Teater: "See kõik on tema" Rakvere Teater

Tere!

Veel üks äge lavastus Rakvere Teatrist -  "See kõik on tema" arvustus.

Pealkiri: "See kõik on tema"
Autor: Andrei Ivanov
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Helen Rekkor (külalisena)
Žanr: draama
Näitlejad: Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Esietendus: 13. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. märts 2017 Vene Teatris
Minu hinnang: 5/5

Foto: Gabriela Liivamägi

Sisu:

ETTEVAATUST, spoilerid!

Valgevene näitekirjaniku Andrei Ivnovi (mitte segi ajada meie enda Eesti samanimelise kirjanikuga!) kirjutatud ja Rakvere Teatris Helen Rekkori poolt lavastatud "See kõik on tema" on üks paremaid kaasaegseid tükke, mida ma viimasel ajal näinud olen.

Laval on kaks inimest: ema (Tiina Mälberg) ja tema teismeline poeg (Imre Õunapuu). See väike perekond elab täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris ja elavad täiesti tavalist elu. Välja arvatud see, et selle tavalise pere isa on hiljuti surnud ja jätnud nii emasse kui ka poega oma suure ja sügava jälje. Nii ema, kui ka poeg elavad seda kaotust üle raskelt. Ema ei oska enam oma teismelise pojaga suhelda ja mingitki kontakti leida. Poeg ei oska oma kaotusvaluga midagi peale hakata, ei seda emotsioone näidata ega tea, kuidas ka oma emaga suhelda, et eluga edasi minna.

Foto: Gabriela Liivamägi

Nii nad seal elavad, oma täiesti tavalist elu, täiesti tavalises linnas, täiesti tavalises korteris. Korteris, kus ema veedab tunde oma toas, et rääkida telefonis kellelegi sellest, kui valus ja raske tal on, kuidas ta ei oska ilma oma meheta elada ja kuidas poeg teda absoluutselt ei mõista. Poeg teises toas, valab oma valu välja kas ema peale karjudes või suhtleb oma ainukese sõbraga käies temaga ühes mahajäetud vabrikuhoones punkris elu üle filosofeerimas või siis mängib arvutimänge, passib netis või kuulab muusikat.

Ühel hetkel päris tüki alguses hakkab valus neid vaadata, sest nad on nii õnnetud ja üksikud. Emast hakkab hale, sest ta on oma valus nii saamatu ja abitu ja ei oska kuidagi oma eluga edasi liikuda. Ja poeg ka ei mõista. Kohe üldse ei mõista, teeb vaid seatempe: lõikab tükkideks isa allesjäänud pintsaku, milles isa suri ja pistab sellele vannitoas lihtsalt tule otsa või leiab ema magamistoast dildo ja pistab selle uhkelt seisma magamistoa kapil olevasse linnupuuri. (Olgu siinjuures öeldud, et ema tõi pojale kingiks linnu, et poeg end nii üksikuna ei tunneks, aga see lind leidis endale kahjuks külma ja õnnetu lõpu). Ja nii see dildo seal linnupuuris üksikult küünla asemel uhkelt seisis ema kojutulekuni ja ema kaotas igasuguse enesevalitsuse, tormas poja tuppa ja läks talle lihtsalt kallale.

Nad ei räägi, nad ei suhtle, nad lihtsalt karjuvad üksteise peale.

Foto: Gabiela Liivamägi

Kuna poeg kellegagi peale ühe sõbra ei suhtle, kardab ema, et tema poeg on peale kõikide muude probleemide ka veel homoseksuaalne. Et oma kahtlustele jaole saada, teeb ta endale Facebookis võltskonto ja loob endale teismelise tüdruku aliase Toffi ning lisab oma poja, kelle nimi on Facebookis Toweri Ronk, endale sõbraks.

Järsku võtab lavastus täiesti uue suuna ja tempo. Toffi ja Toweri Ronk hakkavad esialgu arglikult suhtlema ja üsna kiiresti saavad nendest mitte ainult sõbrad ja usaldusalused, vaid Toweri Ronk armub Toffisse, sest Toffi mõistab teda, saab temast aru, ka tema on üksik ja vajab mõistmist. Toffile meeldivad Toweri Ronga sügavalt emotsionaalsed luuletused ja Toweri Rongale meeldib Toffi siirus ja ausus. Tegelikult on asi selles, et ema soovib kogu hingega poega mõista.

Foto: Gabriela Liivamägi

Reaalses, Facebookist väljaspool, paranevad ka ema ja poja suhted. Samm sammu haaval on nad võimelised üksteist tolereerima ja ka mõned normaalsed laused üksteisega vahetama, sest poeg on leidnud oma hingesugulase Toffi näol ja ema on hakanud mõistma oma poega Towri Ronga näol.

Selge on see, et ka kõige hoolikamalt varjatud saladus ei jää saladuseks. Peagi pärast netis armastuse avaldamist Toffile avastab poeg, kes Toffi tegelikult on ja sellel on üsna ettearvamatud tagajärjed.

Mis mulle mõjus ja meeldis:

Kõigepealt, tükk käsitles mitut eraldiseisvat teemat, mis mind puudutasid ja mis olid sellesse lavastusse osavalt kokku põimitud.

Alustaks siis kõige keerulisemaga nendest - ema ja poja vahelisest suhtest, mis saab alguse üsna süütust ema ideest, teada saada, kas ta poeg on homoseksuaalne või mitte ja lõppeb sellega, et poeg, teadmata, kes Toffi tegelikult on, armub sügavalt oma enda emasse. Ma usun, et nii mõndagi konservatiivsemat teatrikülalist võis see häirida, et kuidas üks ema saab oma lapsele sellist asja teha, et valetab, teeb konto ja laseb oma lapsel endasse veel võltsprofiili kaudu ära armuda. Olen isegi lugenud paari arvustust, kus ema teguviisi peetakse haigeks ja valeks. Kuna ma ise olen ka poisslapse (kellel on küll veel paar aastat aega puberteedini) ema, siis ega ma seda teguviisi isiklikult õigeks ei pea. Aga see polegi antud hetkel kõige olulisem. Palju olulisem on minu arvates antud lavastuse juures see, missugust efekti tahtis saavutada nii kirjanik, kui ka lavastaja oma looga. Mind pani see mõtlema ja juurdlema selle üle, et kui reaalses elus võib inimestel olla väga raske oma emotsioone ja tundeid ja mõtteid teisele inimesele edastada, olla aus ja siiras, siis internet võtab inimestelt maha kõik erinevad müürid ja takistused ning laseb neil olla nemad ise. Selles on muidugi ka lugematul arvul ohtusid, sest täpselt samamoodi nagu inimene saab internetis olla anonüümselt ja siiralt tema ise, siis saavad inimesed pahatahtlikkult olla internetis kes iganes nad soovivad ja teha seda nii, et teine osapool ei tea nende tegelikust identiteedist mitte midagi.

Foto: Gabriela Liivamägi

Vaatamata asjaolule, kas ema tegu on õige või vale, siis nende omavaheline suhe internetis toob märgatavad muudatused mõlema ellu. Ema veedab mõõtmatul hulgal öötunde varahommikuni, et pojaga suhelda, ta õpib oma poega uuesti tundma ja mis veel tähtsam, ta õpib ennast uuesti tundma, õpib läbi oma poja, kuidas leinast üle saada ja uuesti elama hakata. Siin võib kindlasti vaielda ja arutleda, et kas see on just see õige viis, kuidas üks ema peaks käituma, kasvama ja arenema, aga ometigi just see laval toimub. Ja see toimib.

Tiina Mälberg emana just seda laval teebki: ta muutub halavast ja näägutavast vanamutikesest, kellel elus mitte midagi pole peale leina, uueks inimeseks - naiseks, kes lööb pojaga internetis suheldes ja iseenast avastades särama. Ta leiab täiesti uue hingamise. Mis sest, et ta teab, et see on vale. Egoistlik, arvate? Võib olla. Aga väga hästi ja usutavalt esitatud karakter.

Imre Õunapuu teismelise pojana kandis kogu maailma emotsionaalset valu ja raskust oma õlgadel. Küll oli teda ilusalt valus vaadata ja meenutada, kui raske on teismelise tundlik elu, kus kõiki asju elatakse läbi kolmekordse sügavusega ja intensiivselt, kus nii keeruline on kõikidest oma tunnetest ja mõtetest rääkida, eriti veel näost näkku ja eriti veel oma emaga. Temas oli nagu kaks isikut ühes: poeg, kes emaga suhtles ja Toweri Ronk, kes Toffiga suhtles. Viimane siis oli siiram, ausam, haavatavam ja mõistetavam.

Mulle meeldis, kuidas kasutati erinevaid vahendeid, kuidas tervet lugu lahti harutati - läbi telefonikõnede ja läbi Facebooki. Suur osa loost endast areneb läbi telefonikõnede, kas siis ema kõned sõbrannale, oma emale või tööandjale või siis poja kõned oma sõbrale - enamus taustainformatsiooni muutub arusaadavaks just läbi nende monoloogide. Teine suhtluskanal oli Facebook ja seda esitati visuaalseid vahendeid kasutades minu arvates geniaalselt, kasutades selleks videoefekte, Facebooki messenger'i tekstivestluse seinale kuvades. Ma nautisin, kuidas läbi videoefektide oli näha nii Toffi kui ka Toweri Ronga kehakeel ja et samaaegselt sai jälgida ka nende vestlust. Väga kaasaegselt ja ägedalt lahendatud!

Foto: Gabriela Liivamägi

Ma vaatasin lavastust Vene Teatri väikeses saalis, mis tekitas selle etenduse jaoks vajaliku ja sobiva intiimse õhkkonna. Iga emotsioon, miimika, liigutus, hingamine oli pisemate detailideni näha ning kuulda ja see lõi mulje nagusa oleksidki vaatajana tegelaste juures korteris. 

Paar sõna publikust, kelle seas oli ka kõrgemas eas vaatajaskonda. See oli minu arvates rõõmustav. Pausi ajal uurisid nad huviga lavastuse kava, kus oli kasulikku informatsiooni neile, kes igapäevaselt internetiga ja online suhtlusega kokku ei puutu - nii sõnaseletusi, teismelise aju saladusi kui ka teismeliste arvamusi sotsiaalmeedia kohta. Etenduse ajal oli näha ka, kuidas nii mõnigi vanem inimene reageeris silmnähtavalt sellele, mida laval esitati ja olgu siinkohal öeldud, et keelekasutus on selles lavastuses üsna mahlane ja vürtsikas. 

Lemmikstseen: 

Poeg kirjutab Toffile laulu ja ema kuuleb kogemata poja toa ukse taga pealt, kuidas poeg laulab Toffist. 

Kokkuvõttes:

"See kõik on tema" on kaasaegne, hoogne ja emotsionaalne lavastus, mida soovitan kindlasti vaatama minna. Lavastus sobib igas vanuses inimestele. Noortele, sest enamus lavastuses olnud teemasid puudutavad teismelisi. Lapsevanemad, võtke oma teismelised teatrisse kaasa ja minge vaatama ja juhul kui lapsed teiega koos teatrisse ei soovi minna, siis minge vaatamata sellele- elamuse saate nii või teisiti! Külmaks ei jäta see tükk kohe kindlasti kedagi.

Rohkem infot lavastuse ja etenduste aegade kohta leiab SIIT. Lavastust mängitakse sel hooajal mai lõpuni. 

Lavastuse treiler:

Ilusaid teatrielamusi!