Etendus: "Orpheus põrgus"

Tervitus!

Wow, Estonia on lõpuks säästurežiimi maha kandud ja tulemus on võrratu! Viimased Estonia külastused "Jeanne d'Arc" ja käesolev "Orpheus põrgus" näevad kohe head välja.

Pealkiri: Orpheus põrgus (Jacques Offenbachi operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 30.09.2022
Millal nähtud: 18.05.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Etendusele sai mindud minimaalsete teadmiste ja ootustega. Pigem sai eeldatud rõhuvat ja nutust ooperit, sest Kreeka mütoloogia Oprheusest ja tema naisest on kõike muud kui lustakas. Olgu klassifikatsioon operett või mitte, ei osanud ma ette näha, et milline pidu ja pillerkaar, milline täielik palagan, selle kõige paremas mõttes, laval lahti rullub. Kas võib nimetada etendust pigem Orpheuse paroodiaks? Või kas saab seda üldse enam Orpheuse looks kutsuda? Moondumine tragöödiast komöödiaks, ja seda niivõrd sujuvalt ning orgaaniliselt, on vaieldamatult üks märkimisväärsemaid puänte, millega olen viimastel aastatel teatrilavadel kokku puutunud. Ühegi näidendi ükski pööre ei ole niivõrd üllatanud nagu sellega sai hakkama käesolev hunnik absurdi, ülemeeliklikkust, nalja, kiimatsemist, totakust, lõbu ja lambikust. Kallatud üle ohtrates kogustes kuldse ja glamuursega. Peab tunnistama, et reklaamtekstides paralleelide tõmbamine lavastuse ja Eurovisiooni vahel, ei ole üldsegi puusse panek. Tegu on ühe ägeda ja meeleoluka heatujuetendusega, mille järgi olen pikalt janunenud. Kes oleks võinud arvata, et lähen teatrisse kulm kortsus, oodates depressiooni, kuid lahkun nägu naerul, kuna süldi asemel pakuti puuviljakooki.

Originaallugu oli täiesti pea peale pööratud. Voorustest said pahed ja ühtegi klassikaliselt eeskujulikku ning imetlusväärset tegelast, kellele pöidlaid hoida, ei leidunud. See aga ei tähendanud, et kellegile kaasa elada ei olnud. Orpheus ja Eurydice, müütiline lembepaar, kelle armastus kumab tänaseni, ei kannatanud üksteist silma otsaski ning unistasid lahkuminekust. Selline ootamatu lüke tekitas alguses segadust ja harjumisvajadust, et nähtavaga samale sagedusele jõuda, kuid üleminek nautimisfaasile toimus kiirelt ja libedalt. Kuidagi värskendav oli vahelduseks kärtsakate naiste-meeste emotsionaalseid suhteid jälgida, ilma, et peaks üleliia suhkrust ja imalat lembelaulmist taluma. Või et neid kokkupuuteid oleks illustreeritud halvavõnkeliselt ja toksiliselt. Kõik tegelased olid tolad, enesekesksed, himurad, kergemeelsed, ennasttähtsustavad, uudishimulikud ja, ükskõik kui tõsine olukord, ei olnud võimalik mitte ühtegi karakterit mitte ühelgi hetkel tõsiselt võtta. Lavastus ei lubanud langeda mõtetesse, kus hakkad sügavalt juurdlema selle üle, et kes kellele liiga teeb või midagi ei ole aus või mehed pahad ja naised head või, vastupidi, mehi ainult kiusatakse naiste poolt. Võtmeülesandeks publikule oli tohuvabaohul end lihtsalt kaasa haarata lasta ning jätta eelarvamused ukse taha.

Kuigi Kreeka jumalaid ja nende Rooma ekvivalente on kujutatud kõikvõimalikel viisidel, komöödiate ja tragöödiate raames, on neid sellises humoorikas ja lapsikus kastmes alati vahva kohata. Nad adapteeruvad äärmiselt hästi ükskõik millise tõsiduse spektri ekstreemse otsaga. Lavastuses olid nad otsekui mõne värvika retro muusikali staarid või 70ndate rockkunnid. Jupiteril oli lausa Ziggy Stardustilik välgunool näomaalinguks, Diana tuletas kahtlaselt oma suure musta juuksepahmakaga Cheri meelde, ja Plutol oli tunda Michael Jacksoni vaibi. Rooma jumalad passisid ideaalselt sellesse kirevasse ja kelmikasse pakendisse, nii oma käitumiselt, suhtumiselt kui mõtetelt. Isegi Orpheusele ja Eurydicele sobis nende modernne interpretatsioon. No ja mis siis sellest, et nad tegelikult üksteisest tüdinenud olid? Äge ju kui mõlemad on ühel lainel, kas ühises vihkamises või armastuses. Nende üksteisega nääklemist ja iroonitsemist oli tõesti lõbus jälgida. Mõlemad olid sellised naerunäosed ja heatujulised oma rahulolematuses, et sai itsitatud nende kähmluste ajal paariga üheskoos kaasa. Aga kuigi pealkirjas on Orpehus, siis röövis tema naine kogu rambivalguse. Algselt nagu hädas kaunitar, kes vajab päästmist, mässis ta lõpuks kõik mehed enda sõrme ümber, keeras situatsioonid enda kasuks ja, olgem ausad, tõeline võitja erinevate suhete ja kõrvalehüppamiste arveteklaarimises oli Eurydce. Aga ega Orpheuski kurta saanud. Mehe seiklusi allilmas näidati suhteliselt lühidalt, põhimõtteliselt astus ta üles alguses ja lõpus, kuid mõnus ju kui nii vähese vaeva eest sai naisest lahti.

Lavadisaini ja kostüümide osas meeskond tõesti ületas end. Mitte, et tulemused oleksid tohutult ennenägematud või originaalsed, vaid võlu seisnes selles, et kuidas erinevad detaile ja stiile omavahel nii vaevatult kombineeriti. Mis põhiline, igal tegelasel, kas nendel kes fookuses või taustanäitlejatel, oli omanäoline rüü seljas. Enamus jumalusi arvasin nende välimusest lähtudes ära, aga olid paar, kes tundusid prominentsed ja peas siiani kripeldavad, kuid lavastuseinfo otseselt neile ei viita, et nende identiteetides selgusele jõuda. Leidus aga tõesti nutikalt välja mõeldud kostüüme, mis, kombineerides konkreetsete tegelaste, nt jumalate, iseloomu ja valitsemisvaldkondi, lisasid põnevaid vimkasid karakterite väljanägemisse, et nende traditsionaalset oleku kuidagi kaasaegsemalt ja huumoriga edasi anda. Nt üks hetk haarab Mercurius oma kaarjate dekoratsioonidega peaehtest ühe tüki, mis osutub banaaniks, millesse mees kohe sisse haukab. Nt ei tinistanud Orpehus lüürat vaid hoopis viiulit. Meisterlikult on miksikud omavahel erinevad stiilid, kuhu on sisse mahutatud isegi Eesti rahvariided ja mustrid, nt Avaliku Arvamuse kleidi ning Juno peaehte näol.

Ka dekoratsioonide ja butafooria kohalt leidus andekaid lahendusi. Nt soovitan lugeda läbi protestiplakatite tekstid. Nt viidati tögades Jupiteri erinevateks olenditeks muutumisele, et naisi võrgutada, tuues lavale metallist redelikonsturktsioonilaadse asjanduse, millel tiivad. Mees ronis peale, pani prillid ette ja, vot, oligi muundunud kärbseks, et järjekordset kaunitari peilida. See vaene värgindus sai Jupiteri ja Eurydice romansi ajal vett ja vilet näha. Ammu pole enam midagi niivõrd totakat, kuid geniaalset laval näinud. Lavadisain, kuigi alguses tagasihoidlik, koos ringiliikuvate heinakujadega, sai otsekui Jupiteri välgust vist 1000-voldise särtsaka, kui liiguti jumalate pimestavalt kollasesse kuldriiki. Ja sealt omakorda edasi põrgu punakalt helendavasse tühjusesse, kus taamal terendas must, peaaegu et diskokerasarnase hiigelpall, mis tundus kui tume päike. See virrvarr klassikalisest, modernset, ajaloolisest, mütoloogilisest, rahvuslikust, futuristlikust ning pastoraalist toimis ootamatult hästi, lisades kõneka ja sisuka kihi lavastusele selle visuaalse tasandi poolest. 

Ka muusika poolelt ületati ootuseid, sest puudus operettide repertuaarile omane üledoos läägest nutulaulust. Palad olid krapsakad ja elavad. Ning, kui ei olnud, siis mängis kontekst kuulatava üle ja ei lasknud vesise lõõritamise saatel tukkuma jääda. Muusika kõrval on kiituse ära teeninud, lisaks, tants. Eriti grupp taustatantsijad, kelle energia ja kohalolek oli sama võimas kui peategelastel. Viimastest jäid enim silma isepäine ja enesekindel Eurydice Kristel Pärtna kehastuses, Reigo Tamm kelmika kurikaela Plutona, Juuli Lill jõulise Avaliku Arvamusena ning Rauno Elp kõlvatu ja häbitu Jupiterina. Võimas kankaan lavastuse lõpp-punktina oli aga täiesti ootamatu, kohati piinlik, kohati vinge, ja täiesti ideaalne sellele segasummasuvila etendusele, mis tegi kõik igati õigesti, kui ei võtnud ennast ülemäära tõsiselt. Kogu seltskond karvaseid ja sulelisi tuli lavale kokku, et üks raju pidu maha panna. Kui ikka finaaliks kõlab legendaarne meloodia ja tantsusammud, siis ei ole enam tähtsust, et mis, kes, kus, vaid, et käima on tõmmatud üks suur kräu. Kahe ja poole tunnine kräu siis seekord Estonia laval. Sellist lustakat heatujupommi pole ammu enam kogenud. Äge pilalugu, mis nägi välja, et selle peale on raha investeeritud ja sellega vaeva nähtud.