Neljapäev, 21. detsember 2017

Etendus: "Nabucco" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Ülevaade suveooperilt Coca-Cola Plazas!

Pealkiri: Nabucco (Giuseppe Verdi ooper)
Teater: MET Opera Summer 2017 (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 2h 35 min
Millal nähtud: 26.07.2017
Minu hinnang: 3.5/5


pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Kas on midagi selle teose kohta mida ma ei adu või on see lihtsalt juhus, kuid "Nabucco" oli Metropolitan Opera ülekannete seas 2016/2017 hooajal etendus, mis vähemalt Tallinnas täitis märkimisväärse arvu kohti ja isegi paar lisaseanssi välja teenis. Kas asi võib olla selles, et tegu on Verdi teosega, mida peetakse tema hiilgava helilooja karjääri tõeliseks alguseks, või on iva hinnatud ja armastatud orjade koori palas, mis just käesolevas etenduses kõlab? Arusaamatu, sest süžees, vähemalt mina, midagi ülearu paeluvat ei märganud. Seega, on mul on veidi keeruline mõista miks just see ooper võrreldes teiste Metropolitan Opera poolt pakutavate variantide hulgast niivõrd suuri masse ligi tõmbas. Müstika. Lisaks sellele, on märtsis 2018 Estonias toimuva Läti Rahvusooperi "Nabucco" külalisetenduse piletid juba praegu välja müüdud. Olles sütitanud minus uudishimu ning olles selle ooperi menust kohaliku publiku hulgas hämmingus, otsustasin külastusega teose fenomeni veidigi mõista.


pilt forumcinemas.ee kodulehelt
Ooper põhineb piiblilool, kus keskmes on kaks rahvast, kaks usku, kaks õde, kahte sorti armastust ja suurushullustust täis kuningas. Iisraeliidid ja babüloonlased, uus ainujumal ja iidne mitmejumaluse usk, Abigaille ja Fenena ning puhas ja siiras armastus versus isekas ja kirglik armastust. Ja olgem ausad, see vastandite kombinatsioon oleks olnud tõhus, kui usu roll ei oleks mu silmi pidevalt pööritama ajanud. Religioon on minu jaoks teema, mis võib pärssida või soodustada mu sidet vaadatuga. Antud juhul sai see varjutavaks takistuseks. Muuseas, pani klišeetüütuses kulmu kergitama Nabucco järsk usumuutus ja seda ilma igasugu orgaanilisuseta. Jah, ma tõden, et tegu on piiblilool põhinevaga ning tegu on ooperiga, kus sisu usutavus ei ole kaugeltki A ja O, kuid kaunis muusika viib nähtava vaid mingile tasandile. Kõrgustesse tõusmisel on vaja ka funktsioneerivat ning mingigi loogilisuse kübemekesega süžeesambaid. Ma tahan kaasa elada ja tunda, et toimuv mind emotsionaalselt liigutab. Ma ei taha tunda vaimuvaesust, aulikku loo kulgemist ning järske ja mugavaid õhust tulnud karakterimuutusi -- ükskõik kui kaunilt sellele saateks lauldakse.


pilt forumcinemas.ee kodulehelt
Midagi on ka nihu läinud kui vaatamata kainele mõistusele võidab minu poolehoiu ja sümpaatia pigem n-ö kurikael Abigaille, kui Fenena või ükskõik kes teine tegelastest. Viimane oli igavavõitu klassikaline ennastsalgav õilishing, kes kippus ärritama. Iseäranis kõrvutatuna oma komplitseeritud, konfliktse ja koloriidse õega. Abigaille avaldas muljelt -- võimas, mitmetasandiline ja tõeline alfanaine. Jah, tema eesmärgid ei olnud just õiged, vahendid valed ja tema enesekeskne teerulliga teistest üle suhtumine ei võitnud talle poolehoidjaid, kuid baastasandil ma isegi mõistsin miks ta selline on ja mis teda ajendas. Mina võtsin teda pigem kui vääriti mõistetud anti-kangelast kui pahalast. Talle oli kordades lihtsam kaasa elada kui allikavesi puhtale Fenenale. Abigaille oli inimlik ja eksiv, kuid võimas loodusejõud, mille teda kehastanud Ljudmilla Monastõrska hiilgavalt esile tõi. Karismaatiline naine vägevas etteastes -- etenduse üks ja ainus tõeline pilgutõmbaja! Sellise uhke naise kõrval kahvatus, Fenenale lisaks, veelgi ka ooperi armusüžee, mis jäi äärmiselt hädiseks ning pani end pidevalt unustama. Suurem lembelugu tundus olevat erinevate tegelaste ja jumala vahel.


pilt forumcinemas. ee kodulehelt
"Nabuccost" rääkides ei saa üle ega ümber juba legendaarsest orjade koori loost. See hingestatud ja melanhoolne pala tõi kananaha ihule. Publikule mõjus see veelgi tugevamalt ning tulenevalt tormilisest reaktsioonist, kogesin esimest korda, ükskõik kas siis ooperisaalis olles või ülekannet vaadates, et mõnda lugu esitatakse kaks korda järjest. Teist korda etteastele keskendudes, tõdesin, et sõnad olid isegi kaunimad ja sügavamad kui muusika ise. Võrratu pala täis igatsust, unistust ja tagasivaadet. Ülejäänud muusika oli silmapaistvalt kooriesitustega ülekaalus ning toetas emotsionaalselt võimsaid stseene ideaalselt. Ooper tõusis esile ka iseäranis vägevate ja tundeküllaste seikade poolest nagu Nabucco püha kotta tungimas, Abigaille oma isa hülgamas, naise avastus, et on tegelikult orjade laps -- kokkuvõttes, enamus stseenid Abigaillega. Tegelastele fokuseerimist aitas suuresti ka lavakujundus, mis oli suhteliselt tagasihoidlik, tumedatooniline ning tagaplaanile sulanduv. Visuaalselt saavutati sünge ja halvaendeline keskkond, mis laval toimuvat ka kirjeldas ja toetas. Produktsioon oli loomulikult esmaklassiline. Midagi vähemat Metropolitan Operalt oodava vast ei maksagi.

Lõppkokkuvõttes, ei saanud ma targemaks, et miks saadab "Nabuccot" Eestis selline fenomenaalne edu ja huvi. Muusika oli suurepärane, kuid seda on ta ka mitmetes teistes niivõrd suurt vastukaja mitte saavates ooperites. Tegelastest leidus tõelisi pärle ja ka üksluiseid klišeehunnikuid. Süžee realiseerimise osas olen ka kohati kahtleval seisukohal. Kas siis ikkagi müüb Verdi nimi või ooperis käsitletavad teemad? Kas need kõnetavad nii suurt hulka rahvast? Ma ei oska seda fenomeni seletada. Miks just see ooper? Müstika.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar