Kultuurinädal (4): 21 - 27. aprill 25 - raamatud, Kalev, ERM, mänguasjad, JAFF ja kirsiõied

Tervitus!

Järjekordne kultuurinädala ülevaade.

E 21. aprill:

1) Artise kino "Kolmega kell kolm" on super võimalus ekstra soodsa hinnaga head kino nautida. Seekord leidsin aega, et külastada seanssi dokumentaalist: "Lahkumine Tallinnast. 1941", millest kirjutan eraldi kino postituses tulevikus. Film oli täitsa sisukas ning silmi avav kokkupuude tragöödiaga, millest ma üldse varem midagi ei teadnud. Eriti meeldisid mulle klipid vanast Tallinnast nagu see kunagi oli -- tuttav ja võõras, täis teatud hulgal nostalgiat. 

2) Viru Rahva Raamatus esitleti Petrone Prindi poolt välja antud "Minu Ungari" teost, autoriks Lea Kreinin. Naise armastus Ungari vastu sai alguse ülikoolis, kui ta õppis ungari keelt ja kultuuri, ning oli üks esimesi, kes eriala Tartu Ülikoolis lõpetas. Edasi viis tee teda juba Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli, kus naine oli eesti keele ja kultuuri lektor. Nõukogude ajal oli riik palju vabama õhu ja olekuga kui Eesti ning seal sai tunda, et oled peaaegu nagu Euroopas. Autorit üllatasid esimesel külastusel enim tõsiasjad, et kui odav seal on vein, isegi soodsam kui Coca-Cola, ning ungarlaste hingesoojus ja huvi teiste rahvaste vastu. 

Palju oli raamatuesitlusel (ja väidetavalt teoses endas) juttu just Ungari toidust ja joogist, mis mind natuke heidutas, sest söögi ning joogi teemad absoluutselt ei paelu. Jah, ma saan aru, et need on suur osa Ungari kultuurist ja identiteedist, kuid enam teiste teemade kaasamist ja katmist oleks minu jaoks kuulamise värvikamaks teinud. Mingi rasvase traditsionaalse söögilaadse asjanduse detailne kirjeldus jättis külmaks. Siiski, sai üle käidud vanad tõed ja põnevad detailid, nagu et guljašš ei ole soust vaid veiseliha supp, paprikat pannakse nende toidus tõesti igale poole, kui meil käisid noored kunagi kartuleid võtmas, siis Ungaris käidi viinamarje korjamas ning, et eestlastel ei ole piisavalt kannatust vaaritada neid toite, mida ungarlastel on aega lausa tunde-tunde keeta ja valmistada. 

Ohtralt oli teemaks ka jook, mille kohta autor ütles, et alustas magusatest valgetest, kuid nüüd on liikunud kuivadele punastele. Mainiti ära asjalike valikutena Szekszardi veinid (lõuna Ungarist), mis autori lemmikud, ning Egeri veinid. Paalinkast räägiti, mis on siis poolametlik, väga kange (võib olla lausa üle 60 kraadine) kodupuskar, millest 50 liitrit inimese kohta on maksuvaba. Ungari mehed alustavad päeva just selle märjukesega ning sel on rahvameditsiinis oma roll, nt kõrgvererõhu tõve ravis. Unciumi puhul, mis siis maailmakuulus taimne liköör, usuvad ungarlased, et see reaalselt ravib kõiki haigusi, kuigi retsept on siiani salajane. Kohvimaitseline Unicum pidi mõnus olema. Astoria kohvik ja Grinzingi said mainitud kui mõnusad kohad hängimiseks ning veini kulistamiseks.

Põgusalt sai puudutatud Budapesti ja ülejäänud Ungari n-ö konflikti. Pealinna minek on justkui "üles minek" ja muu on "alla", nagu maale tulemine, selle negatiivses konotatsioonis. Termaalsupelasutused ja termaalveed said kaetud. Oli huvitav kuulda, et esialgselt võeti need kasutusele türklaste poolt, kuid kui nood välja peksti, siis traditsioon jäi. Balatoni järv, mis on Ungari "meri", kõlas üpris peibutavalt. Omajagu räägiti Orbanist ning riigi demokraatlikust ja inimõiguste seisust. Probleemi alge võib teoorias olla tõsiasjas, et ungarlastel ei ole kaasaegset kogemust toimivast demokraatiast, sellest nende skeptilisus ja Orbani võidukäik. Mainiti, et ungarlased on justkui ida ja lääne vahel, ei ole üks ega teine, ning neil on sellest tulenevalt dualistlik natuur. Nad nutavad taga ja enesehaletsevad oma kunagi hiilgavat ajalugu ja suursugust rolli regioonis, ning uhkus on neil tähtis asi (ei tohi teha Balkaniga seotud nalju). Soome-ugri keeltega suguluses olek on neile sel põhjusel pigem häbiasi. See ei ole prestiižne kamp kuhu kuuluda ning "haiseb kalarasva" järgi. Nad otsivad sel põhjusel sugulust türgi keeltega ning teiste gruppidega. No jah.  

Loe juurde: Minu Ungari – Petrone Print

T 22. aprill:

1) Eesti Disainikeskuse korraldatava järjekordse Disainijuttude sarja teemaks oli seekord: "Kalevi uued pakendid vol 2. Mis mõju on disainil?" Kes meist siis ei ole tundnud sümpaatiat või, tihemini, pigem ärritust nende uute oranžide šokolaaditahvlite vastu, mis on nullinud kogu Kalevi nostalgia, ajaloo ja kriipinud silma? Tean isiklikult inimesi, kes on südamepõhjani häiritud ja enam Kalevit ei osta. Kedagi ei ole brändimuutus külmaks jätnud või kellelegi märkamatuks jäänud. Mind isiklikult on haavanud aga Kalevi varasem otsus vahetada pakendid välja klassikalise keeratava ja lahti volditava otsaga paberi asemel tõmmatava otsaga pakendi vastu. Viimane on varasem muutus ning ilmselgelt seotud hügieeni ja säilivusega, ükskõik kui vähe mulle see uus avamise tehnika ka ei passi -- siiani ei saa neid alati korralikult esimesel katsel lahti. Antud vestlusring oli intrigeeriv, sest andis võimaluse kuulda kulisside taha, et miks see oranž revolutsioon aset leidis ning miks Kalevi "väärikat ikoonilisust" rikuti. Vestlusringis osalesid Orkla poolt Annika Oja ja pakendikontseptsiooni looja Koor poolt Hannes Paesoo. Ja, etteruttavalt, loomulikult oli põhjuseks raha ja müüginumbrid, mis on igati arusaadav, sest Kalev, ükskõik kui tähtis eestlaste identiteedile, on ikkagi äri, mille eesmärk on teenida kasumit.

Kalevi bränd oli populaarsust kaotamas, seda just noorte hulgas (15-34. aastaste), sest nostalgiahõnguga minevik domineeris, mis kõnetas pigem vanemaid inimesi. Kui brändiuuringutes oli Kalev 2019. aastal pärast Youtube'i ja Swedbanki, esimesel kohal, 2020. aastal Youtube'i järel ja Coopi ees teisel kohal, siis 2021. aastal langes ta Youtube'i, Google'i, Coopi ja ERRi järel lausa viiendaks. Brändi turu väärtus kippus allamäge. Midagi oli vaja teha, et olukord ei halveneks veelgi. Lisaks, Kalev oli oma visuaalis suhteliselt killustatud, puudus ühtlus, selge tuvastatav ja märgatav joon, mis oma 150 toodet ühe katuse all seoks. Konkurents šokolaaditahvlite maastikul on brutaalne (suurimad konkurendid Eesti turul Fazer, Milka, jne) ning tuli ette võtta mastaapsem transformatsioon. Plats puhtaks ja algusest uuesti. Pööret valmistati ette aasta aega.

Massiivne muutus toimis ja täitis oma eesmärki, sest Kalev rebis end 2024. aastal esikohale tagasi ning nähtavus paranes, ja 15-34. aastaste hulgas tuntavus tõusis (2023. aastal 10. kohal; 2024. aastal 3. kohal Youtube'i ja Instagrami järel). Uus bränd oli ühtne ja jõuline, keeruline oli Kalevit mitte märgata. Isegi bad publicity on good publicity, sest kuigi koheselt tagasilööki tarbijatelt ei tulnud, siis meediasse jõudis muutus üks hetk ikka ning vastukaja ei olnud just positiivne. Vastureaktsioon oli oodatav ja arusaadav. Kalev pidi endale kindlaks jääma, sest numbrid ning tulemused rääkisid tegelikult enda eest -- otsus oli olnud õige tee.  Bränd oli teinud kliendile mõtlemise lihtsaks, et ostu valik oleks kiire ja intuitiivne. Sellest endale kindlaks jäämisest oli omajagu juttu, sest isegi Kalevi organisatsioonis endas oli kahtlusi ja seisukohtades kõikuma löömist. Kriitikat tuli üks moment igalt nurgalt, seest kui väljast. Kõigil osapooltel tuli lihtsalt leppida olukorra ja uue reaalsusega. Mainiti ka Kalevi õppetundi eelnevatest kriisidest, nt Evelin Ilvese kräpi skandaal, mis sundis firmat üle vaatama oma toodete koostiseid. 

Vestlusringis räägiti palju üldistest turunduse põhimõtetest ja brändikasvatamisest. Viimast saab suurendada vaid mitteostjate ja vähe ostjate arvelt, ning tuleb parendada toodete mentaalset ja füüsilist kättesaadavust. Mentaalne tähendab seda, et toode on paremini ostetav, tarbija tunneb brändi alateadlikult ära ning, kui mõelda šokolaadi peale, siis esimesena tuleb vajaduse tekkides või ostuolukorras meelde just Kalev. Parem mentaalne kättesaadavus on disaini suhtes aga üpris üheülbaline ja ei ole just väga loominguline. Füüsiline kättesaadavus tähendab, et toodet on kerge leida ja osta -- see on olemas poodides ning lihtsalt märgatav ja kätte haaratav. Tähtis komponent on hinna ja kvaliteedi suhe. Viimase puhul teeb olukorra keeruliseks, et viimase kahe aastaga on kakaohind lausa neli korda maailmaturul tõusnud. Mulle meeldis üldine disainiteooria jutt ning tõsiasi, et nišitoodetele loominguliselt brändi ja disaini luua on ju tore ja laseb kujutusvõimel piiranguteta hulluks minna -- tootele mille müüginumbrid ei ole just suured. Kuid gigantsele brändile, nagu Kalev, disaini teha on ägedam, sest kõik teavad, mis see on ja selle väärtust, ning sa pead välja mõtlema midagi mida äärmiselt lai ampluaa inimesi ja gruppe reaalselt sooviks osta. 

Aga miks ikkagi oranž? See on lihtsalt üks äärmiselt silmapaistev värv ning eristub selgelt ja arusaadavalt. Ta on ka polariseeriv, mis omakorda jääb meelde ja tekitab emotsioone. 

Külastajaid kostitati lahkelt Kalevi uute batoonikestega, mida sai mugimiseks kohal või koju kaasa haarata.

Loe juurde: Eesti Disainikeskus | Eesti disain ja disainer

2) Lasnamäe Mustakivi Grossi poe kõrval, vahetult enne tunnelisse minekut, on kasvama pandud pikk ja kaunis kirsipuude allee, mis aprillis ilusasti, roosalt ning esteetiliselt õide puhkes. Ma ei olegi kuskil mujal linnas korraga nii laia ja mahukat kirsiõite merd näinud. Kindlasti tasub järgmine kevad kirsiõite jahtijatel allee oma ajakavasse võtta, sest pilt oli tõesti paluv. 

R 25. aprill:

1) Eesti Rahva Muuseumis Tartus leidis aset üritus: Autorite raamatulaat ja kirjandusministri vastuvõtt. Esmalt sai natuke ringi uidatud ka ERMis, kuigi ega aega väga ei olnud. Peab Olev Subbi ja teiste ajutiste ja püsinäituste jaoks eraldi ikka Tartusse tagasi tulema. Sai nauditud lõunat kohvikus, mis on jätkuvalt avar ja mõnusalt minimalistlik, ning väärt sööklalaadse toiduga, sai imetletud endist vanni, millest nüüd tehtud geniaalsed vastastikused istumistoolid -- nii leidlik lahendus -- , sai ringi kolada meenepoes -- need džemprid ERMi logoga, helesinised, beebiroosad ja kollased, olid nii nunnud, kuid hind on liiga kõrbe -- , ning sai nauditud raamatukogu. 

Ma ei ole ERMi raamatukogusse varem sattunud ning see õhuline, vaikne, päikeseline ja rahulik sektsioon muuseumist oli äärmiselt lõõgastav. Ruumis oli Eesti raamatu aastaga seoses pandud üles miniekspositsioon: "Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat -- 66 köidet 100 aastaga". ERMi aastaraamat on pikima traditsiooniga etnoloogiaväljaanne Eestis. Ilmunud on umbes 700 eestikeelset teadusartiklit suuresti etnoloogiast, kuid ka teistest seotud valdkondadest. Avaldatud on uute noorteadlaste kui kogenud uurijate artikleid. Esimene aastaraamat tuli välja 1925. Eriti vahva oli jälgida kuidas visuaalne vorm on ajas muutunud ning nüüdseks vanamoodsatest esimestest said modernsed kaasaegsed trükid. 

Raamatukogus asetsevas hubases loengunurgas leidis aset Mart Juure kirjandusministeeriumi vastuvõtu vestlus Kristiina Ehina ja Indrek Koffiga. Mart Juur rääkis sellest kuidas iga kord, kui Tartusse tuleb, siis mõtleb, et mis kõik küll juhtub, kuid ära minnes mõtleb, et midagi ei juhtunudki. Vesteldi veel sellest, et mis Tartu ja kirjanduse koosluses huvitavat, raamatute tiraažide ja läbimüükide teemal, Kristiina Ehin tutvustas teoseid, mis tal laadale kaasa toodud, ning Indrek Koff arutles teemal kirjanike omavahelised suhted ja kuidas sellised üritused aitavad kaasa nende parendamisele, mida muidu varjutavad konkurents ja mitte just meeskonnamängijad olemine. Kogu raamatulaada ürituse jooksul oli teistes asukohtades ERMis ja veel teiste autoritega, nt Lilli Luukiga, Mart Juurel kirjandusministeeriumi lühidaid vastuvõtte, kuhu ma, kahjuks, ei jõudnud, sest laadale tulnud autorid ja nende looming haaras täienisti endasse.

Laadal oli mitmete mitmete pikkade lauaridade taha ennast asetanud hulk Eesti paremike hulka kuuluvaid autoreid, kuulsaid ja värskemaid, noori ja vanu, luuletajaid ning ilu- ja mitte ilukirjanduse viljelejaid, ühe teose kui kümnete teostega, laste- ja täiskasvanutele sihitud raamatutega, jne. Valik oli lai ning uudistada oli ohtralt. Esmalt sai tehtud ülevaade, et kes on kohal ja mida pakub, ning teise ringi ajal sai soetatud silma jäänud lemmikud. Hinnad olid tõesti soodsamad kui poodides, osadel lausa märkimisväärselt, osadel mõnede eurode ulatuses. Hea diili sai igatahes, ükskõik mida osta. 

Autoritest olid kohal nt: Ene Sepp (nt "Minu Colorado", "Eestluse valem"), Lilli Luuk (nt "Ööema", "Kolhoosi miss"), Mariann Rückenberg (nt "Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu"), Tuuli Tolmov (nt "Põhja nõid"), Urmas Nemvalts (nt "Laura, Martin ja metsavana maailm"), Indrek Hargla (nt Apteekter Melchiori sari), Inga Lunge (nt "Minu Karlova"), Kristel Vilbaste (nt "Meie joogivesi"), Kristel Rebane (nt "Ära anda jänese puur"), Märten Kross (nt "Kokkuleppelised imed"), Mika Keränen (nt Supilinna salaseltsi sari), Maarja Astover (nt "Kurat ja ingel mu õlal"), Rein Pakk (nt "Aja teenistus"), Anu Raud (nt "Hea karjane. Jutte loomadest"), Veiko Belials (nt "Tiigri aasta"), Tiina Kilkson (nt "Rästikud rändavad Rooma"), Agur Karukäpp ehk Maniakkide Tänav (nt "Muinaskuningas online #1. Manatar), Vladislav Koržets (nt "Kopli park"), Jüri Talvet (nt "See maa peal saladuseks jääma pidi"), Joel Jans (nt "Rõngu roimad"), Maarja Pärtna (nt "Ülestõusmise serval"), Jaanus Vaiksoo (nt "Jussikese 12 sõpra"), Meelis Kraft (nt "Kokkuvarisemine"), Peep Veedla (nt "Pargi-ja aialindude taskugiid"), Inga Raitar (nt "Iidsete teadmiste raamat"), Urmas Sutrop (nt "Lumivalgukeste lugusid kogu maailmast"), Stephanie Rendón (nt "Teekond Mexicost Setomaale"), Arne Merilai (nt "Puuinimesed. Muinasjutt"), jne jne. Kokku oli esindatud üle 100 autori. Midagi pakuti igaühele, miski ikka kõnetas ning uudishimu äratas. Tühjade kätega ei lahkunud laadalt vast mitte keegi. 

Ma ise haarasin endale Marge Pärnitsa ülinummi raamatu kutsu Mustika sarjast "Mustikas ja maruline jooks". Kõigile raamatutele on illustratsioonid teinud Ukraina kunstnik Anna Ryazanova. Mulle tohutult üliarmsad lasteraamatud meeldivad, nad on nii elujaatavad ja head tuju loovad, ning need joonistused on ekstra võrratud, seega, pidin lihtsalt teose haarama koos kolme rinnamärgiga (piltidel kiisude, rebase ja Mustikaga) ja pühendusega autorilt ning kunstnikult. Lihtsalt ilus on vaadata ja heldida mõnusate ja soojade loomade seiklustest lugedes, niivõrd värviküllases ja hiilgavas visuaalses kuues. 

Mu sõbranna lahkus laadalt aga 12 raamatuga, kus kõigil sees pühendused autoritelt. Nt krabas ta teoseid järgmistelt: Epp Petrone, Jelena Skulskaja, Mart Kivastik, Indrek Hargla, Liisi Toom, Kristiina Ehin, Reeli Reinaus, jne. Imetlen alati sõbrannat, et kuidas ta kõigiga jutu peale saab, sest juttu jätkus kauemaks. Pea kõigi laada autoritega sai vesteldud ja arutletud. 

Loe juurde: Eesti Rahva Muuseum

Loe juurde: Autorite raamatulaat ja kirjandusministri vastuvõtt | Eesti Rahva Muuseum

2) Üks peamine eesmärk miks Tartusse külla minna, oli plaan näha Tartu Mänguasjamuuseumi näitust "Kõige suuremad sõbrad teleekraanilt". Hunt Kriimsilm, Postikana, Mõmmi ja aabits, Pöialpoisid -- minu lapsepõlve vaieldamatud lemmikud ning suur osa rõõmust. Juhtus aga nii, et mul jäi kahe silma vahele, et see ekspositsioon on teises hoones, ning kui kohale jõudsime, oli maja selleks päevaks juba suletud. Sain taas asjaliku põhjuse uuesti lähiajal Tartusse minna. Kuigi esialgset sihti täita ei olnud võimalik, sai siiski nauditud üldist mänguasjamuuseumi ning selle nunnut, harivat, nostalgilist ja igati ägedat kollektsiooni. Olen kunagi ammu ammu seal käinud ning külastus oli siiani värvikalt mõtetes, seega, ülima hea meelega värskendasin tollast vahvat kogemust. 

Tartu Mänguasjamuuseum asutati 1994. aastal ning aastast 2004 asub see Lutsu tänaval. Kompleksi kuuluvad neli 18-19. sajandi hoonet, mis on ühed vanimad Tartus säilinud puitmajad. 2010. aastast kuulub muuseumi juurde ka Teatri Kodu. Peahoone (ehitatud 1770-1772 ja kombineerides klassitsismi kui hilisbaroki stiili) ukse kohal on ladinakeelne fraas "Tempus est ludendi", mis tähendab, et aeg on mängida. Hoone on tõesti kihvt, ajalooline, õdus ja kõnekas. 

Püsinäitus on muuseumis tõesti suuremahuline ja detailirohke ning vaadata on ohtralt. Alustatakse 20. sajandi alguse varaka linnakodaniku kannumannudega, kus suurde ajastutruu dekoratsiooniga ruumi on mahutatud miniväljapanek ühest tolle aja lastetoast, muuseumi kõige vanem poisist nukk 19. sajandist (pea 1840-1950. vahemikust, keha 1910-1920. aastate vahemikust), kiikhobu, millel lapsed saavad peal ratsutada, ning suur hulk kauneid ja hapralt välja nägevaid portselannukke võrratute kleidikestega. Kuna mänguasjad olid tollal väga kallid ja puhas käsitöö, siis said neid lubada vaid jõukad pered ning lapsed hoidsid oma vara palju kiivamalt, sest ei saanud lasta neil katki minna, kuna uut ei olnud kohe poest võtta. 19. sajand oli ka see aeg, kus aina enam hakati lastele neile eakohaseid arengutegevusi pakkuma, nt lelude näol. Alles 19. sajandi II pooles hakati mängujasju enam tööstuslikult tootma. 

Järgmises ruumis sai uudistatud talurahva leludest inspireeritud mänguasju, kus tähtsal kohal puit ja nendest tehtud pulgaloomad, rahvusmustritega kootud mänguasjakesed, käpikloomad, kaltsunukud ning kõiksugu muud isetehtud rõõmud. Kolmandas toas sai tutvutud pabermänguasjadega, mis minu jaoks erilise tähendusega. Nimelt, mulle lapsena tohutult meeldisid pabernukud ja eriti need, kelle riided sai ise eelnevalt meelepäraselt värvida, enne kui välja lõikad ja nukule selga riputad. Vaadelda sai aga ka muid paberist voltimist, lõikamist, kleepimist ja värvimist vajavaid maju, ruume, inimesi, sõidukeid, mudeleid, jm. Sahtlites leidus, lisaks, hulgaliselt 20. sajandi lauamänge mida meenutada või uurida. Eestis anti eriti 1930ndatel välja palju kohalike kunstnike kujundatud lauamänge. Iseäranis II Maailmasõja ajal olid paberist lelud taas populaarsed, sest muud võtta väga ei olnud. Uus tõus nende menus toimus 1970-80ndatel, kus lastele pakkusid huvi ruumilised raamatud ning valmistamisõpetustega kokkukleebitavad mänguasjad. 

Edasi jõuame 20. sajandi mänguasjamaailma, kus tähelepanu haarab koheselt ruumi keskel olev vitriin aukartustäratava ja nunnumeetrit põhja ajava kaisukarukollektsiooniga erinevatest ajastutest. Karude piknik keset metsatukka oli ülilahe ja armas. Natuke võidunud, vanamoodsad, kohmakad ja kentsakad mõmmikud koos modernsematega, aga iga üks neist kallis ja head tuju tekitav. Nende seas ka muuseumi maskott: karu Lillekäpp. Nii palju nunnusust ja muhedat soojust ühes kohas koondunult oli positiivsusest rõkkav vaadata -- hing lausa puhkas. Ruumis leidus veel rohkelt asju mida lähedalt inspekteerida, nagu kihvtid vanaaegsed rahakassad, algsed kukeaabitsa raamatud, nukunõud ja muud tarvikud nt nukuvannid- ja kärud, kiikmänguasjad, tselluloidist loomad ja inimesed, Nõukogude ajast tuntud jonnipunnid ja tähestikuklotsid, kaasaegsed Furbyd, Teletupsud, Barbied, ja igasugu pehmed loomad, ning palju palju muud. Ruumist saab suurepärase kompaktse ajajoone ülevaate mänguasjade arengule sajandi algusest kuni sajandi lõpuni. Vanaema mänguasjad, ema omad ja siis mu enda ajastu. Kui 20. sajandi alguses muutus mänguasjatööstus maailmas tõsiseltvõetavaks tööstusharuks, siis esimesed teadaolevad lelude valmistamise kodutööstused tekkisid kodumaal alles 1920-30ndatel aastatel. Pärast II Maailmasõda sai haru Eestis hoo sisse ja 1950-60ndatel oli valik juba üpris soliidne. 

Sama ruumi teisel pool on välja pandud suur hulk erineva mahuga nuku- ja mängumaju, mis said populaarseks 19-20. sajandil, ning mida valmistati nii puidust, paberist kui plastmassist, kuid ka martsipanist, jääst ja muust ebakonventsionaalsest. Nõukogude ajal nukumaju tööstuslikult ei valmistatud ja enda jaoks tegemine oli keelatud. Mängumajad on õuetegevustes aga juba põlvkondi olnud traditsionaalne meelelahutus kogu perele.

Edaspidi saab juba vaadelda ühte paremini säilinud mantelkorstnat kogu Tartus, kus on välja pandud erinevad keskajast pärit mänguasjad nagu nukud, loomakujud, vurrid, täringud, jne. Vanaaegsele otsa saab järgmisena tutvuda uuenduslike mehaaniliste mänguasjadega läbi mitmete kümnendite, millede juures pööratakse erilist tähelepanu Vladimir Sapožnini "Boba" kogutud leludele. Mees omas 20. sajand teisel poolel Eesti kõige suuremat mänguasjade kollektsiooni, mis annetati pärast mehe surma muuseumile. Mul endalgi oli neid üleskeeratavaid kanu ja kukkesid.

Edasi on eraldi toas eksponeeritud õuemänguasjade valik ajast mil lapsed veel suurema osa ajast õues ringi hullasid. Minu lapsepõlv leidis aset enamasti just värske õhu käes lagada taeva all ning sai ringi mütatud kõikjal, nii hoovides, aedades, platsidel, metsades, jõe äärtes, ning tehtud kõike, isegi asju, millele tänapäeva vanemad ehk ehmatusega vaataksid. Õues sai olla vaba, lasta kujutusvõimel valla, lustida omavahel, mängida kõike, mis pähe tuli, ning olla terve ja aktiivne. Keks, peitusemäng, jalgrattavõistlus, liivakastitegevused, kull, ringmängud, poe-töö-kodu-kooli-jm mängimine, jne jne, kõik on järele proovitud ja ära katsetatud. Ruumis on leitavad erinevad vabasse õhku passivad nukuvankrid, kolmerattalised, autod, kepihobused, jne. Teisel pool ruumi on üles pandud üks tüüpiline 1970-80ndate lastetuba, kus vahtkummist loomad, mudelautod, märgid ning pöialpoistekujulised lõhnaõlid tõid tagasi hulgaliselt kihvte mälestusi, kuigi minu lapsepõlv jäi pigem sinna 80ndate viimaste aastate ja suuresti ikkagi 90ndatesse. 

Täielik melanhoolia ja nostalgia tagasivaade toimus järgmises toas, kus fookuses 90ndate lastetuba. See tuletas kohe intensiivselt ja erksalt lapsepõlve meelde. Minu ja paljude teiste tolle aja noorte tuba oli raudselt sarnane näitusel nähtuga. Karvased loomad, videokassetid tolle perioodi parimate multikatega, nätsukleepekad, joogipurkide kogumine, lemmik bändide postrid, kassetimängija, vildikad, värviliste juustega trollid -- nii äge, tõeline tagasivaade noorusesse! Kogusin tollal udukaid, salvrätte, joogipurke, nätsu- ja kommipabereid, McDonald'si Happy Meal lelusid, üllatusmunade mänguasju, Chupa Chups pabereid ja capse, Egmont Estonia Disney raamatud, jne -- paljud neist on toas kenasti eksponeeritud. Lääne sissevool laste mängumaailma oli nagu tsunami, mis omakorda tähendas, et kodumaised paljud tootjad panid uksed kinni 90ndate keskel või võtsid muu fookuse tegutsemiseks kui mänguasjad.

Siis on võimalik vaadelda poiste mänguasjade väljapaneku eraldi tuba, kus kõikvõimalikud mudel autod, lennukid, raudteed, mängusõdurid, ja muu kenasti imetletav. Teisele korrusele liikudes on ekspositsioonid kuulsate Eesti ja Nõukogude tootjate, disainijate ning firmade valmistatud mänguasjadest nagu Oskar Luik, Nikolai Willer, Mari Adamson, Norma, Estoplast, tööstuskombinaat "Progress", Narva Mööblivabrik, tootmiskoondis "Kooperaator", Salvo, Polümeer, Läänela, trükikoda "Oktoober", Tartu Kaubandusliku Inventari Tehas, Põhjala, jne. 1970ndatel tootis Norma aastas ainuüksi umbes miljon mänguasja, mida eksporditi nii Nõukogude Liitu kui väljapoole. Pea igal riiulil ja reas oli asju, mida tundsin ära või milledega olin ise mänginud, nt "munadega" beebikõristid, loomadekujulised liivavormid, puust tähe ja numbriklotsid, rannämbrid ja kühvlid, Musta notsu mängukaardid, pehmest plastikust loomakujud, värviliste nuppudega minisüntesaator, see punane kollase sees keerleva taustaga telefon, plekist kaanega hoiukarbid, puidust rahvusriietega nukud, igast veidrad laua ja muud mängud. Ma pole vist ammu enam kohanud nii palju äratundmisrõõmu, nukrust ja head meelt lapsepõlve tagasigatsemise ning selleaegsete helgete mälestuste suunas. Näpp oli koguaeg ülevalt, et "vaata! mul oli see". Tõeline põige mitmekümnete aastate taha kui elu tundus päikeselisem ja rohi rohelisem, isegi kui mänguasjavalik võrreldes tänapäevaga ikkagi kasin. Variatiivsus ei olnud lapsele tähtis, rohkus ei olnud lapsele tähtis -- tähtis oli vahva kogemus, toredad tegevused ja ühismälestuste ehitamine.

Viimase asjana sai nautida erinevaid nukke ja mänguasju laiast maailmast. Eriti palju oli esindatud Jaapani traditsionaalseid lelusid nagu käpaga vehkiv õnnekass, kurja näoga ümmargune Daruma, vurrid, dekoratiivnukud, karpkalakujulised tuulelipud, milledega tähistatakse riigis poiste päeva, ning tüdrukute päeva, Hinamatsuri, nukke. Lisaks, oli eksponeeritud umbes 1500 esemest koosnev maailma rahvaste nukkude ja mänguasjade kogu, kus esindatud kõik maailmaosad ning iseäranis tähelepanu pööratud soome-ungri rahvastele. Enamused on suveniirnukud, kes riietatud rahvuslikesse riietesse. Ka Eesti rahvariietes nukud on esindatud. 

Tartu Mänguasjamuuseum on jätkuvalt ja konkurentsitult üks mu lemmikumaid muuseume Eestis. See energia- ja vitamiinilaks, mis sealt saab on võimas. Meelde tuleb lahe lapsepõlv ja see ülev tunne jääb kauaks taas mõtetesse.

Loe juurde: Tartu Mänguasjamuuseum ja Teatri Kodu

L 26. aprill:

1) Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitus 2025 avati 23. aprillil Lasnamäe Paviljonis ning on avatud kuni 8. juunini. Tegu on ühe mulle meeldivama kunstiväljapanekuga, sest ampluaa on tohutult lai ning kindlasti leidub selles tehnikate, stiilide ja teemade virrvarris midagi võrratut, mida imetleda, isegi kui kõik ülejäänud ei ole sinu maitsele. Näitus toimub 25ndat korda ning saadetud 236 kunstniku teosest sai välja valitud 67 loomingut. Kogeda saab juba tuntud artistide teoseid, kui ka värskemate tegijate loomingut.

Minu isiklikud lemmikud olid seekord Reti Saksi "Nagu üleval, nõnda ka all" ning "Taevatekk", mis tuletas meelde tänapäeva, lokkavaid vaimse tervise muresid, depressiooni, lootuse puudumist ning sõltuvusi. Eriti nutiseadmete vastu, mis sunnivad inimesi kaela allapoole ajama, et pidevalt mobiili jõllitada, nagu tüdruk ühel teosel, ning siis mattuma ühiskonna ja enda ulmeliste ootuste raskuse alla, nagu tüdruk teisel teosel. Rasked mustvalged pildid, kuid kõnekad, hõlpsasti kontakti loovad ja endasse haaravad. Illimar Pauli diapositiividest kokku pandud looming oli esmapilgul monotoonne ja kuidagi vaimuvaene, kuid mida rohkem ma sellesse süüvisin, seda enam mulle nähtu peale läks. Nagu Lasnamäe paneelikas või kogu magalarajooni geomeetriliselt raamistikku surutud sümboolne illustratsioon. Tuhanded elud iga nelinurga taga, teosest on võimalik leida tuhandeid reaalsusi. Olen tegelikult kõige helge, pastelse ja sooja sõber, ehk siis, Mall Parise üksluine, kuid lohutav ja lõõgastav kombo teostest "Aken" ja "Lõuendi puudutus" tõid oma lihtsakoelisuses ja minimalistlikkuses rahu ning tegid silmale esteetilise pai. Veel leidis mu poolehoiu tekstiilikunstniku, Erika Tammpere, seinavaip, "Sügisest talve", mis on värviküllane ja looduskaunis. Naine ise on pime, seega, on tema looming veelgi tähendusrikkam. Väga lustlikud ja haaravad olid ka Liisa Kruusimägi poolt tehtud vaasid/kausid, koloriidsete lillede, seente ja taimedega. 

Näidetena "eriliste" kategooriast, mis ühel või teisel põhjusel intrigeerivad, tooksin välja Maarit Murka huvitava kontseptsiooniga õhumulli lõhkemise seeria -- küll see kaunis mull, milles elame, üks kord plahvatab. Leho Rubise "Sisemaastik" pakkus nukrat sisevaadet hallikas toonides mehe sisemusse, mis valgub ühte maastiku ja meeleoluga tolle ümber -- melanhoolne, kurblik ja elu üle järele mõtisklev. Vello Vinni "Silmatornid I, II ja III" pakkusid põnevat graafika imetlemisvõimalust. Laeni ulatuv ajalehtede virn "Sirbid, mida ma kunagi pole lugenud", Katariin Mudisti poolt, oli vast kõige ebatavalisem teos näitusel, mis lihtne aga sisukas. Selle sõnumit võib tõlgendada eri viisidel, kas kultuuri tarbimiseks ja hindamiseks ei pea just "tarkade" arvamusi lugema või siis on see ikkagi vajalik, ning on kurb, et puudub võimalus ja aeg kõiki neid paberihunnikuid läbi töötada. Kultuur aga sünnib, elab ja areneb edasi, ka ilma Sirbita. Teost saab vaadata veel nii, et ajalehed sümboliseerivad infomahtu meie ümber, mida oleme sunnitud või soovime tarbida ja, lõppkokkuvõttes, ei suuda kõike hoomata või mingi hetk isegi enam ei taha. Upudki kõikide nende ajalehtede, ehk infokülluse, alla. Sofi Aršasi klaasist raudrüü, "Õnnesärk", kuhu õlale kajakas kakanud, oli teine looming, mis eredalt ülejäänude keskel omapärasuse ja taustalooga esile tõusis. Nutikate lahendustega olid ka Jüri Mildebergi puidust maskid (nimedega "Aivo", "Raivo" ja "Toivo"), mis kasutasid ära nt kindaid ja kahvleid, et näod ellu äratada ning neile inimlikud olemused anda. 

Ma ei ole varasematel aastatel tähele pannud (ja ehk eelmised korrad ei olnudki), kuid näituse sisu on ostetav ning kaasa saab võtta voldiku, kus loomingu hinnad kenasti välja toodud, juhul kui nt pangakontol on paartuhat ja enam eurot üleliigsed. Hinnad jäävad vahemikku 460 EUR kuni 48 600 EUR. Mitmed olid juba ära müüdud. Esimesena olevat ära haaratud Vassa Ponomarjovi üpris mõistliku hinnaga teos. Olgem ausad, näitusel oli mitmeid ekspositsioone, mis mind kukalt kratsima panid ning nende väärtuses kahtlema sundisid. Maitsed on erinevad, kuid kohati kerkis taas esile tuttav tunne ja tõdemus, et kunstil ning kunstil on vahe. Iseäranis, teatud summad, mida "kunsti" eest sooviti, panid raha tuulde loopimise ja purki kakamise teemadel taaskord mõtetes juurdlema. Alla 1000 EUR sai näituselt vaid üksikuid teoseid ning enamused oli siiski kuni 10 000 EUR vahemikus ning, kui soov priisata, siis leidus ka mitmeid veel kallemaid. 

Kui omavahel võrrelda ja summad perspektiivi panna, siis mõned tundusid mulle liiga odavad ning mitmed ülemäära kallid. Jällegi, oleneb mis tehnikat, stiili, teemat, värve, võtet, lähenemist, suurust eelistad, või siis loeb sulle menukas nimi ja kunstniku kuulsus. Oleneb, et mida sa ostma või leidma lähed, kas kontseptsiooni, andekust, meisterlikkust, ideed, emotsiooni, värvikust ja uudsust, nime, klassikat ja traditsiooni, unikaalsust, lihtsust, rahu, viha, vm. Mõnikord tekitab suur summa haipi ja eks inimesed ikka tahavad omada midagi mille väärtus on kõrge -- iseasi, kas see number on kellegi subjektiivsest perspektiivist põhjendatud või mitte. Variatiivust on aga näitusel ohtralt, sest esindatud on nii klassikaline maal kui skulptuur, puidutöö, foto, keraamika, tekstiil, jm. Igaüks leiab midagi, mis teda kõnetab. 

Publik saab kohapeal Lasnamäe Paviljonis valida näituselt oma lemmikteose, mille võitja jaoks on ette nähtud preemia. Ka hääletajate vahel loositakse välja auhind. 

Loe juurde: Kevadnäitus 2025 - Tallinna Kunstihoone

2) Jõudsin veel ühele JAFFi linastusele, minu viimasele sel festivalil. Vaatasin animed "Müüja Hokkyoku kaubamajas", mis oli soe, südamlik, helge ja kerge lugu ühest erilisest kaubamajast, mille kliendid on loomad ja linnud, kelledest eriti tähtsad neist aga tänaseks väljasurnud liigid. Kirjutan tulevikus JAFFi filmidest eraldi postituse.