Laupäev, 30. detsember 2017

Külastus ja etendus: Glasgow ja muusikal "Blood Brothers"

Tervitus!

Sattusin tööga seoses septembris nädalaks Glasgowsse Šotimaal ning tekkis mõte kasutada võimalust ja külastada kohalikku teatrit. Mõeldud, tehtud! Kaaslane läks ilma igasugu küsimusteta entusiastlikult mu plaaniga kaasa ning ühel õhtul jalutasimegi King's Theatre'isse -- valikuks muusikal "Blood Brothers".

Esiteks, paar sõna Glasgowst. See oli minu teine kord seda kihvti linna külastada. Kui ma esimese korra ajal olin tööga hõivatud ja suuresti peale hotelli ja Glasgow Ülikooli midagi ei näinud, siis seekord jätkus kultuurile ohtralt aega. Või siis sai seda aega jõuga võetud ning tööga järjele jõutud öösel. Hotell oli kahe sammu kaugusel Kelvini jõest, mis lookles mööda linnaosa, kus mina põhiliselt paiknesin. Kümne minuti kaugusel oli ka botaanikaaed. Kuna ilm oli sombune, siis niiväga aia võlusid imetleda ei olnud võimalik, kuid klaasmajad olid suured ja uhked nii väljast kui seest. Just oli lõppenud ka dinosauruste näitus ning üksikuid monstrumeid veel muruplatsidel lebotamas sai nähtud -- juba poolikud või natuke enam ühes tükis. Laialdane ja mõnusalt roheline koht kus jalutada oli ka Kelvingrove’i park, mille sisse mahutus ka lahmakas Kelvingrove’i muuseum.


 

(Pilt 1: botaanikaaed; Pilt 2: sild üle Kelvini jõe ja kirik mu hotelli kõrval)

Ma olen võib-olla naiivne aga ma tõesti ei osanud oodata Kelvingrove Art Gallary and Museum’ist Van Goghi, Monet, Picassot, Cezanne ning mitmete muude kuulsate maalikunstnike teoseid. Samuti, avastasin enda jaoks the Glasgow Boys’id. Ei, tegu ei ole kohaliku poistebändiga vaid maalikunstnike grupiga, kes tegutsesid alates kuskil 1880ndatest. Meeste maalid olid paljuski värviküllased, muinasjutulise maiguga, fookusega loodusel ning välismaailmal ja kujutasid igapäevaseid asju realistlikult, kuid ebamaiselt ning käegakatsutavalt kaunilt. Ruumis, mis oli spetsiaalselt sellele grupile pühendatud, leidsin mitmeid teoseid, mis olid just minu esteetikale vastavad. Iseäranis E.A. Hornel, oma muinasjutuliste maalide, ja George Henry, oma jaapaniteemaliste teostega. Meele jäi ka John Lavery maal kirglikult tantsivast naisest nimega "Anna Pavlova". Lisaks pälvis tähelepanu ka Šoti kultuur ning ajaloolised esemed koos muu kunstiga. Imetleda sai ka imelist Mackintoshi stiilis klaasi disaini, mööblit ja muud. Vaatamist jätkus tervelt mitmeks tunniks ning kõike seda saatis orelimäng. Pea sissekäigu juures oli lae all orel, mis neoonvärvides valgustatud ja mida külastajate naudinguks mängiti.






(Pilt 1: orel Kelvingrove'i muuseumis; Pilt 2: E.A. Horneli maal; Pilt 3: Mackintoshi stiil; Pilt 4: Klevingrove'i muuseum, pilt tehtud Glasgow Ülikooli eest)

Kohe Kelvingrove’i pargi kõrval asus ka võrratu Glasgow Ülikool, kus ma palju aega reisist veetsin. Ma arvan, et siinkohal oleksid sõnad üleliigsed, sest hoone, selle ajalugu ning ülikooli maine räägivad enda eest – tõeline Harry Potteri Sigatüüka! Igatahes, võimas on see küll ning võtnud esimesel kohtumisel osa tunnisest ekskursioonist sain hulga ja huvitavat ülikooli kohta teada ning näha. 


 


(Pilt 1: Glasgow Ülikooli hall; Pilt 2: Glasgow Ülikooli torn; Pilt 3: Glasgow Ülikooli sisehoov)

Glasgow Ülikooli ümbrune osa oli armsa ja koduse tudengilinna tooniga, kus leidus hulgaliselt väikeseid poekesi, kohvikuid, söögikohti, antiigipoode, kolipoode ning vintage riideärisid. Mitmes kohvikus sai isegi tagumikud maha pandud ja keha kinnitades melu nauditud. Liikudes aga kesklinna poole, mis jäi kuskil kahekümne minuti jalutuskäigu kaugusele tundus, et tegu on hoopis teise linnaga – vana-Euroopalikum, mastaapsem, modernsem ja võõrastavam kui mainitud hubane mu hotelli lähinaabruskond. Shopatud sai Buchanan Streetil, kus leidus kõike alates Top Shopist kuni brändipoodideni kuni Whittardini (kus ma alati teed ja kohvi käin hankimas). Võluvad on ka teeruumid (tea rooms), mis tavavaatajale alati kergelt linnapildis silma ei jää ja mis end väikestes nurgakestes peidavad. Olles suur tee tarbija, siis on unistus, et kas Eestis selliseid kohti enam oleks -- või üldse kasvõi üks. Leidus ka kohalike maiustuste poolde, kust sain vajalikud kingid sõpradele. Paralleeltänaval asus ka George Square – kohalik n-ö raekoja plats – mille suurt ja valget Glasgow City Chambersit sai imetletud. Siinkohal pean ka mainima, et kesklinnas olid hooned n-ö puhtamad ja heledamad, kuid üleüldse on Glasgow ehitised sellised liivakivised ja pruunikad, otsekui määrdunud ja kaua tolmutormi käes olnud. Samuti oli iga nurga peal mõni vingelt sünge ja pruunikas kirik. Selline veidi räsitud olek aga lisas linnale iseloomu, mis ei ole selle võimsa industriaaltaustaga linnale midagi ebatavalist. 


 


(Pilt 1: Buchanan Street; Pilt 2: Kelvingrove'i park; Pilt 3: George Square)

Paari sõnaga mainin ka New Lanarkit, kuhu ühel päev väljasõit toimus. Tegu on UNESCO maailmapärandi hulka kuuluva ehitiste kompleksiga kuhu töötajate sotsiaalse heaolu eestvedaja Robert Owen rajas n-ö utoopilise kogukonna. Tegu oli puuvilla töötluse asutustega, mis omal ajal oli revolutsiooniline selle poolest, et ei hoolitud vaid toodangust ükskõik mis tingimustes, vaid ka töötajate ning nende perede heaolu peeti hinnas. Näiteks, pidid lapsed kohustuslikus korras käima kompleksis asuvas koolis, mis oli sel ajal ennekuulmatu.





(Pilt 1: New Lanark künka otsast vaates; Pilt 2: New Lanarki puuvilla töötlemise masin)

Nüüd, lõpuks aga siis ikkagi teatrikülastuse juurde. Kui ma ei oleks hoonet guugeldanud, poleks ma iialgi selle peale tulnud, et see suvaline maja mittemidagiütleva sissepääsuga varjab uhket sisu. Soovimata interneti teel pileteid hankida oli äärmiselt mugav, et paar tundi enne etenduse algust sai pileteid osta ka teatrist kohapealt. Õnneks ei joostud antud muusikalile murdu ning koha valikul ei pidanud me äärmiste ja kaugete istmetega leppima. Pilet oli ka üllatavalt aktsepteeritava hinnaga. Ostetud sai kaks kohta parteris ning otse lavaga vaates keskel 8. ritta. Üks pilet oli 39,5 EUR (35 naela). Teatri sisu oli veidi võõrapärane võrreldes Eesti teatritega ning natuke labürindi moodi, kitsaste koridoridega, kus alguses oli keeruline aru saada mis, kes, kus. Eksides esimesena püstijala baari, sai peatselt leitud ka praktilisem kohvik, mis enam kodututtavat formaati pakkus. Kõige rohkem aga avaldas muljet saal ise. Ma ei ole kunagi suurejoonelisemas teatrisaalis käinud. Tugev kuldne interjööri värv koos punaste toolidega mõjus muljetavaldavalt. Samas aga oli tunda saali päevinäinud hõngu. 


 

pilt atgtickets.com kodulehelt

(Pilt 1: King's Theatre saal; Pilt 2: King'sTheatre saali lagi)

Kui aus olla, siis ei olnud ma antud menumuusikalist midagi varem kuulnud. Tegu oli täitsa tundmatu etendusega, mis aga väidetavalt on omajagu tuntud. Uurides eelnevalt võimalusi, et mida üldse vaatama minna, pidin taaskord leppima, et väljaspool Eestit on teatriprogramm teiste põhimõtetega. Ehk siis, esitatakse ühte tükki (nt ringreisina linnast linna) pikema perioodi jooksul (nädalad/kuud/aastad) iga päev, söögi alla ja söögi peale, ühes teatris ning variatsiooni väga ei ole. Kuna muud teatrid ka midagi eriti ei pakkunud -- kui üldse -- siis oli otsus tehtud.

Esimest korda esitatud aastal 1983, on tegu mainekaid auhinde võitnud muusikaliga, mis täienisti minu poolehoidu võita ei suutnud. Lugu räägib kaksikvendadest, kellede vaena ja juba seitset last kasvatav üksikema annab ühe poistest rikkale prouale, kelle juures naine koristajana töötab. Poisid, Mickey ja Eddie, sirguvad kategooriliselt erinevates keskkondades. Kuskil kümneaastastena nad kohtuvad, saavad sõpradeks ja lubavad, et hakkavad verevendadeks, teadmata, et nad ongi vennad. Vanemaks saades hakkavad nende sõprust lõhestama sotsiaalsest ebavõrdsusest tingitud põhjused. Mickey kaotab töö, abielu jookseb karile, satub politseiga pahuksisse valides kriminaalse tee, satub vanglasse ning kirsiks tordil on depressioon ja antidepressantide sõltuvus. Laviini paari punktiga on tahtmatult seotud ka Eddie, kes on nüüdseks edukas jurist. Olles raevunud Eddie ja oma naise arvatavast afäärist, tormab Mickey, relv kaasas, Eddiega kohtuma. Sekkuvad politsei ja poiste ema ning selgub tõde, et mehed on vennad. Mickeyl, sattudes enam masendusse, et Eddie suurepärane elu oleks võinud ka sama hästi tema oma olla, läheb relv kogemata lahti ning vend tapab venna. Samaaegselt tulistab ka politsei ning kaksikud ongi surnud. Põhimõtteliselt oli lugu "Nagu kaks tilka vett" -- tragöödia versioon.


pilt atgtickets.com kodulehelt
Ma ei oska seda täienisti seletada, kuid võrreldes muusikalidega, mida Tallinnas olen külastanud tõusid antud etenduse muusikalised etteasted selgelt esile. Lauldi kuidagi klaarimalt ja kõlavamalt. Minu jaoks ei ole etenduste laulude tekstidest alati lihtne aru saada, siinkohal oli aga diktsioon suurepärane. Teisalt, olid palad aga kergesti ununevad ja üksluised. Põhinumber, "Merilyn Monroe", mida liialt leierdati oli iseäranis lahja. Viimasele aitas kaasa seda esitanud tegelase, poiste ema, kuidagi värvitu ja mitte veenev üldine esitus.

Süžee oli samaaegselt nii klišee kui originaalselt ebatüüpiline. Esimene vaatus oli küll oma kurbade ja ebaõiglaste joontega, kuid siiski sisaldas see huumorit, lõbusaid laule ja kahe venna lapsepõlve seiklusi mängumaailmas. Mulle väga meeldis kuidas täiskasvanud näitlejad lapsi kehastasid. Eriti jäi silma Mickey, kes pakatas energiast, kargas ringi siin ja seal ning kelle kõnemaneer oli ülepakutult mudilaslik, mis passis ideaalselt. Ka tema tulevane naine, Linda, oli üliarmas tirts täiskasvanud naise kehas. Toonimuutus teises vaatuses oli drastiline. Mickey elus veeres allamäge ning ta tiris tahtmatult või tahtlikult kaasa ka kõik lähedased. Selline realistlikult kole lõpp üllatas mind ja seda positiivselt. Ma ei ole kogenud ühtegi muusikali, mis isegi kurva kontekstiga, suudaks aga nii ebamuusikalik näida. Teine vaatus, ja eriti Mickey saatus, oli äärmiselt nukker aga tervitatav oma ebatüüpilisuses. Ma poleks ka kunagi oodanud depressiooni teemat ning sellega seoses ravimisõltuvuse käsitlemist 80ndatel loodud muusikalis -- taaskord, kiidan heaks. Loo traagiline kulminatsioon ei olnud aga vaatajale ootamatu, sest etenduse esimene stseen oli ka selle viimane stseen. Ehk siis, rippus kirves algusest lõpuni õhus ning mõtiskleda sai vaid selle üle, et mis situatsioonis ja ajendatuna millest see langeb. 

Tõsine, meeldejääv ning omanäoline tükk, isegi kui muusika oli minu jaoks mannetu. Tõdesin ka, et meie enda kodused etendused ei jää kohe üldse maha ei lavakujunduses, näitlemises või üldises esituses. Samas, ei olnud tegu ka väga ekstravagantse muusikaliga, millel oleks rohkem prestiiži ja paremat investeerimist vaja kõigil aspektidel.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar