Teater: "Seitsmemagajapäev"

Tervitus!

Seekord suveteatrit.

Pealkiri: Seitsmemagajapäev
Lavastaja: Riina Roose
Näitlejad: Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Hele Kõrve, Maiken Pius, Sandra Uusberg, Liis Remmel, Kaspar Velberg
Teater: Linnateater
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 08.06.2023
Millal nähtud: 12.08.2023
Minu hinnang: 4/5

Esiteks, Arvo Pärdi Keskus on võrratult kaunis, lõõgastava ning rahumeelse auraga. Antud produktsiooni võiks ainuüksi sellepärast vaatama minna, et üheaegselt keskustki külastada, vaatetorni tippu ronida, männimetsa lõhna nautida ja loomingulisusest pakatavas hoones seigelda. Eriline maiuspala on kabel. See on tõesti kiiduväärt, et lavastus on leidnud endale ideaalse esitamispaiga, kus mõlema ühisosa klapib: kunstiline ja vaikne. Ideaalne koht, kus kauni muusika saatel magama jääda ning headel unenägudel ennast paitada lasta. Tegu ei ole otseselt näidendiga, sest puudub klassikaliselt läbiv süžee, arendus või karakterid. Pigem on tegu temaatilise kontserdiga, mille sisse on pikitud asjakohased lühikesed narratiivsed lood, mis muusikapalade vahele värvi lisavad ja kõik tükid ühtseks tervikus kokku seovad. Keeruliste või sügavate teemadepüstitusega, nii otse kui ridade vahel, publikut ei väsitata. Kuigi, võib mõelda selle üle, et kui tähtis on uni inimeste elus ning kui palju muusikat on sellele pühendatud. Eesmärk on eelkõige mahedalt aega veeta, vaadata tagasi unelugude ajaloole ning imetleda näitlejate lauluoskust. 

Selgelt haistetava puiduse aroomiga, mitmele meelele meeldivas puidust saalis, tekitati toredalt intiimne õhkkond publiku ja esinejate vahele. Üllatavalt dünaamilises, arvestades fookusteemat, lavakoreograafias ja ruumikasutuses oli tunda nagu eksisteeriksid mõlemad grupid ühes paigas ning nähtamatut piiri kahe vahele ei lange. Nutikalt lahedaid momente pakkusid saali akna appi võtmine, et näidata kiikumist, lavataguse ruumi kaasamine, et luua selline omamoodi õdus pillimängimise uruke, ja vaatajate aktiivne kõnetamine. Etenduse lõpus toimus nimelt viktoriin unelaulude teemal, mida juhtis lavastaja Riina Roose, ning võitjatele kingiti asjakohaseid auhindu. Musikaalses mõttes pakkus lavastus etteasteid mitmesugusele maitsele ja variatiivse repertuaariga. Nautida sai soolosi, duette, koorilugusid, naiskooripalasid. Saatjateks neile küll vaikus, küll instrumendid nagu klaver, kontrabass, kannel ja flööt. Lauldi lava keskel, treppidel, istudes, üksteist mõnel pillil saates, ja isegi peaaegu tukkuma jäädes. Kuigi kontsertetenduse keskmes on vaoshoitud ja kehaliselt ebaenergiline uni, ei olnud tükk üldsegi üksluine, flegmaatiline või staatiline. Ei toimunud aga ka mitte midagi rahmeldades, rööpräheldes või kiirustades. Kell oli otsekui seisma jäänud, kuid aju jätkas aktiivsust.

Muusikavaliku juures, pea tunnistama, et leidus hulgaliselt palasid, mis kõrvu varasemalt jõudnud ei ole, või vähemalt et mäleta, et oleks kuulnud. Ehk võib-olla lapsepõlves, kus unelaulud olid aktuaalsemad, sai neid ikka kohatud, kuid pähe on end kinnistanud need eredamad näited. Eino Tambergi "Karumõmmi unelaulu", Heljo Männi sõnadega, on keeruline unustada, sest ta on vaimukas ja vahva. Huvitav aga, kui efektiivne on selle laste tudule saatmise mõjusus, sest pigem ajab ta muhelema kui magama. Eriti kui seda bassi vajavat osa esitada. Äratundmisrõõmu pakkus, lisaks, Pilvi Üllaste "Nuku hällilaul" ja meelest kustutamatu: "Uinu mu kallis, lapsuke hällis, ..." Kui paljud palad kippusid natuke üheks massiks sulama ning iseäranis koloriidseid ei olnud, mis ei ole ju unelaulude eesmärk, on teatud heliloojate loomingul niivõrd iseloomulikud elemendid ja kõle, et neid tunneb igas vormingus ära. Olav Ehala "Oleviste kiriku torniehitaja naise hällilaul" oli vaieldamatult mehe repertuaarist, ilma seda välja ütlematagi, ning oli ka vast üks mu lemmikumaid meloodiaid kogu etenduse vältel. Mis ei ole muidugi üllatus, kuid antud lugu ei olnud ma varem kuskilt kuulnud. Kokku esitati üle kahekümne eri laulu ning kõlasid teosed autoritelt nagu Konstantin Türnpuu, Cyrillus Kreek, Raimond Valgre, Ülo Vinter, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Rein Rannap, ja paljudelt teistelt. Ära peab mainima, et kiiduväärt oli tõsiasi, et esitati muusikat teisteski keeltes, kui ainult eesti, ning alati tutvustati iga laulu, selle loojaid ning konteksti. 

Seekord ei ole lavastuse fookuses mingid tegelased, keda mängivad näitlejad, mingis arenevas süžees, vaid publiku ees on pigem muusikud. Näitlemisel on oma osa, kuid Linnateatri esinejad on pannud vahelduseks pähe enda laulja ja pillimängija mütsid ning muu on jäänud tagaplaanile. Tõsiasi, et Hele Kõrve ja Andero Ermel on vokaalselt andekad ei ole suur üllatus, sest nad on oma oskusi demonstreerinud teles ja laiematele publikutele küll ja küll. Teiste puhul kohati üllatas, kuid ei üllatanud ka nende lauluoskused. Esiteks, Eestis on kooris käimine popp ning vähemalt kõhutunne ütleb, et viisipidamine ei ole haruldane. Teiseks, näitlejad ei pea olema talendid vaid teiste inimeste kehastamisel, sest valdkonnas ekstra edukas olemiseks on vaja tabada muidki meelelahutuses relevantseid aspekte nagu nt tantsimine ja laulmine. Vaatamata sellele, et nende lauluoskus ei oleks tohtinud jahmatada, oli ikkagi äge tõdeda, et märkimisväärne osa Linnateatri näitlejaskonnast mitte ainult ei pea viisi, vaid on võimelised tõeliselt kauneid meloodiaid nauditavalt ja võluvalt publikule ette tsiristama. Enim üllatas Kaspar Velberg, sest ta ei oleks võib-olla automaatselt esimene valik, kui küsida, et kes teatritrupist tõenäoliselt astuks üles mõnel kontsertetendusel. Tähelepanu oli pööratud, lisaks, erinevatele hääletämbritele ning efektiivsele tasakaalule mees- ja naishäälte vahel. Mitte vähem väärtuslik ei ole ka teadmine, et enamus näitlejatest mõnda instrumenti käsitleda suudab ning neid kompetentse näitas.

Muusikale vahepaladena esitati otsekui liimi aseainena väikseid sketšimoodi narratiivseid lugusid. Eriti vahva oli seik lapsepõlvest, kus trobikond põnne on teki all, und ei tule, sosistatakse ja lollitatakse. Värvi lisati sellega, et ettekandel oldi püsti vastu seina, et vaatajad ikka toimuvat jälgida saaksid. Mõmmikarude tudule panek oli vastukaaluks armas ja realistlik episood. Varjumänguteater oli aga kihvt näide, et kuidas rahulikus puhkamisteemalises etenduses pinget luua ja asjakohast öömelu ära kasutada. Ägedad olid ka teatud lavadisani elemendid ja rekvisiidid, nt karvane ja pehme redel, mille peale isegi sõba silmale läheks laskma, suur valge pall lavanurgas kui kuu, ning komfortsed klassikalised öösärgid ja magamisriided. Saalis oli koduselt pehme ja sume valgutus, mis näis kui järjekordne detail, mida spetsiifiliselt lavastuse otstarbeks muditud on. Kõik ruumis oli loodud selleks, et publik magama panna, kuid, kas peame seda läbikukkumiseks või õnnestumiseks etenduse edu vaatenurgast, ei õnnestunud lavastusel vaatajaid ikkagi norskama saada (vähemalt näha ja kuulda ei olnud). Muide, n-ö lisaboonusena, soovitan soetada etenduse kava, kus leidub nt Jaan Aru ja Fred Jüssi asjakohaseid kirjutisi unest ning vaikusest (nõus, konstantne mürareostus meie ümber on kohati väljakannatamatu). 

Natuke võib ehk nokkida fakti kalla, et suveteatriks etendus eriti ei passinud. Tegu on huvitava valikuga meie regiooni kõige päikesepaistelisemasse aega. Seega, moodustas lavastus intrigeeriva kontrasti kõige ümberringsega, alates ilmast kuni aastaaja ja meeleoluni. Aga ehk ongi kõige aktiivsemasse perioodi vaja midagi mis rahustaks ja tõmbaks tempot maha, sest vererõhu alandus on garanteeritud. Just nt novembris kuulaks lavastuse kuuldemänguversiooni iga päev enne magama jäämist. Kuid võib-olla oli august siiski just õige aeg etendust kogeda. Suvi on kohe-kohe läbi, väike rammestus on sellest sees, mingi melanhoolia, ehk oligi aeg pidurit panna ja enne pikka sügist ning talve end välja puhata ja üks magus uinak teha. Alati on ju ka teretulnud kui teatrid midagi värsket ja unikaalset katsetavad. Olgu kuidas lavastuse kontseptsiooniga on, omanäoline ja meeldejääv oli nähtu ja kuuldu kohe kindlasti.