Kino: Ports 2023 aasta filme vol 5 (k.a. "Apteeker Melchior. Timuka tütar", "Kiired ja vihased X", "Maffia Mamma")

Tervitus!

Vahelduseks mõned filmid. 

Pealkiri: Apteeker Melchior. Timuka tütar
Originaalpealkiri: Apteeker Melchior. Timuka tütar
Kinodes alates: 14.04.2023
Millal nähtud: 30.04.2023
Minu hinnang: 3/5

Asi on ametlik, pigem jättis Melchiori triloogia pettumuse noodi. Seda, muidugi, mitte produktsioonilt, mis jätkuvalt igatpidi eeskujulik, kuid just narratiivselt. Kui oled raamatutega kursis, isegi kui autor on isiklikult filmide erisused heaks kiitnud, siis originaali vastu ikka ei saa. Juba esimesest sarja osast alates ei saa ma üle ega ümber, minu silmis, alla taseme muudatustest, lühendustest, vähendustest, kokku tõmbamistest, jne, mis kõik mõjutavad nüüd ka kolmandat filmi. Iseäranis saatuslikuks said Keterlyni karakteriga seotud modifitseerimised. Seda illustreeris suurepäraselt see kõige suurem šokipuänt lõpus, mis toimis oma uues kontekstis nii ootamatu, ettenägematu ja kohatuna, et rikkus minu jaoks loo ära. Nagu oleks vaadanud kahte eri filmi, sest puudus mingisugunegi eelmäng või idee, et aga kuidas siis nüüd edasi. Eriti hull oli Melchiori tuimus, mehaanilisus ja isegi ükskõiksus. Juhtunul ei tundunud olevat mingit emotsionaalset kaalu või funktsiooni. Paistis, et kohtufoogt elas seda isegi tõsisemalt üle. Lisaks siis sellele, ei jätnud kogu süžee kuidagi sidusat ja loogilist muljet. Tegelaste motivatsioonid ja käitumine pani kukalt kratsima. Jäi mulje, et süžeeauke lapiti just selle veidra ja arusaamatu käitumisega ning olematute või juhuslikult mugavate seostega. Film jättis tükilise mulje ja kõik aspektid ei toiminud edukalt ning üksteisega käsikäes koos. Süžee ei olnud sujuv, vaid konarlik. Samas, jällegi, nägi linateos vinge välja. Ehe ja autentne. Ka näitlemine oli jätkuvalt tasemel. Eriti suure üllatuse pakkus Jaan Rekkor, kes ikka oma karisma ja olekuga ükskõik mis rollis suudab vist särada -- seekord, vaikne pealmine, lõõmav sisemine. Meeldisid ka Melchiori ning kardinali stseenid ja dünaamika. Triloogia võib kokku võtta nii, et tahaks nagu veel, sest kui palju meil ikka kodumaist ajalookrimkat suurel ekraanil näha võib, ning produktsioon, alates näitlejatest kuni visuaalideni oli ju tipp-topp. Kuid nende muudatustega on originaali baasliinis nii palju eemaldatud, et ma ei kujutagi ette, kas järgmisi osasid on tulevikus üldse võimalik kuidagi praeguste filmide otsa riputada. Või alustada algusest. Või siis jätta filmiversioon nagu on ning pöörduda tagasi raamatute juurde.

------------------------------------

Pealkiri: Võimatu missioon: surmav otsus - osa I

Originaalpealkiri: Mission: Impossible - Dead Reckoning Part One
Kinodes alates: 12.07.2023
Millal nähtud: 16.07.2023
Minu hinnang: 4/5

Ei no, mida siin ikka veel öelda? Tom Cruise ja tema isiklik äkšion sari oma tüüpilises headuses. Fookuses on ainult märul ning vana hea otsekohene maailma päästmine ilma mingi lisapagasita nt kõikvõimalikud sotsiaalsed teemad või isegi realistlikkus. Kuigi, isegi ebausutavat kätši, kus normaalne inimene oleks juba ammu sussid püsti visanud, suudab sari enam vähem autentsena esitada. Nii, et hakka lausa uskuma, et keegi võib nii paljudes plahvatustes, peksmistes, kukkumistes, tulistamistes, pussitamistes, gravitatsiooni ja igast loodusreegleid eiravatest situatsioonidest väljuda ning ikka veel hingab ja isegi suudab liikuda. Aga, jah, üks nauditavamaid aspekte filmis on selle lihtne kondikava, selles mõttes, et puudub igasugu müra, liigsed emotsioonid, maailma sotsiaalsed probleemid või muu, mis ei ole seotud kellelegi molli andmisega. Loo A ja O on pakkuda närvekõditavat ja meisterlikku märulit koos ootamatusi täis süžeega. Kõik muu on irrelevantne. Ja see teeb filmi, mis on sarjas juba mitmes mitmes ja peaks, seega, juba kulunult ja väsinult mõjuma, ikka ja jälle värskeks ning kaasahaaravaks. Sa tead, mida saad ja seda, mida pakutakse, tehakse tohutult stiilipuhtalt, kvaliteetselt ja paeluvalt. Tom Cruise mängib jätkuvalt Tom Cruise'i. Ja ega teisedki tegelased just erilist näitlemiskunsti tippklassi ponnistusi ei paku, kuid näitlemisoskus ei olegi primaarne. Mis mind üllatas oli tõsiasi, et tegu on esimese osaga kahest filmist, mis peaks siis koos moodustama terviku. Kas see on võte, et mille abil rahvalt rohkem raha kasseerida, sest no ei jäta ju vaataja, üldjuhul, teist osa nägemata, sest tahab ikka teada, et kuidas kogu krempel kokku tõmmatakse (nt tegi sama ka uusim "Kiired ja vihased" väljalase). See fakt natuke ärritas, sest, raudselt, olen selleks ajaks unustanud, mis täpselt esimeses osas toimus, kui lõpuks teist vaatama saab mindud. Kokkuvõttes, mis siin niiväga ikka öelda. See sari ja nimi, Tom Cruise, on mõnes mõttes juba eraldi oma klassi kvaliteedimärk. Kui meeldib, siis meeldib, ja kui ei ole sinu maitse, siis ei lähe peale ka uus osa. Vinguks aga endale natuke vastu rääkides, et edaspidi natuke mingeid vahepause võiks ikka süžeesse sisse pikkida. Konstantne märul ja pinge, eriti niivõrd pika kestvusega filmi puhul, võib natuke väsitada. Vaja on inimfookusega sisu, ehk siis, hingetõmbehetki. 

------------------------------------

Pealkiri: Transformerid: Elukate tõus
Originaalpealkiri: Transformers: Rise of the Beasts
Kinodes alates: 09.06.2023
Millal nähtud: 08.07.2023
Minu hinnang: 3/5

Ma ei ole pärast esimest ja teist Transformerite filmi vahepeal ühtegi enam vaatamas käinud ning mul pole aimugi, mitu osa esmaste ja selle elukate vahele nüüd  nägemata ka jäi. Või mis universumis, versioonis või ajajoonele nad kõik paiknevad ning eksisteerivad. Aga jällegi, ma ei pettunud, ja ega mind miski kuidagi ei üllatatud. Tegu on, taas, sarjaga, mis pakub vaatajale täpselt seda, mida vaataja arvatavasti sellest eeldabki. Kuna teised transformerid on ennast juba liialt palju demonstreerinud ning ei ole enam nii põnevad, siis, mis alati toimib, on kui tuuakse kohale lapsed või loomad. Lapsi vast ei ole paslik siia segadusse kaasata (ja "Bumblebee" seda juba vist tegi), siis aeg on välja tuua raskekahurvägi, ehk nunnud loomad. Ja, olgem ausad, vahe pole kas metallist ja robotlikud, sest loomad on armsad ja sümpaatsed ükskõik millisest materjalist kestaga. Lisaks, on võimatu loomadele mitte kaasa elada. Inimtegelased on loos järjekordsed maskotid, lihtsalt, et oleks mingid bioloogilised kehad, võimalikult värvitud, et publikul oleks kergem neid seedida. Vaeva oli küll nähtud, et neile mingid iseloomud peale võõbata, teemadega, mis vaatajas tundeid liigutaks (nt pere), kuid vahet otseselt ei ole, kes nende transformerite kõrval liha funktsiooni kannavad. Loomulikult, kaasneb nendega hulgaliselt kokkusattumusi ja, vot, juhuslikult teab või oskab üks neist midagi, mis on maailma päästmise missioonile võtmetähtsusega. Kulmineerub kõik laheda massvõitlusstseeniga, kus iga sekund on arvel ja, muidugi, tuleb ette ootamatuid abikäsi, cameosid ning üllatavaid arenguid. Ja, tegelikult, ükskõik kui primitiivne ja ettenähtav, oli see kätš ju iseenesest kaasahaarav ja äge. Omas kontekstis tõmbas käima küll ning pakkus mõnusat meelelahutust. Üleüldse olid visuaalsed efektid täitsa kobedad ning loomtransformerid nägid vahvad välja ja pakkusid efektseid etteasteid. Midagi, mida on juba sada kord nähtud, klišeelise ühenda-punktid laisa süžeega, tuimade tegelastega, ning pakkumata midagi ennenägematut, peab siiski tunnistama, ei lõbus oli. 

--------------------------------------

Pealkiri: Maffia Mamma
Originaalpealkiri: Maffia Mamma
Kinodes alates: 28.04.2023
Millal nähtud: 11.05.2023
Minu hinnang: 3/5

Mida siis selle kohta nii väga öelda on? Taaskord lugu, mis ei varja midagi, ega teeskle, et on midagi muud kui esmapilgul tundub. Selline ajuvaba naistekas, vahelduseks, pigem vanematele daamidele, mis peaks neid inspireerima, ja püüab mõista ning resoneeruda sihtgrupi muredega. Peategelane on keskealine naine, keda võtetakse iseenesestmõistetavalt ning, kes laseb kõigil inimestel enda ümber end jalamatina kasutada. Kuid, vot, temas võib õigetes tingimustes ikka tõeline maffiamutt välja kooruda, kes teeb kõigile ära, on edukas ja kelle elu pöördub ning läheb aina paremaks. Tähtsad on sõnumid nagu ära karda uut ja ootamatut, julge olla valmis muutustele ning ise muutuda, samas, jää ikka südames endaks ning ära anna järele oma põhimõtetele, ja muid hulganisti otse näkku või ridade vahelisi Osho ja eneseabi filosoofiat. Hallist hiirekesest transformeerub enesekindel, enda väärtust teadev kombo eelnevast ja uuest, ning vaataja juubeldab ja mõtleb, et äkki mina suudan ka oma elu surnud ringist välja murda. Sõnum on ju tore, miljon korda ennenähtud ja suurel ekraanil kogetud, kuid igihaljas ning, miks parandada midagi, mis toimib. Jah, ma ei nimetaks seda linateost just oma aja kõige asjalikumaks surnuks löömiseks, kuid tegelikult oli ju tore. Vahetevahel on vaja neid Ameerika roosaprillidega elujaatavaid you-can-do-it suhtumisega vitamiinilakse, mis kasvõi pooleteiseks tunniks panevad uskuma, et kõik on võimalik. Et mingist suvalisest kodukatast saab tegija maffiaboss. Puhas süütu fantaasia, ükskõik kui absurdne ja ebatõenäoline. Värskendav oli, et fookuses ei olnud niivõrd peategelase uus romanss või suhted uute silmarõõmudega, vaid pigem naise enda suhe endaga. Jah, mehi oli, kuid nad olid rohkem vahendid teekonnal, et naine leiaks enda ja õpiks olema see uus "mina". Huumorit oli vist palju, kuid see mind ei kõnetanud (a la, muffinite välja toomine pineva gängi koosoleku ajal) ning äkšion ka just eriti võrratu ei olnud. Jah, eks ta selline täitsa okei ja isegi tsipa nauditav enesekindluse ja võimestamise naistekas ole.

--------------------------------------

Pealkiri: Välk
Originaalpealkiri: Flash
Kinodes alates: 16.06.2023
Millal nähtud: 07.07.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Kui esmases üles astumises Flashina käis Ezra Miller mulle Barryna tsipake närvidele, kuid püsis taluvuse piires, siis mida aeg edasi, seda enam tüütum ta suudab olla. Hüperaktiivne targutaja ei pea alati ilmtingimata ebameeldiv olema, saab ka sümpaatne näida, kuid antud näitleja versioon rollist ei võitnud minu poolehoidu. Kas selline karakteri stereotüüp on oma aja ära elanud või lihtsalt on teda liiga palju superkangelaste filmides eri tegelaste iseloomudena ära kasutatu, ei oska öelda, kuid Barry ei mõjunud paeluva, vaid pigem tõrjuvana. Ja kui juba peategelasega ühele lainele ei jõua, eriti kui tegu on kangelasega, siis on šansid filmi õnnestumisel juba varakult kahanenud, vähemalt minu silmis. Keeruline oli sellest tulenevalt tunda mingit emotsionaalset sidet mehe ponnistuse ja peremuredega, mis olid ju süžee baastalaks. Ja mis saab hullem olla kui üks Flash? Ikka rohkem kui üks Flash! Sellega panid nad küll pange ja tekitasid topeltkoguse ärritust. Kuidagi äraleierdatuks on muutunud, lisaks, multiversumite teema žanrifilmides ning igasugu cameod. Kuigi üks oli eriti humoorikas ja ootamatu ning üks teine täitsa potentsiaaliga (mõlemad Supermani maailmaga seoses). Michael Keatoni kaasamine kunagise 90ndate Batmanina oli tegelikult igati kümnesse. Tõeline klassika ja nostalgia ühes. Michael Keaton vist oli filmi tipp-punkt ja oli kõiges enda tegelasega seoses suurepärane. Barry muutus aga omakorda eriti plassiks tema kõrval. Superkangelaste filmide süžeed ei peagi originaalsed olema ja nad ei olegi, kuid siinkohal käisid mulle lõpmatuseni läbitrambitud liinid ajudele. Lisades siia veel mannetud visuaalsed efektid ja kuidagi odava ning kiirustatud muljega visuaalid, siis ega midagi isegi teostuses väga kiita ei ole. Tegu on rutakalt ja kerge raha saamise eesmärgil tehtud linateosega, mis ei tee DC universumile just teeneid, ning mis tuli ikkagi vastumeelselt kinodesse lasta, et mitte kaotada veelgi enam raha, vaatamata sellele, Ezra Miller on oma maine pihuks ja põrmuks maha tallanud. Tegu on, kokkuvõttes, kesise kangelaste filmiga, mis ei ole küll lootusetu ja saaks "rahuldava" hinde kätte, kuid see ei tohiks eesmärk iseenesest enam olla, sest latt on žanris päris kõrgeks aetud. 

---------------------------------------

Pealkiri: Kiired ja vihased X
Originaalpealkiri: Fast X
Kinodes alates: 19.05.2023
Millal nähtud: 23.06.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Käin sarja jätkuvalt kinos vaatamas, sest tegu on otsekui traditsiooniga juba. Isegi kui eelmine osa juba niivõrd totakas tohuvabaohu oli. Ja eks siin leidub ka annus sportlikku huvi, et no kuidas nad ennast seekord ületavad ja milliseid füüsika, bioloogia, keemia, inimkeha seaduseid peapeale keeravad. Minu jaoks tõmmati tõsiseltvõetavuse päästmise juures piir siis, kui autoga kosmoses käidi. Midagi nii hullumeelset seekordses jaos ette ei võetud, kuid kogu lool on juba selline tihke kiht absurd huumorit peal, et asjaliku äkšonina sarja vaadata lihtsalt ei ole enam võimalik. Pigem tundub, et tegu on juba märuližanri paroodiaga. Jätkuvalt räägitakse palju perest, vähendades selle sõna kaalu, eriti kui endistest verivaenlastest saavad ikka ja jälle äkki partnerid (Jason Stathamiga oli enam vähem veel talutav, sest kontseptsioon oli veel kontekstis värske). Jälle ilmuvad välja mingid ootamatud tüübid minevikust, kes nüüd kättemaksu soovivad. Veame kihla, et Jason Momoa on tulevastes osades juba osa "perest", sest tuleb välja, et vaeseke on vaid valesti mõistetud. Ja siis, boonuseks, ilmuvad välja juba surnud tegelased. Siin puudub igasugu loogika, järjepidevus või tõsiseltvõetavus. Noh, ega sari neid eesmärke ei järgigi, kuid balanss on juba täitsa paigast ja asi muutub tüütuks ning üksluiseks. Muide, mis teema on 2023 suve kassahiti filmidel Rooma hävitamisega? See on juba teie linateos, kus vaene linn tõsiselt madistada saab. Jason Momoaga seoses, oleks siis, et tegu mõne unikaalsema uue pahalasega, kuid mees mängib täpselt seda sama karakterit, mida ta enamustes kõikides oma filmides on viljelenud -- olgu ta kurikael või kangelane. Ja see ühe hobuse seljas konstantselt ratsutamine hakkab juba lahjaks muutuma. Samas, ega Vin Diesel ja muu gäng midagi originaalsemat oma rollides ise ka seekord välja ei paku (aga nad ei ole seda siiani niikuinii teinud). Täitsa ootamatult, selgus filmi lõpus, et tegu on esimese osaga kaheosalisest loost, mis oli üllatus. Eks ikka, et rohkem raha rahvalt välja nuruda, kuid, arvestades, ei linateos ei teeninud nii palju kui oodatud, siis vist ei tasunud selline võte ennast ära. Aga, noh, eks sarja võlu olegi, et tead, mida saad, ja kui sulle see läheb peale, siis on ju super, ning pettumust, seega, ei tohiks antud lisa sarjafännidele valmistada. 

Teater: "Unistus"

Tervitus!

Pärast pikka aega jälle teatrist.

Pealkiri: Unistus

Lavastaja: Tiit Palu
Näitlejad: Luisa Lõhmus, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM), Allan Noormets (Tallinna Linnateater) ja Markus Habakukk
Teater: Kuressaare Teater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.10.2023
Millal nähtud: 25.05.2024 (Draamateatris)
Minu hinnang: 4.5/5

Jäi ebaselgeks, et miks tegin otsuse seda lavastust vaatama minna. Kuressaare Teateri ajalugu on võõras, Ester Reinart on tundmatu, süžee ei tundunud just paeluv, ja minu ning loo vahel ei paistnud olevat mingeid pidepunkte või ühisosa. Ehk sundis mind hetkeajendil teatrisse tõsiasi, et otsin meeleheitlikult filme, lavastusi, raamatuid, vm mis on helged. Mis tekitavad hea emotsiooni, mis on elujaatavad, vaatamata eri muredele ja raskustele. Kuid mitte lapsikud ning võltsid. Vast õhkas etenduse tutvustusest ja visuaalist just seda haruldast autentset elementi ja alateadlikult tõmbas mind miski seletamatu tükile võimalust andma. Taaskord sai kinnitust, et kõhutunnet ei tohi ignoreerida, ja kui midagi kasvõi kübekegi intrigeeriv näib, siis tuleb sellega lähemat tutvust teha. Tegu on vist mu ühe lemmikuma etendusega viimase aasta jooksul. Kes oleks võinud arvata? Lisaks sellele, on ta just selline realistlik, kuid positiivseid narratiive viljelev meelelahutus, mida otsin ja mille seda täpselt õiget tasakaalu, tuleb välja, et on äärmiselt keeruline paika putitada. Tegu on südamliku ja sooja looga, millel taustaks kibedad ajad, kogemused ja keskkond. Mis kõige tähtsam, huumoriga on täppi pandud, kuna koomika toimib nagu liim positiivse ja negatiivse kokku õmblemisel, moodustamaks just paraja kombo võlust ning valust. Äärmiselt lihtsakoeline, isegi lapselik, süžee, ilma erilise unikaalsuseta, kuid nii muhedalt, mõnusalt ja sümpaatselt esitatud.

II Maailmasõda, mis lõppes süžee kontekstis otsekui alles eile, hõljub oma mõjuga siiani õhus ja hinges. Atmosfäär on kurnatud ning rõhuvate jääkidega, kuid kübeke lootust helgib. Näitlejannatööst unistav noor tütarlaps, Ester, loodab saada trupiliikmeks Kuressaare Teatris. Nüüd on ju aeg taas olla julge ja tegeleda asjadega, mis rõõmu ja lootust pakuvad. Informaalne prooviesinemine lavastaja, Paul Kaldega, on kohmakas, kuid ehe, tsipake pilla-palla, kuid efektiivne. Leitakse ühine keel ning meeskond tuleb esimest korda kokku ühe laua taha, et valmistuda Hugo Raudsepa näidendiks "Tagatipu Tiisenoosen". Teise vaatuse ajal see ka publikule esitatakse. Ning selline ongi kogu näidend. Sirgjooneline ja keerukusteta. Eriliseks teeb loo näitlejamäng, ühisdünaamika ja õhkkond. Viimase puhul tuleb märkida, et tükist kumab omamoodi kummalist, kuid tõhusat ja omavahel sidusalt toimivat kompotti nostalgiast, melanhooliast, painavast traumast, igatsusest, lapselikkusest ning teesklematusest. Elu oli raske ja ängi täis, taustal on tunda vaeva ning valu, kuid tegelastele -- kelledel kõigil omad varjud õlgadel -- oli teater nagu pisike oaas keset reaalsust, kus mured sai jätta ukse taha. Samamoodi mõjus tükk vaatajalegi, kes sai ennast laval toimuvasse heites päris elu eest paariks tunniks ära peita. Probleemid eksisteerivad, kuid mitte esiplaanil, vähemalt etendusega üheaegselt mitte -- seda nii tegelastele kui publikule. 

Tegelased ei pakkunud midagi ennenägematut või tohutult originaalset. Kes värvikamad ja ekstravertsemad, kes tagasihoidlikumad ja introvertsemad. Tavalised inimesed, oma tavaliste olemuste ja tegemistega. Näitlejad kehastasid isikuid, kes kunagi päriselt koos Saaremaal teatris töötasid. Soovitav on hankida endale lavastuse kava, kus on selle teatrirahva minibiograafiad kenasti välja toonud, et tükis nähtule enam dimensioone lisada. Need ei olnud lihtsalt suvalised karakterid, vaid reaalsed inimesed, keda lavaarmastus kokku tõi. Natuke jättis seltskond hobiteatri mulje, selle igati positiivses mõttes, kus ollakse koos, sest nauditakse seltskonda ja ühistegevusi, mitte ei viljeleta jäika ja kliinilist professionaalsust või kõrgtasemelane artist olemist. See fakt tõi tegelased ja lavastuse vaatajale äärmiselt lähedale ning aitas vaevatult laval olijatega kontakti ja sümpaatiat leida. See hobiteatri vaib ei kumanud läbi ainult süžee kontekstis, vaid kogu produktsioonis. Seda ainult igati kiiduväärsuse võtmes. Etenduse puhul oli samamoodi tunne, et grupp sõpru on kuskil napsulaua taga otsustanud, et teeks äkki teatrit ja tulemus on nüüd meie ees. Seda uskumust süvendas tõsiasi, et pole midagi ägedamat, kui näitlejad lähevad laval karakterist välja ja naeravad siiralt üksteise või enda üle ning koos. Passib taoline kõrvalekalle lavale, muidugi, ainult teatud tingimustel, kuid tõesti mõnus oli vaadata, kuidas terve trupp itsitas Markus Habakuke üle, kui too purjus meest näitles. Jah, eks vast tegelased pididki ehk antud kontekstis naerma, kuid, ehedat lõkerdamist on keeruline mitte ära tunda. 

Esimene vaatus sisaldab tegelaste vahelise keemia tutvustamist ja selle strateegilist, kuid pehmet ja südamlikku esitamist. Näitlejad loevad koos lavastatavat tükki, harjutavad stseene, õpetavad ning suunavad teineteist ja kuulavad Resta lakkamatut mulinat kõigest ning kõigist. Ootamatult palju leidus nendes killukestes trupi igapäeva elust nalja ja muhedust. Mitte sellist valju koomikat, vaid sõbralikku ja loomulikku huumorit, mis õhkas iga karakateri iga nende kiiksust. Allan Noormets, Restana, oma üleoleva joviaalsuse ja lärmakusega, mees suurem kui Kuressaare Teater, oli silmapaistev nukra tausta konteksti lõhkuja ja lava energiaga ülevalaja. Mees on igas rollis nagu elektri armee, kuid siin oli ta, lisaks, ka meeldiv ja lahe. Andres Raag direktori ja lavastaja, Paul Kaldena, oli täielik kunstihing, natuke nagu hajameelne, kuid sümpaatne ja otsekui rahu keset kaost. Merilin Kirbits, Magdana, oli nagu grupi ema, hunt kriimsilm ning soe taustajõud. Oli üllatav näha näitlejat edukana sellises rollis, sest üldiselt olen teda kogenud käredama ja iseloomukama naise kehas. Markus Habakukk mängis Jaan Tappelit tagasihoidliku, kuid siira, tsipake ullikese noormehena, kes püüdis olla hea ja usin, ning natuke silma visata kena peategelase, Esteri, suunas. Boonuspunktid tulevad näitlejale lavastuses lausa kolme eri rolli esitamise eest, milledest Jaan pidi, kahjuks, jääma viimasele kohale, sest "Tagatipu Tiisenoosenis" kangelanna kahte totaalselt erinevat kavaleri mängides, suutis Markus Habakukk mitte ületada seda õhkõrna piiri totakuse ning vaimukuse vahel. Need kaks tola kukkusid välja suurepärased! Tüki keskpunkt, Ester, naine, kelle unistusest kogu lugu räägib, Luisa Lõhmuse kehastuses, oli malbe ja sügav, särasilmne ning lahke. Ta jäi aga teiste tegelaste varju, mis ehk oligi eesmärk, et oma introvertsusega tasakaalustada teisi, kes pigem ekstravertsed või siis spetsiifilisema olemustega. Isegi aga, kui põgusalt, siis lavastuse lõpus tajusid, et tead neid inimesi laval, tegemist on päris isikutega ning neis kõigis oli tegelikult oma unistus, mitte ainult Esteril.

Teise vaatuse lõvisoa moodustab n-ö etendus etenduses, kus esitatakse lavastust, mida eelnevalt ettevalmistati. Kuigi sellist võtet on ennegi erinevas meelelahutuses nähtud, olemata üdini haruldane, passis see lähenemine kenasti antud süžee konteksti. Kõigepealt eeltöö ja siis lõpp-produkt. Ootused "esietendusele" olid eriti kõrgel, kuna eelnevalt nähtu huumor oli just õiges doosis imetore ning, mis saaks lõbusam olla, kui see koomika kanda üle tõsiste teemadega näidendisse, mille tegelaste riukad ning kiiksud lustakaks muudavad. Ja, kuigi, eeldused tooni suhtes said täidetud, ei küündinud muhedus nii sügavala kui oleksin tahtnud. Midagi mängis üle ja midagi mängis alla. Teine vaatus jäi tsipa nõrgemaks, kuid ehk see vast maitse asi ole, kuna tegelikult ju pakuti kõike seda, mis hiilgas tüki puhul ka enne vaheaega. Natuke tohuvabaohu, natuke tõelist teatritegemist. Just sedasi iseloomustaks lavastust lavastuses. Seegi kord said näitlejad esitada mitmeid eri rolle üheaegu ja ennast täitsa lõdvaks lasta, olles nii värvikad, üle võlli ja absurdsed kui tuju sel hetkel oli. Ja tuju tundus neil olevat ikka energiarohke, et neist karakter karakterites ekstra mahla välja tõmmata. Lisame veel lõppu punktina kihi nostalgiat, emotsioone, soojust ja sõbralikkust. Kõik asjad kord algavad ja lõppevad. Unistused elavad edasi, kas koos või lahku liikunud teedel. Ning ongi lipsuke sellele nunnule ja mõnusale loole peale tehtud. 

Kellele ei piisanud selles kahest ja poolest tunnist selle koloriidse seltskonnaga, saab endale soetada etenduse kava ja lugeda põgusaid eluloo kokkuvõtteid igast inimesest, keda laval kehastati. Kava puhul on tegu ühega parematest, sest pakub asjakohast lisainfot, omab konkreetset lisandväärtust ja ei ole niisama paberi raiskamine. Lugesin selle läbi otsast otsani ning põnev oli teada saada, et kuhu tegelaste elutee hiljem viis, kes kus tegutses ning tõdemus, et peategelase reaalse isikuga, Esteriga, olen ehk isegi Draamateatris mõnda näidendit vaatamas käies saalis või sisenemisel kunagi kokku puutunud. Peab, lisaks, tunnistama, et ehk on 4.5 hinnang antud tükile liialdus, kuid sellist siira, lihtsakoelise ja avatud emotsiooniga lavastust ei ole ma muu hetkel turul oleva kõrval väga kohanud. Ridade vahelt oli tunda nagu, et semud tulid ilma kasusaamise eesmärgita kokku, et teha teatrit, millel on ajalooline ja inimlik väärtus just neile endile, lootuses, et ka publik seda puhtsüdamlikkust tajub ja mõistab. Ning tulemus oli õdus ja muhe. Ei midagi erilist. Ei tasu oodata, mitte midagi originaalset või ennenägematut, kuid oma vähese ambitsioonikuse ja kõrgkunsti faktori puudusest tulevalt, suutiski kogemus välja kukkuda äge, naljakas ja tundeküllane. 

Mida teha? Kuhu minna? (7) salapärane Banksy

Tervitus!

Mõtteid uuelt näituselt. 

Näitus: The Mystery of Banksy - A Genius Mind

Avatud: 5. juuli - 27. oktoober 2024

Link: https://mystery-banksy.ee/ 

Asukoht: Telliskivi M-hoone, Telliskivi 60

Pilet: 25.50 eur (paindlik täispilet), kuid saadaval ka kindla sisenemisajaga ja, seega, odavamad piletid

Kes on Banksy? Alustas oma tegevust 90ndatel, Bristolis, UKs, ning on maailmakuulus tänavakunstnik. Kes ta tegelikult on, seda eks teab vaid käputäis, ning teooriaid on hulgi. Kuid kas tema identiteet üldse on tähtis või las mehe kunst rääkigu enda eest? Ausalt öeldes, on graffiti ju pigem anonüümne eneseväljendus ning sõnum on see, mis loeb, mitte isik teose taga. Seega, mehe päris persoon, vähemalt mind, väga ei huvitagi. Las mõned asjad jäägi müsteeriumiks ja klassikalisele kunstile vastuvoolu jooksvaks. Kõik ju teavad DaVincit, Monet, Vermeeri ja Picassot, kuid tihti keskendume me liialt suurkujudele endile -- kunstnik on kuulsam kui looming ja just kunstnik on teinud oma loomingu kuulsaks. Ja seda kunsti saavad endale lubada vaid rikkad, ehk siis, väike osa inimesi loob kunsti väiksele osale inimestest. Põnev on vahelduseks 100% fokuseerida teostele, ilma mõtlemata, et kes, mis põhjusel ja millise elusaatusega seal taga. Tekib efekt, kus kunst on otsekui limiteeringutest vaba ja avatud ümberringsele. Anonüümne kunst, mis on kõigi poolt ja kõigile. Vastupidiselt uhketes muuseumites, uhkete raamide taga turvameeste poolt kaitstud teostele, kontekst, mis paneb barjääri loomingu ja vaataja vahele -- aukartus, imetlus ning distants -- , on Banksy kunst nagu vaataja enda poolt tehtud. Hägunevad piirid sinu ja pildikeelde modifitseeritud sõnumi vahel. Sulle läheb nähtu korda, sest sa saad sellest aru ja see räägib sinu keeles, sinuga ühes ruumis kohal olles, sinuga ühel tasandil.

Seda vabadust ja kammitsate purustamist illustreerib ka näitus, mis ei ole kunstniku poolt autoriseeritud. Nagu näitusel alusmärkmena välja toodud, siis on see 100% mitteautoriseeritud, kuid nagu mees on öelnud, siis autoriõigused on luuseritele. Taaskord, väljendab see julge ja isegi ülbe statement vastu astumist traditsionaalsele, reglementeeritud ning kaugele, sõrmede poolt ulatamatule, klassikalisele arusaamale kunstist, rõhutades jällegi graffiti anonüümsust, kõigi omandiks üheaegselt olemist, ning sõnumit versus omandit/isikut teose taga. Näitusel on välja pandud üle 200 Banksy loomingu, mis on, muidugi, viimseni reprodutseeringud, alates maalidest kuni graffitini. Mis aga üllatas oli, et kui põhjalik, laiahaardeline, detailirohke ning mahukas näitus suutis olla. Tegu ei ole kogemusega, kus lähed sisse, läbid paar ruumi, kus leidub kokku mõnikümmend teost, ja siis vaatad kella, et, noh, maks pool tundi suudad aega sisustada, kui eriti teo-sammul liigud ning tekste kaks korda loed. Ei, siin pakutakse üle 16 eriteemalise ala, kus igas ühes suur hulk vaatamist, mõtlemist ja lugemist. Minimaalselt tund aega, kui valida isegi läbijookstav kiirtempo, on tegevust garanteeritud. 

Näitusel võib leida lisaks graffitile ka maale, skulptuure, videosid ja muud füüsilist kunsti. Viimastest on eriti eredalt meeles käekott, milleks on punane kulunud tellis, millele pandud rihmad peale. Sümboliseerides nt mulle tõsiasja, et käekotid kipuvad olema igast asju täis ja meeletult rasked, aga kas mul üldse on vaja seda suurt kivi kaasas alati tassida? Printsess Diana pildiga rahatähed (kuninganna asemel) oli õrritav idee, mida, muide, selle aktsiooni käigul isegi päris valuutaks peeti ja milledega maksta sooviti. Kas vihjati siin sellele, et printsess oli enam väärt olla rahal kujutatud kui monarh? Või siis fakti, et inimesed ise ka ei tea milline nende raha välja näeb ning viidatakse masside passiivsusele? Silma jäi veel UKle tüüpiline punane telefoniputka, mille kallal vandaalitsetud ja kirgas sisse löödud. Viidatakse siin äkki kas tehnika arengule ja kunagi ikoonilise eseme vajaduse kadumisele. Või on asi tasand sügavam meta, ehk siis, Londoni laiem allakäik või UK kultuuriidentideedi kadumine on hoopis fookuses? Asjalikud ja ülevaatlikud olid, lisaks, videod. Eriti meeldis tõsiasi, et istumiseks oli küllaldaselt kohti ja oldi arvestatud, et rahvast on rohkelt ja inimesed ei peaks püsti seisma. 

Skulptuuridest jäid silma pommivööga Taavet ja värviga (või verega?) üle kallatud ämber peas ingel. Ootamatult, leidus eksponeerimiseks ka hulganisti maale, mis imiteerisid klassikalist kunsti või siis reaalset, kasutades kuulsaid teoseid alustena, et midagi hoopis muud tähelepanu keskpunkti paigutada. Nt Monet vesirooside tiik oli täis ostukärusid nagu üks prügi ja saastaga ära solgitud kunagine kaunis paik, viidates inimese ostuhullusele ning looduse hävitamisele. Veel lisa meta tasandina, kas võib sellest kooslusest välja lugeda klassikalise kunsti muutumist otsekui ostuhoolikute odavaks objektiks -- Monet kui kallis disainer T-särk riidepoes, mille ostad, korra kannad ja tõstad kõrvale nagu pürgi? Vist küll, sest pildi nimi oli "Show Me The Monet" ehk show me the money. Groteskselt maalilised olid rannamaastikud, kus kaldale uhutud päästevestid. Illustreeriti paadipõgenike surmasid ületades Vahemerd, et pääseda Euroopasse. Silma jäi veel meelalt lesiv poolalasti naine voodil, kes end ingi poolt hoitavast peeglist imetles, nagu mõnel 18. sajandi kunstiteosel. Selle vimkaga, et naisel oli plaaster ninal. Viidates sellele, et ta on just plastilise kirurgia operatsiooni laualt läbi käinud. 

Banksy kunst on läbi imbunud poliitaktivismist ja sotsiaalkriitikast, keskendudes ideedele: anti-sõda, anti-kapitalism ja anti-võimuorganid. Peab tunnistama, et näituse jooksul võib saada üledoosi kõikidest valusatest, koledatest ja ebaõiglastest teemadest, mis maailma ühiskondi vaevavad. Kunstniku võlu on aga see, et ta suudab teha kõik alla neelamatud asjad ikkagi vastu võetavaks. Sa tajud ja mõistad sõnumit, selle tõsidust ja kriitikat, kuid sa ei upu selle ängi. Oma osa on siin, loomulikult, värviküllusel ja südant soojendavalt armsatel ja süütutel lastel, vanuritel ja teistel positiivse kuvandiga kujutatavatel. Kuid põhiline, mis Banksy looming mulle kergesti seeditavaks teeb, ilma vähendamata selle mõju, olid huumor ja nunnusus läbi ootamatute detailide ning vaatevinklite. Nt kurjakuulutavate sõjakopterite propelleri ümber oli pandud puhvis roosad lipsud, nagu mõnel tüdrukutirtsul patsi ümber. Ja koheselt transformeerub toon -- kõhe muutub paroodiliselt humoorikaks, vahetub roll -- mitte maal ei vaata minule ülevalt alla, vaid mina vaatan talle otsa võimupositsioonilt, ja jõuetuse asemele kerkib usk, et äkki ikka on ühel indiviidil võimu võimatut korda saata. 

Järjepidev ja ülevoolav kriitika ükskõik kui õigustatud suunas, võib mingi hetk vaatajal tekitada aga emotsiooni, et, okei, loome kunsti ja pöörame tähelepanu ja toome esile, jne jne, kuid kas laitjad ka ise päriselt midagi teevad, et olukorda parandada. Raha andmine on muidugi suurepärane, kuid veel parem on otsene pepu liigutamine. Kõik me oskama sotsiaalmeedias plõksida õilsatel eesmärkidel, kuid kas meist keegi käed külge paneb ja füüsiliselt mudasse sukeldub, et ebaõiglust parandada? Mitte eriti. Klähvivad kõik, tegusevad vähesed. Mingitel hetkedel kumas Banksyst mulle sellist eemal seisvat taunijat, kuid matsin need mõtted lõplikult "Game Changer" pilt nähes maha. See kujutab väikest poissi Batmani asemel (kes on kõrvale heidetuna korvis) haigla õega superkangelaste mängu mängimas, viidates koroonapandeemia ajal olukorrale, kus just neist said tõelised päästjad ja imetlusobjektid. Maal müüdi üle 10 miljoni naela eest ja raha läks heategevusse. Loomulikult on kunstnik respekti ära teeninud ka julgusega minna sõjakolletesse nagu Ukraina ja Gaza, kus ta oma teostega piskut erilist on hävingu hulka puistanud. Iseäranis palju loomingut on näitusel Gaza teemal, kuid üks eraldi ruum on täienisti pühendatud Ukrainas loodud teostele. Põhimõtteliselt, vingumine on vinge siis, kui see ei jää ainult vingumise tasandile, vaid järgnevad teod, lahendused ja leevendused. 

Vastu päid ja jalgu saavad eri isikud, sündmused, traditsioonid, nähtused ja teemad, mis suurel tasandil või väiksel tasandil ühiskonnas globaalselt või lokaalselt eri probleeme tekitavad. Mainitud sõdade kõrval saavad vatti ja vilet nt kapitalism, materiaalse väärtustamine, raiskamine ja ostuhullus. Tõsiasi, et mitte miski ei ole enam püha. Äärmiselt efektiine oli teos Jeesusega ristil, kus tema mõlema käe pihkudes rippusid ostukotid, viidates sellele, et religioossed tähtpäevad, nagu jõulud, on kaapertatud kommertspidustusteks, kus eesmärgiks on osta-osta-osta. Erinevaid poode, nt Tesco, ja tarbimiskultuuri kritiseerib Banksy mitmetel oma loomingutel. Mitte ainult religiooni ei kasutata ära, vaid see kasutab omakordagi ära inimeste ostu, müügi ja ahnuse patte. Pilt, kus Neitsi Maarja toidab last pudeliga, mille peal mürgi märk, võib mitmeti tõlgendada. Nt on religioon nagu n-ö narkootikum, mida sisse toidetakse ja mille tulemusena toimuvad sõjad ja vägivald, kuid ka idee, et tänapäeva toit on niivõrd keemiat täis, et ebatervisliku jama saavad juba imikud oma emadelt. Kuid massimeelelahutuski, nagu film, saab kaikaga. Üks eraldi ruum on pühendatud Dismalandile, ehk siis, Disneylandi düstoopilisele paroodiale. Kauni pealisklantsi all on mäda. Meeldejääv foto sellest sektsioonist oli Tuhkatriinu tõlla avarii, kus naine ripub aknast välja, blondid juuksed sorgus, kuid inimesed, selle asemel, et teda aidata, teevad pilte ja filmivad. 

Aga ega, üllatus-üllatus, Lenin ilma jää. Kentsakal kombel on talle jalga pandud rulluisud, sest mehele iseloomulik käe hoiak sellisel veidral teed juhataval viisil, tuletab kunstnikule meelde inimeste käte paigutumist rulluisutamisel, et tasakaalu hoida. Vat sellisena ei ole Leninit küll kunagi kujutatuna kohanud. Palju pahameelt on ilmselgelt ära teeninud politseinikud, kes tunduvad, et rottide kõrval, on Banksy loomingus enim esindatud. Ja mitte positiivse fooniga. Küll nad näitavad keskmist sõrme, küll teevad "Võlur Ozi" Dorothyle läbiotsimist, küll suudlevad omavahel, küll teevad turvakonvoid kaubaautole, mille peal on suur sõõrik, jne. Ja, kas siin on haista isiklikuks muutunud ärategemist? Kuna Banksyt ei kutsutud Veneetsia biennaalile, siis tuli ta kutsumatagi ja tõi kaasa teemakohase teose, mis illustreerib geniaalselt Veneetsia linna lokaalset üht kajastatumat murekohta, milleks kruiisilaevad linna sees kanalites sõitmas. Teos on jagatud mitme kokku lapitud ja raamitud pildi sisse, luues terviku, ning viidates sellele kuidas massiturism lämmatab linna ja selle kultuuri, tungides oma massiivsusega kuhugi, kus tal asja ei ole, samal ajal kui miniatuursed gondlid püüavad ümberringi mitte uputatud saada. 

Näituselt leidub aga rohkelt teoseid, millede fookuseks ühed tegelinskid, kes ilmselgelt on Banksy pisikesed kangelased, kamraadid, võitluskaaslased, mässumeelsuse sümbolid ja need, kes jäävad, isegi kui meid enam ei ole. Rotid. Küll nad on gänsterid, laamendavad vannitoas, annavad edasi tähtsaid sõnumeid või jagavad lahkelt metroos käte desinfiseerimisgeeli. Need tüübi on vaieldamatult näituse tegelikud staarid. Olles omanud rotti, võin kinnitada, et mis iganes kuvand neist ühiskonnas, on tegu äärmiselt intelligentsete, muhedate ja headest semudest loomakestega. Rotte nähakse kui kahjureid, nagu ka graffiti kunstnikke, nad on vabad, inimene ei saa rottidest jagu, vaid rotid võidavad inimesi, levitades haigusi, neil pole reegleid, kuid nad on samaaegselt ka nagu täiesti tavalised inimesed, keda võimueliiti näeb kui rotte. Tegelikult ei ole meie vahel väga suurt erinevust, vähemalt lähtudes sellest kuidas Banksy asja näeb. Me kõik oleme rotid. Neile vastanduvad aga ahvid, keda ühel hetkel illustreeritakse kui ohvreid, kes võtavad planeedi meie valitsejatena kunagi üle, a la, "Ahvide planeet". Teisalt, esitatakse neid tähtsatel positsioonidel tavainimeste rõhujate võimuesindajatena. Nt Kuninganna esitamine pärdikuna, sest autorit häirib, et kõrgeim positsioon ei ole antud oskuste, teadmiste või andekuse põhjal, vaid raha ja võim on pärandatavad. Üks nõdrameelse ja võika õhkkonnaga nurgake näitusel on UK Parlamenti kujutav seina suurune maal, kus kõik esindajad on ahvid, ning taustal saab kuulata poliitikute, nt Boris Johnsoni, kõnesid. Teos on pilku püüdvalt esitatud, vahepeal valgusega ja piiritlemisega erinevaid ahve või aspekte esile tõstes. 

Paljusid ikoonilisi kujutisi on täitsa isegi võimalik endale koju kaasa võtta, sest sisuka eksplosiooni teekonna lõppu paigutus kingipood. Kuna rahvast oli palju, siis olid lapsed vallutanud kõige põnevama seina sellest sektsioonist. Laua, kus sai endale sobiliku šablooni ja värviga T-särgi disainida. Järjekordne vihje, et Banksy kunst on kõigile vaba. Tasub tähele panna, et autor ise kasutab oma loomingu realiseerimiseks suuresti just šabloone. Kahjuks, oli seal pigem nagu mänguväljak, kus kogu asi oli nagu tohuvabaohu ja ära lagastatud. Ehk oleks endalegi ühe rotiga särgi teinud, kuid sinna hullumajja ei soovinud läheneda. Leidus muudki lahedat ja tüüpilist, nt erinevate Banksy disainielementidega mütsid, märkmikud, sokid ja palju muud. Ise haarasin kaasa näituse raamatu 19 eur (ja sentide) eest. Kingipoest väljudes, kui oled veel kogemuse üleval lainel, tasub mõttes mõlgutada selle üle, et nii nänn kui Banksy kunst ei pruugi olla igavene. Tegu on ikkagi tänavakunstiga, mida varitsevad meelega hävitamise kõrval lisaks looduslik lagunemine. Juba praegu on mitmed teosed lõplikult inimkäe või keskkonna mõjude tagajärjel "kustutatud" või kadumas. Kuigi enamusi püütakse igatpidi taastada ja säilitada, tuleb tõdeda, et Banksy kunst ongi ajutine. Mehe füüsiline kunst on üks hetk, üks meeleolu, mitte alatine. Sõnum, muidugi, jääb, isegi kui teos ise enam ei eksisteeri. Taaskord, üks iseloomujoon, mis klassikalisele kunstile omane ei ole. Viimast hoitakse valvsa pilgu all muuseumis, kallite turvasüsteemide rüpes, Banksy aga seisab paljalt ja kaitseta keset lume-, vihma-, päikese- ja inimtormi, just seal, kus on tema koht. Inimeste keskel. Loodud selleks, et hävida. 

Kas natuke krõbe 25.50 eur sissepääsutasu oli seda väärt? Jah, kindlasti oli!

 

 

Raamat: Fantaasia eri "Head ended" ja "Viimane ükssarvik"

Tervitus!

Taas mõned raamatud.

Pealkiri: Viimane ükssarvik

Autor: Peter S. Beagle
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Milline nostalgia! Kunagi noorena sai iga pühade aeg saksa kanali RTL 2 pealt vaadatud samanimelist 80ndate animafilmi, mis juba siis jättis mulje, kui lugu, mis vast lastele suunatud tegelikult ei olnud. See, et peategelane oli kaunis ükssarvik, fantaasiat leidus lademetes, üles astusid võlurid, printsid, kurjad kuningad, värvikad maagilised elukad ja nõiad, ei tähenda automaatselt, et tegu on klassikalise muinasjutuga. Süžee on palju sügavam ning täiskasvanulikumat mõtlemist eeldav, et selle sõnumit mõista. Võib-olla ongi raamatu põhitarkus: elu ei muinasjutt ning õnnelik lõpp ei ole kaugeltki reegel.  Nende mõistete konventsionaalses arusaamas, muidugi. Ei ole just lapsesõbralikud tõdemused fantaasiakontekstis. Juba noorena animafilmi vaadates, tekitas see minus melanhooliat, usku, et idealistlikkus vist ei ole realistlik ja isegi ängi -- õnneks nägi lugu visuaalselt ikka nii ilus välja! Ma ei ole filmi nüüd üle viieteise aasta uuesti näinud ja ei olnud ma ka raamatut kunagi lugenud. Vast oli paras aeg, et teos kätte satub ning natuke lapsepõlve meelde tuletab.

Viimane ükssarvik otsustab lahkuda oma turvalisest ja harmoonilisest kodumetsast, et oma liigikaaslasi leidma minna. Kõik peale tema on maailmast kadunud. Ja juba kohe selles kontseptsioonis leidub loo põhisõnum. Paralleele võib tõmmata kristlusega, kus Aadam ja Eeva lahkuvad Paradiisist. Kuid kõige lihtsam on ükssarviku teekonda kirjeldada kui täiskasvanuks saamist. Oma lapsepõlve maha jätmist ning nooruse n-ö süütuse kaotamist. See ei kehti ainult ükssarvikule tema enda tegelaskuju mõttes, vaid sümboliseerib ta ise maha jäetud lapseiga. Nt enamused inimesed, kellega ta kokku puutub, ei näe olendit kui müstilist ükssarvikut, vaid hoopis kui natuke veidrat hobust. See tähendab, et ollakse suureks kasvanud ning kaugesse minevikku on jäänud usk puhtasse ja maagilisse -- pole aega enam mõelda ükssarvikute peale kui elu vajab elamist. See on umbes nagu jõuluvanaga. Mingi hetk saad aru, et tegelikult ei ole kingimeest olemas -- illusioonid langevad, mis ei ole ilmtingimata alati halb. Just sellist eluetappides edasi liikumist peegeldab ükssarvik, kes ise nüüd on sunnitud oma roosad prillid eest võtma ja reaalsusega rinda pistma. Olles üheaegselt just see võlumaailma keski, mida inimesed tahes tahtmata vananedes unustavad. 

Huvitaval kombel, saab ükssarvikut loos kirjeldada ka kui midagi head ja kaunist, midagi õnnetunde lähedast, midagi, mis teeb ümberringseid rõõmsaks -- nagu mõnusad lapsepõlve mälestused. Nt ilmselgelt püüdis kuningas Haggard ühe põhjusena kõiki maailma ükssarvikuid röövides koguda kokku helged emotsioonid ja päikesepaistelise tundeseisundi. Olles aga täiskasvanu, iseäranis tülpinud, pettunud ja elust väsinud, ei suuda ta ükssarvikutest mingit rõõmu tunda, välja arvatud siis egoistlik teadmine, et tema omab ja kontrollib neid majesteetlikke olevusi. Mehe poeg, prints Lir (kes oli kuningale järjekordne läbikukkunud katse tabada õnnetunnet), on veel noor, idealistlik ja õilis, kelle jaoks kõik on võimalik, visates end julgelt võitlusesse nii koletistega. kui ära teenimaks inimnaiseks muutunud ükssarviku armastust. Kuid ka tema peab suureks kasvama ning avastab, et elu ei ole selline, kus ta finaalis koos oma kallimaga päikeseloojangu suunas ratsutab. Lirist on millegipärast kõige enam kahju, sest ta otsekui jääb kõigest ilusast ilma ning saab vastutasuks vaid hunniku vastutust ja kohustusi oma isa järel tolle sooritatud vead joonde ajada. Samas, olles kangelase tüüpi tegelane selle klassikalises mõttes, nii heas kui halvas (mida, kusjuures, tegelased raamatus eneseteadlikult mainisid), siis lootus on tugev, et mõni printsess vajab peatselt päästmist ning mees unustab oma armsa ükssarviku, et fokuseerida päris kiindumusele oma silme ees päris naise kehastuses. Ükssarvik koges, aga tänu printsile ja viivuks inimene olemisele midagi, mida teised temasarnased ei ole võimelised aduma -- armastus ja sellest loobumine. Mõlema eest on too tänulik, sest nüüd saab ta ühtlasi olla nii täiskasvanu kui taas kord laps.

Peab tunnistama, et enamus tegelaste saatused on loos üpris trööstitud ja traagilised. Isegi raamatu lõpus ei ole päris selge, kas asjad on liikumas märkimisväärselt paremuse poole või sai kogetud ja tulevikku eeldatud vaid põgusaid positiivseid arenguid. Igal karakteril on oma pagas ja saladused. Eriti masendav oli nõiamoor Fortuna karneval ja need vaesed loomad, kellede pähe illusiooniga manati kõikvõimalikke fantastilisi olendeid. Omale enim meelepärast tegelast, aga on keeruline paika panna, sest kõigil olid omad head ja vead. Mis omakorda tegi neist usutavad karakterid, mis taaskord lõhkusid muinasjutulist õhkkonda, kus tavaliselt ollakse kas positiivsed isikud või kurjad -- must ja valge. Antud loo tegelaste iseloomud, motivatsioonid ning käitumine olid palju komplitseeritum ning autentne -- ei ole olemas üdini õilsaid või ainult pahatahtlikkusest lähtuvaid tegelasi -- võib-olla Punane Härg välja arvatud. Isegi Haggard suutis ennast hallikasegusena illustreerida. Kui peaks siiski kõige muhedama tegelase nimetama, siis on selleks kass, kes oli nii tüüpiliselt ülbe kõiketeadja kass oma olemise ja jutuga kui veel saab. 

Tegu on fantaasiarohke teosega, millel üpris diip sisu ja sõnumid ning mille sümbolite ja eesmärkide üle võib pikalt analüüsida. Suuresti on tegu siiski täiskasvanuks saamise looga, mitte muinasjutuga, mis võib natuke segadust tekitada, kui oodata viimast, kuid saada hoopis realistlike ja tõsiste toonidega väärtkirjandust. Lasteraamatu muljet ei jäta teos kohe kindlasti -- midagi tundub olevat sellest raskeloomulisemat kui noorena terviklikult võiks mõista. Ehk sellepärast jättiski animafilm mulle lapsena kuidagi nukra ja rõhutud tunde hinge. Olles nüüd nii näinud ekraniseeringut kui lugenud originaali, siis minu emotsioonid on jäänud samaks, kuigi ma suudan oma tundeid nüüd edukamalt reflekteerida ja lahti mõtestada. Lugu on magushapult kaunis ja kaasahaarav ning tekitas ta taaskord pigem kurblikke ning elu üle järele mõtlema panevaid emotsioone. Mis ei vähenda kuidagi raamatu väärtust ja vajalikkust. Miinusena tooks välja, et tempo süžees on kiire ja isegi halastamatu, mis võib üks hetk väsitada, sest pidevalt heidetakse lugeja ette kedagi või midagi uut. Siiski, masohhistlikult mõnus olid lasta end taas loo ilust ja valust kaasa haarata, nüüd täiskasvanuna enam adudes, mida mulle taheti öelda ja miks mind puudutas lugu nii nagu puudutas.

--------------------------------------

Pealkiri: Head ended
Autor: Terry Pratchett ja Neil Gaiman
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Ülistavat kiitust selle loo kohta olen kohanud hulgi. Sari pidi ka asjalik olema, kuigi ma ei ole sellest grammigi näinud. Vaimustus on objektiivselt võttes igati põhjendatud, kuid siiski, ju siis on asi maitses, meeleseisundis või kasvõi tähtede seisus, kuid miski minu jaoks selles teoses käima ei läinud. Tegu on väärt raamatuga, kahtlemata, kuid minu juures ei tabanud ta täienisti märki. Lugesin seda meeleldi, isegi muhelesin paar korda, kuid kõrget hinnangut mu põhimõtted sellele siiski anda ei luba. Tean, muide, täpselt, mis aspektid mind kaasa ei haaranud, kuid iseenesest ei olnud need tegurid kehvasti loodud või esitatud ja peaksid tavatingimustel mulle tegelikult meele järgi olema. Ma ei suutnud neid lihtsalt seekord sellises kontekstis ja pakendis vastu võtta ja need ei olnud võimelised minuni küündima. Ju siis tekkis meie vahel lühis, kuid mõlemad pooled võtavad koosveedetud aega konstruktiivselt, suruvad tugevalt kätt ning liiguvad sõbralikult vastassuunas edasi sobilikuma publiku või paslikumate raamatute poole. 

Mis siis häiris? Liiga palju tegelasi. Asi ei olnud selles, et nad ei olnud huvitavad, relevantsed süžeele või oma spetsiifilist panust pakkuvad, kuid kõikvõimalikke tegelinskeid lihtsalt oli üleliia. Jah, need ennast neljale surmaratsurile kaasapookivad tolad olid üpris vaimukad ning nende nimede valmimine ajas muigele, kuid no kas tõesti oli vaja sellele mitmeid lehekülgi loovutada. Kohati oli keeruline aru saada, et kellest nüüd siis äkitselt jutt. Keegi uhiuus lisa jälle!? Selline katkendlik narratiivide suuna käest kätte jagamine võib nt visuaalselt telesarjas põnevalt mõjuda, kuid lugedes oli mõnikord vaja hetkeks mõelda, et kes nüüd, siis vaatevinkli mikrofoni nüüd enda kämblate vahale ikkagi sai. Igal uuel tutvustatud tegelasel oli, loomulikult, oma pikka ja eripärane ajalugu, mida tuli ju lugejaga jagada ning selline skisofreeniline tegelastega karusselli mängimine ei olnud just mulle meelepärane stiil. Ja olgem ausad, kogu see suur patsahkam igasugu tüüpe ei sisaldanud üleliia palju neid tegelasi, kes mulle sümpaatsed kuidagi oleks olnud ja kelle tegemistest kuulmise järele oleksin meeleheitlikult janunenud. Ka loo kulminatsioon oli kuidagi nagu järsku õhu välja laskmine. Sellele eelnes pingeline, kaootiline ja kärme eskalatsioon -- kogu raamatu tegevus -- , kuid tipp-hetk ise jäi kuidagi kasinaks ning ei suutnud eelmängule kirss tordil-laadset pauk-punkti panna. Tekkis tunne nagu palju kära toimus ei millestki. Siinjuures, kuigi tempo oli halastamatu ning kihutas agaralt, siis lugedes raamat, paradoksaalselt, minu jaoks tsipake venis. Kas kõik need mitmed mitmed tegelased ja nendevaheline fookuspunkti žongleerimine tõmbasid kiirust maha? Tegevus ise leidis aset ju vaid lühikese perioodi jooksul. Autorid tahtsid kaasata, öelda ja katta nii rohkelt nii lühikese hulga lehekülgede jooksul, et lugu muutus tihkeks ning visalt edasi veerevaks.

Teose moraal oli klišee, kuid midagi aegumatut ja klassikalist, mida võib alati ning pidevalt uuesti meelde tuletada. Kasvatus ja keskkond versus geenid ja bioloogia. Kas inimese olemuse ja saatuse määrab tema veri või siis milliste põhimõtete järgi on teda õpetatud käituma. Eks reaalsuses ole see vast 50/50, ei saa eitada üht ega teist faktorit inimese identiteedi üles ehitamisel, kuid üldiselt ei olda ühe või teise igavene ori. On võimalik maha suruda kummagi poolt. Raskuskeset lükata sellele või tollele. Teine keskne konflikt on saatuse ja vaba tahte vahel. Kas kõik on ettemääratud ja inimesed kõnnivad vaid seda radapidi, mis on neile antud? Teelt kalduda ei ole võimalik. Eks see üks keeruline teema iseenesest ole ja vastu ning poolt argumente on mõlemale, isegi kui võrrandist eemaldada jumalad ning võimaliku kõrgema jõu, kuid antud raamat ilmselgelt annab mõista, et vaba valik on reaalne ning saatuse olemasolu on illusioon. Mugav illusioon inimesele, et teha pahandust ja seda südametunnistuse koormata. Ka head. Üleüldse, kubises raamat igasugu filosoofilisest teemadest, dilemmadest ja igavestest debatiküsimustest, mida tuli üks kord ridade vahelt lugeda ja milledega mõnikord otselähenemise teel silmitsi seista. Puudutati vastuolulisi küsimusi nagu religioon, hea versus paha (kas nad mitte ei ole ühe mündi erinev külg?), kas saatan sunnib inimesi kurjusele, jne. Viimase puhul sai taas kuulda ideed, et tegelikult saatan/jumal ei pane kedagi midagi tegema, vaid kõik ikka vabast valikust otsustavad kuidas käituda, kuid siis heidavad vastutuse kõrgematele olenditele nagu neid oleks pahategudeks sunnitud. Ma olen seda mõttekäiku viimasel ajal eriti paljude kultuurikogemuste vahendusel kohanud. Aga, taaskord, mõnda asja ehk on vaja pidevalt meelde tuletada. Inimene ei tee kurja, sest keegi paneb teda seda tegema, ta teeb teistele kahju, sest ta ise otsustab seda teha. Jumal või saatan ei mängi siin rolli -- võib-olla siis vaid, et aidata sel inimesel käed puhtad rahulikult magada.

Kindlasti on loo üheks baastalaks huumor, mida eeldan, et enamused lugejad fännavad. Minu puhul see nii edukalt ei toiminud. Tundus, et punnitati ja punnitati, kuid see hulk, mis märki tabas jäi kasinaks. Kui naljad oled head, siis olid nad suurepärased, kuid enamus jäi siiski kesiseks. Ohtralt leidus raamatus tsiteerimist ära teeninud kõikvõimalikke lauseid, paragraafe ning mõtteteri. Kohati tundus, et tekst ja dialoog oligi seda aspekti silmas pidades loodud -- et võimalikult palju igast asjalikke ja nutikaid kordamist nõudvaid mõttepärle sisse pikkida. Autorid olid nagu täisvõimsusel tsiteerimismasinad. Lisaks sellele, tundus, et teose loojad olid vaimustuses erinevate popkultuuri- ja ajalooviidete sisse põimimisest, sest kajastust sai Queeni muusika, Hells Angels, UFOd, Hispaania inkvisitsioon ja miljon lambikat ning mitte nii suvalist asja veel. Olen kindel, et paljusid vihjeid ma ei tabanudki ära. Selline teksti sisuline ülekoormamine, aga natuke väsitas. Vaatamata minu kriitikale, mulle lugu ise tegelikult läks peale, sel oli oma maagia ja seiklus, kuigi teatud aspektid teoses ei võitnud üdini minu poolehoidu. Raamat on särtsakas, sisukust pakatav, intrigeerivaid lähenemisi pakkuv juba teadatuntud ideedele ning täis irooniat, sarkasmi ja musta huumorit, mis on ju alati teretulnud. 

Teater: "Seitsmemagajapäev"

Tervitus!

Seekord suveteatrit.

Pealkiri: Seitsmemagajapäev
Lavastaja: Riina Roose
Näitlejad: Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Hele Kõrve, Maiken Pius, Sandra Uusberg, Liis Remmel, Kaspar Velberg
Teater: Linnateater
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 08.06.2023
Millal nähtud: 12.08.2023
Minu hinnang: 4/5

Esiteks, Arvo Pärdi Keskus on võrratult kaunis, lõõgastava ning rahumeelse auraga. Antud produktsiooni võiks ainuüksi sellepärast vaatama minna, et üheaegselt keskustki külastada, vaatetorni tippu ronida, männimetsa lõhna nautida ja loomingulisusest pakatavas hoones seigelda. Eriline maiuspala on kabel. See on tõesti kiiduväärt, et lavastus on leidnud endale ideaalse esitamispaiga, kus mõlema ühisosa klapib: kunstiline ja vaikne. Ideaalne koht, kus kauni muusika saatel magama jääda ning headel unenägudel ennast paitada lasta. Tegu ei ole otseselt näidendiga, sest puudub klassikaliselt läbiv süžee, arendus või karakterid. Pigem on tegu temaatilise kontserdiga, mille sisse on pikitud asjakohased lühikesed narratiivsed lood, mis muusikapalade vahele värvi lisavad ja kõik tükid ühtseks tervikus kokku seovad. Keeruliste või sügavate teemadepüstitusega, nii otse kui ridade vahel, publikut ei väsitata. Kuigi, võib mõelda selle üle, et kui tähtis on uni inimeste elus ning kui palju muusikat on sellele pühendatud. Eesmärk on eelkõige mahedalt aega veeta, vaadata tagasi unelugude ajaloole ning imetleda näitlejate lauluoskust. 

Selgelt haistetava puiduse aroomiga, mitmele meelele meeldivas puidust saalis, tekitati toredalt intiimne õhkkond publiku ja esinejate vahele. Üllatavalt dünaamilises, arvestades fookusteemat, lavakoreograafias ja ruumikasutuses oli tunda nagu eksisteeriksid mõlemad grupid ühes paigas ning nähtamatut piiri kahe vahele ei lange. Nutikalt lahedaid momente pakkusid saali akna appi võtmine, et näidata kiikumist, lavataguse ruumi kaasamine, et luua selline omamoodi õdus pillimängimise uruke, ja vaatajate aktiivne kõnetamine. Etenduse lõpus toimus nimelt viktoriin unelaulude teemal, mida juhtis lavastaja Riina Roose, ning võitjatele kingiti asjakohaseid auhindu. Musikaalses mõttes pakkus lavastus etteasteid mitmesugusele maitsele ja variatiivse repertuaariga. Nautida sai soolosi, duette, koorilugusid, naiskooripalasid. Saatjateks neile küll vaikus, küll instrumendid nagu klaver, kontrabass, kannel ja flööt. Lauldi lava keskel, treppidel, istudes, üksteist mõnel pillil saates, ja isegi peaaegu tukkuma jäädes. Kuigi kontsertetenduse keskmes on vaoshoitud ja kehaliselt ebaenergiline uni, ei olnud tükk üldsegi üksluine, flegmaatiline või staatiline. Ei toimunud aga ka mitte midagi rahmeldades, rööpräheldes või kiirustades. Kell oli otsekui seisma jäänud, kuid aju jätkas aktiivsust.

Muusikavaliku juures, pea tunnistama, et leidus hulgaliselt palasid, mis kõrvu varasemalt jõudnud ei ole, või vähemalt et mäleta, et oleks kuulnud. Ehk võib-olla lapsepõlves, kus unelaulud olid aktuaalsemad, sai neid ikka kohatud, kuid pähe on end kinnistanud need eredamad näited. Eino Tambergi "Karumõmmi unelaulu", Heljo Männi sõnadega, on keeruline unustada, sest ta on vaimukas ja vahva. Huvitav aga, kui efektiivne on selle laste tudule saatmise mõjusus, sest pigem ajab ta muhelema kui magama. Eriti kui seda bassi vajavat osa esitada. Äratundmisrõõmu pakkus, lisaks, Pilvi Üllaste "Nuku hällilaul" ja meelest kustutamatu: "Uinu mu kallis, lapsuke hällis, ..." Kui paljud palad kippusid natuke üheks massiks sulama ning iseäranis koloriidseid ei olnud, mis ei ole ju unelaulude eesmärk, on teatud heliloojate loomingul niivõrd iseloomulikud elemendid ja kõle, et neid tunneb igas vormingus ära. Olav Ehala "Oleviste kiriku torniehitaja naise hällilaul" oli vaieldamatult mehe repertuaarist, ilma seda välja ütlematagi, ning oli ka vast üks mu lemmikumaid meloodiaid kogu etenduse vältel. Mis ei ole muidugi üllatus, kuid antud lugu ei olnud ma varem kuskilt kuulnud. Kokku esitati üle kahekümne eri laulu ning kõlasid teosed autoritelt nagu Konstantin Türnpuu, Cyrillus Kreek, Raimond Valgre, Ülo Vinter, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Rein Rannap, ja paljudelt teistelt. Ära peab mainima, et kiiduväärt oli tõsiasi, et esitati muusikat teisteski keeltes, kui ainult eesti, ning alati tutvustati iga laulu, selle loojaid ning konteksti. 

Seekord ei ole lavastuse fookuses mingid tegelased, keda mängivad näitlejad, mingis arenevas süžees, vaid publiku ees on pigem muusikud. Näitlemisel on oma osa, kuid Linnateatri esinejad on pannud vahelduseks pähe enda laulja ja pillimängija mütsid ning muu on jäänud tagaplaanile. Tõsiasi, et Hele Kõrve ja Andero Ermel on vokaalselt andekad ei ole suur üllatus, sest nad on oma oskusi demonstreerinud teles ja laiematele publikutele küll ja küll. Teiste puhul kohati üllatas, kuid ei üllatanud ka nende lauluoskused. Esiteks, Eestis on kooris käimine popp ning vähemalt kõhutunne ütleb, et viisipidamine ei ole haruldane. Teiseks, näitlejad ei pea olema talendid vaid teiste inimeste kehastamisel, sest valdkonnas ekstra edukas olemiseks on vaja tabada muidki meelelahutuses relevantseid aspekte nagu nt tantsimine ja laulmine. Vaatamata sellele, et nende lauluoskus ei oleks tohtinud jahmatada, oli ikkagi äge tõdeda, et märkimisväärne osa Linnateatri näitlejaskonnast mitte ainult ei pea viisi, vaid on võimelised tõeliselt kauneid meloodiaid nauditavalt ja võluvalt publikule ette tsiristama. Enim üllatas Kaspar Velberg, sest ta ei oleks võib-olla automaatselt esimene valik, kui küsida, et kes teatritrupist tõenäoliselt astuks üles mõnel kontsertetendusel. Tähelepanu oli pööratud, lisaks, erinevatele hääletämbritele ning efektiivsele tasakaalule mees- ja naishäälte vahel. Mitte vähem väärtuslik ei ole ka teadmine, et enamus näitlejatest mõnda instrumenti käsitleda suudab ning neid kompetentse näitas.

Muusikale vahepaladena esitati otsekui liimi aseainena väikseid sketšimoodi narratiivseid lugusid. Eriti vahva oli seik lapsepõlvest, kus trobikond põnne on teki all, und ei tule, sosistatakse ja lollitatakse. Värvi lisati sellega, et ettekandel oldi püsti vastu seina, et vaatajad ikka toimuvat jälgida saaksid. Mõmmikarude tudule panek oli vastukaaluks armas ja realistlik episood. Varjumänguteater oli aga kihvt näide, et kuidas rahulikus puhkamisteemalises etenduses pinget luua ja asjakohast öömelu ära kasutada. Ägedad olid ka teatud lavadisani elemendid ja rekvisiidid, nt karvane ja pehme redel, mille peale isegi sõba silmale läheks laskma, suur valge pall lavanurgas kui kuu, ning komfortsed klassikalised öösärgid ja magamisriided. Saalis oli koduselt pehme ja sume valgutus, mis näis kui järjekordne detail, mida spetsiifiliselt lavastuse otstarbeks muditud on. Kõik ruumis oli loodud selleks, et publik magama panna, kuid, kas peame seda läbikukkumiseks või õnnestumiseks etenduse edu vaatenurgast, ei õnnestunud lavastusel vaatajaid ikkagi norskama saada (vähemalt näha ja kuulda ei olnud). Muide, n-ö lisaboonusena, soovitan soetada etenduse kava, kus leidub nt Jaan Aru ja Fred Jüssi asjakohaseid kirjutisi unest ning vaikusest (nõus, konstantne mürareostus meie ümber on kohati väljakannatamatu). 

Natuke võib ehk nokkida fakti kalla, et suveteatriks etendus eriti ei passinud. Tegu on huvitava valikuga meie regiooni kõige päikesepaistelisemasse aega. Seega, moodustas lavastus intrigeeriva kontrasti kõige ümberringsega, alates ilmast kuni aastaaja ja meeleoluni. Aga ehk ongi kõige aktiivsemasse perioodi vaja midagi mis rahustaks ja tõmbaks tempot maha, sest vererõhu alandus on garanteeritud. Just nt novembris kuulaks lavastuse kuuldemänguversiooni iga päev enne magama jäämist. Kuid võib-olla oli august siiski just õige aeg etendust kogeda. Suvi on kohe-kohe läbi, väike rammestus on sellest sees, mingi melanhoolia, ehk oligi aeg pidurit panna ja enne pikka sügist ning talve end välja puhata ja üks magus uinak teha. Alati on ju ka teretulnud kui teatrid midagi värsket ja unikaalset katsetavad. Olgu kuidas lavastuse kontseptsiooniga on, omanäoline ja meeldejääv oli nähtu ja kuuldu kohe kindlasti. 

Etendus: "Orpheus põrgus"

Tervitus!

Wow, Estonia on lõpuks säästurežiimi maha kandud ja tulemus on võrratu! Viimased Estonia külastused "Jeanne d'Arc" ja käesolev "Orpheus põrgus" näevad kohe head välja.

Pealkiri: Orpheus põrgus (Jacques Offenbachi operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 30.09.2022
Millal nähtud: 18.05.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Etendusele sai mindud minimaalsete teadmiste ja ootustega. Pigem sai eeldatud rõhuvat ja nutust ooperit, sest Kreeka mütoloogia Oprheusest ja tema naisest on kõike muud kui lustakas. Olgu klassifikatsioon operett või mitte, ei osanud ma ette näha, et milline pidu ja pillerkaar, milline täielik palagan, selle kõige paremas mõttes, laval lahti rullub. Kas võib nimetada etendust pigem Orpheuse paroodiaks? Või kas saab seda üldse enam Orpheuse looks kutsuda? Moondumine tragöödiast komöödiaks, ja seda niivõrd sujuvalt ning orgaaniliselt, on vaieldamatult üks märkimisväärsemaid puänte, millega olen viimastel aastatel teatrilavadel kokku puutunud. Ühegi näidendi ükski pööre ei ole niivõrd üllatanud nagu sellega sai hakkama käesolev hunnik absurdi, ülemeeliklikkust, nalja, kiimatsemist, totakust, lõbu ja lambikust. Kallatud üle ohtrates kogustes kuldse ja glamuursega. Peab tunnistama, et reklaamtekstides paralleelide tõmbamine lavastuse ja Eurovisiooni vahel, ei ole üldsegi puusse panek. Tegu on ühe ägeda ja meeleoluka heatujuetendusega, mille järgi olen pikalt janunenud. Kes oleks võinud arvata, et lähen teatrisse kulm kortsus, oodates depressiooni, kuid lahkun nägu naerul, kuna süldi asemel pakuti puuviljakooki.

Originaallugu oli täiesti pea peale pööratud. Voorustest said pahed ja ühtegi klassikaliselt eeskujulikku ning imetlusväärset tegelast, kellele pöidlaid hoida, ei leidunud. See aga ei tähendanud, et kellegile kaasa elada ei olnud. Orpheus ja Eurydice, müütiline lembepaar, kelle armastus kumab tänaseni, ei kannatanud üksteist silma otsaski ning unistasid lahkuminekust. Selline ootamatu lüke tekitas alguses segadust ja harjumisvajadust, et nähtavaga samale sagedusele jõuda, kuid üleminek nautimisfaasile toimus kiirelt ja libedalt. Kuidagi värskendav oli vahelduseks kärtsakate naiste-meeste emotsionaalseid suhteid jälgida, ilma, et peaks üleliia suhkrust ja imalat lembelaulmist taluma. Või et neid kokkupuuteid oleks illustreeritud halvavõnkeliselt ja toksiliselt. Kõik tegelased olid tolad, enesekesksed, himurad, kergemeelsed, ennasttähtsustavad, uudishimulikud ja, ükskõik kui tõsine olukord, ei olnud võimalik mitte ühtegi karakterit mitte ühelgi hetkel tõsiselt võtta. Lavastus ei lubanud langeda mõtetesse, kus hakkad sügavalt juurdlema selle üle, et kes kellele liiga teeb või midagi ei ole aus või mehed pahad ja naised head või, vastupidi, mehi ainult kiusatakse naiste poolt. Võtmeülesandeks publikule oli tohuvabaohul end lihtsalt kaasa haarata lasta ning jätta eelarvamused ukse taha.

Kuigi Kreeka jumalaid ja nende Rooma ekvivalente on kujutatud kõikvõimalikel viisidel, komöödiate ja tragöödiate raames, on neid sellises humoorikas ja lapsikus kastmes alati vahva kohata. Nad adapteeruvad äärmiselt hästi ükskõik millise tõsiduse spektri ekstreemse otsaga. Lavastuses olid nad otsekui mõne värvika retro muusikali staarid või 70ndate rockkunnid. Jupiteril oli lausa Ziggy Stardustilik välgunool näomaalinguks, Diana tuletas kahtlaselt oma suure musta juuksepahmakaga Cheri meelde, ja Plutol oli tunda Michael Jacksoni vaibi. Rooma jumalad passisid ideaalselt sellesse kirevasse ja kelmikasse pakendisse, nii oma käitumiselt, suhtumiselt kui mõtetelt. Isegi Orpheusele ja Eurydicele sobis nende modernne interpretatsioon. No ja mis siis sellest, et nad tegelikult üksteisest tüdinenud olid? Äge ju kui mõlemad on ühel lainel, kas ühises vihkamises või armastuses. Nende üksteisega nääklemist ja iroonitsemist oli tõesti lõbus jälgida. Mõlemad olid sellised naerunäosed ja heatujulised oma rahulolematuses, et sai itsitatud nende kähmluste ajal paariga üheskoos kaasa. Aga kuigi pealkirjas on Orpehus, siis röövis tema naine kogu rambivalguse. Algselt nagu hädas kaunitar, kes vajab päästmist, mässis ta lõpuks kõik mehed enda sõrme ümber, keeras situatsioonid enda kasuks ja, olgem ausad, tõeline võitja erinevate suhete ja kõrvalehüppamiste arveteklaarimises oli Eurydce. Aga ega Orpheuski kurta saanud. Mehe seiklusi allilmas näidati suhteliselt lühidalt, põhimõtteliselt astus ta üles alguses ja lõpus, kuid mõnus ju kui nii vähese vaeva eest sai naisest lahti.

Lavadisaini ja kostüümide osas meeskond tõesti ületas end. Mitte, et tulemused oleksid tohutult ennenägematud või originaalsed, vaid võlu seisnes selles, et kuidas erinevad detaile ja stiile omavahel nii vaevatult kombineeriti. Mis põhiline, igal tegelasel, kas nendel kes fookuses või taustanäitlejatel, oli omanäoline rüü seljas. Enamus jumalusi arvasin nende välimusest lähtudes ära, aga olid paar, kes tundusid prominentsed ja peas siiani kripeldavad, kuid lavastuseinfo otseselt neile ei viita, et nende identiteetides selgusele jõuda. Leidus aga tõesti nutikalt välja mõeldud kostüüme, mis, kombineerides konkreetsete tegelaste, nt jumalate, iseloomu ja valitsemisvaldkondi, lisasid põnevaid vimkasid karakterite väljanägemisse, et nende traditsionaalset oleku kuidagi kaasaegsemalt ja huumoriga edasi anda. Nt üks hetk haarab Mercurius oma kaarjate dekoratsioonidega peaehtest ühe tüki, mis osutub banaaniks, millesse mees kohe sisse haukab. Nt ei tinistanud Orpehus lüürat vaid hoopis viiulit. Meisterlikult on miksikud omavahel erinevad stiilid, kuhu on sisse mahutatud isegi Eesti rahvariided ja mustrid, nt Avaliku Arvamuse kleidi ning Juno peaehte näol.

Ka dekoratsioonide ja butafooria kohalt leidus andekaid lahendusi. Nt soovitan lugeda läbi protestiplakatite tekstid. Nt viidati tögades Jupiteri erinevateks olenditeks muutumisele, et naisi võrgutada, tuues lavale metallist redelikonsturktsioonilaadse asjanduse, millel tiivad. Mees ronis peale, pani prillid ette ja, vot, oligi muundunud kärbseks, et järjekordset kaunitari peilida. See vaene värgindus sai Jupiteri ja Eurydice romansi ajal vett ja vilet näha. Ammu pole enam midagi niivõrd totakat, kuid geniaalset laval näinud. Lavadisain, kuigi alguses tagasihoidlik, koos ringiliikuvate heinakujadega, sai otsekui Jupiteri välgust vist 1000-voldise särtsaka, kui liiguti jumalate pimestavalt kollasesse kuldriiki. Ja sealt omakorda edasi põrgu punakalt helendavasse tühjusesse, kus taamal terendas must, peaaegu et diskokerasarnase hiigelpall, mis tundus kui tume päike. See virrvarr klassikalisest, modernset, ajaloolisest, mütoloogilisest, rahvuslikust, futuristlikust ning pastoraalist toimis ootamatult hästi, lisades kõneka ja sisuka kihi lavastusele selle visuaalse tasandi poolest. 

Ka muusika poolelt ületati ootuseid, sest puudus operettide repertuaarile omane üledoos läägest nutulaulust. Palad olid krapsakad ja elavad. Ning, kui ei olnud, siis mängis kontekst kuulatava üle ja ei lasknud vesise lõõritamise saatel tukkuma jääda. Muusika kõrval on kiituse ära teeninud, lisaks, tants. Eriti grupp taustatantsijad, kelle energia ja kohalolek oli sama võimas kui peategelastel. Viimastest jäid enim silma isepäine ja enesekindel Eurydice Kristel Pärtna kehastuses, Reigo Tamm kelmika kurikaela Plutona, Juuli Lill jõulise Avaliku Arvamusena ning Rauno Elp kõlvatu ja häbitu Jupiterina. Võimas kankaan lavastuse lõpp-punktina oli aga täiesti ootamatu, kohati piinlik, kohati vinge, ja täiesti ideaalne sellele segasummasuvila etendusele, mis tegi kõik igati õigesti, kui ei võtnud ennast ülemäära tõsiselt. Kogu seltskond karvaseid ja sulelisi tuli lavale kokku, et üks raju pidu maha panna. Kui ikka finaaliks kõlab legendaarne meloodia ja tantsusammud, siis ei ole enam tähtsust, et mis, kes, kus, vaid, et käima on tõmmatud üks suur kräu. Kahe ja poole tunnine kräu siis seekord Estonia laval. Sellist lustakat heatujupommi pole ammu enam kogenud. Äge pilalugu, mis nägi välja, et selle peale on raha investeeritud ja sellega vaeva nähtud.