Teater: "Vanad ajad"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Vanad ajad
Teater: Draamateater
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Näitlejad: Hilje Murel, Kersti Heinloo ja Tiit Sukk
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 13.10.2017
Millal nähtud: 20.10.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt draamateater.ee kodulehelt

Kogu esimene vaatus oli mul mõtetes vaid küsimused: Mida? Miks? Mis tegelikult toimub? Olen kursis Harold Pinteri loominguga ja tõdesin, et ongi igati normaalne, et ma ei peagi täienisti aru saama, millest need kolm muudkui jahuvad ning mis pealiskaudse vestluse all tegelikult pulbitseb. Siiski, olin vaheajani jõudes juba veidi ärritunud seisus kui otsustasin etendust ja selle lahtimõtestamise versioone internetist otsida. Lugedes läbi kolm varianti, mis võivad toimunut seletada, läksid mu silmad särama. Otse loomulikult, ei olnud ükski neist ametlik tõlgendus kinnitatud autori poolt, kes muideks ise ei olegi kunagi avalikustanud, mis siis laval õige toimus, kuid minule piisas, et tükki üldse teise pilguga näha.

Etendus algab abielupaariga, kes istuvad ja ootavad naise vana tuttavat külla, keda viimane aastaid enam näinud ei ole. Nad vestlevad naise minevikust sõbrannaga ning peatselt ka külaline saabub. Vestlus jätkub kolmikus, nagu etenduse pealkiri ütleb, vanadest aegadest, kus sisu hakkab vaikselt, kuid järjekindlalt väljendama veidraid ja arusaamatuid jooni. Segaseks jääb, kuhu on toimuv suundumas, kuid kindel on tekkiv arusaam, et selle välja selgitamiseks on vaja hakata lugema ridade ehk dialoogi vahelt. Pealtnäha lihtne, voolav ja isegi igapäevane jutuvada, vaid mõningate kentsakate vaheseikadega, võtab uusi tasandeid ning esimese vaatuse lõpuks olin omadega puntras – mis tegelikult laval toimub? Siin tulidki karkudena appi kolm mainitud võimalikku teooriat. Mina ei oleks omapäi vast nii spetsiifiliste seletusteni jõudnud, kuigi mingeid aspekte oleks võib-olla riivanud küll. Tükk muutus tänu sellele hulganisti täisväärtuslikumaks ning kaasahaaravamaks. Huvitav oli tõdeda, et versiooni olid igati loogilised ja võimalikud viisid kuidas lahti mõtestada seda mis kolme inimese vahel seal majas toimus või… kunagi toimus? Olid seal võib-olla hoopis paranormaalsed detailid mängus? Kes olid nad üksteisele tegelikult? Mis neid tegelikult sidus? Kas nad olid üldse elus? Ja äkki olid kaks neist hoopis üks ja seesama isik? Kas tegu oli puhtalt lapsiku võitlusega ühe tegelase tähelepanu nimel? Igatahes, need äärmiselt põnevad tõlgendused, panid mind antud etendust teise nurga alt vaatama ja kõrgemalt hindama. Siit aga küsimus, kas tõesti on vaja n-ö seletusraamatut, et mõista, mis laval toimub või siis lisaks mõned potentsiaalsed ja võimalikud variandid, et mis on süžees õige teoksil? Eks need olegi sellised avatud etendused, kus iga vaataja otsustab enda jaoks, miks, mida, kes ja kus.

pilt draamateater.ee kodulehelt

Minu jaoks on sellised interpreteerimist vajavad lood mööda või pihta. Ma ei pruugi nii nutikas olla, et midagi asjalikku laval toimuvat lahti harutamiseks välja mõelda või ei ole mul alati ülipõhjalikult süvenemiseks viitsimist. Samas, ei ole ka ilmtingimata vaja, et näidend tükk tüki haaval vaatajale läbi nämmutatuna lusikaga suhu alati topitakse. Selle just parajalt õige tasakaalu leidmine on peen kunst, kus peab arvestama ka igavesti kõikuvat faktorit nimega publik. Siinkohal arvan, et antud näidend balansi saavutamisega suurepäraselt hakkama ei saanud. Toimuv oli segane ja oli tunne, et vaataja oli heidetud igal tasemel keerulisse situatsiooni ilma igasugu kontekstiteadmisteta. Üksikud kentsakad laused, dialoogikillud või tegelaste vahelduva eduga kummaline käitumine olid ainukesed vihjed, et kõik ei ole nii nagu näib. Samas, ei piisanud neist kübekestest, et pilt kokku panna, arusaamaks piisavalt tausta ja tegelikku toimuvat. Taaskord, oli interneti näol kargust mulle meeletult kasu. Aga jällegi, kas vaataja pidigi kõigest sotti saama? Või oligi olukord tegelikult just nii nagu näis ja midagi pinna all ei elutsenud?

pilt draamateater.ee kodulehelt

Tegelased, vähemalt esimesel pilgul, ülemäära erilised ei paistnud, kuniks nende kentsakate seikadeni, milledega vaatajat toimuva suhtes ebakindlana tundma pandi. Et tegelasi mõista pidi suuresti aduma ka nendevahelisi seoseid, kuid kuna see faktor esines killustatuna, siis oli keeruline kolme isikuga kontakti leida. Rääkimata kaasaelamisest, sest nende motivaatorid ja olemused ei olnud arusaadavad. Tegelased jäid kaugeteks, võõrastavateks ja salapärasteks. Iseäranis nagu siil udus mõjus Hilje Murel Kate'ina, abielunaisena, kes paistis enim mõistatuslik, loo keskpunkt ning, naine, kes ei tundunud olevat päris tema ise. Seda nagu-on-ja-ei-ole-ka olekut tõi näitlejanna veenvalt esile, ning midagi oli karakteri juures müstilist, mis teda mulle intrigeerivaks tegi. Viimase ja tema sõbranna, Anna (Kersti Heinloo), side paistis olevat toimuva lahtriinterpreteerimise võti, kuid see võti jäi kadunuks. Selle asemel lubati vahepeal piiluda lukuaugust sisse, kuid piiratud nähtavus ei võimaldanud loo saladusi avaldada. Tiit Sukk Deeleyna, suutis algselt uskuma panna, et tal on olukorra üle enesekindla ja veidi macholiku mehena kontrolli, kuid tüki kulgedes, veenis mind näitleja, et mees on pigem loo ohver. Ühesõnaga, ma olin kolme tegelase vahelise dünaamika osas otsekui kott peas pimedas. Näitlejate omavaheline mäng oli hea, kuid oleksin soovinud enam tunda nendevahelist intensiivust, mis oleks võimalik, kui selgemini oleks olnud mõista nende tausta.

Ootamatu järelmõttena, avastasin, et tegu on kohati isegi üpris romantilise tükiga, kus paistis, et kentsakas õhtupoolik ja suhted baseerusid armastusel -- õnnestunud või ebaõnnestunud armastusel -- olenevalt millisest tõlgendusest läheneda. Kokkuvõttes, võin aga öelda, et kuigi veider, segane ja lünklik, on näidend siiski kummaliselt paeluv ja oma kõheduses omanäoline ning vaatamist väärt.