuid mulle mõjus võõrastavana.
Kokkuvõttes, kiidan julgust teha midagi juba nähtud-tehtud aga uues tõepoolest silmapaistvas kuues. Ja ka minemist, paljude jaoks, üle piiri, mis on mõnikord just see mida vaja, et nõiaringist välja murda.
Originaalpealkiri: Anarchist from the Colony
Riik: Lõuna-Korea, Jaapan
Programm: Põhivõistlusprogramm: väljaspool võistlust
Kestus: 2h 09 min
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
Loo keskmes oli korealane Park Yeol ja jaapanlanna Kaneko Fumiko. Toimumisajaks 20ndad Tokyos, kui pärast katastroofset maavärinat kasutati selle tagajärgi ära rassivihaks Jaapanis elavate korealaste vastu. Toimumus tuhandete süütute korealaste tapmine ning tähelepanu eemale tõmbamiseks neist koletustest ja ka nende õigustamiseks, tehakse näidis protsess kahe värvika, sümpaatse, õige asja eest väljas oleva ja, olgem ausad, kriminaalse paari üle. Pole vaja maha salata, et nad tõesti planeerisid teatud paikade pommitamist, kuid ülekuulamiste käigus maaliti neist pilt kui jõledatest terroristidest. Kuna tegu ei olnud ohmudega, suutis paar toetajate abil pöörata kohtumõistmine osati enda kasuks, et tuua maailma tähelepanu korealaste julmale tapmisele. Samuti, oli Jaapani valitsusel paari hädasti vaja, sest kui viimaseid ei saaks riigi reetmises süüdistada, siis ei oleks riigiametnikel millegagi vähemusrahva hävitamise kübekeseks õigustuseks. Ja, otse loomulikult, tapatalgude valguses oleks see veel enam maailma pahameelt Jaapanile toonud kui kaks süütut inimest suurejoonelise protsessi käigus surma mõistetakse. Seega, omas paar omamoodi võimu kogu toimuva üle, mida nad ka usinalt ära kasutasid (nt õigus kohtus Korea traditsioonilist riietust kanda). Mõlemale poolele oli protsess vajalik oma eesmärkide täitmiseks ning see lükkamis-tõmbamismäng oli üpris kaasahaarav, rääkimata konkreetse kohtuprotsessi keerukusest ja vingerdustest. Lõpp oli aga kahjuks aimatav. Siinkohal, on tähtis ära märkida, et tegu on üdini tõestisündinud looga ning tegelased põhinevad päriselus eksisteerinud isikutel. See fakt paneb juba tõsisemalt asja üle mõtlema...
Mulle meeldis filmi toon. Vaatamata sisule ei olnud see raske ja sünge, otse vastupidi, tundeküllasust oli ohtralt, aga lähenemine oli pigem helge ja isegi humoorikas. Sellele aitasid hulganisti kaasa kahe peategelase karakterid, kes vaatamata pöörasele ning õudsele olukorrale suutsid olla erksad, särtsakad ja teenida enda seatud kõrgemat eesmärki. Iseäranis sümpaatne oli Kaneko Fumiko, eriti valusa lapsepõlvega jaapanlanna, kes kirglikult korealaste õiguste eest väljas oli ning kelle side Park Yeoliga oli tugev, nii intellektuaalselt kui spirituaalselt. Mulle siiralt meeldis kuidas näitlejanna, Moon Choi, kes on muideks hoopis korealane, teda mängis: krapsakas, positiivne, iseteadlik ja oma ajast naiste suhtumisel teistest kilomeetreid ees. Jaapani "kawaii" miksitud feminismiga. Muide, paljuski on kogu protsessist teada ning süžee ise üles ehitatud just päriselu Kaneko Fumiko memuaaridel, milled too kirjutas kui oli vangis.
Lisaks pean tooma esile, et lugu ei langenud musta-valge lõksu, mida liialt tihti ette tuleb taoliste algmaterjalidega. Ehk, korealased head ja jaapanlased pahad. Mulle imponeeris, et jaapanlasi oli küll ka jätiseid, kuid oli ka hallikarva ja mõistlikke ning ka neid, kes peategelaste eest väsimatult võitlesid. Miinusena tooksin välja, et kohati kippus lugu venima ja väsitama.
Seansil oli kohal ka mainitud Moon Choi, kelle inglise keel oli suurepärane, kelle suhtumine oli soe ja avatud ning kes tundus olevat sama kihvti ja heatahtlik kui tema kehastatav tegelane. Mulle meeldisid tema põhjalikud vastused ja siiras tahtmine filmi üle arutleda.
------------------------------------
Pealkiri: Vee puudutus
Originaalpealkiri: The Shape of Water
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Screen International kriitikute valik
Kestus: 2h 03 min
Minu hinnang: 3.5/5
 |
| pilt piletilevi.ee kodulehelt |
Mind häirisid mitmed detailid, mis samaaegselt aga ideaalselt passisid ja värvi lisasid. Peategelase Elisa naaber ja kamu, Giles, tüütas oma pideva mulisemisega ning fookusega, mis liialt palju mehe tegemistele kaldus. Kohati tundus, et ta lämmatas Elisat, kes oli tumm. Teisalt, oli mees tähtis faktor naise elus ja loo kulgemises ning omamoodi muhe kuju. Samamoodi, oli ka kurikaelaga, kelle kodusest elust ei olnud mul sooja ega külma, kuid kiiked sinna võimaldasid luua selgema pildi, et miks oli mees nagu ta oli. Karakterid olid kõik karakterid suure tähega -- hoolega loodud, elavad ning põhjalikkusega esitletud. Üleüldse, hiilgas film just üksikasjadega, näiteks, külma sõja ning Nõukogude spiooni element, Giles'i aja jalgu jääv töö reklaamijoonistajana, jne. Kõnekas oli ka keskne n-ö mitteverbaalne armulugu, mis, saan aru, et vaatajatele hingestatuna ja sügavana paistis, mind aga niiväga puudutada ei suutnud. Kahe üksiku hinge teineteise leidmine, ükskõik kui kentsakates oludes ja teisest liigist, oli ju armas, kuid mulle mõjus võõrastavana.
Kokkuvõttes, kiidan julgust teha midagi juba nähtud-tehtud aga uues tõepoolest silmapaistvas kuues. Ja ka minemist, paljude jaoks, üle piiri, mis on mõnikord just see mida vaja, et nõiaringist välja murda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar