Laupäev, 20. september 2014

Kino: "Labürindijooksja"

Tervitused!

Nii, siin on nüüd lõpuks avapauguna päris esimene postitus! Selle sisuks siis uhiuus film hetkel kinodes.

Pealkiri: Labürindijooksja
Originaalpealkiri: The Maze Runner
Režissöör: Wes Ball
Näitlejad: Dylan O’Brien, Will Poulter, Thomas Brodie-Sangster, Kaya Scodelario
Kestus: 1h 53 min
Žanr: Action, ulmefilm, mystery, thriller
Kinodes alates: 19.09.2014
Nähtud: 13.09.2014
Minu hinnang: 4.5/5

pilt IMDB kodulehelt
On olemas mõned raamatud, mis mind väga paeluvad aga mida ma lihtsalt ei suuda kätte võtta. Seda siis kas sellepärast, et mu lugemist ootavate raamatute nimekiri on niigi pikk, mõni muu raamat tuleb koguaeg vahele, on teatud detailid mis panevad mind lugemissoovis kahtlema (žanr ei ole just mulle meelepärane, negatiivsed arvustused, mõni sisudetail on vastumeelne jne). Sellepärast on alati hea alternatiiv kui tehtud on ekraniseering, mis annab üldjuhul, kas edukalt või rahuldavalt, edasi raamatu põhisisu, emotsioonid, eesmärgid ja olemuse ning seda kõike ainult paari tunni jooksul! Loomulikult ei saa kunagi täielikult võrrelda koopiat originaaliga, kuid mõnikord on raamatule filmi olemasolu nagu väike õnnistus. Antud filmi nägemissoovis on tegu eelkirjeldatud olukorraga - raamat tundub huviäratav ja paeluv, kuid düstoopia žanr (eriti Young Adult raamatutes) on mu nimekirjas suht viimane mida üldse eelistaks lugeda.

Lugu ise räägib siis grupist poistest, kes on teadmata põhjustel saadetud keset suurt lageala, mida ümbritseb hiigelsuur labürint, kus varitsevad hirmuäratavad ning surmavad koletised. Kuna aga kõigi poiste mälu on kustutatud kuni hetkeni mil nad lagendikule saadetakse, siis on segadust ja teadmatust palju, kuid vaatamata sellele on poisid loonud korra ja elavad koos rahumeelselt ning kõigil on oma roll. Üks reeglitest kõlab aga nii, et labürinti ei tohi keegi siseneda kui sa just ei kuulu Jooksjate hulka. Seda reeglit kipub aga kõige hilisem uustulnuk ning filmi peategelane, Thomas, pidevalt rikkuma või vähemalt püüab ta seda – kuskil peab ju olema väljapääs ning kui seda ei otsita aktiivselt, siis ei leita ka! Oma suhtumise ning uudishimu tõttu leiab Thomas väikses ühiskonnas nii vaenlasi kui liitlasi. Õli aga valab tulle peatselt saabuv esimene tüdruk, kes lagendikele saadetud. Kas poistel õnnestub labürindist pääseda? Kui jah, siis mis ootab neid seal väljas? Miks on nad üldse sinna saadetud? Küsimusi on hulganisti.

Kahtlemata seostub enamustele sisu „Kärbeste Jumal“ või tänapäeva noortele „Näljamängud“ raamatute sisuga, kuid kui täiesti aus olla siis mulle käib juba hullupööra vastukarva see pidev võrdlemine, eriti kui selle osaliseks saab taas mõni Young Adult raamatu adaptsioon ning seda tavaliselt „Näljamängudega“ võrreldes. Olen professionaalsete kriitikute arvustuses juba liialt kokku puutunud mentaliteetida, et oi, kui tegu on YA ekraniseeringuga, siis ei anta filmile mingit võimalustki vaid pannakse ta ühte patta kõigi teistega ning suhtumine jääb ka selliseks, et umbes järgmine „Videvik.“ Kurb, aga täiesti tõsi! Paljudele filmidele ei antagi võimalust ennast tõestada vaid kategoriseeritakse juba eos. Loomulikult võrdlusmomente nende raamatute vahel on, kuid samas võib küsida, et nimetage mulle midagi mis on nii unikaalne, et seda ei saa mitte millegagi kõrvutada?

Filmi võib jagada kaheks. Esimene osa, mis on pingeline, segane, vastuseid otsiv, tutvustav, hirmuäratav, nagu vaikus enne tormi ning mis mulle väga meeldis kuna jutuvestmine oli parajalt tempokas, piisavalt puistati vastuseid ja lisaküsimusi hoidmaks loo haaravana, tegelaste vastu tekkis huvi ning teatud neist said väga sümpaatseteks. Teiseks pooleks loeks ma viimased kuskil 20 minutit filmist, kus lugu sai äkitselt sellist hoogu, kõik hakkas korraga juhtuma ning õhkkond muutus täielikult. Lõpuspurt oli natuke liiga kiire ja sisutihe ning see esimese osaga tasakaalust täiesti väljaminemine oli ka üks põhjuseid miks film ei saa täispunkte. Infomatsiooni ja selgust oli loomulikult hulganisti, iseasi kas see kõik ka loogiline tundus, kuid samas oli ka korralagedust ning loomulikult oli lõpus selge sõnum: „to be continued“ – jätkub.

Visuaalselt oli film vaimustav. Labürint oli kahtlemata üks peategelastest: veidi tahumatu, kulunud, kuid hoolimatult piirav, kurjakuulutav, kiuslik ja pahatahtlik. Stseenid, kus see liikus ja muutus ning kus tegelased selle keskel püüdsid meeleheitlikult oma võimete piiril põgeneda, olid võimsad. Kogu filmi look oli kümnesse ning see illustreeris värvikalt lugu ning aitas kaasa filmielamuse täiustamisele.

Lugesin pärast filmi nägemist läbi ka raamatu detailse kirjelduse ning nagu tavaks on, siis muudatusi on ohtralt, kuid kuigi raamat on ikka lugemata, siis mulle vähemalt tundus, et muudatused tegid filmi kompaktsemaks, kergesti järgitavamaks ning mõned muudatused lausa aitasid lõpp-produkti efektsemaks teha ning täiustasid.

Dylan O’Brien (Thomas) oli oma rollis üllatavalt kiiduväärt ning pädev, kuigi roll ise ei olnud just väga nõudlik, sest Thomas oli suht üheürbaline. Siiski oli esitus igati tasemel ja seda eriti siis kui võrrelda teda ainukese teise rolliga milles teda näinud olen, Teen Wolf Stiles’i tegelaskujuga, kes on lobapidamatusega nohiklik teismeline, väga sümpaatne ja vaimukas teismeine, kuid Thomas’ega ei ole tal küll midagi ühist.

Väga positiivse esitusega sai hakkama ka Will Poulter, kes oli mehelik, karm, tõsine ja tugev ning see oli selline kontrast, sest esmaselt tean teda ikka Kenny’na We’re the Millers filmist, kus ta oli heasüdamlik kui kahtlemata täielik tossike. Eriti huvitav oli teda kõrvutada kiitsaka ja ootamatult lühema Dylan O’Brien’iga (eriti stseenis kus Thomas suure kaarega maha tõugatakse), kelle kõrval Will paistis pika, uhke ja kõva mehena.

Tegelastest peaks veel mainima trullakat ja punapõskset Chuck’i, kes oli niivõrd sümpaatne ja kes väga kiiresti ja märkamatult südamesse puges. Mu ühes lemmikus filmis „Armastus On See“ (Love, Actually) mänginud Thomas Brodie-Sangster, keda mäletan sellise pisikese nunnu armuvalus poisina oli uues rollis väga pehme ja õrna välimusega, kuid asjalik ja aus. Kaya Scodelario tegelaskuju oli nagu Thomas’gi, suht ühedimensiooniline, kuid olen väga rahul, et temas ei olnud tegu ainult tühipalja romantilise huviobjektiga – kaugeltki mitte.

Kokkuvõttes: Film oli tasemel ja ma arvan, et põnevust pakub ta ka mitte ainult raamatu ja Young Adult kirjanduse fännidele, tuleb sellele vaid lihtsalt võimalus anda ja minna vaatama avatud meeltega.

Lemmik stseen: Thomas ja Minho põgenevad liikuva labürindi eest.

Lemmik tsitaat: „Miks sa siia tulid?“ (Why did you come here?)
                         „Tüdrukud on ägedad!“ (Girls are awesome!) – ei mäleta täpset sõnastust


Liis


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar