Seekord teatrist kinosaalis!
Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Originaalpealkiri: Twelfth Night
Teater: London National Theatre (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 3h 30 min
Millal nähtud: 06.04.2017
Minu hinnang: 3/5
 |
| pilt superkinod.ee kodulehelt |
No publikule see igatahes läks väga peale. Otseülekande teatrisaalis plaksutati pidevalt keset etendust, rõkati naerust ning särisev energia lava ja vaatajaskonna vahel on selgelt olemas. Ka kinosaalis tundus, et rahvale meeldis. Samas arvan, et minu kõrval olev üliagar vaataja oleks plaksutanud ja naerust huilanud isegi "Titanicut" vaadates siis kui laev upub. Sellele lisaks, on kriitiline vastukaja näidendile olnud üpris positiivne. Minu puhul oli aga pigem tegu ühe vähemõnnestunuma Shakespeare’i komöödiaga mida näinud. Seega, olen veidi segaduses ülistavatest reaktsioonidest. Väidetavalt on seda isegi kutsutud "Kaheteistkümnenda öö" parimaks eal lavaversiooniks?! Ma ei kavatsegi eitada, et sisse oli poogitud hiilgavaid etteasteid ja lahendusi, kuid minu poolt hinnatud aspektid logisesid nii mis vähe.
Tegu on ühe mulle meelepärasema Shakespeare’i komöödiaga, kus mu lemmikliiniks ikkagi kaksikud ning nende armuvõlud ja –valud. Minu suureks nördimuseks aga muutis käesolev produktsioon kõik tegevusjooned sekundaarseks Malvolio, või siis uue nimega Malvolia, kõrval. Fookus suunati igavaima, tüütuima ning mind alati külmaks jätvale tegelasele ning temale suunatud vingerpussile. Otse loomulikult, olen ma talle alati kaasa tundnud, kuna meeletu ebaõiglus, mis karakterile osaks sai on vastuvõetamatu pahatahtlik käitumine. Siin versioonis aga sai ta vähemalt tehniliselt oma ülekaaluga kõigile teistele koha kätte näidatud ja kättemaks õnnestus. Kätte maksti aga mulle, kui süütule pealtvaatajale. Näidendi juures kõiges (reklaamikampaania, jne), peale ametlikult pealkirja vahetamise, oli tegu Malvolia ümber keerleva etendusega. Oleks võidud siis juba astuda viimane lisasamm ning tüki nimi ära muuta, kas näiteks "Malvolia ja teised", "Vaese Malvolia kiusamine" või "Ülekohus, unistused ja puritaanlus – Malvolia". Kuigi tegelase ümbermängimine mehest naiseks oli päris leidlik lüke ja näidendi kontekstis täisa toimis, häiris mind, et naise tegemised varjasid muud süžeeliinid ning mõjusid väga pikaldaste ja rohkearvulistena võrreldes teiste teemadega.
Tamsin Greig Malvoliana oli aga vaieldamatult lausa geniaalne, kuid kuna tegelane oli mulle niivõrd ebahuvitav ning tema käekäigust väga sügavalt ei hooli, ei suutnud ma naise stseene niiväga nautida kui oleks soovinud. Enim kurvaks tegi mind, et paljud minule ühel või teisel põhjusel huvipakkuvad tegelased olid kui kohustuslikud kõrvalkarakterid, kellele ka kübeke aega visati, kuna ilma nendega poleks lugu ise terviklik. Oleks süžee võimaluse andnud, oleks vist kõik peale Malvolia ja tema tegutsemistele ülivajalikud tegelased eemaldatud. Mehe (loe: naise) originaalroll niivõrd prominentne küll eal ei olnud.
 |
| pilt superkinod.ee kodulehelt |
Tänu Malvolia tähtsustamisele ja rambivalgusesse paigutamisele, kaotas antud versioon ka hulgaliselt mõju ja tundeküllasust, mida originaalis tõid esile ja jagasid publikule teised tegelased ning nende üleelamised. Ehk siis, ei tundunud Viola ja Sebastiani taaskohtumine niivõrd emotsionaalse ja õnnerikas, mis minu silmis on alati olnud üks tüki haripunkte. Nemad ju kõik tegevused enda saabumisega käima lükkasid ning üksteise leidmisega kauni lõpu garanteerisid. Lisaks, suudeti intrigeeriv Antonio selles versioonis kogu tohuvabaohu sisse täitsa ära kaotada. Ma juba unustasin vahepeal, et ta eksisteerib. Mitmed suhted, mis mulle alati köitvad paistnud, kas haihtusid, õrnenesid või kaotasid võitluse Malvolia halaga võrreldes. Näiteks, Olivia-Viola, Viola-Orsino, Antonio-Sebastian. Rahvas aga muudkui plaksutas ja elas tuntavalt kaasa Malvolia stseenide ajal ning tundsin end kui teises dimensioonis, kus ma selle maailma toimimise kohta sottigi ei saa. Pean muidugi ütlema, et stseen kus Malvolia leidis kirja ja seda luges oli seekord näidendi tipphetk. Nii palju emotsioone nii vaoshoitud isikult ja nii humoorikalt ette kantud Tamsin Greigi poolt oli muidugi vaimustav. See eest, stseen kus ta ilmus välja lauldes kollastest sukkades ja harlekiini kostüümis oli liig ja mõjus labasena – seda rohkem kui seik vajas.
Armusegadus, kaksikud keskpunktis, tuletab mulle alati meelde "Suveöö unenäo" korralagedust, kus üks armastab teist, see aga esimest ei taha, teine armastab aga hoopis kolmandat, kuid viimane soovib aga hoopis esimest, jne. Mulle on alati aga veidi umbmääraseks jäänud tõsiasi, et kes lõpuseisus ikka keda tegelikult armastab. See ebakonkreetsus tuuakse siin näidendis aga eriti erksalt esile. Näiteks, tundus finaalis Olivia pilk lipsavat pigem Violale, kui viimase kaksikvennale, kellega naine abiellus, ning ka Orsino ajab õde-venda finaalis täitsa sassi ja musitab hoopis Sebastiani. Samuti oli iseäranis hallivärviline Sebastiani ja Antonio side. Selline lähenemine kinnistas minu varasemat arusaama grupi laialivalguvatest tunnetest ja mul oli hea meel, et seda külge puudutati.
Vaatamata mainitud ebaselgusele, olid Viola ja Orsino nagu alati, eriti nunnud koos – suhted mis algavad sõprusega on mulle alati meelepärased. Mees oli seekord arrogantsem, oma emotsioonidega avatum ning end maailma nabaks pidavale, kuid kohmakale teismelisele poisile sarnaselt sümpaatsem, kuid sellevõrra ka koomilisem kui tavapäraselt. Viola omakorda oli süütum, ehedam ja lihtsakoelisem. Kahjuks, kippusid teda aga teised iseäranis ülevoolavad tegelased lämmatama. Olivia ja Sebastiani suhe, mis kuigi omamoodi armas, on alati olnud veidi kaheldava väärtusega ning seekord väljendas mees naise ootamatut tähelepanu talle esimesel kohtumisel ideaalselt: pöörates näo publiku poole ning tehes suuga "WTF!" Aga eelneva juures, olgem ausad, oli neliku hulgast kõige enam keemiat hoopis Olivia ja Viola vahel. Kuigi, alati humoorikad, olid nende omavahelised stseenid sedapuhku eriti vaimukad. Olivia, oma põletava otsekohesuse ja pealetükkivusega ning Viola, alter egona Cesario, segaduses suurte silmadega põgeneva kitsekesena, oli tõesti mõnus kombinatsioon. Arvan aga, et pärast paari enamusi kohtumisi, ja eriti basseini seika, oleks Violal igati õigus esitada teisele lähenemiskeeld või ahistamissüüdistus.
Romantilisele patsahkamile oli lisatud ka omajagu tragöödiat, kurbust ja melanhooliat. Ning üleüldse on viimased selgelt tuntavad jooned kogu etenduses. Kõik tegelased otsivad midagi ja kannatavad mineviku või oleviku murede küüsis. Antud tükk aga võtab veidi lihtsameelsema suuna ja nähtu totakatooniline varjund pimestab näidendi tõsisemaid elemente. Oli seiku kus selline lähenemine õnnestus, nagu Orsino eriti entusiastlik "YES!" kui ta sai teada, et Viola on naine, kuid tehes mõndadest tegelastest täielikud tolvanid (nt. Festest sai suvaline mamuulja) ja keerates kõike ning kõiki mitmekümne kraadi võrra üle võlli, mulle grammigi ei meeldinud. Lisades siia minu silmis maitsetud, kahtlase retrojoone ja veidrate värvivalikutega kostüümid, näiteks oli Violal põhimõtteliselt seljas põlle-moodi kartulikott, siis eelnev kombinatsioonina tegi lõpp-produkti igatpidi odavamaks. Vähemalt oli ringlev lava kontekstiga sobivalt dünaamiline.
Sugu, mehe ja naise rollid ning nendevaheline liikuvus on alati olnud tüki keskpunktis. Võtame kasvõi Viola, keda originaalis, Shakespeare’i ajal, mängiti alati mehe poolt, kes siis tegelasena pidi mängima naist, kes teeskles, et on mees. See aga on vaid üks aspekt ning esiplaanil on ka tunded ja nende n-ö soopimedus. Antoniol on kiindumus Sebastiani vastu ning, tulenevalt Malvolio karakteri muutmisest mehest naiseks, tekkis ka tema emotsioonidel Olivia vastu juurde teine tahk. Üleüldse andsid uued muudatused juurde kihte ja vastuolulisi teemasid. Kui Malvolia rääkis Oliviaga abielus olekust, siis oli esmalt veider tõdeda, et tegu on näidendiga Elizabeth I aegadest. See küll rõhutas armastuse piirideta olemust ning mainitud soovoolavust, kuid kui midagi liialt toonitada, võib see mingi hetk ka negatiivselt mõjuda. Minu jaoks oli seekord selleks piiripunktiks gay bar, kus Antonio Sebastianiga kohtumise kokku leppis ning kus esines kohalik drag queen. Värvikas ja energiast pakatav stseen kahtlemata, kuid minule tundus sel etapil asi juba sunnituna ja üleliia sihipäralikuna.
Kokkuvõttes: Kuigi paisits, et antud versioonis mitmetel tegelastel pandi kruvid logisema, kiputi esile tõstma süžeeliine ning tegelasi, kes mulle ei sümpatiseerinud, samal ajal surudes nurkadesse teisi, võeti keskpunktis olevaid teemasid ning suruti neid eriti suurtes doosides vaatajal kurgust alla, on baas (näidend ise) ju tegelikult esmaklassiline. Õnneks, leidus seekord ka piisavalt värskeid ja nutikaid lahendusi!
Armusegadus, kaksikud keskpunktis, tuletab mulle alati meelde "Suveöö unenäo" korralagedust, kus üks armastab teist, see aga esimest ei taha, teine armastab aga hoopis kolmandat, kuid viimane soovib aga hoopis esimest, jne. Mulle on alati aga veidi umbmääraseks jäänud tõsiasi, et kes lõpuseisus ikka keda tegelikult armastab. See ebakonkreetsus tuuakse siin näidendis aga eriti erksalt esile. Näiteks, tundus finaalis Olivia pilk lipsavat pigem Violale, kui viimase kaksikvennale, kellega naine abiellus, ning ka Orsino ajab õde-venda finaalis täitsa sassi ja musitab hoopis Sebastiani. Samuti oli iseäranis hallivärviline Sebastiani ja Antonio side. Selline lähenemine kinnistas minu varasemat arusaama grupi laialivalguvatest tunnetest ja mul oli hea meel, et seda külge puudutati.
 |
| pilt superkinod.ee kodulehelt |
Romantilisele patsahkamile oli lisatud ka omajagu tragöödiat, kurbust ja melanhooliat. Ning üleüldse on viimased selgelt tuntavad jooned kogu etenduses. Kõik tegelased otsivad midagi ja kannatavad mineviku või oleviku murede küüsis. Antud tükk aga võtab veidi lihtsameelsema suuna ja nähtu totakatooniline varjund pimestab näidendi tõsisemaid elemente. Oli seiku kus selline lähenemine õnnestus, nagu Orsino eriti entusiastlik "YES!" kui ta sai teada, et Viola on naine, kuid tehes mõndadest tegelastest täielikud tolvanid (nt. Festest sai suvaline mamuulja) ja keerates kõike ning kõiki mitmekümne kraadi võrra üle võlli, mulle grammigi ei meeldinud. Lisades siia minu silmis maitsetud, kahtlase retrojoone ja veidrate värvivalikutega kostüümid, näiteks oli Violal põhimõtteliselt seljas põlle-moodi kartulikott, siis eelnev kombinatsioonina tegi lõpp-produkti igatpidi odavamaks. Vähemalt oli ringlev lava kontekstiga sobivalt dünaamiline.
 |
| pilt superkinod.ee kodulehelt |
Kokkuvõttes: Kuigi paisits, et antud versioonis mitmetel tegelastel pandi kruvid logisema, kiputi esile tõstma süžeeliine ning tegelasi, kes mulle ei sümpatiseerinud, samal ajal surudes nurkadesse teisi, võeti keskpunktis olevaid teemasid ning suruti neid eriti suurtes doosides vaatajal kurgust alla, on baas (näidend ise) ju tegelikult esmaklassiline. Õnneks, leidus seekord ka piisavalt värskeid ja nutikaid lahendusi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar