Pühapäev, 21. september 2014

Kino: "Uus algus"

Tervitus!

Veel üks ülevaade ühest uhiuuest filmist hetkel meie kinodes!

Pealkiri: Uus algus
Originaalpealkiri: Begin Again
Režišöör: John Carney
Näitlejad: Keira Knightley, Mark Ruffalo, Adam Levine, James Corden, Hailee Steinfeld
Kestus: 1h 44 min
Žanr: Komöödia, draama, romantika, muusika
Kinodes alates: 19.09.2014
Nähtud: 13.09.2014
Minu hinnang: 4/5

Hoiatus! Tekstis võib leiduda mõni väike spoiler, kuid üldjuhul püüan neid täielikult vältida.

pilt IMDB kodulehelt
Hmm, see film tundus ja nägi välja kui romantiline komöödia, kuid lõhnas salapäraselt millegi muu järgi ning samuti kumasid treilerist läbi sügavamad teemad. Seega, seda vaatama minnes ei osanudki midagi oodata, välja arvatud sisu, mis tundus keerlevat ja tiirlevat muusika ning teise võimaluse saamise ümber. Tulemus oli võluv ja südamlik draama, koos piisava huumoriga ilma, et film muutuks liiga tõsiseks ja valusalt realistlikuks.

Lugu räägib kahest tupikusse jõudnud inimesest New Yorgis, kes üks hetk avastavad end üksi ja abituna ning kelle teed viib kokku suvaline baar kuhu üks on oma masendust tulnud pudelisse jooma ja teine satub olude sunnil lavale oma enda loomingut esitama, kaaslaseks vaid kitarr. Ennast põhja joonud endine muusika produtsent on aga kuuldust niivõrd rabatud, et pakub neiule võimalust saada plaadileping ning mida nad siis hakkavad lindistama kõikjal New Yorgis, alustades metroojaamast kuni katuste peal musistseerimisega. Plaadi valmimisprotsessi käigus on nii tipphetki, taasleidmisi kui ka kahtlusi ja kahetsust. Kogu selle tulemus on aga...?

Filmis sai piisavalt nalja, oli kerget huumorit, suure naerupahvaka momente ja lihtsalt naeratama panevaid, mitte just ilmtingimata lõbusaid seiku. Siiski ei olnud tegu minu jaoks aga esmalt komöödia vaid ikka tõsisemaid teemasid täis filmiga, kuigi pakend tundus esmapilgul selge, helge ja vaimukas, kuid mis varjas kogu tegelikku draamat ning sisu hõlmas suuremal osal kahe peategelase probleemide tuvastamist, tunnistamist ning lahendamist. Tegu oli ka nn hea-tunde-filmiga, mis kandis endas teiste hulgas sõnumit, et ükskõik kui sügav on madalseis, ikka leidub mingi jupp mille abil end välja tõmmata.

Keira laulis üllatavalt hästi, loomulikult ei saa tema häält võrrelda vokaalgeeniuste ja väga omapäraste häälega talentidega, kuid mina jäin rahule. Tema hääl oli selline malbe, armas, õrnake, kuid kõrvale meeldiv kuulata ja kena. Kogu originaalmuusika valik filmis oli kerglane, lõbus ja mänglev, vaatamata selle, et laulude sisu võis olla vastupidiselt mõtlik, nostalgiline, kurblik ja kohati heietav.

Keira Knightley ja Mark Ruffalo olid lausa suurepärased koos. See südamlik sõprus, mis esimesest kohtumisest alates hakkas usinalt arenema oli filmi kaheldamatu tipp-hetk. Nad olid mõlemad ka eraldi, vaatamata puudustele, väga sümpaatsed tegelased, neile oli kerge kaasa tunda ning pöidlaid risti hoida, et kõik laabuks. Mingi hetk aga tekkis mul hirm, et see soe ja kamraadilik suhe muutub romantiliseks, mis oleks minumeelest andud filmi võlule suht hävitava löögi. Mis minu jaoks tegi selle suhte just nii südamlikuks oligi kahe rasketele aegadele sattunud inimese puhas platooniline sõprus, mis aitas neil taas leida elurõõm, eesmärk ning kirg muusikasse, millest viimane mõlema elus suurt rolli mängis.

Siinkohal tuleb aga mainida, et minumeelest puudus Keira ja Adam Levine’i tegelaskujude vahel igasugune keemia. Tundus, et tegu on kahe suvalisega tänavalt, kellele öeldi, et nüüd peate te näitlema nagu oleksite armunud ja üksteisega pikka aega koos olnud. Nendevaheline olek oli kuidagi nii kohmetu ja kentsakas – see ei toiminud üldse. Kui nüüd järgi mõelda, siis oli Adam Levine üldse kuidagi veider, ta millegipärast ei sulandunud ülejäänud filmiga kokku. Tegijatel oli vist vaja lihtsalt mõnda kuulsat andekat meeslauljat ning nad võtsid esimese populaarse. Laulda ta muidugi oskab. Üldiselt rääkides oli aga tegelastevaheline dünaamika ning keemia täiesti olemas ning tasemel.

Mind häiris natuke ka kui libedalt laabus ning paranes Mark Ruffalo mängitava tegelase suhe naise ja tütrega kohe kui üks asi tema elus liikus paremuse pool. See tundus minu jaoks veidi klišeena, et nii kui uus nö muusa oli leitud, siis hakkab ka ülejäänud elu laabuma, mis tegelikult mõnes mõttes kõlab väga loogiliselt, aga antud kontekstis oli see veidi liiast. See „suur õnnelik pere“ pilt tundus veidi sunnitud ja võlts.

Kokkuvõttes: Väga positiivne ja elu-jaatav meelelahutus. Tuju tegi heaks, päikese pani paistma ning makstud raha oli väärt.

Lemmikstseen: Kui Gretta avastas laulu kuulates, et Dave on teda petnud.

Lemmiktsitaat: „Ma ei tahtnud sind tagasi võita, ma tahtsin sin p*rse saata!“ (I wasn’t trying to win you over, I was telling you to fuck off.)


Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar