Neljapäev, 6. aprill 2017

Teater: "Küllus" Rakvere Teatris

Tere!

Seekord teatrilavadelt: Rakvere Teatri lavavastus "Küllus".

Pealkiri: Küllus. Metsiku Lääne naised
Foto: Siim Vahur
Autor: Beth Henley
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Filipp Los (Venemaa)
Žanr: Vestern, draama
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu
Esietendus: 20. jaanuar 2017
Millal nähtud: 20. jaanuar 2017
Minu hinnang: 5/5




Filipp Losi lavastatud "Küllus" viib meid läbi mitmekümneaastase teekonna alates 1860. aastate Metsiku Lääne aegade Ameerikasse, Missouri osariiki Wyomingusse, aga ometigi käsitleb ta teemasid, mis on aegumatud - kuidas ühiskond piirab inimesi ja nende valikuid, kuidas inimene ise piirab oma valikuid, mis on õnn, kui kiiresti võib õnn muutuda, kas ühe õnnetus on teise inimese õnn, kas ja kuidas võib kannatus muutuda õnneks. Sõprus, armastus, rikkus - kõiki neid teemasid käsitletakse läbi 4 peategelase, läbi kahe paari teekonna.

Sisu:

Lavastus algab stseeniga rongijaamas, kus kohtuvad kaks naist: Bess ja Macon. Bess on ilus, naiselik, rõõmsameelne, aga tagasihoidlik kelle kõige suurem soov oma teha oma abikaasa õnnelikuks. Macon on poisilik, seiklushuviline noor naine, kes püüdleb pealtnäha ainult ühe asja poole - vabaduse poole, Maconi unistuseks on olla kullaotsija ja maadeavastaja, et hiljem oma pöörastest seiklustest raamatuid kirjutada. Bess ja Macon ei saaks olla erinevamad, aga ometigi on neil üks suur ühisosa - nad mõlemad on kuulutuste kaudu leitud pruudid, kes ootavad rongijaamas oma tulevaste meestega esimest kohtumist.

Foto: Siim Vahur
Peale esmakohtumist peategelastega näidatakse Bessi ja Maconi elu läbi mitme aastakümne. Vaataja näeb, kuidas muutuvad Bess ja Macon, mis on saanud nende suurest sõprusest, kuidas nende suured ootused, olgu see siis Bessi unistus hakata heaks naiseks või Maconi unistus olla maadeavastaja ja seikleja, muutuvad - elu teeb oma töö. Ei ole ei Bessi mees Jack kena ja vooruslik abikaasa, kellest Bess lavastuse alguse õhkas ega ka Maconi mees William paslik abikaasa seiklejahingest Maconile.

Elu muudab mõlemat naist kiiresti ja kardinaalselt. Bessi julm ja jõhker kohtlemine Jacki poolt jätab Bessile kustumatu jälje ja tema naiivsus ja rõõmsameelsus, mida oli lavastuse alguses lausa õõvastav vaadata, muudab Bessi madalamaks kui muru, temast on saanud nagu räsitud kassipoeg, kes on oma peremehe käest korduvalt ja igapäevaselt peksa saanud. Maconist saab rikas majaperenaine, kes ei suuda kuidagi loobuda oma dollaritest ja rikkusest ja kelle ahnus teeb temast reetliku, võimuka ja ebameeldiva proua, kellele ei lähe kuidagi korda oma sõbra Bessi kannatused.

Foto: Siim Vahur
Rollid on muutunud. Bess ihkab vabadust ja Macon jätkuvalt rikkust. Bess röövitakse indiaanlaste poolt ja ta kaob pikaks ajaks, et siis uuesti välja ilmuda – teistsuguse, enesekindla, uhke, kangekaelse ja mis kõige tähtsam – vabana. Kuna Bess on üks vähestest naistest, kes indiaanlaste juurest eluga pääseb, tuntakse tema vastu huvi ja täna sellele õnnestub Bessil lahti murda nii oma mehest, orjusest ja saavutada kõik see, millest Macon nende tutvuse alguses unistas – sõltumatuse ja vabaduse. Maconi vastu saatus nii helde ei ole. Staatusest kahe käe ja kümne küünega kinnihoidmine viivad Maconi valusate kaotusteni.

Näitlejatööd:

Ülle Lichtfeldt oli suurepärane ja see, kuidas ta lavastuse jooksul Bessi mängides lasi Bessil kasvada ja areneda, seda oli imeline jälgida. Lavastuse alguses näitas ta meile Bessi argliku väikese valge hiirena, kelle unistused peksti tuhandeks killuks veel enne, kui ta jõudis end oma uues kodus korralikult sisse seada. Lichtfeldti kehakeel, tema hoiakud, rüht, liikumine, kõnemaneer, need kõik peegeldasid viimistletud täpsusega seda, milline oli Bessi teekond. Eriti meeldejääv oli minu jaoks stseen, kus Bess istub ketti panduna nurgas – stoiliselt, kuninglikult, püstipäi, uhkelt. Lichtfeldti igast rakust õhkab välja vaimset üleolekut kõikidest raskustest, mis talle on osaks langenud nii indiaanlaste kui ka oma enda lähedaste poolt ja seda kõike ilma sõnagi lausumata. Selle stseeni kohta võib öelda, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Väga äge!


Foto: Siim Vahur

Anneli Rahkema Maconina tasakaalustas lavapartnerina Ülle Lichtfeldti tuues mängu lavastuse alguses oma ülevoolavuse ja särtsakuse ning hiljem juba jõuka daamina üleolevuse, ülbuse ning hiljem läbikukkumise ja kaotuste tõttu nõrga, abitu, pettunud Maconi.

Ma ei taha öelda, et Tarvo Sõmer Williami või Margus Grosnõi Jackina oleksid olnud kuidagi kehvemad, aga kuna lavastuse põhirõhk oli just Bessil ja Maconil ning nendevahelisel suhtel, siis seetõttu naised ka selles lavastuses särasid rohkem. Williamit mänginud Sõmer oli sümpaatne Willina, mulle ta hirmsasti meeldis. Ja kellele Will ei peakski meeldima, sest ta oli selline tõsine maa sool, kes kogu südamest proovis olla oma naise meele järgi, teha kõike, isegi siis, kui Maconil enam suurt huvi oma mehe vastu polnud, et Maconil oleks see, mida ta vajab. Sõmer tõi läbi Williami ka muidu tõsisesse tükki portsu huumorit. Margus Grosnõi tõi Jackis välja tema vastandlikkuse ükskõiksuse Bessi suhtes ja kire Maconi vastu, tema alandlikkuse Bessi ees, kui Bess tuntuse saavutas.

Kokkuvõtvalt, „Külluse“ näitlejate ansambel oli suurepärane ja tekitas minus kui vaatajas soovi nendele kaasa elada, kõigile isemoodi. Nad ei jätnud vaatajat ükskõikseks ja see on minu arvates ühe hea lavastuse juures üks olulisemaid asju. Ei ole midagi hullemat, kui sa vaatad mingit tükki ja ta ei tekita sinus ühtegi emotsiooni, ei head ega halba!

Lavakujundus, muusika ja kava:
Foto: Siim Vahur

Lavakujundus oli lihtne ja tabav. Seinad, värav, kui vaja ka üksik laud ja pink ja toolid, mis tekitas ajastukohase tunde. Ei midagi priiskavat ega külluslikku. Lavakujunduses oli kasutatud oskuslikult kasutatud ka visuaalseid efekte. Aastate möödumist projekteeriti aastanumbrite kaudu lavale ja lava tagaseina kasutati ära ka imeilusa tähistaeva loomiseks või üleüldise tausta loomiseks, et vaatajal tekiks arusaam, kus täpsemalt tegevus toimub ja millal. Kenasti läbimõeldud.

Mis puutub lavastuse muusikasse, siis mulle meeldis, et kasutati ühte üksikut kitarristi, kes sealsamas, lava kõrval live’s mängis. Lihtne ja mõjuv. Kananaha tekitas ihule lavastuses kõlanud iiri rahvalaul „Down in the Valley“, mis kõlab Bessi suus lavastuse alguses nii kauni ja lootusrikkana ja hiljem, lavastuse lõpus uuesti ja teistmoodi juba Silja Miksi ja Aleksandra Saare esituses.

Tahaks tähelepanu pöörata ka lavastuse kavale, mis andis mitmesugust ja kasulikku informatsiooni mitte ainult näitekirjaniku Beth Henley kohta, vaid ka vajalikku taustainformatsiooni nii Metsiku Lääne, Ameerika kodusõja, kuutlutse kaudu leitud pruutide, lakota indiaanlaste ja nende tätoveeringute kohta.

Lemmiktsitaat:
"Mu mees saatis mulle jõulukaardi.... lehma nimel." (Tähn)

Kokkuvõtvalt:

Filipp Losi lavastatud „Küllus“ köitis mind esimestest stseenidest kuni aplausi lõppemise ja teatrist välja jalutamiseni. Mina olin üsna lummatud. Miks? Algmaterjal, ehk siis lugu ise oli kaasahaarav ja emotsioone tekitav, näitlejad suutsid mind oma vangistusse haarata ja ei lasknud mind enne lahti, kui tükk läbi sai. Ja siis ma juba vabatahtlikult ei tahtnud sellest tükist lahti lasta.

Minge vaatama!



Etendused toimuvad kuni mai lõpuni ja lisainformatsiooni lavastuse aegade kui ka lavastuse enda kohta saab SIIT.


Siin on ka väike videoklipp.




Ilusaid teatrielamusi!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar