Raamat: Ingliskeelsete eri "The Serpent and the Wings of Nights", "The Wicked King", "Divine rivals" ja "An Affair of Poisons"

Tervitus!

Taas raamatuid.

Pealkiri: The Serpent and the Wings of Night
Autor: Carissa Broadbent
Kirjastus: Tor
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Taaskord üks romanticy (romance + fantasy), mis ei kukkunudki välja kui midagi, mis mind piinlikkusest maa alla oleks vajuma surunud. Kuigi, mitmed aspekte panid mind silmi pööritama ning ega lugu just eriti originaalne ei ole, oli tulemus üpris soliidne ja nauditav. Mis siis nõmedat oli? Noh, eks meil ikka peategelaseks selline erilne lumehelbeke ole, kes on kohe nii eriline ja tubli ja tegija ja osav ja nii nii special, et isegi vampiiride kuningas just talle halastab ning enda kasvatada võtab. Need üliilmse süžeekaitsega peategelannad (a la "Neljas tiib" Violet), lihtsalt ei mõju usutavalt, orgaaniliselt ning kellegina, kellega on kerge, minul kui lugejal, kontakti leida. Samas, peab tunnistama, et Oraya on kümme korda etem kui Violet. Nagu kakskümmend, kolmkümmend, sada, jne parem kui Violet. Oraya toimis palju autentsemalt ja ka meeldivamalt. Ta oli küll tõsine, turris ja okastega, kuid ei olnud sellise vastiku ning teistest üleoleva suhtumisega. See, et ta mõnele tüübile molli andis oli igati tõetruu, sest ta oli treenitud ja koolitatud. Violet aga oli ju äbraik, kes aga kõigile kuidagi ära tegi, oma "tarkusega". Oraya suutis tegelikult olla lahke, hooliv ja aus, ning jättis sümpaatse maitse suhu. Ta oli asjalik ja tore kangelanna. Kuigi, naise sigarettide suitsetamine pani kõõrdi vaatama. Miks ta seda tegi? Arusaamatu. Ka meie kangelane, Raihn, oli etem kui tema ekvivalent Xaden. Raihn oli nagu päris inimene. Kuigi mõlemal samalaadne minevik, valulik ja traumaatiline, oli Raihn emotsionaalsem, avatum, sügavam, soojem ja üleüldse iseloomukam ning meeldivam karakter. Paarile oli vaevatu kaasa elada. Ka nende üksikud sõbrad ja kaaslased olid nagu täitsa täisväärtuslikud tegelased ning igal ühel oli oma roll. 

Unikaalne see raamat just ei olnud. Eks sama viga leiab tänapäeval enamus romanticy žanri romaanidest, kuid mõned suudavad jätta omapärasema ja eraldiseisvama mulje kui teised. Mõned on agu copy-paste ja sa tunned reaalselt millegi muu loetu maitset intensiivselt oma keelel. Ka antud lugu, kuigi saab paralleele tõmmata nt "Näljamängudega", jne, olid maailm, süžee, selle areng ja tegelased siiski piisavalt omanäolised, et mind sarnasused ei häirinud. Ma arvan, et osa edust on, lisaks, sellele, et autor on tõesti suutnud tegelased ja konteksti, mängureeglid ja konfliktid asjalikult, köitvalt ja sisukalt välja ehitada ning esitada. Mind on tohutult ära tüüdanud need vampiirid, kuid siin raamatus nad ei ärritanud, nende ümber oli loodud põnev uus maailm, ning taust, teemad ning käsitlus olid päris kaasahaaravad (tiivad!!!). Oli vahva, et see konkreetne keskne teose fookusliin ja tegevuskeskkond, oli osa ühest laiast ja sügavast universumist, kuhu mahub ehk veel tohutult teisi tegijaid ja tegemisi. Nt need jumalused nagu Nyaxia. Mulle meeldis puänt lõpus, kuigi selle olukorra esile kerkimine oli Oraya karakterist natuke nagu kõrvalekalle. Kulminatsioon ei tundunud nii nutikas kui oleks võinud olla. Mitte, et see ebahuvitav kuidagi oleks, vaid kui ülejäänud romaanis suht selge, seostatud ja loogiline suund igal käändel ja pöördel, siis see finaal natuke oli nagu lambist. Mis sundis teda seda n-ö vahetusvalikut tegema? Armastusest juba rääkida on natuke vara, väga vara, ja mage. Igatahes, tegu on paeluva ja brutaalse maailmaga, mis oli kenasti väljajoonistatud ning piisavalt omapärane. Milline huvipool süžees on tegelikult hea, milline paha, kas üldse on keegi ühel või teisel poolel, või on kõik lihtsalt üks hunnik halli? See kõik tõusis lugedes kenasti esile ning lisas loole värvi. Eks ma ole siin jälle selle "Neljanda tiiva" kallal omajagu nokkinud, kuigi sellist kesist romanticyt, mis on mega haibi osaliseks saanud, olen kohanud mitmeid-mitmeid juba aastaid-aastaid. Ja ma teen ehk "Neljandale tiivale", neid peksukotiks võttes, ülekohut. Siiski, käesolev raamat on pigem üks ülemise 30% paremaid žanrinäiteid, kuigi vinguda on millegi üle alati. 

-----------------------------------------

Pealkiri: The Wicked King
Autor: Holly Black
Kirjastus: Hot Key Books
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 4/5

Üks väheseid triloogiate sarju, kus teine osa suudab hoida esimese taset või isegi tsipake ületab seda teatud aspektides. Ootused kolmandale kerkisid, seega, veelgi. Mulle väga meeldib kuhu lugu suundub ja kuidas kujuneb, pakkudes puänte ning põnevaid nurki ja lähenemisi selle omanäolise haldjamaailma lugeja ees lahti rullumisel. Tegelased reaalselt arenevad ning aina enam ja enam nüansse lisatakse juba niigi komplektsetele karakteritele. Cardanist on saanud vastu tahtmist kuningas, kuid tegelik võim on Jude'i käes, kes poissi nagu marionettnukku liigutab. Selline suhe tekitab pingeid ning paneb ekstra raske koorma tüdruku õlgadele, kes hakkab vaikselt kokku puutuma ka ületamatute probleemidega, kus tema nutikusest ning varjuboss olemisest lihtsalt enam ei piisa. Haldjamaailmas on teised reeglid ning eksisteerivad mingid asjad, mida ta ei suuda kunagi mõista ja kontrollida, ainuüksi sellepärast, et ta on siiski vaid surelik inimene. Kuidas Jude mitmeid kuumi kartuleid korraga žongleerida püüab, ning mingid neist tahes-tahtmata maha prantsatavad, oli väga pinev ja kaasahaarav. Cardanist tal väga kasu ei ole, õde on ta enam-vähem reetnud, isa püüab kaikaid kodaratesse visata ning kogu haldjaskonnale ta ei lähe kohe grammigi peale, on tüdrukul ka üksikud kamraadid, kelle peale loota. Sellest aga ei piisa. Jude'il on vaja kuninga tuge, mitte võltsvalitseja, Cardani, vaid päris monarhi, Cardani. Peab tunnistama, et kuidas see dilemma lahendati, et üks saaks oma potentsiaali täita ja teine ei jääks võimust ilma, oli geniaalne. Ja armas ja seksikas.

Kahe peategelase omavaheline tõmba-lükka keemia on täiesti pulbitsemistemperatuurini viidud, kuigi paaril oleks võinud rohkem stseene koos olla ning enam võimalusi, et nendevahelist sidet tugevdada ja sellele värvi lisada. Lõppseis oli, ühelt pool, hästi romantiline ja kaunis, paar hetke hilje, šokeeriv ja ebaaus. Siin peab mingi konks olema ja raudselt ongi, kuid ma ei kujuta ette kuidas see takistus järgmises osas lahendatakse. Pärast kõiki neid katsumusi ja piinu veealuses maailmas ning enne seda kogu haldjariigi poolt, on Jude lõpuks ikkagi midagi positiivset ära teeninud. Kuigi, jah, ega ta selline süütu ja õilis kangelanna ole. Ta on oma keskkonna vili, ohver ja võitja. Jude on tegelikult, mingis mõttes, eeskuju, sest tal on eesmärk ja ta teeb kõike, et seda saavutada. Põhifookus on sellele, et tüdruk ei peaks enam kannatama endale võõras maailmas, kus fakt, et ta on inimene, on üks suuremaid nõrkusi ja kõik näevad teda kui kehvemat. Selleks on vaja tema kasuvend troonile saada, kes on kasvatatud "normaalseks" haldjaks ja ehk tooks muutusi, mida Jude vajab, et inimesed nagu tema ei oleks enam alamad. Väga kangelaslik! Ainult, et tüdruku meetodid on kaheldavad. Samas, kas haldjareaalsuses, kus must ongi valge ja valge on must, saab mõõta toimuvat sama moraalireeglite järgi kui inimmaailmas? Pigem mitte. Jude on täpselt see, mida keskkond eeldab ja, isegi, nõuab. Olen jätkuvalt tema ja Cardani fänn ning, järgmises osas, palun vähem Tarynit ja Locke'i. Kolmas raamat juba ootab. Parem oleks, et finaal on võimsalt äge. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Divine rivals
Autor: Rebecca Ross
Kirjastus: HarperCollins Publishers
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on, ühelt küljelt, väga omapärase noortekaga, sest selle kontekst ja maailmaloomine on köitev nagu segu seitse fantaasiast ja ajaloolisest, maailmasõjalikkusest ning ajakirjandustoa sitcomilikust suhtepuntrast, peredraamast ja äkšonist. Kõige enam tekitas mul põrkumist kaks teemat, mis siin teoses kokku sattusid: jumalad ning, tõsiasi, et kontekstiks oli justkui vanaaegsed 1910ndad või 40ndad -- perioodid enne maailmasõdu. Selline kooslus mõjus üheaegu nii paeluvalt kui võõrastavalt. Originaalne oli ta igatahes. Nimelt, olid selles maailmas jumala kadunud, kuid siis ilmusid kaks välja ja alustasid üksteise vastu sõda, mis hõlmab ja halvad kõik, sest võitlejad on nii vabatahtlikud kui need, kelle jumalused on sinna oma võimuga hüpnotiseeritult meelitanud ja sundinud. Nii juhtub ka peategelase, Irise, vennaga, kelle jumal ära võlub ning, kellest tüdruk nüüd kuid mitte midagi ei ole kuulnud. Olles n-ö praktikal ajalehe toimetuses, on tema rivaaliks rikas ja nägus, Roman, kellega Iris peab püsiva ajakirjaniku ameti saamise nimel võistlema. Siin tuleb mängu selline romantiline komöödia, kus paar käitub nagu vihkaks üksteist, kuid tegelikult keemia nende vahel säriseb, üksteist õpitakse enam ja enam tundma, ning hakkava tekkima tunded. Ja siis, äkitselt, lisatakse veel üks liinikiht, nimelt, romantasy (fantasy + romance), sest mõlemad hakkavad oma mõistatuslikel trükimasinatel kirjavahetust pidama kellegi tundmatuga "teisel pool". Otse loomulikult, on see salapärane kirjasõber, kellele usaldatakse südamesaladused, vastavalt, Iris ja Roman ise. Ja siis viimane osa raamatust on pigem sõjadraama, koos soliidse hulga märuliga, kus peategelased on rindel ning ohte leidub nii maagilisi kui vanasid "häid" pomme ja olukord läheb aina täbaramaks ning täbaramaks. 

Kindlasti ei ole tegu kesise romaaniga, isegi kui teatud aspektid on suhteliselt tüüpilised ja baas tasandil. Nt noorte suhteareng ja lembelugu. Kuigi äärmiselt nunnu ja kaasa elama kutsuv, ei ole see ülemäära originaalne, ennenägematu või uskumatult põnev. Kahe keerulise pereeluga noore sideme loomine algab esmalt kergel "vihkan teda" tasandil ja kulgeb lobedalt edasi "armastan teda" gruppi. Tavapärane from hate to love suhtedünaamika, mis on naistekates tohutult populaarne ja igapäevane võte. Tegelased on teoses 18. ja 19. aastased, seega, on raamatus, lisaks, täiskasvanulikemaid olukordi ja tõsisemat ainet. Kui küsida, et kas mulle pigem lugu meeldis või mitte, siis, jah, ta oli täitsa nauditav, kuid just nende mainitud vastandlike teemade pärast, mis kuidagi kentsakalt, kuid, samas, igati õnnestunult üheks söödavaks kompotiks kokku klopsiti. Kohati oli terviklikkus sujuvam, kohati midagi nagu logises ja ragises. Mingitel hetkedel tundus, et liiga palju erinevad sisusuundi, žanreid ning lähenemisi oli ühte süžeesse püütud sisse punnitada. Teistel momentidel, mind teemade paljusus ei häirinud ning nad kõik passisid ideaalselt kokku. Isegi kui olid esmapilgul omavahel vastukarva ja üledoosides. Midagi oli raamatus justkui nagu lipp lipi peal ja lapp lapi peal, kuid see toimis ühtsena kokku nõelutult ja mõjus, üleüldse, ootamatult unikaalselt. Oleksin väga tahtnud aga lugeda neist jumalustest, sest nende olemasolu ja motiivid oli süžee kahe-jalaga-maas lähiajaloolist keskkonda arvestades, üpris põnevad ja müstilised. Teisalt, see mitte fokuseerimine just tegigi neid olendeid salapärasteks. Tundub, aga et sarja teises osas vist saab nendega enam tuttavaks. Siinkohal on meeldiv tõdeda, et tegu on duoloogiaga, mitte triloogiaga. Viimased kipuvad väsitama ja venima. Kaks osa on palju kompaktsem ja efektiivsem variant loo jutustamiseks. 

-----------------------------------------

Pealkiri: An Affair of Poisons
Autor: Addy Thorley
Kirjastus: Page Street YA
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 2.5/5

Sisututvustus oli tohutult paljulubav ja põnev. Prantsuse kuningas Louis XIV tapetakse salaühingu poolt, kes ta mürgitavad. Alkeemik, kes tahtmatult selle mõrvajoogi valmistas ning kuninga sohipojast poeg, peavad nüüd riigi pahalaste käest päästma. Esiteks, kuidas on võimalik selliseid värvikaid ajalooliselt eksisteerinud tegelasi niivõrd igavaks teha ja kohe tappa, nagu kuninga puhul, ning, samamoodi, kuidas on võimalik konteksti sedavõrd plassina esitada. Teiseks, Mirabelle oli kuidagi ohkiv ja allaheitlik kangelanna, kes mõjus nii väetilt ning pidevalt ära kasutatuna. Meie kangelane, Josse, mängis konstantselt ohvrit, et küll tema elu on raske, sest ta ei ole ametlik prints ja kuidas maailm on talle nagu midagi võlgu. Mind tüütas ära ka poisi pidev oma õdede järgi küsimine. Jah, tüdrukud olid talle tähtsad, kuid ma ei viitsinud koguaeg Josse'i muret korratuna lugeda, sest tema selline suhtumine õdedesse oli ju iseenesestmõistetav, isegi ilma korrutamiseta. Kõige enam häirisid aga kõiksugu aadlikud, Josse'i sõber politsei ning, ekstra hullult näris mu närve, troonipärija Louis, kes oli lihtsalt niivõrd mõttetu ja vastik, et poisi asjalikuks muutumine finaalis lihtsalt ei olnud enam usutav ega sümpaatne. Ka raamatu peamine pahalane, Mirabelle'i ema, oli kuidagi karikatuur ning oli keeruline mõista, et miks ta selliseks segaseks läks ning kas tõesti oli motivatsioon vaid võim ja "kuri" olemine. See oli natuke igav. Pariis tundus loos nii pisike ja rahvavaene, sest ei olnud tõsiseltvõetav, et kui enda poole saadi mingid kalapüüdjad ning lastegängid, siis ainuüksi nende abil suudeti olla lähedal linna tagasi võtmisele. Kus oli armee, asjalikud aadlikud, ülejäänud Prantsusmaa, jne?

Positiivselt poolelt, idee oli äge, ajalooline periood ja fookus oli põnev, kogu kontseptsioon kaasahaarav ning mürkide ja alkeemia ümber mäng oli igati huvitav. Mirabelle ja Josse olid koos nunnud, kuigi oleks tahtnud enam ühist vaiksemat aega neile, et nad saaksid üksteist tundma õppida ja ei oleks ainult ühest kriisist teise jooksnud. Mulle väga meeldis lõppstseen, kus mõlemad on leidnud oma koha ja elavad armasalt oma parimaid versioone endist paarina. Kahjuks, jäid enamus suhteid raamatus kuidagi pooletoobisteks ning neid ei arendatud tüüpilisest etemaks või kuidagigi ebakonventsionaalsemaks. Äkšonit oli teoses palju ning tempo oli kiire. Pidevalt midagi toimus, keegi sai haavata, keegi ründas, keegi suri, kuskil oli tagasilöök, kuskil oli vaja uued plaanid teha, konstantselt hoiti tegelasi varvastel. Kiiduväärt oli ka realistlikkus, sest mitte keegi ei olnud kaitstud ning oht varitses kõiki tegelasi, nii tähtsamaid kui vähem tähtsamaid kõrvalkaraktereid. Alati ei juhtunud imet, et keegi ilmub ja päeva päästab. Kohati olid situatsioonid ja kirjeldused päris karmid ning õudsed. Lugu ei hellitanud kedagi. Nagu öeldud, oli raamatul palju potentsiaali ning õiges suunas liikunud ideid, kuid neid võimalusi ja köitvaid aspekte ei suudetud asjalikult realiseerida ning kogu teos jäi kuidagi kesiseks. Hakkas nagu käima minema, taamal terendas midagi head, kuid siis ikka taanduti tagasi keskpärasusele. Samas, positiivne on see, et tänu mitte hiilgamisele, ei tekkinud süžeele ebavajalikku järjeraamatut, nagu nende noortekatega kipub minema.