Raamat: Fantaasia eri "Head ended" ja "Viimane ükssarvik"

Tervitus!

Taas mõned raamatud.

Pealkiri: Viimane ükssarvik

Autor: Peter S. Beagle
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Milline nostalgia! Kunagi noorena sai iga pühade aeg saksa kanali RTL 2 pealt vaadatud samanimelist 80ndate animafilmi, mis juba siis jättis mulje, kui lugu, mis vast lastele suunatud tegelikult ei olnud. See, et peategelane oli kaunis ükssarvik, fantaasiat leidus lademetes, üles astusid võlurid, printsid, kurjad kuningad, värvikad maagilised elukad ja nõiad, ei tähenda automaatselt, et tegu on klassikalise muinasjutuga. Süžee on palju sügavam ning täiskasvanulikumat mõtlemist eeldav, et selle sõnumit mõista. Võib-olla ongi raamatu põhitarkus: elu ei muinasjutt ning õnnelik lõpp ei ole kaugeltki reegel.  Nende mõistete konventsionaalses arusaamas, muidugi. Ei ole just lapsesõbralikud tõdemused fantaasiakontekstis. Juba noorena animafilmi vaadates, tekitas see minus melanhooliat, usku, et idealistlikkus vist ei ole realistlik ja isegi ängi -- õnneks nägi lugu visuaalselt ikka nii ilus välja! Ma ei ole filmi nüüd üle viieteise aasta uuesti näinud ja ei olnud ma ka raamatut kunagi lugenud. Vast oli paras aeg, et teos kätte satub ning natuke lapsepõlve meelde tuletab.

Viimane ükssarvik otsustab lahkuda oma turvalisest ja harmoonilisest kodumetsast, et oma liigikaaslasi leidma minna. Kõik peale tema on maailmast kadunud. Ja juba kohe selles kontseptsioonis leidub loo põhisõnum. Paralleele võib tõmmata kristlusega, kus Aadam ja Eeva lahkuvad Paradiisist. Kuid kõige lihtsam on ükssarviku teekonda kirjeldada kui täiskasvanuks saamist. Oma lapsepõlve maha jätmist ning nooruse n-ö süütuse kaotamist. See ei kehti ainult ükssarvikule tema enda tegelaskuju mõttes, vaid sümboliseerib ta ise maha jäetud lapseiga. Nt enamused inimesed, kellega ta kokku puutub, ei näe olendit kui müstilist ükssarvikut, vaid hoopis kui natuke veidrat hobust. See tähendab, et ollakse suureks kasvanud ning kaugesse minevikku on jäänud usk puhtasse ja maagilisse -- pole aega enam mõelda ükssarvikute peale kui elu vajab elamist. See on umbes nagu jõuluvanaga. Mingi hetk saad aru, et tegelikult ei ole kingimeest olemas -- illusioonid langevad, mis ei ole ilmtingimata alati halb. Just sellist eluetappides edasi liikumist peegeldab ükssarvik, kes ise nüüd on sunnitud oma roosad prillid eest võtma ja reaalsusega rinda pistma. Olles üheaegselt just see võlumaailma keski, mida inimesed tahes tahtmata vananedes unustavad. 

Huvitaval kombel, saab ükssarvikut loos kirjeldada ka kui midagi head ja kaunist, midagi õnnetunde lähedast, midagi, mis teeb ümberringseid rõõmsaks -- nagu mõnusad lapsepõlve mälestused. Nt ilmselgelt püüdis kuningas Haggard ühe põhjusena kõiki maailma ükssarvikuid röövides koguda kokku helged emotsioonid ja päikesepaistelise tundeseisundi. Olles aga täiskasvanu, iseäranis tülpinud, pettunud ja elust väsinud, ei suuda ta ükssarvikutest mingit rõõmu tunda, välja arvatud siis egoistlik teadmine, et tema omab ja kontrollib neid majesteetlikke olevusi. Mehe poeg, prints Lir (kes oli kuningale järjekordne läbikukkunud katse tabada õnnetunnet), on veel noor, idealistlik ja õilis, kelle jaoks kõik on võimalik, visates end julgelt võitlusesse nii koletistega. kui ära teenimaks inimnaiseks muutunud ükssarviku armastust. Kuid ka tema peab suureks kasvama ning avastab, et elu ei ole selline, kus ta finaalis koos oma kallimaga päikeseloojangu suunas ratsutab. Lirist on millegipärast kõige enam kahju, sest ta otsekui jääb kõigest ilusast ilma ning saab vastutasuks vaid hunniku vastutust ja kohustusi oma isa järel tolle sooritatud vead joonde ajada. Samas, olles kangelase tüüpi tegelane selle klassikalises mõttes, nii heas kui halvas (mida, kusjuures, tegelased raamatus eneseteadlikult mainisid), siis lootus on tugev, et mõni printsess vajab peatselt päästmist ning mees unustab oma armsa ükssarviku, et fokuseerida päris kiindumusele oma silme ees päris naise kehastuses. Ükssarvik koges, aga tänu printsile ja viivuks inimene olemisele midagi, mida teised temasarnased ei ole võimelised aduma -- armastus ja sellest loobumine. Mõlema eest on too tänulik, sest nüüd saab ta ühtlasi olla nii täiskasvanu kui taas kord laps.

Peab tunnistama, et enamus tegelaste saatused on loos üpris trööstitud ja traagilised. Isegi raamatu lõpus ei ole päris selge, kas asjad on liikumas märkimisväärselt paremuse poole või sai kogetud ja tulevikku eeldatud vaid põgusaid positiivseid arenguid. Igal karakteril on oma pagas ja saladused. Eriti masendav oli nõiamoor Fortuna karneval ja need vaesed loomad, kellede pähe illusiooniga manati kõikvõimalikke fantastilisi olendeid. Omale enim meelepärast tegelast, aga on keeruline paika panna, sest kõigil olid omad head ja vead. Mis omakorda tegi neist usutavad karakterid, mis taaskord lõhkusid muinasjutulist õhkkonda, kus tavaliselt ollakse kas positiivsed isikud või kurjad -- must ja valge. Antud loo tegelaste iseloomud, motivatsioonid ning käitumine olid palju komplitseeritum ning autentne -- ei ole olemas üdini õilsaid või ainult pahatahtlikkusest lähtuvaid tegelasi -- võib-olla Punane Härg välja arvatud. Isegi Haggard suutis ennast hallikasegusena illustreerida. Kui peaks siiski kõige muhedama tegelase nimetama, siis on selleks kass, kes oli nii tüüpiliselt ülbe kõiketeadja kass oma olemise ja jutuga kui veel saab. 

Tegu on fantaasiarohke teosega, millel üpris diip sisu ja sõnumid ning mille sümbolite ja eesmärkide üle võib pikalt analüüsida. Suuresti on tegu siiski täiskasvanuks saamise looga, mitte muinasjutuga, mis võib natuke segadust tekitada, kui oodata viimast, kuid saada hoopis realistlike ja tõsiste toonidega väärtkirjandust. Lasteraamatu muljet ei jäta teos kohe kindlasti -- midagi tundub olevat sellest raskeloomulisemat kui noorena terviklikult võiks mõista. Ehk sellepärast jättiski animafilm mulle lapsena kuidagi nukra ja rõhutud tunde hinge. Olles nüüd nii näinud ekraniseeringut kui lugenud originaali, siis minu emotsioonid on jäänud samaks, kuigi ma suudan oma tundeid nüüd edukamalt reflekteerida ja lahti mõtestada. Lugu on magushapult kaunis ja kaasahaarav ning tekitas ta taaskord pigem kurblikke ning elu üle järele mõtlema panevaid emotsioone. Mis ei vähenda kuidagi raamatu väärtust ja vajalikkust. Miinusena tooks välja, et tempo süžees on kiire ja isegi halastamatu, mis võib üks hetk väsitada, sest pidevalt heidetakse lugeja ette kedagi või midagi uut. Siiski, masohhistlikult mõnus olid lasta end taas loo ilust ja valust kaasa haarata, nüüd täiskasvanuna enam adudes, mida mulle taheti öelda ja miks mind puudutas lugu nii nagu puudutas.

--------------------------------------

Pealkiri: Head ended
Autor: Terry Pratchett ja Neil Gaiman
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Ülistavat kiitust selle loo kohta olen kohanud hulgi. Sari pidi ka asjalik olema, kuigi ma ei ole sellest grammigi näinud. Vaimustus on objektiivselt võttes igati põhjendatud, kuid siiski, ju siis on asi maitses, meeleseisundis või kasvõi tähtede seisus, kuid miski minu jaoks selles teoses käima ei läinud. Tegu on väärt raamatuga, kahtlemata, kuid minu juures ei tabanud ta täienisti märki. Lugesin seda meeleldi, isegi muhelesin paar korda, kuid kõrget hinnangut mu põhimõtted sellele siiski anda ei luba. Tean, muide, täpselt, mis aspektid mind kaasa ei haaranud, kuid iseenesest ei olnud need tegurid kehvasti loodud või esitatud ja peaksid tavatingimustel mulle tegelikult meele järgi olema. Ma ei suutnud neid lihtsalt seekord sellises kontekstis ja pakendis vastu võtta ja need ei olnud võimelised minuni küündima. Ju siis tekkis meie vahel lühis, kuid mõlemad pooled võtavad koosveedetud aega konstruktiivselt, suruvad tugevalt kätt ning liiguvad sõbralikult vastassuunas edasi sobilikuma publiku või paslikumate raamatute poole. 

Mis siis häiris? Liiga palju tegelasi. Asi ei olnud selles, et nad ei olnud huvitavad, relevantsed süžeele või oma spetsiifilist panust pakkuvad, kuid kõikvõimalikke tegelinskeid lihtsalt oli üleliia. Jah, need ennast neljale surmaratsurile kaasapookivad tolad olid üpris vaimukad ning nende nimede valmimine ajas muigele, kuid no kas tõesti oli vaja sellele mitmeid lehekülgi loovutada. Kohati oli keeruline aru saada, et kellest nüüd siis äkitselt jutt. Keegi uhiuus lisa jälle!? Selline katkendlik narratiivide suuna käest kätte jagamine võib nt visuaalselt telesarjas põnevalt mõjuda, kuid lugedes oli mõnikord vaja hetkeks mõelda, et kes nüüd, siis vaatevinkli mikrofoni nüüd enda kämblate vahale ikkagi sai. Igal uuel tutvustatud tegelasel oli, loomulikult, oma pikka ja eripärane ajalugu, mida tuli ju lugejaga jagada ning selline skisofreeniline tegelastega karusselli mängimine ei olnud just mulle meelepärane stiil. Ja olgem ausad, kogu see suur patsahkam igasugu tüüpe ei sisaldanud üleliia palju neid tegelasi, kes mulle sümpaatsed kuidagi oleks olnud ja kelle tegemistest kuulmise järele oleksin meeleheitlikult janunenud. Ka loo kulminatsioon oli kuidagi nagu järsku õhu välja laskmine. Sellele eelnes pingeline, kaootiline ja kärme eskalatsioon -- kogu raamatu tegevus -- , kuid tipp-hetk ise jäi kuidagi kasinaks ning ei suutnud eelmängule kirss tordil-laadset pauk-punkti panna. Tekkis tunne nagu palju kära toimus ei millestki. Siinjuures, kuigi tempo oli halastamatu ning kihutas agaralt, siis lugedes raamat, paradoksaalselt, minu jaoks tsipake venis. Kas kõik need mitmed mitmed tegelased ja nendevaheline fookuspunkti žongleerimine tõmbasid kiirust maha? Tegevus ise leidis aset ju vaid lühikese perioodi jooksul. Autorid tahtsid kaasata, öelda ja katta nii rohkelt nii lühikese hulga lehekülgede jooksul, et lugu muutus tihkeks ning visalt edasi veerevaks.

Teose moraal oli klišee, kuid midagi aegumatut ja klassikalist, mida võib alati ning pidevalt uuesti meelde tuletada. Kasvatus ja keskkond versus geenid ja bioloogia. Kas inimese olemuse ja saatuse määrab tema veri või siis milliste põhimõtete järgi on teda õpetatud käituma. Eks reaalsuses ole see vast 50/50, ei saa eitada üht ega teist faktorit inimese identiteedi üles ehitamisel, kuid üldiselt ei olda ühe või teise igavene ori. On võimalik maha suruda kummagi poolt. Raskuskeset lükata sellele või tollele. Teine keskne konflikt on saatuse ja vaba tahte vahel. Kas kõik on ettemääratud ja inimesed kõnnivad vaid seda radapidi, mis on neile antud? Teelt kalduda ei ole võimalik. Eks see üks keeruline teema iseenesest ole ja vastu ning poolt argumente on mõlemale, isegi kui võrrandist eemaldada jumalad ning võimaliku kõrgema jõu, kuid antud raamat ilmselgelt annab mõista, et vaba valik on reaalne ning saatuse olemasolu on illusioon. Mugav illusioon inimesele, et teha pahandust ja seda südametunnistuse koormata. Ka head. Üleüldse, kubises raamat igasugu filosoofilisest teemadest, dilemmadest ja igavestest debatiküsimustest, mida tuli üks kord ridade vahelt lugeda ja milledega mõnikord otselähenemise teel silmitsi seista. Puudutati vastuolulisi küsimusi nagu religioon, hea versus paha (kas nad mitte ei ole ühe mündi erinev külg?), kas saatan sunnib inimesi kurjusele, jne. Viimase puhul sai taas kuulda ideed, et tegelikult saatan/jumal ei pane kedagi midagi tegema, vaid kõik ikka vabast valikust otsustavad kuidas käituda, kuid siis heidavad vastutuse kõrgematele olenditele nagu neid oleks pahategudeks sunnitud. Ma olen seda mõttekäiku viimasel ajal eriti paljude kultuurikogemuste vahendusel kohanud. Aga, taaskord, mõnda asja ehk on vaja pidevalt meelde tuletada. Inimene ei tee kurja, sest keegi paneb teda seda tegema, ta teeb teistele kahju, sest ta ise otsustab seda teha. Jumal või saatan ei mängi siin rolli -- võib-olla siis vaid, et aidata sel inimesel käed puhtad rahulikult magada.

Kindlasti on loo üheks baastalaks huumor, mida eeldan, et enamused lugejad fännavad. Minu puhul see nii edukalt ei toiminud. Tundus, et punnitati ja punnitati, kuid see hulk, mis märki tabas jäi kasinaks. Kui naljad oled head, siis olid nad suurepärased, kuid enamus jäi siiski kesiseks. Ohtralt leidus raamatus tsiteerimist ära teeninud kõikvõimalikke lauseid, paragraafe ning mõtteteri. Kohati tundus, et tekst ja dialoog oligi seda aspekti silmas pidades loodud -- et võimalikult palju igast asjalikke ja nutikaid kordamist nõudvaid mõttepärle sisse pikkida. Autorid olid nagu täisvõimsusel tsiteerimismasinad. Lisaks sellele, tundus, et teose loojad olid vaimustuses erinevate popkultuuri- ja ajalooviidete sisse põimimisest, sest kajastust sai Queeni muusika, Hells Angels, UFOd, Hispaania inkvisitsioon ja miljon lambikat ning mitte nii suvalist asja veel. Olen kindel, et paljusid vihjeid ma ei tabanudki ära. Selline teksti sisuline ülekoormamine, aga natuke väsitas. Vaatamata minu kriitikale, mulle lugu ise tegelikult läks peale, sel oli oma maagia ja seiklus, kuigi teatud aspektid teoses ei võitnud üdini minu poolehoidu. Raamat on särtsakas, sisukust pakatav, intrigeerivaid lähenemisi pakkuv juba teadatuntud ideedele ning täis irooniat, sarkasmi ja musta huumorit, mis on ju alati teretulnud.